Omadega rabas, Pääsküla rabas testimas

Mõnda asja kohe peab nägema. Eriti veel peale sellist palju tõotavat Pääsküla raba raja tutvustust:

Pääsküla raba õpperada

2007. aastal ehitama hakatud õpperada on nelja kilomeetri pikkune, millest 2,4 kilomeetri ulatuses on laudteid, mitmeid purdeid ja platvorme, samuti infotahvlid. Juuli alguses valmis õpperaja ühe osana ligi kümne meetri kõrgune rabavaatlustorn. Õpperaja äärde on paigutatud infotahvlid, mis tutvustavad raba geoloogilist arengut ja ajalugu, ülevaate saab mudase põhjaga veekogus esinevatest veetaimedest, -lindudest ja -putukatest, aga ka olulisematest rabataimedest ja marjadest.

Projekti juures arvestati ka liikumispuudega inimestega. Inva- ja lasterada kulgeb suures osas mööda pinnatud teed ja on tervenisti (koos platvormidega) läbitav lapsevankri ja ratastooliga. Õpperada valmis Nõmme linnaosa valitsuse ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse koostöös ning selle ehituse kogumaksumus on ligi 1,3 miljonit krooni.

Käisime ja vaatasime ja testisime üle... Kaardistajate värk, et kohe vaja minna proovima. Samas on kogemus Elistvere loomapargi laudteega Jõgevamaal ja seal oli suht normaalne koos abistajaga liikuda. Ja aru me ei saand, miks paljudes kohtades on laudteed 3 planguga, kui piisaks 4 (5) lauast ja saaksid ka ratastoolis ja lapsevankritega inimesed turvaliselt ja ohutult õpperada läbida. Meil läks 4 km teekond õnnelikult ja viperusteta. Lapsevankriga jalutajaid vastu ei tulnud ja mõned matkajad astusid lihtsalt eest ära sohu. Kuigi vahepeal oli minul küll hirmus vaadata. Mõned pildid räägivad rohkemat kui sõnad. Oleks võinud juurde panna selle 4-nda laua sinna soo peale õpperajale - tahab juu liikumispuudega inimene ka osa saada nendest hetkedest ja võimalustest, mis kahel jalal kõndijal on.

Tegelikult oli ilus, sest minnes oli osa laudteedest laiem ja läbisime ka killustiku ja savikattega teerada. Seega olime omadega rabas ja Arko on hea testisõitja ratastooliga sentimeetrise täpsusega. Metsaõhk oli eriti kosutav, kuigi oli nukker näha 2002.aastast metsapõlengu jälgi kaheksa aastat hiljem. Ja päike vajus kiiresti metsa taha kella 20 ringis. Nii me kiirustasime, et pimeda peale ei jääks. Sügis on varsti käes.

Laupäeval Viljandi paadimehel külas

Palav suvepäev oli. Isegi nii palav, et kohe ootsin millal Eesti Invaspordi Liidu karikavõistluste 3. etapp lõppeb ja ujuda saab. Saingi aga enne seda invasportlased heitsid, tõukasid kuuli, ketast ja oda, jooksid 100m ja hüppasid kaugust. Kokku oli osalejad 38 ja lisaks pealtvaatajad, abistajad, kohtunikud. Rahvast jagus, isegi uudishimulikke, kes teel randa staadioniväravate vahelt sisse piilusid. Las vaatavad, sest mis siin ikka häbeneda, kui liikumispuudega inimesed tahava end proovile panna, võistlusehasarti kogeda ja võrrelda ennast teistega, kes samas võistlusklassis, kes vastupidavuses, kes lihtsalt kodust välja tulla ja suhelda lisaks sportimisele. Arko muigas eilseid pilte nähes, et esimene pilt oli invawc-st, mida just koos meie saabumisega kohale toimetati. Seda oli ka vaja, sest paljud olid kohale tulnud ratastoolidega.

Inimesele, kes esmakordselt kogeb invasportlasi sporti tegemas, võib end tabada haletsemast või küsimast, et miks nad seda teevad ja milleks inimesed pingutama peavad. Niigi raske elu neil, kes ratastoolis või kellel pole kätt või jalga või on üks kehapool halvatuses. Miks ka mitte. Oluline on leida endas tugevust ja eluga edasi minna. Sportimine ja tervislikud eluviisid on ka neile kasulikud. Pealegi kui näiteks puudub töökoht, siis sportimine võibki anda tegutsemist ja initsiatiivi end kokku võtta ja muuta oma allesjäänud oskused tugevusteks. Pole siin häbeneda midagi. Isegi paraolümpial käivad parimad invasportlsed.

Ka eilne päev tõestas seda. Vaatamata sellele, et auto termomeeter näitas keskpäeval +37,5 C sõitsid meie vaprad mehed 5000m ratastoolidega staadionil ja niased 3000m. See tegi meestele 12,5 ringi läbi sõitmist. Kõik 7 aid hakkama ja lõpetasid edukalt. Päev oli tore, päike säras koos partidega järveveelt vastu. Tore kui on sellised randu, kuhu pääseb ratastoolis. Tavaliselt katkeb ratastoolis inimese teekond liivarannas ja jääb üle vaid merd, järve või oja imetleda.
Peale seda läksime ujuma Viljandi järve. Siis läksime Villu soovitusel Tartu tn sööguikohta, mis asusu Nordea panga vastas. Täiega maitsev toit oli ja kõht oli kuni hommikuni snitslit täis.

Pilte näed siit.

Kohtla-Järvel objekte kaardistamas

12.8.2010 sõitsime hommikuses vihmasajus Tallinnast Narva poole. Eesmärgiks oli kaardistada liikumispuudega inimeste ligipääsu võimalusi Tallinna Tehnikaülikooli hoonetes. Kokkulepitud ajal kell 11 olime TTÜ Virumaa kolledzi ees. Kohtle-Järve kesklinnas tundub nagu oleks aeg seisma jäänud. Pealt näha tundub kõik endine. Samas saime eesti keelega hästi hakkama ja vastuvõtt oli soe.

Ja siis lagas töö. Kaldteed olid ägedad aga 2 ja pool korda lühemad,kui tegelikkuses ehitusnormid ette näevad ja käsipuudest ei maksnud seal unistadagi. Ilma kõrvalabita sealt koolimajja sisse ei pääsenud. Uksed olid siiski normaalsed ja 2 invakohta ka parklas olemas. Esimesest korrusest kõrgemale Arko oma ratastooliga ei pääsenud. Mina kui kogemustega abistaja ja kaardistaja sain vajlikud fotod ja olukorra kirja panna.

Positiivne oli see, et ülikoolis õppis üks! liikumispuudega üliõpilane... aga tema kõrgematele korrustele ei pääsenud - ei raamatukokku, laboratooriumitesse ega arvutiklassi või mudesse auditooriumitesse. Esimesel korrusel oli kaks auditooriumi, kuhu pääses, sääklasse sai ka, kuigi lävepakk oli liiga kõrge. Liikumisraskustega õppurile oli nn "kohandatud" nurk esimese korrusel, kus oli kasutada internetiühendusega arvuti. Saime teda, et erilisele ja erivajadustega üliõpilasele käivad õpejõud seal klassinurgas tunde andmas ja õpitulemusi hindamas. Sööklasse õnneks pääses ja invawc puudumine polnud suur probleem, sest esimese korruse meestewc ajas asja ka oma suuruse poolest asja ära.

Peahoone taga asus üliõpilaskodu. Sinnani viis jalgtee, kuid selle ees ja taga olid kõrged kõnnitee servad, mida oleks saanud madalaks planeerida. Ühiselamu hoones käis välisfasaadi remont. Kaldtee oli ligi 20%, mis majja sisse viis, kuid mõlemal pool treppipuudus käsipuu aga lillepeenrad olid täies ilus. Meile näidati ka ühte invatuba, millele praegu puudus kasutus, sest liikumispuudega inimene elas oma kodus. Majas sees oli puhas ja korralikud toad elamiseks, keldrikorrusel oli pisike treeningsaal ja saun. Toad olid nagu hotellis ja üliõpilaste ootel.
Õnneks oli koolimaja ees ja kuni bussipeatuseni kõnniteeservad madalad. Ja ka uus, peatselt valmiv spordiväljak oli ilus, aiaga piiratud. Kui Arkoga seda uudistasime, siis tundus, et korralik kiviasfaldiga jalgtee viib spordiväljakule aga viis hoopis ümber taragha piiratud väljaku, mis lõppes koolimaja otsas. Mullaga piiratud 4. küljel tara puudus aga puudus ka tee, missinnani. Tundus, et värav on puudu jäänud. Äkki see veel tuleb, kui tuleb. Teeremont käis hoolega ja euroraha on sinna hoolikalt panustatud, mis on hea.

Pildi allikas: Internet

Tuulevaiksel ööl Raplas 8.8.2010

Eile õhtul oli Raplas väga lahe kontsert "Tuulevaiksel ööl", kus oli äikesetorm ja paduvihm, mis meid üle valas ja tehnika riki keeras. Olime kohal juba 2 tundi varem, et saada häid istekohti, sest Arko ratastoolis seisvate inimeste eest pärast miskit ei näe. Kohtasime seal tuttavaidki Matit, Helit ja Isabellat ja 2 tädi, kellele olime lubanud pärast tagasi Tallinna viimist. Aga saime lisaks viimase rea istekohale ka boonusena vihma. Nii palju siis tuulevaiksest ööst, kus piksenooled taevast pooleks käristasid ja vihma ning tormi tunda saime. Välgunooli sähvis igas suunas ja vesi voolas ja voolas möödam inu valget seelikut, mis ümber minu lookles. Ei aidanud fliistekk ka, kuid pakkus vähemalt kaitset tuule eest.

Alguses oli kõik parem ja Jaan Tätte rääkis oma lugusid elust ja laulis oli lugusid. Udupasun oli ilus kuulata ja kui naised lavale ilmusid, siis aina paremaks läks. Aga niiskus ja vihm tegid oma tööd ja nii see helitehnika rikki läks ja tagant ära kukkus. Õnn, et Liisi peale elektrilöögi saamist veel jätkata suutis. Tuulevaiksel ööl laulu sai erandkorras paar korda lauldud ja rahvas laulis kaasa ja toetas esinejaid. Osa kontserdielamusest jäi siiski poolikuks , kuid lahe oli Rapla kontserdi sellegi poolest. Tublid esinejad vaatamata helitehnika ära kukkumisest. Maarja-Liis ja Liisi Koikson olid nii andekad taustalauljad, et naera või puruks ennast! Jaan Tätte ja Marko Matvere olid aga tuntud headuses. Tore kontsert oli ja peale kontserti ei tahtnud autodekolonn, mis Tallinna suunas lookles, kuidagi lõppeda. Pealinna rahvas tahab ka linnast maale saada ja väikelinnades kontserdil käia.

Eile jõudsime Paldiskisse

Puhkus on selline lahe aeg, kus saab ringi uitada ja niisama seigelda. Peale Kloogaranda sõitsime Paldiskisse. Vaatasime kalamehi ja heitsime pilgu minevikku. Tundub nagu seal mail aeg seisaks... Hooned on lagunenud ja majad vanad nagu siis, kui NL väed lahkusid. Majaks on ka sama ja vaateplatvorm on ammune. Aga ilus on. Leidsin lillekesi ja kalamehe paate, mida pildistada, samuti tuuletallajaid-tiivikuid-tuulegeneraatoreid. Üritasin mere ääres päikest võtta aga see ei õnnestunud, sest päike kadus sudu sisse. Samas on ka uut - raudteejaam on eurostandardite järgi ümber ehitatud. Sadam ja tollilaod on muljet avaldavalt suured ja pikad. Tasub minna Paldiskit avastama. Paar poodi, koolimaja jmt hooned olid ka olemas. Rahvast liikus vähe ringi. Üks keset teed hulkuv kohalik härrasmees, kes ise ka ei suutnud otsustada kas sõita tee ääres. pöörata vasakule või jätkata teekonda otse. Turiste jagus mõnede autodega majaka juurde vaadet imetlema. Tuul oli mõnus ja elu ilus.

Rändamas Kloogarannas, lapsepõlve radadel

Lapsepõlves elasime Kalamajas ja randa sõitsime rongiga, Kloogaranda. Tavaliselt täitus rong inimmassiga juba Balti jaamas. Kes ees, see mees. Palav ja umbne oli aga seda kosutavam oli Kloogarannas mereõhk ja rannaliiv ja sinine meri. Käisime perega, sai kiikuda, liivalosse ehitaytud ja ujumisoskust harjutatud. Mäletan veel siiani kuidas vanem õde Tiiu mind kätest kinni hoides mööda merevett enda järel lohistas. See oli lahe tunne nagu oskakski ujuda. Tegelikkuses me enne kooli ikka sulistasime lainetes ja merevees. Enamus ujumisoskust piirdus kätega põhjas sumades ja varvastega hoogu andes ning laintes hullamisega. Nüüd pea 30 aastat hiljem on rand maha jäetud ja praktiliselt inimtühi. Kioskid on räämas ja palliplatsi kaevas üks töömees üles ning puhastas juurikatest. eks näis kas saab suvi ennem otsa või palliplats valmis. Kurb oli näha seda mahajäätud ja põlenud rannahoonet. Olid ajad. Nüüd on auto taga haagiskiosk, millest müüakse jäätist, kohvi ja kokteile. Õnneks oli rand prahita ja muruplatsid niidetud.

Piltide järel lahkusime sellelt rannalt kuna Arko tee lõppes koos asfaldteekattega...

Oma ujumisoskuse sain ma selgeks 2.klassis ujuistundides Tõnismäe ujulas. See peaks olema kõikidele inimestele kohustuslik õppeaine, sest ujumisoskust läheb alati vaja. Eriti veel nüüd on sellel suvel see teema päevakorda tõusnud, kui selgub, et upuvad mehed 20-30 eluaastates, kes ei oska ujuda. Kindlasti ei käi ujumine ja alkohol omavahel kokku. Puhata saab ka kaine peaga ja janu kustutamiseks sobivad kali, limonaad, vesi, mahl või coca-cola jmt.

Käisin raamatukogus

Eile sain oma parima sõbrannaga kokku ja sõitsime koos trolliga Mustamäelt linna. Kolasime samas, Rotermanni kvartali ja Viru Keskuse poodides. Söömas käisime pannkooke vaarikamoosiga Solarises, Lidos. Mulle seal meeldib, kuigi olin seal teistkordselt oli suur valik ja kiire teenindus. Isegi õhku oli päikesepaistelistes laudades akna all. Edasi viisime oma jalakesed Estonia puistee keskraamatukokku. Kuskilt ei paistnud välja, et raamatukogu on avatud. Lugemisaasta on küll, kuid raamatukogu oli kella 4 paiku õhtul praktiliselt tühi. Sebisime oma toidukotid hoiukappi. Jagasin Merlele tarku õpetussõnu kuidas raamatukogu kaardiga ennast jooksvalt sisse registreerida, kui teatas ekraan, et kaart on vigane ja uuendamata. Kuidas aeg küll lendab. Lumi oli maas kui sattusin viimati raamatukokku. Loen küll aga kodus on varuks lugemata uusi või kingiks, auhindadeks saadud raamatuid. Ka vanema õega vahetame raamatuid. Tema on see krooniline raamatukogus käija ja nii toob ta mullegi nädalaks-paariks raamatuid lugeda. Arko muigab meie raamatute vahetamise peale, et tema hoiab eesti metsa ja üle 1 raamatu aastas ei loe. Viimati luges ta Peeter Volkonski raamatut ja auto minu ootamise jaoks on tal Mihkel Raua uus raamat, mida ta loeb varsti juba terve aasta.

Kuna paari nädala pärast läheme Norra reisile, siis see oligi üks peamiseks raamatukokku minemise põhjuseks. Norra raamatu ma leidsin ja ka fotograafia käsiraamatuid tirisin paar tükki koju. Kui riiulilt väljapanekuna leidsin Kätlin Hommik-Mrabte: "Minu Maroko" ehk maailma teistpidi vaatamise õpik.

ka siis oli piisav arv raamatuid, millega õnnelikult koju tulla. Arko veel imestas, et kas ma nii palju raamatuid poest ostsin. Siis sai selgeks, et käisin raamatukogus. Õhtul siis asusin lugema marako raamatut. Minule see meeldis ja ei saanud raamatut käest, hommikul kui ärkasin, siis esimene mõte oli, et tahaks lugeda. Soovitan teistelegi seda põnevalt kirjutatud raamatut mosleminaise elust lugeda. See raamat on oma pealkirja väärt ja paneb ka mind teistmoodi kaasa mõtlema.