18. oktoober 2021

Vana kassi lood 2


Kiisu on meil tubane koduloom. Aga rõdul jalutab ikka ja kuna elame 1.korrusel, siis on suur kiusatus rõdult välja pugeda. Selleks katsime pillirooga rõduvahed kinni aga kassike on ikka kavalam. Kui sealt ei saa, siis tuleb mujalt proovida. Hästi tore on hüpata toolilt rõdu ääre peale ja seal julgelt kõndida ja muru peal hüppavaid linnukesi ja kilkavaid lapsi uudistada. Muru peal on ka tore kõndida, kuid rõdualune on tore koht kuhu pugeda. Sealt ei saa keegi kätte. Agakui vihma sajab, siis peab kass perenaist ootama, sest ise tuppa tulla rõdu kaudu ei oska. Proovinud on aga kuna need rõduplaatide vahed on nii erinevad, siis ükskord jäi kass kinni. Jama küll selle ronimisega. Teinekord tuleb Liisa külla ja sisi me mängime aga kass jääb vanemaks ja eriti ei viitsi joosta ega mängida. Magada ja sügada on hea. Teinekord pannakse roosad valgemummulised traktsid peale ja viiakse maja taha jalutama. Vaatab siis kassike koeri ja näksib muru aga peagi kipub jälle toa poole ja selle tee on ta selgeks õppinud, kus käib välisuks lahti, mille kaudu tuppa saab.Ja koerad on kassi arvates naljkd loomad. Nagu nad kassi märkavad nii ägedalt jooksma tahavad hakkata aga vana ja armsat kassi see ei liiguta. Ta ainult vaatab. Ei karda see kass koeri. Vahel tuuakse ka maiust ning paitavadm ind inimesed iga päev. 

Ükskord septembris 2020.aastal aga juhtus nii, et perenaine arvas, et kass on toas ja pani õhtul rõduukse kinni. Kass istus rõdul ja ootas ja ootas. Pimedaks hakkas minema aga kass oli rõdu peale unustatud. Kassi kadumist avastati u kella 10 ajal õhtul. Küll kutsuti ja meelitati ja otsiti, kuid ei miskit. Kiisuke oli kõndima läinud. Perenaine kõndis ja hüüdis ja roomas autode all ja põõsaste ümber, kuid ei miskit. Siis kutsus poja kohale ja temaga koos otsiti edasi aga kass ei kuulnud, sest ta oli eksinud majaga ja läinud maja nr 2 trepikotta. Tark loom aga kahjuks lähenes vist majale teise küljepealt ja ei jõudnudki 1. maja juurde. Kass oli üle rõdu ääre roninud, sest igav hakkab. Kaua sa ikka seal pimedas kükitad. 

Perenaine pani isegi kuulutuse FB gruppi ja jagas paksu kassi kadumise ja otsimise kuulutust. Hommikul vara ka käisin kassi otsimas, krõbistasin toidukarbiga ja hüüdsin. Lõpuks oli vaja tööle minna. Kui olin bussis ja sõitsin linna poole, siis naabermaja mees helistas ja ütles, et üks õnnetu kassike on trepi all ja ootab tuppa laskmist. Palusin tal sisi kass kõrval majja tuua. Arko võttis kassi vastu ja kass jalutas tähtsa näoga toas ringi, otsis süüa ja juua ning kõik olid rõõmsad.    

4. oktoober 2021

Vana kassi lood 1

Mõtlesin, et hakkan kirja panema meie kassi elulugu. Ta on praegu arvatavalt 12+ aasta vanune ja tal on pikk ja tore elu selja taga. Sündis ta Lõuna-Eestis Tartumaal korraliku laudakassi peresse. Peale seda rändas ta Põhja poole Mari-Liisi lemmikuks. Ta sai sügamist ja head sööki ja hoolitsust erinevates korterites, kuid siiski kardab ta väga transpordipuuris olemist ja autosõitu. Kodus ta möllas ja jooksis ringi koos ühe väikese valge koerga. Kassi kutsuti kassiks ja õiget nime tal polnudki. Lõi nurru, mängis, vaatas toakassina läbi akna linde ja elu oli igati lahe ja linnalooma vääriline. Siis oli jälle üks kolimine ja peagi ilmus majja väike beebitüdruk, kes sai endale nimeks Liisa Maria. Kass oli uudishimulik ja tahtis väga beebi kõrval nurru lüüa, kuid perenaine ja peremees ei olnud sellega nõus. Kassi jaoks tundus see imlik, et kui päeval lubatakse beebi juurde voodisse hüppata, siis ööseks pannakse magamistoa uks kinni ja teda jäetakse suurde tuppa. Ega kass polnud laiskloom. Ta nägi palju vaeva, et hüppata vastu ust, ronida kapi otsa ja nõuda sissepääsu tagatuppa. Paraku lõppes Mustamäe korteri elu ja ta topiti puuri ja sõidutati Tutermaale. Ega sealgi midagi halba juhtunud kui ainult see autosõit, mis ajas ila jooksma ja koleda häälega kräunuma. Õnneks ta polnud üksi ja varsti lasti ta uue koduga tutvuma. Seal oli päeva igav ja nii hüppas kass ühel päeval välisukse lahti ja sai minna jalutama suure maja koridori. Peremeest ja perenaist kodus polnud, sest nemad käisid tööl. Ja kui nad õhtul koju tulid, siis na ehmatasid väga, sest tuba oli jahe ja uks oli praokil. Nad tulid kassi otsima ja leidsid ta trepiastmetelt ning tõid tagasi tuppa sooja. Aastad möödusid ja jälle ootas ees kolimine aga kui kollid oma perega koos, siis koduloom harjub sellega. Seltsiks olid Saue korteris 2 puuris istuvat merisiga. Süüa sai ja sügamist kaa. Siis toimus jälle kolimine ja elu viis kassi Pääskülla. Laps armastas kassi väga ja kui pereisa haigestus ja ei sanaud enam koos kassiga elada, siis nõustusid  lapsevanaema kassi enda juurde elama võtta. Kass oli uue koduga rahul, sest seal ei suletud uksi ning sai igal pool kolada. Kass sai ka endale nimeks Kiisumiisu. See oli päris tore nimi ja kui uus perenaine kassi selle nimega kutsus, siis oli alati põhjust joosta. Sai krõbinaid, konserve, õues jalutada... Rõdu peale lasti kaa. Lapselaps Liisa Maria käis ka kassi endiste pereliikmetega külas. Paitas ja kallistas. Kass oli eluga rahul, kõht täis ja jalutas ringi, lõi  nurru ja kosus paksuks kodukassiks ning ei viitsinud enam mängida ega öösiti ringi rabeleda. Hingelt tundis ta ennast ikka väikese kiisupojana...    

1. oktoober 2021

Meie reisiblogi - autoreis Sitsiiliasse 9

 9.päev, 27. juuni 2021

Elu nagu paradiisiaias kodust 3700 km kaugusel. Täna külastame koopaid ja seal kohviku juures on vägevad kaktused. Palav on aga hoomikukohvi joome välikohvikus enne jalutuskäiku. Arheoloogiaga tutvusime Neapoli pargis 9. reisipäeval. Need koopad olid ikka suured ja vägevad. Sõitsime mereääres ja ma käisin koobaste juures ujumas. Õhtul jalutasime mere ääres ja sõime grillkana ja muna ja pastaga. Proovisime kohalikku õlut. Maitses hea selles kuumuses. Hotellitoas tabas meid üllatus, sest see oli veel koristamata aga meile anti teine tuba. Öösel pesti tänavaid. Muidu oli öö rahulik. Vähe kliente ja teenindus viisakas. Sain ujuda sinises meres, kus vesi oli soe ja sinisinine. Valime hotelli ja sõidame kohale ja siis hakkab juhtuma... Teenindus on viisakas ja saame toavõtme aga siis selgub, et tuba on koristamata ja keegi on alles tõusnud ja lahkunud. Läheme liftiga alla tagasi ja kurdame muret. Vabandused ja saame uue toa võtme, kuid selgitusega, et see pole kohandatud pesuruumiga. Nõustume koos peale toa üle vaatamist ja mina kauplen eelmise toa võtme endale jätmist, sest seal saab Arko õhtul hästi pesta. Saamegi aga selgub, et kanalisatsiooniga on probleeme, kui ootan Arkot hotellitoa rõdul ja sealt tuppa astudes näen, et vesi voolab juba tuppa. Küsin Arkolt, et mida ta laiab ja mulistab veega. Tema ei tea midai. Mina asun saunalinadest parrikaadi ehitama ukse lävele. Siis lasime jalga.

Käime kõrval tänavas söömas jaa valime menüüst pasta grillkana ja juustuga ning janukustutuseks heledat õlut. Toit maitseb hea ja kuigi ports taldrikul tundub kesine, siis kõht saa täis. Jalutame mööda rannapromenaadi merekindluseni aga sinna on nii pikk teekond jalutada ja lõpus selgub, et on killustikuga teeots. Puhkame ja joome vett ning jalutame tagasi hotelli tuppa. Mõnus on Sitsiilias, kuigi häirib loodusesse ja põldude äärde kuhjatud prügimäed ja hunnikud, mis mõnes kohas põlevad. Muidi on tänavad ja õuealad korras, kuid võõratele tänavatele siiski prügihunnikud tekivad. Läbisõit 66 km.
































 


Meie reisiblogi - autoreis Sitsiiliasse 8

 8.päev, 26. juuli 2021

Naudime merevaadet ja rikkalikku hommikusööki hotelli kõrgemal korrusel, pakime asjad ja alustame sõitu. Peale mõnusat ööund on isu hea ja oleme hästi välja puhanud. Etna vulkaani juurde sõida 8dal päeval. Õhus oli tunda tahma lõhna. Oleme 1888 meetri kõrgusel. Tee on tahmane ja vahepeal on sellised ilusad kollased puud, mis lähemalt vaadates meenutavad rapsi. Kohapeal oli tugev tuul, mis lennutas väikesi tahmaosakesi ringi ja tunne oli nagu liivatormi käes. Tuul oli vali ja tahtis pluusi seljast viia, hakkas vihma tibutama. Vihma tibutas ja mul oli raske hingata. Nautisime kõrgustes vaadet ja sõitsime alla tagasi. Teepeal tegime pikniku Etnal. Sõime sinki, pirukaid ja Arko tegi kanget tassikohvi. See maitses hea eriti Etna vulkaanimäe parklas. Tee oli tulekahju tõttu suletud ja meid suunati teisele teele. Autogps juhatas meid nii väikesele haruteele, millel sõitmine osutus võimatuks. Vulkaanisafarit tegime meie Volkswagen Passatiga aga ei julgenud kaua taluda kitsatel ja praktiliselt olematul teel vingedamist. Keerasime otsa ümber. Mina ehitasin teed kividest, et saaks suurele teele tagasi sõita. Ei olnud meil Jeepi. Ilusad kollased puud olid mäel. Õhtuks bronnisime toa 2 ööks aga tuli sõnum, et see tühistati, sest nad ei olnud valmis vastu võtma ratastoolis meest. Vot nii. Ei tea kas hakkasid meid kartma või tõesti lisamärkuse kohta ei suutnud pakkuda liikumisüpuudega inimesele sobilikku öömaja, sest piltide peal oli ka hoonesse sisenemisel näha paari astet, kuid see poleks saanud olla ületamatu probleem. Õnneks kanti raha tagasi. Ilm on kuum aga naudime vaateid. Selle öö magame autos. Läbisõit 257 km.  

























































Puhkus Kanaari saartel - Gran Canaria 8

 8. päev - 6.11.2023 Ja ongi käes viimane hommik. Sööme kõhud täis. Võtame kohvrid ja lahkume hotellist. Buss ootab meid kl 10.45. Lennujaam...