Reisiblogi: Meie Prantsusmaa 18

16. päev - 7.08.2013.
Tõuseme ja meie kõrval auto juures askeldavad rekkamehed, kes testivad puldiga autot, mis tahab sõita ainult tagurpidi aga edaspidi ei sõida. Tundub, et 3 suurt meest on saanud mänguasja. Sõidame kl 8.30 paiku mööda Ostrova trammide lõpp-peatusest, kus on toidupood. Läheme sinna täpselt avamise ajaks ja suur kaubanduskeskus on vanainimesi täis. Me Arkoga ei usu oma silmi aga tegemist on säästumarketi sarnase poega, kus pensionärid lastele mõeldud poekärudega ringi ruulivad. Sellistesse lipukestega kärudesse panevad vanainmesed kepi sisse ja siis aina lükkavad käru enda ees. Kuna tegemist oli tsehhipoega, siis oli seal sooduspiim müügil, mida osteti plokkidega, milles oli 12 liitrit piima. Huvitav küll kui palju nad seda piima joovad või see piim siis on nii pikaajalise säilivusajaga. Arko kusub mind vaatama pluusi, mille suuruseks on 6 XL. Tehakse ikka suuri T-särke. Inimesed ostavad ka suuri lihatükke ja kala. Ostame head ja paremat ning kohvi toon Lukoili tanklast. Maitseb täitsa koduselt aga linn tundub meie nõukaaegse suurlinnana ja trammid on sellised rohelised nagu meil 80te algusaastatel. 
Poola jõuame kl 10.19 ning jätkame sõitu 28,5 C soojuses kuni kl 15 ajal jõuame Gorskisse. Seal oleme ka varematel reisidel söömas käinud ja mulle see koht meeldib. Ostame ikka gtrillliha kartulitega, hapukapsa, peedi ja kurgisalatit ja pepsit. Kõht saab nii täis, et ei taha kohe autosse minna, vaid jalutame ringi ümber majakeste. Meie söök läheb maksma 63 poola zl, tualetikülastus 2 zl, kütuseliiter 5,36 zl. Statoili burger 2 zl, kuid olemas on ka invawcd ning laste mähkemevahetusruumid, mis tavaliselt asuvad naiste poolel. Aga iniemsed on rahul ja asjad saavad aetud. Ei tea kas projekteerijad on ajale jalgu jäänud, sest paljud isad käivad lastega seal mähkimistubades toimetamas ja ei kurda diskrimieerimise üle. Üldiselt on gps üsna täpne, kuid vahel seoses uute teeehitustega on segaduses ja suunab meid küla vahele, et see on siis masina arvates kiireim viis. Vahete vahel seikleme seni, kuni leiame jälle kiirema tee. Selliseid segadusi juhtub ka suuremates linnades, kus on palju uusi tunneleid ja teid. Varsti jõuame Poola pealinna Varssavi ja sealt koju jääb kõigest viimane 1000 km. Arko juba ootab koju jõudmist, sest eks see sõit väsitab ja tema on see, kes autot juhib. Mina aga reisiks veel ja veel, shoppaks poodides ja kaubamajades, avastaks uusi paikku ja külastaks loomaaedu ja botaanikaaedu. Sõidame poodide juurde ja külastame Juula poodi ja Varssavi Ikeat. Minu jaoks on see esimene selle poe külastus ja siis mul on vaja ikka kõike uurida ja katsuda. Ostame sealt kodu kaunimaks tegemise vahendeid ja Arkole juukselõikamise masina. Olen reisi ajal saatnud poistele sõnumeid, kuid vastu pole midagi saanud ja mures nende pärast, kuid noored naudivad vabadust. Poola teed on suhteliselt heas korras ja Arko meelest oleme reisil olnud terve igavikku. Vot sulle romantilist reisi, kui mees tõmbab vee peale. Igav = igavik! Ahhaaa. Vaatan välja. Ööseks jõudsime motelli parklasse. 
Tänase päeva läbisõiduks on 542 km. 

 Suurlinnad

 Kohvipaus

 Teeehitus

 On ikka ilus küll see vetevulin.

 Sellised nunnud murumunad.

Ikeas

Reisiblogi: Meie Prantsusmaa 17

15. päev - 6. 08.2013.
Alustame sõitu kiirteel ja kiirus suureneb märgatavalt 50-80-130 km, sest teeremondi tõttu pole võimalik kiirteel pidevalt kiiresti sõita. Teeme ühe hommikusöögi pausi tankla taga parklas ja sööme pehmet saia singi ja aukudega juustuga. Põllumehed kastavad kõike, mis maha panevad ja siis ka saaki tahavad saada. Samuti kastetakse heinamaid, karjamaid ja golfiväljakuid, suuremaid puid ja lillekaste, sest muidu kõik kolletab ja närbub. Käisime pesemas suures autoparkla dušširuumis, kus pesemine maksis 1 euro 15 minuti eest. Mina käin esimesena ja siis lähen Arkole appi aga kuna see plekkustega kabiin on nii väike siis kasutan jõudu Arko sinna koos ratastooliga tõstmisel. Puhtaks me saame ja õues on sooja ainult 34 C. Palavuse eest poeme konditsioneeriga autosse nin g jätkame sõitu Austria Vabariigi pealinna Viini, kuhu on veel 176 km. Vanalinnades on liiklemine erinev, sest kuigi on tehtud ka madalaid kõnniteele sõite, siis on ikkagi raskusi munakiviteedel liikumisel ja trammirööbaste vahed on sügavad, kuid saame hakkama ja ei virise. Valgusfooride tsükkel jalakäijatele on hästi lühike nii, et peab kohe sammu kiirendama. Märkasime ka väikepoode vanalinnades, kus ratastoolis inimestele sissepääs puudub aga nende teenindamine oli lahendatud kellanupuga ukse kõrval. Ratastoolis klient vajutab kella ja siis tuleb poemüüja uksele ja teenindab teda. 
Viini jõuame kella 17 paiku ja õues on ainult 40,5 C. Täielik kuumus ja hobukaarikud veavad inimesi, hobused palavusest nõrkemas. Kahju hakkas neist loomadest, sest endal palav aga on turiste, kes seda kaarikusõitu naudivad. Meie pargime auto ära invakohale ja läheme süüa otsima. Jõuame Mc Donaldsisse, sest see jääb tee peale ette. Ostan kanasalati ja nii kehva teenindust pole ma kusagil näinud. Tellin Arkole XXL burgerieine ja ka mulle tuuakse sama eine. Selgitan, et ma ei soovinud seda ja see kollase nahavärviga välismaalasest teenindaja viskab mulle toidu kandikule. Nätaki! Aga toit maitseb hästi ning Arko imestab, et kuidas ühele ärimehele mahub järjest sisse 3 burgerit. Tore, kui elu pakub üllatusi. Jalutame linna peal, Arko teeb tahvliga hobustest videot ja imetleme vaatamisväärsusi, sh kirikuid, tramme ja hooneid, ise higi pühkides, sest tunne on nagu oleks saunas. Peale kl 18 alustame sõitu Tsehhi poole, sest kodu ja pojad ootavad. Tsehhi piiri ületame kl 18.40 ajal ja võttes arvesse eelmise aasta vipperusi, hoidume tasulistest kiirteedest ja uudistame betoonitehase valvureid ning sõit jätkub. Varssavini on 591 km aga öö veedame Tsehhimaal, läbides Ivani linna ja rääkisin Arkole, et seal väikelinnades on majad nii erineva kõrgusega. Lihtsalt lammutatakse vanemad majad või lihtsalt renoveeritakse ja ehitatakse lisakorrus juurde. Sellised hooned siis enne Brno linna. Õhtuks jõuame samasse tanklasse, kus aasta varem autole õli käisin ostmas ja selle tankla taga on üks unarusse jäetud 2korruseline maja. Auto peab vastu ja meie naudime kuumi öid, sest vähemalt ei saja ja saab aknaid avada. Ööd on siin kuumad ja mustad aga läbisõit jäi 818 km.   

Sellises vahvas mägede äärses kohas me hommiikul ärkasime.     

 Seal oli teisigi turiste ja matkajaid.

 Teeremont ja ümbesõidud on suvisel ajal tavalised nähtused..

 Viinis.

 Ega sealgi linnas need trammide peatused nii ideaalsed pole. 

 Kõht täis ja linnamelu nautimas 40, 5 kraadises kuumuses.

Austria pealinn on hästi kaunis linn ja sinna tasub alati tagasi minna. 

 Viinis on saabumas valimised ja sellised plakatid jäid silma.

 Arko sai ka hobesed filmile. 

 Sellised hoiatavad ja lubavad liiklusmärgid.

 Leidus ka sellised hooneid.

 Nii käibki see majade ehitus peatänavate ääres Tsehhimaal.

Otsi kohta, kust sa saad läbi sõita.

Tsemenditehase reklaami mehikesed.

Psühholoogia ajakirjast raamatu lugemiseni

Olen paar aastat olnud ajakirja "Psühholoogia Sinule" lugeja ja mulle meeldib see ajakiri aga lisaks sellele loen veel tellitud ajakirja "Naised" ning "Anne ja Stiil". Seda kõike tuleb minu postkasti nii sageli, et kaanest kaaneni ma kõike lugeda ei jõuagi. Samas on mõned artiklid tõeliselt huvitavad ja nii leidsin ma jaanuarikuu püsholoogia ajakirjast artikli kõrvalsuhetest ning see oli nii mõtlemapanev teema, et läksin poodi ja ostsin Merlin Piirsalu raamatu "Petlik õnn. ruudusest ja petmisest. Eesti inimeste lood." Raamat on hästi ladusalt ülesehitatud ja lisaks lugudele on ka psühholooogi Anne Salki kommentaarid ning selgitused. On äärmiselt erinevaid inimeste vaatenurki kõrvalsuhete tekkest, truudusettusest ja petmisest ning sellest teada saamisel suhte taastamisest ja kooselu võimalikkusest. Lood on anonüümsed, kuid nii õpetlikud, kuid samas valusad. Tabasin ennast lugemast ning meenutamast olukorda, mis tundusid tuttavad ja tegid haiget. Õnneks on aeg parandanud paljud haavad ja elu on edasi läinud. Raamatuski on välja toodud, et kõrvalsuhte jaoks on olemas kaks poolt ja kui üks on truudusetu ja petab,siis pole mõtet jääda enese süüdistamisesse ja vigade otsimistesse kinni. On ka kirjeldatud lugusid kuidas hoiduda sellsitest olukordadest, mõeldes tagajärgedele. Eriti meeldis mulle see, kuidas raamat lõppeb, lk 175: "Selleks, et läbi elu armastada, on vaja üles leida oma sisemine helge külg ning seläbi armastust jagada ja vastu võtta. See algab pisiasjadest! Armastus ei ole limiteeritud, seda jätkub külluslikult kõigile. Soovin kõigile rõõmuküllaseid armukogemusi!" Soovitan teistelgi seda raamatut lugeda, sest seal on hästi kirjutatud suhete hoidmisest, kõrvalsuhete tekkimise riskidest ja lihtalt kooselust aga ka kättemaksust. Tänud kirjanikule sellise raamatu eest. 
Kes soovib võib raamatut laenuks saada.  

Raamatu tutvustus: 
Suhted on lihtsad. Või hoopis keerulised? Teoorias teab enamik inimesi, kuidas paarisuhe toimima peaks. Suurem osa meist loodab kellegagi ühist elu luues, et läheb nii, nagu muinasjutud tavaliselt lõpevad: “Kui nad veel surnud ei ole, elavad nad õnnelikult tänapäevani.” Päriselus see alati nii ei ole.

Teame, kui palju haiget teeb teisele see, kui enda kõrvale leitakse uus inimene, kui valetatakse, reedetakse ja petetakse. Miks siis ikkagi selliseid teid valitakse? Miks ei elata õnnelikult ning truult ühe ja ainsaga, kuni surm teid lahutab? Miks tekivad kiusatused? Mida tunneb petetu? Mida mõtleb petja? Millised ohud varitsevad, kui ennast mõne afääriga seod? Kas peale petmist saab head suhet taastada? Kas truudus on võimalik?
Selles raamatus räägivad Eesti inimesed isiklikke lugusid. Jutustavad sellest, kuidas salasuhted nende elu, emotsioone ja tõekspidamisi on mõjutanud. Sõna saavad nii armukesed, petetud kui truud inimesed. Oma kommentaarid lisab psühholoogiline nõustaja Anneli Salk.

Eesti mehed ja naised räägivad avameelselt oma kõrvalsuhetest, petmisest ja truudusest. Jutustavad sellest, kuidas salasuhted nende elu, emotsioone ja tõekspidamisi on mõjutanud. Sõna saavad nii armukesed, petetud kui truud inimesed.

Kadri: Minu jaoks oli petmine šokk, ma ei adunud seda esialgu üldse. Mul on nii meeles, et veel märtsis – naistepäeval – tõi Janek mulle suure kimbu kollaseid tulpe. Kallistas ja suudles mind ning ütles, et on nii õnnelik, kui saab isaks. Kuu aega hiljem aga ütles, et ei armasta mind enam ja kõik on läbi. Olin nii šokis ja katki, et ma ei mäleta oma poja esimest aastat.

Marek: Üldiselt oli nii, et tüdruk teatas: “Maksad mulle 10 000 krooni või ma räägin su abikaasale ära, kuidas sa võõraste naistega kohtamas käid. Küllap sa oleksid minuga ka maganud, kui aeg ja koht oleks teine olnud.” See lõi mind pahviks ja ma ei osanud midagi peale hakata.

Alice: Paljud arvavad, et olin raha peal väljas, aga ma ei lasknud tal endale mingeid kingitusi teha. Tal oli palju raha, aga ma pole iial ta rikkust himustanud. Arvan, et mul naisena on sama mõtlemine nagu temal mehena – seepärast me nii hästi klappisimegi. Mulle on seksuaalelu väga tähtis. Võin tund aega tööl arvuti taga istuda ja mõelda ainult seksile. Võin esimese ettejuhtuva mehe võtta ja ta koju vedada.

Risto: Kui teised olid lavalt ära läinud, vajus tüdrukul rätik ümbert alla. Viskasin leili ja sealt see esimene kokkupuude tekkis. Ta pani oma käed mu jalgadele... Läksime lavalt edasi kaminaruumi. Seksist jäi väga vähe puudu. Tung oli sel hetkel kohutav, just selle inimese vastu. Seda kirjeldada on keeruline, aga oli tunne, nagu sellest sõltuks nüüd kogu minu edasine elu.