Eiki Nestor: lõpuks ometi on puuetega inimeste tarbeks olemas raha

Pressiteade 6. november

 

Eiki Nestor: lõpuks ometi on puuetega inimeste tarbeks olemas raha

Sotsiaaldemokraatide nimel täna parlamendis esinenud riigikogu esimees Eiki Nestor kutsus töövõimereformiga edasi minema, sest ainult nii jõuavad puuetega inimesteni  erinevad teenused, millest nad täna ilma on.

Nestori sõnul on igati mõistetav, miks pakutud reform pole tekitanud puuetega inimestes usaldust. „Aastaid on juttu sellest, et puuetega inimestele tuleb pakkuda rohkem tervisealast rehabilitatsiooni ja tugiteenuseid. Teenused on justkui olemas, aga neid ei kasutata rahapuudusel. Nüüd on see raha olemas,“ viitas Nestor 300 miljonile eurole, millega on kavas reform käivitada ja inimesi aidata.

„Valitsus on seda raha taotlenud Euroopa Liidust. Kui ta teeb muudatusi, saab ta riielda, kui ta istuks käed rüpes, saaks ta samuti riielda,“ rääkis Nestor. „Lahendus saab olla ainult üks - need muudatused tuleb ära teha ja kasutada seda raha inimeste heaks. Samuti tuleb inimestele anda kindlust.“

Nestori kinnitusel on sotsiaalkomisjon koostöös puuetega inimeste ühenduste ja valitsusega reformikavaga tõhusat tööd teinud.

„Ja kindlasti väärib see reform hea tahte kokkulepet, mille sõlmijaks võiksid olla tööandjad, töötajad, omavalitsused ja  kõik puuetega inimeste ühendused, kes peavad vajalikuks leppega ühineda. Kutsuksin ühinema ka kõiki erakondi,“ lausus Nestor. „Ainult sellisel moel on võimalik, et  need nii vajalikud teenused, mis täna puudu on, jõuavad inimesteni. Ma usun, et Eesti erakonnad soovivad oma töövõime osaliselt kaotanud inimesi tööle aidata. Ma usun, et need inimesed soovivad ka tööle minna. Nii et vähem poliitilist valimiseelset elevust ja rohkem mõistust,“ lõpetas ta oma kõne.

 

Täiendav info:

Eiki Nestor

5183432

Haiglalood 8

On kolmapäev, 5. November 2014.
Tänane tööpäev lendas kiiresti. Sai tehtud palju mõttetööd, võetud vastu mitu klienti, kuigi täna pole klientide vastuvõtu päev aga ei ole minul südant puudega inimest ukselt tagasi saata. Kella 17ks läksin hambaarstil juurde. Kolmas kord käin selle ühe hambaga ja täna parandati ka teise hamba väikest auku. Kokku on arve olnud 3 korra eest 206 eurot ja see pole veel kõik, sest nädala pärast lähen jälle. On ikka jama küll, kui on kehvad hambad. Hea on see, et nüüd käivad lapsed ise tööl ja mul on raha hambaravile kulutada. Hambaarsti toolis istumisest jäi kukalvalusaks ja 50 minuti ravi järel käis pea ringi aga see möödus. Jõudsin ka haiglasse Arkot külastama. Tema lausa säras, näoga akna suunas, habe pikk. Kohe mitmepäevane ja selle ta ära ajas. Nüüd jälle normaalne noormees. Ootav juba kodustamisest aga reedeni on veel aega. Vaja veel saada tarkade ja tublide inimeste hoolt. Tellisin Tulika takso ja vedasin sellega Arko ratastooli koju. Oli ikka lahe küll taksoga läbi õhtuse linna ja vihmas koju sõita. Homme veel ja siis tulebki Arko haiglast koju. Loodan, et saame hakkama ja kui ei saa, siis mul on juba peas valmis mõeldud plaan a, B ja c.

Haiglalood 7

On teisipäev, 4. November 2014.
Kui ärkasin, siis tegin kohvi ja tahtsin keeta poolvalmis kõrvitsasuppi. Nii hakkasin porgandi, kartuli, kõrvitsa ja sibula. Kui hakkasin potti võtma, siis juhtus õnnetus - kapist poti tagant libises potikaan põrandale. Oh seda suurt õnne, sest köök täitus suure paugu saatel klaasikildude hunnikuga. Nii kahju oli sellest heast ja Arko kingitusest. Supp sai enam vähem valmis. Õhtul peale tööd tegin supi valmis ja praadisin lihakuubikuid juurde. Mulle maitses ja ka poeg Sõi kõhu täis.  Päev oli pikk. Hommikul 2 töist kokkusaamist, siis klientide vastuvõtt. Õhtul läksin ka SDE sotiaalkomisjon koosolekut, kus tutvustati Praxise uuringut ja vanemapalga kasutamist.  Selgus, et u 6 protsenti isadest kasutab võimalust olla oma alla 18 kuuse lapsega kodus, samal ajal võib naine töötada. Tekkis palju küsimusi ja mõtteid. Arkoga rääkisime telefoni teel ja koju jõudsin alles hilisõhtul.

Arutatakse Tallinna ligipääsetavuse tegevuskava

Edastan Raepressi uudise, et täna toimub Tallinna linna ligipääsetavuse infoseminar Tallinna Tehnikaülikoolis.

4. november 2014

Arutatakse Tallinna ligipääsetavuse tegevuskava

Kolmapäeval, 5. novembril toimub TTÜs infoseminar, kus Tallinna linna ametite ja linnaosade  spetsialistid, erinevate avalike teenuste pakkujad ja puuetega inimeste organisatsioonide esindajad ning koostööpartnerid  arutavad  Tallinna linna ligipääsetavuse tegevuskava 2015-2020 koostamist.

Seminari toimumiskohaks valiti Tehnikaülikool, et tutvustada osalejatele TTÜ edusamme universaalse õppe- ja teaduskeskkonna arendamisel ja selle positiivse näite abil tutvustada universaalset disaini Eesti pealinnas. Seminaril peavad lisaks Tallinna linna esindajale ettekanded TTÜ, Mainori kõrgkooli, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja Infotehnoloogia Kolledži esindajad. Arutatakse ka avalikke ehitisi puudutava ehitusmääruse muutmist, universaalse disaini olemust sisekujundaja ning disaineri lähtekohast, õppimise ja õppevahendite ligipääsetavust ning ligipääsetavuse rolli probleemide ennetamise, iga ühiskonna liikme eneseteostuse ja aktiviseerija ning inimõiguste tagamise vaatepunktist.

„Laste- ja noortesõbraliku linnana soovime seminari toomisega TTÜsse tunnustada ülikooli jätkuvat proaktiivset tegevust universaalse disaini ning kogemusnõustamise rakendajana Eesti ühiskonnas ja kõrgharidusmaastikul,“ selgitas Tallinna abilinna Merike Martinson

„Tallinna Tehnikaülikool teeb olulisi pingutusi, et olla näoga ühiskonna poole ning tagada universaalsed õppimis-, sportimis- ja elamisvõimalused igale motiveeritud õppurile sõltumata füüsilistest eripäradest,“ sõnas Tallinna Tehnikaülikooli haldusdirektor Margus Leivo. Ta lisas, et ülikooli olulist rolli ligipääsu tagamisel ja probleemide defineerimisel enne nende tekkimist näitab nii erivajadustega tudengite arvu jätkuv kasv, rahvusvaheline Zero Projecti Innovatsioonipraktika 2014 tunnustus ligipääsetavuse osas ja puuetega inimeste katuseorganisatsioonide tunnustused aastatel 2011 ja 2014.

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit (ELIL) omistas TTÜle „Aasta Tegu 2011“ ja Eesti Pimedate Liit „Aasta tegu 2014“ tiitlid edusammude eest universaalse disaini rakendamisel liikumis- ja nägemispuudega üliõpilaste õppimisvõimaluste tagamiseks ülikoolis. Tegevusi on rahastanud TTÜ, Haridus- ja teadusministeerium ning SA Archimedese Primus programm. http://zeroproject.org/ ühendab rahvusvahelisi eksperte, kelle eesmärgiks on töötada takistustevabama ühiskonna nimel, märgates ja jagades häid maailmapraktikaid.

Universaalset disaini on TTÜs tutvustatud ka varem. Aasta tagasi külastas TTÜ-d ELILi välisprojekti "Universal Design - Barrier Free Environments" partnerriikide delegatsioon, kes tõi esile just ülikooli suurt tööd, mis on teinud võimalikuks ratastooli kasutavate üliõpilaste suure arvu ülikoolis. Tookord nimetasid mitmed delegatsiooni liikmed just TTÜs veedetud aega projekti käigus seninähtust kõige põnevamaks ja sisukamaks. ELIL projektiga saab lähemalt tutvuda: http://www.universaldesigneu.info/uk/uk_grundtvig.html

Haiglalood 6

On esmaspäev, 3. november 2014.
Täna on minu päev ja minu hetked. Arkoga tegin sellist nalja, et ma ise hommikul ei helistanud, vaid saatsin talle smsi. Praktiliselt kohe tuli telefonikõne.  Töönädal algas töiselt, sest sain töökõne, mis oli väga lühike koos minupoolsete vabandusega, vastasel korral oleksin ma õigest bussist maha jäänud. Arko helistas ja ütles, et tema arst rääkis head juttu, et reedel võiks juba koju saada. Alguses Arko arst otsis hr Voolu taga ja siis ta hüüdiski, et on kõrval palatis. Paranemine kulgeb edukalt ja Arko ütles, et see oli esimene öö, kus ta magas sügavalt ja ärkas õlast puudutamisel peale, et tilgutit kella 6 ajal panna. Kaua see teise palati elu ei kestnud ja veel enne lõunat sõidutati meie patsient tagasi eelmisesse palatisse. Täna siis olin kella 18ni tööl ja tulin koju. Enne käis selverist läbi ja ostsin seda, mida isutas. Kodus sõnalisi pojaga, kes jälle minu helistamist ei kuulnud. Pott oli kraanikausis tühi ja selgus, et seal olid enne mind pelmeenid.  Urisesin, et kus on minu pelmeenid??? Sõin oma kapsahautist ja ühepajarooga ning magustoiduks Emma banaanikohupiima. Mulle maitsevad Igasuguseid juurviljad. Tundub, et meesperele mitte. Vaatasin uudiseid,  kööki,  kartuleid ja apelsine ning otse loomulikult magasin pooled apelsinid diivanil teki all maha. Sellised siis on minu hetked sooja teki all põõnates. Aga kodus on nii mõnus, soe, vaikne ja hea olla.

Haiglalood 5

On pühapäev, 2. november 2014
Hommikul ärkasin enne 10 Arko telefonikõne peale. Selleks ajaks oli tema juba 4 tundi üleval olnud.  Siis helistas ka Arko ema ja rääkisime Arkot, maast ja ilmast. Tegin kohvi, siis vaatasin telekast Maire Aunaste saadet tõuse ja sära ja juba ma hommikuse bussi peale kiirustasin. Ikka kindla graafiku järgi haiglasse, kus mind juba oodati. Lepistiku pargis hüppas orav üle tee ja teda ei seganud pime, vastikult tuuline ja jahe sügisel. November ongi porikuu. Nagu kella keerati, nii ilmad muutusid hilissügiseseks. Arko oli eile enne kella 22 transporditud kõrvalpalatisse. Seda numbrit ma ei taibanud küsida, vaid läksin tunde järgi uksest siise ja oligi õige palat. Võtsin härrale alt kohvikust kaasa väikese kohvi ning see tühjenes kiiresti, kadus kurku. Viisin tühja taara ära ja asendasin uue veepudeliga. Arkot sundisin ka mandariini sööma. Siis toodi juba lõunasööki ja mul ei tekkinud söögiisu, kuigi Arko meelitas, et kartulipuder. Ja juba ma kappasin trollide, et ümberistuda bussile, sest pühapäev on linetantsupäev. Ulrika oli juba kohal ja tegime Kaie Seger juhendusel hoogsaid täntsusamme, pöördeid ja puusanõkse nii, et higi voolas. Mõni tants jääb kohe jalgadesse aga paljud on sellised pusimised ja siis mul on hea esiteks õpetaja tantsijaga piiluda. Tantsitud lõppenud, läksime linna peale. Kaubamajas on jõulumüük alanud. Küll olid kenad nee kuulid. Saime kokku Merlega ja läksime sööma ja naistejuttu ajama Patricku bubisse.  Aeg möödus kiiresti, sest kui harva kokku saame, siis tuleb mitmed teemad läbi arutada. Kella 7 ajal õhtul jätsime hüvasti ning igaüks läks oma teed, kes kesklinna, kes lasnamäelte, kes kakumäel. Kodus suhtlesin pojaga ja maandusin teleka ette sajandi armastust vaatama. Ongi lõppenud nädalavahetusel ja homme tööle. Mul on hea meel, et täna oli Arko juba palju tervema ja enda moodi, nägu naerul ja selline õnnelik. 

Haiglalood 4

On laupäev, 1.november 2014. 
Miks on see nii, et haiglas inimestel und ei ole ja kogu aeg on Arko väsinud. Ma arvan, et kogu energia läheb taastumiseks. Nüüdseks on ka hirm möödas ja elu haiglas möödub päevast päeva ühtemoodi. Arko helistas mulle juba kella 9 ajal hommikul aga mina tahtsin veel voodis põõnata. Nii ma siis mõnulesingi kella 11ni. Seoses sellega, et mul tuli kallale nälg ja suur pannkoogi isu, siis ma neid küpsetasin. Küsisin luba ka haiglasse toomiseks, kuid vastus oli eitav. Panin vaarikamoodiga peale ja saatsin isu tekitamiseks pildi oma hommikusöögist. Uurisin bussidega ja kuna on laupäeval, siis liigub meil buss keskmiselt kord tunnis või veelgi harvem. Kutsusin ka Rened haiglasse kaasa aga sain vastuseks, et ta ei soovi tulla ja talle ei meeldi haiglad. Suure pahameelega kõigini nooremalt pojalt, et miks ta arvab, et Arkole on alati meeldinud teda tuua ja viia, kellajast ja ilmast vaatamata. Olgu selleks poodlemine, koolikoosolekud, materjalide otsimine, haiglad, arstid, politsei vms. Rääkisin, et elu ei käi alati nii nagu meile meeldib ja mugav on. Täna läks nii, etjõudsin kl12.18 bussile nr 21a ja Õismäelt sain kohe edasi 13ga Magistraali juurde. Rimist ostsin erinevat gaasita vett, banaane ja mandariine kaasa. Arko lõpetas lõunasööki. Sõi kõhu täis tatart ja sardelle, rüüpas peale kisselli, kuid loobus kapsasalatist ja supist. Ka mandariine ei tahtnud ja need tassisin linna kaasa. Jõhvikamahls sobis ka kapiriiulisse ootama. Lobisesime, siis ajas noor mees lõua puhtaks, et ikka ilus olla. Homseks soovis juba kohvi, sest talle antakse ainult teed. Peale kella 2te läksin haiglast linna. Kristiine keskusesse prillide järgi. Need uuedklaasid helisid nii, et panin järgi sisse tagasi ja lubasin kodus harjutada ning kohaneda. Kui küsisin, et kas prilliklaasid ikka tumedaks ka lähevad, Siis Instrumentaariumi teenindaja Triin neid ka katsetas ja klaasid olid tõepoolest tumedad. Selgitad veel, et prillid vajavad sisse töötamist. Eelmised prillid tellisin 7 aastat tagasi Laservisioonist, siis maksid need 6500 krooni. Nüüd tellisin Instrumentaariumis telereklaamipõhjal, milles lubati soodustust 50 protsenti aga ainult kuni -6 klaasidele. Uurisin siis ja sain soodustust vastavalt oma vanusele ning püsikliendile olemisele. Seda staatust sai kohe esmatellimusega kasutada. Nii läksid mu kallid prillide raamid -89 eurot soodsamaks jaklaasid -64 eurot odavaks. Kokku tasusid prillide eest 325.96 eurot. Väga toredad ja abistamiseks teenindajad. Kiidan kohe. Selline erivajadustega siis, millele lisanduvad muud kulud peavalurohtudena, suurema unevajadusena, suurema trükikirjaga, koristamise ja kukkumistega ning silmatilkadena. Õnneks ma vaatan vähem telekat aga lugeda armastan ikka. Kolasin veel apteegis ja ostsin järgmise köharohu, siis raamatu- ja kinga, riietepoodides. Ära väsisin ja tulin koju. Kodutee oli pikk, sest kui tuli troll, siis selgus, et 2 minutit tagasi oli 21 buss ära sõitnud. Uus tuli alles kl 16.10 ja aega parajaks tegin serveris ja ostsin koju süüa. Eriti midagi ei ostnudki aga kott kaalus vist 10 kilo. Ootasin veel 25 minutit bussi. Kõht oli hirmus tühi ja külm oli seista seal tuule käes, saapad hõõrusin isegi seistes jalgu. Sõitsin ringiga koju ja see kestis terve igaviku. Kojujõudmist alles kella 17ks. See Tallinnatasuta ühistransport on küll hea aga väga ebamugav on see ootamine, ümberistumine ja pikad vähemad trollipeatusest haiglasse, bussipeatuses koju. Nii palju aega läheb ootamisele. Kodust haiglasse tund, tagasi sama palju. Oh miks mina küll ei saa sõita autoga. Aga sellepärast, et minusugusele poolpimedale lube ei anta. Kodumaja ees ootab kurvalt meie auto, sest tavaliselt sõidutab mind Arko ja tunnen tast pidevalt puudust
 Täna viskasin Arkole nalja, et tema kui raske haige ja sügava puudega, et kas tema juurde pole saadetud nt psühholoogi või sotsiaaltöötajat. Vastus oli eitav. Ma vaidlesinvastu, sest olen ju ka sotsiaaltöötaja, kes teda iga päev vaatamas käib. Nalja peab ka tegema. Kahjuks pole ma meditsiinitöötaja ja mul on hea meel, et haiglapersonali nii tublilt Arko eest hoolitseb. Hr patsient ka kiidab ja on rahul, kuigi väsinud aga õnnelik selle üle, et ma ikka tulen ja lähen, tulen ja lähen. Homme jälle.  Seniks naudin pühakutepäeva ja oma nimepäeva. Sain teada, et minu nimi Tiia tähendab jumala kingitust. Küll on hea elada, sest elu ongi üks suur kingitus.