Suvi lendab kiiresti. alles oli mai ja juuni, siis puhkuseaeg juulis ning ongi august kiirelt kadunud. Olen käinud tööl juba paar nädalat. Kui alguses olin õhtuks mega väsinud, siis nüüd olen hommikul unine ja kuidagi ei tahaks voodist välja ronida. Samas peab ju. Aga tööd on saanud teha, asju ajada ning korraldada.
Sellesse nädalasse jääb ka suur rõõmusõnum, sest Imre sai tööle. Kui eelmisel nädalal lappas veel töökuulutusi ja uuris kes tema CV-d on uudistamas käinud, siis neljapäeval sain kuulda, et poja esimene töövestlus on reede hommikul. Käiski ära ja see tööintervjuu sai tehtud alla 10 minuti ja otsus oli tööandja poolt, et esmaspäevast saab tööle hakata. Pealegi veel erialasele tööle mööblifirmasse. Poeg oli rahul ja õnnelik, sest kuidas need tislerioskused ikka tulevad kui kogemustega ja tööga ja tore, et on tööd. Mina juba muretsesin siin vahepeal, sest kool sai juba otsa enne jaanipäeva. nüüdseks haigekassakindlustuski otsas ja raha ka ei tule. Lastetoetused on suveks kinni keeratud ja kulud on, kuid erilisi tulusid pole. Õnneks lasteisa oma jätkuvat alla 100 euro suurust elatisrahu ikka kohtutäituri abiga kannab. Mina siis maksan tulumaksu aga hea, et oma isakohustust sedamoodi siis juba üle 16 aasta täidab. Toredad ajad on meil, ei mingeid muid kohustusi kui rahaülekandmine.
Mõtlesin siis oma esimesele tööpäevale. Aasta siis oli 1988 ja septembri algus. Läksin sõbranna soovitusel raamatupidajaks Tallinna Kommunaalsoojusvõrkudesse (praegu Tallinna Soojus). Ametiülesanded piirnesid palgaarvestusega ning haiguslehtede tegemisega ning rahade panka viimise ja toomisega. Oli rublaaeg ja raha numbrid suured ja kui maksti kvartalipreemiat, siis käisime direktori Volgaga ja spordikotiga raha toomas Olümpia kõrvalt pangast. Olid ajad, kui lisaks 140 rublasele kuupalgale maksti kord kvartalis 75% preemiat heade töötulemuste eest ja tulemused olid head, sest kõigile meie majas maksti. See oli päris korralik summa, mida 4korda aastas saadi, lisaks 13. palk vanematele töötajatele. See oli piisavalt motiveeriv, et töökohal püsida. Kui lapsepuhkusele jäin, siis oli raske lapsetoetustest ära elada. Praegune emapalk on ikka abiks paljudele noortele vanematele ja isapuhkusest ei osanud tol ajal unistadagi. Vot sellised kanged eesti naised.
Kolmapäeval toimus Mustamäe sotsiaalhoolekande osakonna komisjon, kus arutasime ja otsustasime toetuste maksmise, hooldusravi osalise hüvitamise Tallinna abipaketist, spordilaagri kulude osalise hüvitamise, hooldekodusse suunamise vajaduse jmt. Eitava vastuse andsime vanaprouale, kes oli unustanud juunis sünnipäeva toetuse (ehk hinnatõusukompensatsiooni) avalduse esitamata. Eks hädalisi, pikaajalisi töötuid ja raskesse olukorda sattunud inimesi ole igas linnas ja vallas. Tallinn lihtsalt on nii suur oma 8 linnaosaga ja abivajajaidki palju.
Täna ärkasin hea enesetundega aga peale hommikust vanniprotseduuri hakkas minu pea nii tugevalt valutama. Mõtlesin, et läheb üle aga ei läinud. Terve päeva piinlesin peavalu käes ja oli selline palaviku tunne, kui siiski üle 36,9 C ei pingutanud. Peavalust aitab üle saada magamine ja seda ma peale tööd tegingi. Ronisin koju ja kohe voodisse. Arko turgutas mind punasesõstramorsi ja kalapulkade, kartulitega. Magasin edasi ning peale uudiseid koristasime koos Imrega keldriboksi, sest meie korteriühistu "Meie Lootus" oli just tänaseks päevaks tellinud konteineri ning sinna me siis õhtul oma mittevajalikku träni tassisimegi. Midagi jäi siiski keldrisse ka. Pärast läksime selverisse sööki, jooki ja nänni reisile kaasa ostma. Noored olid ka kaasas ja koolilaadapäevadelt rabatud kraam tassiti täna nende poolt kenasti tuppa.
Õhtul pakime asju ja hommikul sõidame Soome kultuuripäevadele Turusse. Muljeid siis kui tagasi tuleme. Ilm pidi igatahes ilus olema ja meie suur liikumispuudega inimeste 160-pealine turismigrupp vallutab reedel reisisadama D-terminaali. Nii tore saab jälle välismaale.
26. augustist 28. augustini viibisime Soomes Invalidiliito kutsel kultuuripäevadel Turus. Kuna 2011. aastal on kultuuripealinnad Tallinn ja Turku, siis oli meil ka Eestis 160liikmeline delegatsioon. Laevareisil oli 2 suurt Hansabussi , 2 Termaki invabussi ning invabussid Tartust, Võrust, Saaremaalt, Raplamaalt ja paar sõiduautot pealinnast. Kokku oma 11 sõidukiga autorong. Paljud olid eri Eestimaa nurkadest, liikumispuudega inimesed ja 37 ratastoolikasutajat. Mõned meist sattusid laevareisile ja välismaale esmakordselt aga suuri probleeme ja ära eksimisi ei tulnud, sest Eesti Liikumispuudega inimeste Liidu tegevtöötajad (eesotsas Auliga) olid suurt eeltööd teinud, et reis kulgeks vipe
rusteta ja õnnestuks. Nii see oligi, sest samal ajal olid Turus merepäevad, kus oli kohal palju purjekaid ja jahte, nägime ilutulestikku, külastasime Turu invaühingu suvekodus Kuusistos. Seal pakuti meile nii maitsvat suppi, torti ja kohvi, et see maitse on siiani suus. Ööbimiskohad olid kolmes erikohas - hostel Turkus, Petrea Kuntoutuskeskuses ja hostelis Linnasmäki. Meil vedas, sest olime hostelis Turku, mis oli jõe kaldal ja kesklinnas, kus linnamelu, Aura jõe ääres tsirkuseakrobaatide etendus koos tuleshouga. Kultuuripäevad avati pidulikult Kuppitta hallis ja Eesti ning Soome delegatsioonid marssisid sisse lippude saatel. Kultuuriprogrammis esinesin koos Kristiinaga ratastooli linetantsuga. Enne seda toimus Turu linnaekskursioon. Juhtus naljakaid asju ka nagu näiteks pkk söögijärjekord Turu ülikooli restoranis Macciavelli, mis pidi toimuma hajutatult, kuid tegelikkuses osutus järjeokord parajaks kultuurikilomeetriks. Boonuseks olid vabatahtlikud abistajad, keda oli nii hallis, õues kui ka sööklas inimesi abistamas, lükkamas ratastoole, treppidel liikumisel, söögi ette kandmisel. Seda söögijärjekorda seistes mõtlesin ,et kaotasime palju väärtuslikku aega, mida oleksime saanud kasutada bowlingu mänguks, muuks tegevuseks või programmi nautimiseks. Soomlased märkisid seda ära ka humoorikalt oma lõpukõnedes ja lootsid, et me tagant järele sellele seigale naeratusge mõtleme. Toimus ka mölky maavõistlus, mille võitsid Soome esindus. Soomlased olid sõbralikud ja ei olnud märgata mingit tormamist ja kõik sujus hästi. Vaatasime kunstinäituseid ja müügilette, osalesime loteriis. Oleks tahtnud rohkem vestelda ja linna näha ning mõnda suurde poodi saada, kuid piirdusime kiire tualetikülastusega tagasiteel asuva bensiinitankla valikuga. Tore oli sellise suure seltskonnaga kultuuripäevasid külastada ja nautida soomlaste külalislahkust. Aitäh korraldajatele, sest meil, osalejatel ,oli tore ja mõnus kultuurireis. Ilm oli mõnusalt soe ja ööd hostelis kuumad. Kindlasti oli palju hetki ja mõtteid, mis siia lisamata jäid aga mälesutsed on endiselt värsked, sest käisin veel lahkumispäeva varahommikul linna peal jõe ääres laevu pildistamas. Meri kutsub ja tahaks kohe väga sõita suurel merel nende vanade jahtidega. Siin blogis piltide autorid on Tiia Tiik ja Sven Reemet, Mart Lehtmets. Meie pilte näeb siit.
