Kuvatud on postitused sildiga laager. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga laager. Kuva kõik postitused

1. august 2010

Pimedate matkajate kokkutulekul Vargamäel


See oli Eesti Pimedate Spordiliidu pidulik kokkutulek, mis kestis 28. - 30.juulini 2010, ja osalejaid oli 42 inimest üle Eesti Simisalu matkamajas, mis on RMK valduses. Maja oli armas, 2 korruseline, punaste aknaraamide ja plekk-katusega palkmaja. Seest suurem, koos sauna, kamina- ja söögisaaliga ning teisiel korrusel oli 30-le inimesele magamiseks 6 tuba, millest väikseimad 4kohalised ja suurimad 11-le matkajale. Söök oli suurepärane ja menüü koosnes mulgipudrust ja kukeseentest, kotlettidest, värsketest salatitest, kanaklimbisupist, õunakoogist ja paljust muustki maitsvamast. Hommikul oli puder ja võileivad, peekon ja praemuna. Isu oli suur ja maitses hea. Peale sööki oli tunne nagu ei viitsikski ennast liigutada, kuid looduskaunis koht lausa sundis seda tegema. Lühimatk toimus meeskondade vahel. Sellele järgnes köievedu, mille Tallinna meeskond nimetusega Mammu(t) ära võitis, sest nagu kommenteerisid kohtunikud, et egas loodusjõudude vastu saa. Viimase all peeti silmas meie trumpässa Maret, kes oma koguka kehaga köie sabas rippus, samas kui mina, Rein ja Ahto oma jõudu ja jaksu kasutasime. Munajooksus olid kõik võrdselt usinad, sest varutud 8 muna jäid kõik terveks ka peale 5 meeskonna jooksmist ja lusikal kandmist. Põnevust tekitas tähtede jaotamine peale iga katse sooritamist. Hasart oli suur ja sai kokku lapitatud igasuguseid kuni 14-tähelisi sõnu. Lahenduseks osutus KANAKLIMBISUPP.

Teisepäeva õhtuks hakkas meid vihm ja välgunooled kimbutama. Saapaviske saime sellegi poolest sooritatud. Hiljem selgus, et Tallinna Mammu oli taas parem Pärnu, Helipalli, Valguskiire ja Tartu kooli ees. Samas olid teised meeskonnad parimad munajooksus, viktoriinis, matkal. Hea tuju oli sellegi poolest ja seda ei suutnud rikkuda isegi mitte öisedkülalised nn Aare Karu ja tema juhtkoera näol, kes esimesel ööl kell 2:45 meie tuppa sisse rändasid. Aare veel selgitas, et tahtis magama tulla ja talle öeldi, et tema tuba on vasakult esimene ja voodi on kohe ukse all. Ei tea milles oli viga, kuid tema maandus meie tuppa, mis oli paremalt viimane. Rea voodi oli esimene aga tema voodit me küll Aarele ei andnud. Võtsin siis Aarel käest kinni ja viisin ta esimesse 11-kohalisse tuppa, sest Mare ja Ago toas olid kõik ukse alused voodid vabad ja õhku ning ruumi rohkem kui meil. Enne kella 7 hommikul kuulsin taas, et kõlks ja kõlks käib pimeda kepp vastu koridoriseinu ja uks avaneb ja sisse astub taas Karu Aare. Saatsime ta taas oma tuppa...
Viimasel päeval selgus, et ta pole kolme päeva jooskul suutnud selgeks saada, kus pool asub wc. Samas kui nägin, kuidas Ahti, Margo, Rea ja veel teisedki pimedad liikumise endale kohe alguses selgeks tegid ja nad orienteerusid hästi osavalt. Kuigi jah ohtlik oli maja keskel asuv 13astmeline trepp, mis 2.korrusele viis. See trepp ründas kahte inimest, üks jooksis suuga vastu treppi ja teisel pimedal oli kulm lõhki, mis peale tohterdamist plaasterdatud sai.

Enne seda jagus mitmesse päeva nii kogemuste ja muljete vahetamist, ujumist jões ja saunatamist, isetegevuslikke ülesastumisi ning koolinoorte jalgpalli. Kui hasart läheb üle piiri, siis on vigastused kerged ja märkamatult tulema. Hommikul avastasime, et Slavikul on kipsjalg, mis oli seotud jalgpallis saadud varbaluu purunemisega ning kipsi pandud öösel Paide haiglas. Eesti Pimedate Spordiliit sai selle aasta märtsis 40. aastaseks. Rahapuudusel suurt pidu kevadel ei peetud aga kokkutuleku ajal sõime üheskoos suurt torti ja võtsime vastu autasusid. Võitjaks osutusid koguarvestuses
Valguskiir ja teiseks Helipalli meeskond. Reedel kella 11 ajal hakkasid matkajad erinevate autode ja bussidega lahkuma. Tallinna omad ootasid veel tund aega peale viimaste matkajate lahkumist oma bussi. Selgus, et bussijuht oli meid ära unustanud ja kuupäevad segi ajanud. Mis siis muud üle jäi kui taas kord oma bussi veel 1,5 tundi oodata. Muigasime, et kell 14 tahaks lõunasuppi, mille peale kokk ainult naeratas. Buss saabus veidi peale kahte ja nii jõudsime lõpuks kella 15:50 ajal Balti jaama ning bussijuht viis kipsisjalaga noormehe koju. Õed Roosid jooksid Keila bussi peale, mina käskisin Eugenil, Ahtil ja Aarel kos Katriniga oodata bussi juures seni, kui lippasime Rea, juhtkoer Maali ja Margoga rongi peale ja juhatasin nad esimesse vagunisse. Neli minutit oligi vaid rongi väljumiseni aega. Tulin tagasi ja saatsin Aare Karu koos juhtkoer Ailiga õiges suunas Kalamaja trammi peale. Siis juba ootasid Eugen ning Ahti ja said nemadki trollile nr 5 juhatatud. Peale seda läksie turule vahlitopsi jäätist ostma. Koju jõudsin alles peale kella viit õhtul. Tegelikult oli tore laager ja hiljem naljakas meenutada, et Tallinna omasid ei tahetudki koju viia. Ootan juba järgmise aasta kokkutulekut, sest viiendat korda laagris olemisega läheb aina paremaks.

Tore on kui on noori ja vanemaid osalejaid, kellest paljud kauaaegsed tuttavad ja mõned lausa esimest korda pimedate matkajate kokkutulekul. Aga Vargamäe muuseumi juurde me ei jõudnudki ja sinna tahaks tagasi minna.

12. juuli 2010

Tänasest puhkusele aga plaanid alles poolikud


Puhata on lahe! Suvine puhkus on kui preemia külmale talvele. Sellest saab aru inimene alles siis, kui ta tööinimeseks hakkab. Seda aega ootan igal aastal kaua, kuid ta tuleb siiski. Sel aastal siis hästi mõnusalt, sest pole tülikat raamatupidamist enam vaja Tallinna Puuetega Inimeste Kojas teha ja ka aruanded, mida oli vaja teha on tehtud. Kollektiivpuhkus on alanud ja kestab 4 nädalat. Sellel ajal tööst mõelda ei taha... Mõtlen suvest, merest, päikesest ja jäätisest.

Täna puhkame veel välja möödunud nädala Tõrvaaugu talus toimunud Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingu laagrist. Seal oli rahvast kohal ligikaudu 50 inimese ringis. Suureks abiks olid noored vabatahtlikud ja tore oli vanade ja noortega koos aega veeta. Palju õnnelikke ja toimekaid inimesi. Oli puhkust, tööd, isetegevust, reisimuljete jagamist ja lobisemist omavahel. Rahvas oli rahul, kuigi kirusime igasuguseid tigedaid putukaid (eriti sääski, parme ja herilasi), mis olid suureks nuhtluseks, kuna olime põnev ja magus saaks. Linnainimesed ikkagi. Sai maasikaid nopitud ja tantsu löödud, isegi jalgpall mahtus päevakavasse. Jalad olid väsinud järve äärde trampimisest, sest vaatamata üle 30 kraadisele kuumusele kappasime väsimatult järve vahet. Vesi oli üle 25 kraadi ja ujuda oli mõnus. Palavuse vältimiseks tehti vihmutamist vooliku abil neile, kellel puudus huvi ujumise vastu. Tore oli, laager sai otsa ja tahaks tagasi. Kõige kenad hetk oli see kui endine laagriülem Mati Mugur tunnistati lootusetuks optimistiks ja Hans Arb löödi Tõrvaaugu kuningaks.

Laagri pilte näeb siit.

28. juuni 2009

Meenutused Käsmu suvepäevadelt


Ei karda me tuult ega vihmast Käsmu suvelaagrit.

Mõeldes Käsmule meenub esmalt meri ja kivid, siis valged aiad, millede sees rannamajakesed ja viimaseks meenuvad ikka inimesed – need kõige tähtsamad. Meie inimesed, kelleta laagrit ette ei kujuta, sest 200 liikumispuudega inimest, sõpra, korraldajat, vabatahtlikku, meie lapsi ootas ees 15. suvelaager, mis toimus 17.-19.juunini 2008.aastal. Ikka ja jälle Käsmus, juba teist aastat. Eks paljude hing meenutab Saaremaad ja Karujärve, kuid oluline on kokkutulemise võimalus ja jällenägemise rõõm, sest paljud inimesed on samad.

Traditsioonid on need, milleta ei saa. Nüüdsel ajal on kombeks suvelaagreid ka suvepäevadeks nimetada, mõnel puhul isegi suvekooliks. Kuidas kellelgi suupärasem on. Korraldustööd algasid vist peale eelmise aasta suvelaagri lõppu, sest kuis muidu olid kõik õiged majutused, toitlustamine, võimalikult paljud ümber ehitustööd tehtud, uus teekate pandud ja oli näha, et laagriomanikud olid püüdnud liikumispuudega inimeste liidu soovitustega arvestada. Ainus, kellega kaubale ei õnnestunud saada oli ilmataat, sest meid pandi päris korralikult proovile, sest praktiliselt koos Ants Leemetsa laagriavasõnadega sai alguse ka pea kaks päeva kestev vihmasadu. Laagrilipu heiskamise au said endale 2007.aasta pr Käsmu – Tiia Tiik ja hr Kivirand – Heldur Otsa. Auli murdis koos oma toimkonnaga pead ja otsustati Samuel Golumbi juhendamisel, kõik helitehnika koos laagrilistega paigutada söögisaali. Palju meid oli aga ära mahtusime kõik. Parimad palad leiate varsti liidu kodulehelt piltide alt www.elil.ee.

Toit on tähtsal kohal, sest merelainete müha ja värske õhk tekitavad „hundiisu“. Kui poleks Aulil tublit toimkonda, kes kõikidele laagrilistele toidu lauda tõid, siss oleks mõne jaoks tõenäoliselt toit enne otsa lõppenud ja kõht korisema jäänud. Grillvorstikeste maitse on veel siianigi suus ja mälestused meeles. Veel oli hea, et sel korral said ahjusid kütta, telkidest inimesed majadesse vihmavarju ja kes tahtis sai saunastki mõnu tunda.

Loomupoolest on liikumispuudega inimesed heatujulised: tants ja trall käib laagriski. Kes tantsida ei soovinud, uutnud - see laulis kaasa. Iga-aastasel Saaremaa käsitöö meistrite näitusel oli võimalik taas kord uudistada kaunist näputööd ja imestada osavate käte üle, sest igal aastal on nende inimeste käsitööl oluline panus loteriis ja auhindade laual. Esimesel õhtul olid kohal tragid taidlejad Saue Keila ühingust, kelle etteaste tibutantsu ja pardikese-mooniõie laulu ja tantsusaatel küttis kirgi, mis kulmineerusid õhtul üllatusesinejatega. Viiulimängija Natali mänguoskus oli lummav, kuid suures saalis oli võimendus nii vali, et sundis inimesi õues muusikat nautima, sest nii polnud kõrvadel valus aga Mart Eelmäe ühemehebänd pani inimesed trallitama. Valdavalt eakam rahvas nautis Boris Lehtlaane paarikümne aasta taguseid lauluviise ja Henn Rebase akordioni ja lõõtspilli mängu. Sarnane muusikavalik oli teiselgi päeval ja on loota, et laagrilistele meeldis, sest nooremapoolseid inimesi oli vähe, kuigi järgnevatel aastatel võiks ka nooremate jaoks näiteks disko korraldada. Noorte vähene osakaal tulenes tõenäoliselt sellest, et laager toimub nädala sees ja tööealistel inimestel raskusi töölt vabaks saamisega.

Teisel päeval olid kavas 2 bussiekskursiooni ja sel korral oli lähtutud võrdsekohtlemise printsiibist ja ka ratastoolibussi reisihuvilised said giidiga ekskursiooni Lääne-Virumaa kaunitesse paikadesse. Need, kes ekskursioonile ei mahtunud said tegeleda sportlike mängudega. Anu ja Signe korraldasid teatevõistlusi, sooületamist ja saapaviskamist. Aknad jäid terveks, ohvreid ei olnud, sest saabast ei loobitud mitte kaugustesse ja kõrgustesse, vaid täpsuse peale rõngastesse. Peale lõunat ilmastikutingimused paranesid ja saadi korraldada ka vigursõitu ratastoolis. Kahju oli nendest inimestest, kes laagris boccia-mängust ilma jäid, sest tingimused olid liiga märjad. Õhtupoolikul korraldas Saaremaa mees Jüri Heinlaid viktoriini, mis osutus parajaks pähkliks ka tarkadele ning võitjaks osutusid Järvamaa targad ja ilusad.

Elevust tekitas skulptor Hendrik Hansen, kelle juhendamisel alustati meisterdamist ja üllatav oli vaadata, millised kuldsed Oskari-mehikesed neist viimistlejate käe all said. Kaua tehtud kauni taiese sai laagri lõpus kaasa iga skulptor. Parimad said pärjatud.
Sama lahe kui voolida, oli ka kõrvalt vaadata.

Vestlusring kogus ka palju kuulajaid, sest Virumaa mees Karl Mäesepaga on paljudele tuttav poliitikuna, Aasta inimesena kui ka ajalehtede veergudelt. Ta rääkis kuidas leiavad nad abivajajaid ja püüavad sponsorite abiga koolilõpetajatele riided selga muretseda. Üle lahe Soomest toodud humanitaarabi oli saanud nii mõnigi saalisviibija ja Karli jutust jäi kõlama julgustus, et kui on vaja abi, siis tuleb sellest rääkida õidetele inimestele ja küsida abi, sest paljudele probleemidele on võimalik lahendusi leida. Andmiserõõm on tihti veel suurem, kui saamiserõõm, sest tead, et oled muutnud kellegi inimese elu paremaks.

Lisaks traditsioonilistele tegevustele oli laagris ka uut, sest iga uus on hästituntud vana. Meeleolukas oli kunstniku Maia Pulleritsi kommenteerimisel moedemonstratsioonil ülesastunud Viljandi ühingu naiste ja piigade esitlus. Poleks uskunudki, et nii ilusad võivad olla naiste käekotid, peakatted ja õlasallid. Sellistel jahedatel õhtutel nagu Käsmus lõikava meretuule, vihmasabina ja kümnekraadise sooja juures oleks paljudki soovinud mõnda pehmesse ja karvasesse riidetüki alla pugeda.

Aeg möödub kiiresti ja kolmandal päeval kui oli aeg laagripäevadest kokkuvõtteid teha säras päike kõrgel taevas. Korraldajad tänasid laagrist osavõtjaid, parimad said auhinnad ja tänukirjad, vaba mikrofoni kasutati paaril korral tänukõne ja laulude esitamiseks. Salažürii oli oma tööd hästi teinud ja nii kuulutati sel aastal Tantsulõviks - Harry Kestlane ja Lõvikeseks Kaia Nõlvak. Ka said valitud juba teised pr Käsmu – Mare Kõll ja hr Kivirand – Rein Lehtmets. Taaskord on üks traditsioon alguse saanud ja lipu langetamise au kuuulus juba uutele Pr Käsmule ja hr Kivirannale. Edu teile, palju õnne ja kohtumiseni tuleval aastal.


Mõtted said üles täheldatud Tiia Tiik, proua Käsmu 2007, 2008 ELIL vabatahtlik, Tallinna Invaspordiühingu liige
.

Meenutusi suvelaagrist Karujärvel 2005

ELIL infoleht nr 27, 30.09.2005

Aeg lendab... aastaajad vahelduvad, iga inimene ootab jõule ja jaanipäeva ning samuti oodatakse ka jaanipäevajärgset Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu suvelaagrit Karujärvel. Kui iga eestlane unistab kaugetest soojadest maadest, siis meie liikumispuuetega inimeste jaoks on oma "palmisaar" Saaremaa! Seda juba 14 aastat järjest. Laagritunde saab kätte juba praamil, kus kohtad lõbusat 200-pealist reisiseltskonda ja näed sõpru, tuttavaid. Kõik on endiselt terved ja rõõmsad taaskohtumise üle. Karujärvele saabujad on julged ja tugevad, keda ei sega ilm, kõrgel mäe otsas asetsevad tualettruumid ega laurujoru, sest magada jõuab koduski. Inimesed ei kurda, vaid löövad kaasa loengutes, isetegevuses, spordis, ekskursioonil. Parim lõunasöök, suitsutatud tuulehaug ja must leib, maitseb just Saaremaal.

Seda laagrit jääb meenutama Maire Aunaste, kellega kohtumine juba praamil elevust tekitas, sest ikkagi teletäht ju. Ta rääkis siiralt ja lihtsalt, kuidas elatakse Ameerikas, kus puuetega inimestesse suhtumine ei erine millegi poolest suhtumisest tervetesse. Samas on meil harva näha ratastoolis inimesi kaubanduskeskustes, ühistranspordis, tööl. Kõlama jäid Maire õpetlikud sõnad, et kerge pole elu ilma keeleoskuseta, hariduseta ja võõral maal tuleb teha palju tööd.

Uudsena oli meie laagris karaoke laulmise võimalus, alguses ei saanud vedama ja pärast pidama. Eriti naljaks oli segakooride ülesastumine, sest julged laulsid publiku ees ja toetajad vastu publiku seast. Kui tuli ettepanek liita koorid ühendkoorideks, muutus laul võimsamaks ja lauljad julgemaks. Sooja andis kaunis lõkkevalgus, mille ümber ka tants käis. Ilmataadiga oli saavutatud Saaremaal taas kokkulepe - ilm oli kohane meie palmisaare jaoks, kus ka oma purjepaat turiste järvele viis. Kandsime hoolt, et need kaunid hetked teisigi rõõmustada võiksid - liidu kodulehelt võib neid vaadata. Aeg kaob, muljed jäävad soojendama meid pimedatel ja hallidel talveõhtutel. Laagri ettevalmistamise ja suurepärase õnnestumise eest suur tänu Mairele, Aulile, Saaremaa Invaühingu töökatele inimestele ja ka kõikidele osalejatele, sest ilma nendeta poleks laagril mõtet. Peatse kohtumiseni tuleval suvel! Tiia Tiik, Tallinna Invaspordiühing

Minu Korfu reis 4.osa

Täna on Albaania reisi päev. Läheme laevaga kõrvalriiki avastama. Vajalik on pass, sest Albaania ei kuulu ELi. Kuna unustasin telefoni voodi...