Meie tahame ka liikuda ratastooliga.

Märkasin täna Delfis oma tehtud pilti, mida Hegert enda arvamusloos kasutas.
Puudega inimesed saavad olla ise aktiivsemad, teha sporti. õppida või olla aktiivsed MTÜ-des. Kes ei hädalda saab hakkama ja ma ei arva, et puudega iimesed vajaksid kaastunnet, pigem ikka elus hakkama saamist, liikumiseks tingimusi, teenuseid, haridust ja tööd.

PS! küll minu tehtud pildid on ikka ilusad aga millegi pärast taaskord anonüümsed. Ilus oleks küsida luba enne nende kasutamist pilditegija käest.

Arvamuslugu Rahva hääles üsna intrigeeriva pealkirjaga:
Puue — kas tõesti eemaletõukav ja vastik?

27. august 2010 00:02
Oled sa kunagi näinud tänaval, bussis, rongis, trammis, poes või kus iganes mujal puudega inimest? Mis tunde sinus tekitab näha inimest, kes ei ole päris selline nagu sina — näha inimest, kel on puue, kes on teistsugune?

Olles ise alles 16 aastat ratastoolis olnud, märkan juba praegu probleemi: puudega inimesi ei väärtustata, neile ei pöörata tähelepanu ning tehakse nägu, nagu meid ei olekski. Miks vaadatakse meid imelikult või miks me tundume terve inimese jaoks vastikud? Kas see, et meil on mingi defekt ning me oleme ehk natukene teistsugusemad, teeb meid ülbemaks, vastikumaks või külmaverelisemaks? Selle artikliga oleks mul soov teada teie arvamust puudega inimestest. Kes nad teie jaoks on? Millised on teie kokkupuuted olnud puudega inimestega ning mis te meist üldse arvate?

Puudega inimestel on palju probleeme tööle saamisega, kardetakse, et nad ei oska seda, teist või kolmandat või nendega juhtub midagi väga hullu. HALLOO? Miks? Miks te seda arvate, kallid tööandjad? See, kui mul jalad ei tööta, ei tähenda, et mul poleks kupli all midagi. Ning see, et ma ratastoolis istun, ei tähenda, et ma peaksin igal võimalusel leidma erinevaid haigusega seotud vabandusi, et tööle mitte ilmuda või seda, et minu töökvaliteet halvem oleks kui tavalistel inimestel. Tegelikult ma peaksin kasutama sõna puudeta inimestel, sest ka meie, puudega inimesed, oleme tavalised, lihtsalt mõnede puuduste/lisadega.

Või, miks ei ole siiani, 21. sajandil, paljudesse asutustesse ratastooliga ligipääsu?
Näiteks koolid. Olles 16-aastane, soovin minna gümnaasiumi, aga ma ei saa minna enda valitud kooli, sest seal ei ole võimalust liikuda ratastooliga. Kas see ei lähe mitte vastuollu seadusega, mis ütleb, et kõigil on õigus haridusele? Kuidas mul on õigus haridusele, kui seda mulle ei võimaldata? Või miks on ainult Tallinn see koht, kus enamikesse hoonetesse saab ratastooliga sisse? Kas mujal Eestis ei elagi puudega inimesi? Elab küll! Kõikide majade ehitamisel peaks arvestama puudega inimestega. Kas see on normaalne, et ma ei saa kaubamaja teisele korrusele, sest sinna viib ainult eskalaator? Ma ei lähe ju mingit suvalist tüüpi keset kaubamaja üles otsima, et küsida luba kaubaliftiga teisele korrusele sõitmiseks?

Mõelge, kulla Eesti rahvas — MEIE TAHAME KA LIIKUDA!

Selgeltnägijate tuleproov 2

Õnnestus minulgi seal pealtvaatajana pisuke aega uudistada. Nõiahakatisi oli palju, kuid mõned neist kohe olid erilised ja see 10 valik on minu arvates igati õnnestunud valik. Mustast materjalist oli kokku saanud heal tasemel saade. Üllataval hea tulemus oli kokku pandud. Hoain pöialt oma lemmikutele aga kes need on jätan enda teada. Isegi Arkole meeldis ennast vaadata.

Lähemalt siis artiklist:
Kanal 2 hittsaate «Selgeltnägijate tuleproov» teise hooaja avasaates selgus kümme paremat selgeltnägijat, kes hakkavad jahtima auhinnaraha 100 000 krooni.

Esimeses ülesandes pidid kandidaadid võimalikult täpselt kirja panema, mis on sirmi taga. Seal mängisid liliputtidest kaksikvennad malet. Palju tabavaid märkusi tegi Needikunn, kes nägi elus ja eluta asju - laua taga istuvat inimest. Säras ka töötu Tarmo, kes tunnetas kahte inimest laua taga ning mingit sõrestikku, mis võis kujutada malelauda. Ka 16 aastat vangis istunud Indrek ütles, et sirmi taga on kaks inimest.

Järgmises ülesandes asetati osalejate ette kolm portreefotot, millelt pidid ära tundma, kes neist naistest on hukkunud, kes 18 lapse ema ja kes teadlane.

Katset jälgis žürii - lauljatar Kerli Kõiv, poliitik Andres Tarand ja lavastaja Merle Karusoo. Kohtunikud ise ühtegi pilti õigesti ära ei arvanud.

Nõid Andres rääkis, et nägi hukkunud naist varem maad kaevates. Ta nägi naist roosas ja valges kleidis ning selgus, et just roosa ja valge olid tema lemmikvärvid. Lennuõnnetuses hukkunud naise tundsid paljud teisedki ära.

Indrek ütles midagi, mida žürii ei osanud oodata - ta nägi hukkunud naise elus traagikat. Selgus, et naise mees hukkus septembri terrorirünnakutes ja pühendas ülejäänud elu mehe mälestusele.

Fotograafiat õppinud Sergei on vaadanud palju pilte ning tema sõnul on inimese elu silmadesse kirjutatud. Ta arvas õigesti kõik kolm fotot. Pildiülesande lahendasid ära ka punkar Villu, ravitseja Washtara, pendlinaine Kristi ja eriliste võimetega Tiiu.

Viimases ülesandes pidid võistlejad viie ratastoolis istuva mehe seast leidma tõeliselt kõndmisvõimetu. Segamiseks oli nende seas lapsena traktori alla jäänud Indrek, kelle jalad siiski töötasid. 20 aasta eest halvatuks jäänud Arko tundis üllatavalt kiiresti ära Indrek. Ka paraloog Ants vastas õigesti.

Järgmises saates jätkavad endine vang Indrek, töötu Tarmo, tsiklimees Needikunn, maag Sergei, mõtetelugeja Liisi, ravitseja Washtara, maaler Kristi, suure sisemise jõuga Tiiu, paraloog Ants ja nõid Andres.

Eelmise hooaja võitja Nastja märkis pildile, kes võidab tema arvates saate. Keegi peale Nastja ei tea, kuidas ta otsustas. Ümbrik anti kinnipitseerituna juriidilisele hoiule ning alles saate lõpus selgub selle sügise suurim saladus.

Ratastooli võistlus Tallinna Vanalinna Päevadel

31.mail korraldasime ratastoolisõidu võidusõitu. Üritus läks igati korda tänu Tallinna Kesklinna Valitsuse toetusele ja Egle Elleri poolsele korralduslikule abile. Osalejaid oli 25 ringis, esinejad ja diplomid, meened said üle antud. Tallink pani välja reisid Soome ja Rootsi. Ettevalmistused ja koostöö sai alguse juba talvel aga projekti esitasime mitmesse kohta, sest Tallinna Spordi- ja Noorsooameti MTÜ-dele rahade eraldamise komisjonilt saime mai alguses vastuse, et ratastoolis võidusõit on meelelahutus ja pole sport. Noo tule taevas appi! Isegi maratone korraldatakse, olümpiast rääkimata. Aga jah kohtumisel spordiameti juhtkonnaga sai suu puhtaks räägitud ja murest räägitud. Eks jookseks paljudki liikumispuuudega inimesed aga kui pole tervist ja ei suuda ega jaksa siis jääbki üle invasport.

Eks masu ajal on kõikidel raha vähe ja eks oli see ka otseseks väljakutseks minule uude Tallinna Invaspordiühingu juhatusse kandideerimisest. Nüüdsest siis olen minagi selle mittetulundusühingu juhatuse liige ja teen ka vabatahtlikuna selle organisatsiooni raamatupidamist. Üks algatus oli ka invaspordiühingule blogi tegemine koos Arko Vooluga.
Blogi leiad siit:
http://tallinnainvaspordiyhing.blogspot.com/

Pilte näed siit:
http://pilt.delfi.ee/album/126621/

Üritusest juttu oli järgneval fitness.ee lehel:
Ratastooli võistlus Tallinna Vanalinna Päevade raames
Taaselustatakse traditsioon korraldada Vanalinna Päevade raames ratastooli võistlus
Üritus toimub pühapäeval, 31.mail 2009 kella 11.00–15.00 Toompargis (Shnelli tiigi ääres). Võistluste algus kell 12.00.
Registreerimine võistlustele kella 10.45 - 11.45.

Võisteldakse individuaalselt:
a) tavaliste ratastoolide kasutajad (mehed, naised ja lapsed)
b) elektriliste ratastoolide kasutajad.
Võistlusdistantsi pikkus on 1000 ja 2000 meetrit.
Palun teatage osalemisest (ees- ja perekonnanimi ning võistlusklass) kuni 25.05.09 telefonil 655 4160 (Tiia Tiik) või e-mailile arkovool@gmail.com Osalustasu 25 krooni tasuda kohapeal.

Peavõitudeks on Tallink välja pannud Soome ja Rootsi kruiisid.

Võistlusele järgneb kontsert kus astuvad üles mitmed tantsugrupid ning Kairit Tuhkanen (Niki)

Võistluste eesmärk on aktiviseeruda ratastooli kasutavad inimesed ning tuua neid lähedamale tervisespordile. Samuti tutvustada Tallinna Invaspordiühingu tegevusi nii erivajadustega inimestele kui ka tavakodanikule.

Lisainfo ürtuse kohta
Egle Eller tel.5512369
Egle.eller@tallinnlv.ee