31. oktoober 2014

Haiglalood 3

On reede, 31.oktoober 2014
Hommikul teeb mulle äratust Arko, kelle hääl kostab reipalt kell 8 ajal, sest tema juba üleval kella 6st. Rõõmus ja reibas hääl teatab, et ta oli nõela otsas eile öösel ja varahommikul, tundes muret, et ega ma sisse maga aga ma juba üleval.  Keedan kohvi, õigemini teeb seda moodsel ajal masin, mis jahvatab oad ja keedab vee peale ja paras kogus ongi kruusis. Lisan ainult suhkrut ja d-vitamiiniga piima. Mulle lihtsalt maitseb piim rohkem, kui kohvikoor. Tänalähen rahvusraamatukokku Tõnismäele konverentsile Õigus väärikusele, kus viibin kella 10 - 17.30, siis hiilin minema, sest Arko ootab ja hiljem mind sisse ei lasta. Tahan ikka mõistlik olla ja võimalikult vähe tüli tekitada. Lähen Rimist läbi ja ostan 6 pudelit vett ja endale 1,25 l coca-cola. Tuli lihtsalt isu peale. Väljas on pime ja sammun Mustamäe haigla poole. Saabun osakonda ja näen jälle Arko selga, teised patsiendid on vahetunud aga tema on alles. Täna siis juhtus see, et tehes head saan kuulda, et mitte midagi pole vaja seal teha, sest selleks on töötajad olemas. Noogutan, vabandan ja üritan olla madalam, kui muru... ja jälle kogemuse võrra rikkam. Ma tahtsin head ja mis minu jaoks on normaalne kodus, siis seal ei ole see mitte nii. Ei julge isegi käsi pesta ja kui Arko ütles, et lina kortsus selja taga, siis palun tal viisakalt personalile seda öelda. Eile küsisn, et kuhu võib panna mobiililaadijajuhtme seina ja nüüd vaatan, kuidas teised toimetavad. Arko on täita ok, nagu päris, sööb. joob ja kosub ja juba ta alustas selle jutuga, et juba järgmine nädala saab äkki koju. Põhjendusega, et teised lähevad sealt edasi kohe järgmisel päeval - kes teise palatisse või koju. Saan teada, et hagila on täis ja kohti pole. Toon riided koju ja kuigi saan kiiresti nr 13 bussile, siis Õismäel pean ootama 20 minutit. Näeb ringi kõndivaid mustade koonudega tüdrukuid ja lapsi, kes jooksevad halloweeni. Pomm või komm. Osad lähevad trolliga linna peale. Hommikul Tõnismäele, siis Mustamäele, siis Õismäele ja sealt Kakumäele. On ikka mägede päev täna.   
Koju jõuan alles kella 20 ajal õhtul, olen väsinud, kuid mitte unine. Süüa eriti ei taha ja nokina külmkapist viinereid ja söön ära magusalt lõhnava kringli tüki. Panen küünla põlema elutoas ja tassin suure paksu teki magamistast teleka tuppa ning mõnulen üksinda teleka eest. Õhtune meeleolu on täpselt selline nagu laulab Eda Ines Etti Tormi loos. Vahel on ballaadid nii hingeminevad ja und ei tule veel. Tundub, et see kellakeeramine pole mulle mõjunud või olen juba harjunud. Tore on olla üksinda kodus, sest on halloweeni öö ja Rene läks koos Mari-Liisiga linna peale. Jättis pesumasina ja nõudepesumasin minu hooleks ja nii ma seda urramist kuulen vannitoas aga köögis ei urra midagi, sest kogemata tegin masina ukse lahti ja siis õpetas Arko, et millist nuppu keerata ja millises suunas. Õnn seegi, et lõpuks telekapuldiga hakkama saan ja kohvi oskan valmistada. Tehnika ajastul nii palju olmevidinaid. Lapse ei trambigi ülakorrusel ja nii mõnus olla kodus ja teada, et homme on vaba päev. Head ööd ja homme jälle uus päev.

Haiglalood 2

On neljapäev, 30.oktoober 2014
Täna siis 8.15 algab operatsioon ja see võtab aega. Arko küll veel eile lubas, et ta helistab ise, kuid eks ootaja aeg ole pikk. Uni läks ära ja ärevus on hinges, nagu läheks ise operatsioonile. Saatsin talle hommikul peale kl 6 hommikutervitusena smsi ja sellele tuli vastus, et osakonnas elu käib ja palju sagimist. Ootasin siis kella 12ni ja helistasin regionaalhagila kodulehel olevale numbrile. Selgus, et teab natasa ja et ma helistan valele numbrile ja on veel opitoas. Paluti uuesti helistada. Tegin seda kl 12.38 ja jälle kordus sama jutt ja kõne lõpus teatati ka number ja öeldi, et sinna pole mõtet helistada, et pole veel toodud palatisse ja naisehääl teatas telefoni „rekommend, rekommend“. Huvitav tõesti, et mulle nii tundmatus keeles vastati. Ootasin ja tegin tööd ja siis hoopis helistas Arko ise kl 13:18. Lubasin kohe peale tööd teda vaatama minna ja viia vett. Sõitsin siis peale tööd trolliga Kritstiinest Mustamäele. Hagila kioskist valisin 2 pooleliitrist pudelit Värska vett, sest haigetele ikka viiakse seda vett. Pidi kasuli olema. Kiri pudelil väike aga  hind kõrge. Sõidan liftiga üles kõrgematele korrustele ja intensiivravipalatis ongi näha Arko paljas selg, nägu akna poole. Esimesed sõnad on, et mälu on alles. Ahhaa selline mure, et keegi olevat rääkinud, et peale pikka narkoosi võib mäluauke esineda. See mure siis möödas. Saan teada, etoperatsioon möödus ning siis viidi ärkamistuppa, kus pidi andma hindeid valu kohta, täpsemalt õlavalu kohta. Tehakse valuvaigisteid ning tuuakse süüa, kuid tundub, et kui isu pole, siis ikka ei söö küll. Arko räägib, et õed ja arstid ja hoodajad hästi toredad ja viisakad. Nüüd siis voodis ja arst käis ka rääkimas ning seletas, et mida ja kuidas tehti. Tänapäeval ikka räägib arst patsiendiga, panevad tilguteid ja sinna sisse siis ka antibiootikume. Selgud, et vesi on gaasiga. Soovitan siis Arkole, et keera kork maha ja enne võib ka lokutada, siis läheb gaas välja. Häbenen oma saamatut ja järgmisel korral olen siis suur silm ja uurin täpsemalt pudelisiltidel pisikest kirja. Külastusaeg möödub kiirelt, lahkun, et sõita Riigikogusse SDE erakonna Tallinna piirkonna Kristiine oskaonna koosolule. Saame riigikogusse sisse ja marsime üles fraktisooni ruumidesse aga "õnnetuseks" eksime ära ja pöörame vasakule, kuigi on vaja minna paremale. Koristaja tuleb appi ja ekskordib meid õigesse koridori. Nalja kui palju ja ikka juhtub. Meie (mina, Tarmo ja Ain) oleme külalised Haabersti oskaonnast. Külla lubas tulla ka Aleksei Turovski ja ta rääkis pikalt loomade sotsiaalsusest, ka sellest, et loomadel ei eksisteeri meespartneritel  kooseluseadust, sest loomadel on tähtsam territooriumi valvata, saaki küttida ja sugu jätkata. Sai ka küsida ja mina tundsin muret, et kas loomaaeda ohustab seataud. Selgus, et sellest hoidumiseks ei korjata sel aastal ja ei võeta vastu tammetõrusid. Suureks probleemiks on külastajad, kes soovivad loomi toita ja see võib loomad ohtu seada. Aleksei rääkis, et loomaaias on loomad toidetud ja ei vaja lisatoitu, mis on mõnedele isenditele isegi ohtlik. Veel tutvume omavahel ja siis uudistame Eiki Nestori kabinetti ja tööruume. Tarmo toob mind koju ja ei mingit passimist pimedates bussipeatustes (teadagi seda 21 bussi graafikut). Aitäh talle selle eest! Õhtul teen veel süüa spagette ja hakkliha-porru-tomatikastet. Siis vahin telekat. Oi kuidas mulle meeldisid need Voldemar Kuslapi laulud. Lausa ahhetama pani see Lea esitluses Armastuse lugu ja Inese esitluses Aknal. Nii ilus oli, et kohe lapsepõlv tuli meelde. Järelkuulatavad on lood siit ja sealt. Ines on ikka imeline. Õhtul loen voodis veel mõned lehed raamatut "Minu Peterburi". Uni tuleb, kuid öösel ärkan korduvalt, sest voodis on nii külm ja igatsus... Aga hea on see, et nüüd pühendub Arko kosumisele ja varsti on ta jälle kodus. 

30. oktoober 2014

Artikkel puudega lapse töötavast emast ja tema muredest

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit on postitanud oma FB lehel Maalehe artikli.
Väga hea ja valus intervjuu Ellinorilt. Eriti hea on minister Küti kommentaari lõpulause: "Oleme tõsiselt arutanud ka omastehooldajate muresid". Ja siis? Millised on lahendused? Kas "tõsine arutamine" peaks lohutama Ellinori ja teisi omastehooldajaid?

Puudega lapse töötav ema: mul on tunne, et varisen kokku
 
Maalehe tasulise artikli täistekst on selline:
“Aina sagedamini on mul tunne, et varisen kokku,” tunnistab sügava puudega poega kasvatades suure osa töövõimest kaotanud ettevõtja Ellinor Roosimägi, rääkides töövõimereformist, mis võidakse Riigikogus veel sel sügisel heaks kiita.

Kuidas töövõimereformi hindate?
See on rappa jooksnud. Peaks ütlema Euroopa Liidule ausalt, et meil ei ole praegu head kava, aga me tahame teha korraliku asja ja võtame selle raha vastu kolme aasta pärast.Meelde peab tuletama algsed eesmärgid, kutsehaiguste ning tööõnnetuste ennetamise, selle, et me ei "toodaks" haigeid juurde, ning alustama uut eelnõu. Valitsusel on aeg jätta poliitilised mängud. Kõne all on tuhandete kõige vaesemate ja kaitsetumate saatus. Päris masendav oli Riigikogus töövõimetoetuse seaduse eelnõu esimest hääletust vaadata.

Te peate silmas mida?
See oli hirmuäratav. Vene ajal oli üks partei ja valikut polnud. Nüüd on parlamendis neli parteid, aga hääleõigust ikka ei ole. Olin seni elanud heas usus, et valitsus hoolib ... ma jäin sellest emotsionaalselt haigeks. Kirjutasin presidendile, et sooviksin arutada temaga puuetega laste ja perede teemat. Vastus oli, et presidendil on nii palju tegemist, pöörduge sotsiaalministeeriumisse. Mul oli hirmus kihu vastata, et sealt ma just tulen praegu. Olen saatnud ka Riigikogusse pikki kirju. See on olnud nagu peaga vastu seina jooksmine.

Seda rongi seega ei peata?
Helmen Kütt (sotsiaalkaitseminister - toim) on eluaegne sotsiaaltöötaja. Ta on mitu korda üritanud pead tõsta ja öelda, et jama. Aga ta on ära trambitud. Keerutab ikka ja jälle ühte plaati, kuidas me ikka hoolime teist ja kuidas me teid õnnelikuks teeme.

Miks te nii järjekindel olete?
Mul on 70% töövõimetus kroonilise depressiooniga. Ma kasvatan 14. aastat sügava puudega last. Mihkel ei räägi, vajab kõiges abi. Teda tuleb sööta, pesta, riietada, kärusse istuma tõsta ja voodisse pikali panna. Õues tuleb jälgida, et sääsed talle liiga ei teeks, sest Mihkel ei suuda tahtlikult oma käsi liigutada. Öö jooksul tuleb tal kolm-neli korda asendit vahetada. Nii muudkui käin. Kell 2 lähen rõdule ja teen ühe suitsu, kell 3 lähen rõdule ja teen suitsu, kell 4 jälle sama. Olen nagu robot! Kõik isiklik, igasugused tunded on välja lülitatud - see oleks liigne energiakulu. Aina sagedamini on tunne, et ma lihtsalt varisen kokku. Pole ju kellelegi kaevata, samas peaksid ka mulle rakenduma töölepingu seadus ehk puhkus, töö- ja puhkeaja seadus ehk kaks järjestikust puhkepäeva. Töötervishoiu seaduse lisast "Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded" lähtuvalt on minu riskitaseme määr 3, mis tähendab, et füüsiline ülekoormus on ilmne ja tööandja peab töötaja terviseriski vähendamiseks rakendama teatud abinõusid.

Enne teil töövõimega probleeme ei olnud?
Ei olnud. Jaksasin nagu kõik teisedki kella viieni tööd teha. Viimastel aastatel käib päeval kell üks või kaks plõks ära. Olen nii väsinud, aju enam ei tööta.

Palju teiesuguseid on?
Väga palju on puudega last kasvatades kaotanud töövõime. Enamjaolt puudub ööpäevahoid, ja emad, kes püüavad võimaldada lapsele hooldust ning taastusprotseduure, kukuvad tööturult välja. Just emadel ei ole võimalik tööle naasta. Selle tagajärjel langeb pere vaesusse. Eelkõige puudutab see pere terveid lapsi. Neil võib tekkida tõsised raskusi töö leidmisega, elu korraldamisega. Riigi hooletuse tõttu toodame uusi töövõimetuid. Täiesti lahendamata on, mis saab raske ja sügava liitpuudega noorest ning teda hooldavast vanemast pärast lapse kooliaastate lõppu. Haritud ja töökogemusega ema jääb tihti koju ning asub täisealist last hooldama. Suurem osa sellistest vanematest ei ole oma töövõimetust vormistanud teadmatusest või on neil pärast aastakümneid elatud põrgulikku elu raske tunnistada, et ollakse haiged.

Kuidas teiega on läinud?
Ma olen leppinud. Mu ainuke võimalus tööturule naasta ja säilitada endine elutase oli hakata ettevõtjaks. Ma poleks saanud kaheksa tundi palgalist tööd teha. Lapse lõputud haigused, kolm korda aastas kaks nädalat Haapsalus käia - missugune tööandja võtaks minusuguse tööle? Ma ise ka ei võtaks.

On teie töötajate seas ka puudega inimesi?
Üks. Ülejäänud kolm-neli on töövõimetusega.

Kuidas te tööandjana hindate puudega inimesi?
Teda on keeruline tööle rakendada rahuliku südamega. Tihti ei ole see üldse võimalik. Ma ei saa rakendada ratastoolis ega ka vaimupuudega koristajat. Vastutus tellijate ees on väga suur. Meie ettevõttes töötab üks psüühilise häirega noormees. Nii mõnigi kord on eliitkoolis jäetud uksed lahti ja kallis koristuskombain koridori õpilastele lõhkuda. Ma ei tea kunagi, millal inimesel plõks ära käib. See võib juhtuda siis, kui keegi häirib teda või lihtsalt väsimusest.
Selveris töötab koguni 60 sellist inimest. Jah, seal lükkavad 60 töövõimetut kärusid. Aga iga töövõimetu pealt saab ettevõte kuus 105.60 eurot sotsmaksuna tagasi. Mina saan ka.
Kas see pole tööandjale piisav präänik?
Ma kardan, et ei. Ma võin ju ühe puudega töövõimetu kontorisse tööle võtta, aga pigem mõistmise ja kaasaaitamise mõttes. Kui ta on ainult liikumispuudega, võib-olla leian talle paberitööd. Aga kui tal on vaimne häire? Talle ei tohi kõike öelda või häält tõsta? Kui selline inimene on veel aastaid kodus istunud, ei tast enam töötegijat tule. Eraettevõtjale on aga paratamatult kõige tähtsam raha - ta peab ettevõtet elus hoidma, ei saa hakata sotsiaalhoolekandega tegelema.
Pealegi, kes on haritud ja hakkajad, juba töötavad. Need, kes tahavad töötada, leiavad võimaluse. Nii jube tööpuudus meil ka ei ole. Ma olen Haapsalus (neuroloogiline rehabilitatsioonikeskus - toim) näinud paljusid noori poisse, kes on nn peakat hüpanud. Nad leiavad mingi töö.
Riigiisad lubavad, et kümned tuhanded puudega inimesed saavad reformi tulemusena tööle. Keegi ei saa mind kohustada neid tööle võtma, kui mul ei ole neile midagi pakkuda. Inimese vaim peab olema adekvaatne. Vaimupuudega inimesed aga moodustavad tollest sajast tuhandest, keda uus seadus käsitleks, kõige suurema seltskonna. Nüüd peaksid nad täiesti võõrale töötukassa inimesele selgitama, tõestama oma probleeme. See on häiriv ja hirmutav, vaimse häirega inimesele isegi ületamatu.
Aga puudega laste vanemad?
Enamik probleemseid inimesi loobub lisakoorma kandmisest ja annab puudega lapsed riigi hoolde. Nende sissetulek, sotsiaaltoetused ei vähene.

Palju riik kulutab sellise lapse peale?
1178 eurot kuus.

Aga kui palju kulub kodus?
Meie mittetoimiva hoolekandesüsteemi juures on puudega lapse kasvatamine ülikallis. Puuetega laste vanemad on jäetud sisuliselt riigi hooleta.
Jumala õige: nende eest hoolitsevad ju vallad ja linnad. Kui sa ise ennast nähtavaks ei tee, siis sind ei ole olemas. Koputad vaikselt omavalitsuse uksele, sulle öeldakse kohe: "Ei!" või "Ei saa!" Lähed uksest välja ja palud vabandust, et sa neid tülitasid. Tekib süütunne, et kuidas ma siis ei saa ise oma lapsega hakkama.
Omavalitsused on justkui sein inimese ja riigi vahel. Pärast lõputut peaga vastu külma ja tõrjuvat seina põrgates sulguvad vanemad kodudesse. Eriti masendav on, et ka puuetega inimesi hooldavad pered on sunnitud Eestist lahkuma Soome või Rootsi. Sa ei jõua seal maandudagi, kui juba on sotsiaaltöötaja ukse peal vastas. Seal tuleb sotsiaalsüsteem sulle otse koju.

Te elate Tallinnas. Mis siis oleks, kui elaksite kusagil metsatalus?
Tean üht ema Nõvalt. Tema laps on 20ne, aga samal tasemel kui minu Mihkel. Isa on töötu ja istub lapsega kodus, ema käib tööl. Poissi kusagile viia pole. Kümnepäevaste tsüklite kaupa sõidavad nad Haapsallu taastusravisse. Nad loodavad, et ääremaadel elavatel peredel hakkavad külas käima nn lendsalgad, et füsioterapeut tuleb ise koju. Mina ei kujuta seda ette. Esiteks pole füsioterapeute, teiseks, mis see kõik maksma läheb?

Kui aga praegune süsteem jätkub?
Terve põlvkond puudega lapsi on Eesti ajal täiskasvanuks saanud, nende vanemad aga vanaks ja haigeks jäänud. Nad püüavad viimast jõudu kokku võttes oma last hooldada, kuigi ei jaksa. Haapsalus käib väga vähe vanemaid lapsi. Neil pole raha, et oma koht kinni maksta. Nad lihtsalt hääbuvad kodus ja surevad vaikselt. Kui poiss saab 15, hakkan mina voodikohta ise kinni maksma. Teised ütlevad, et olen praegu veel nagu suhkruvati sees. Kui laps saab 18, kukuvad pooled tasuta teenused ära. Ma ei julge selle peale isegi mõelda.

Mida peaks praegu tegema?
Eelkõige on vaja reformida asja alustalad ehk omavalitsused ja sotsiaalhoolekanne. Kaasatud peavad olema puuetega inimeste vabatahtlikud organisatsioonid. Parandada tuleb puudulikku hoolekande seadust. Kui ei ole tagatud läbimõeldud tugiteenused ning tööandjad pole ebaselgete asjaolude tõttu valmis inimesi tööle võtma, ei ole reformil mõtet. Ka tuleb seadusega määratleda kohustused kohaliku transpordi korraldamisel. Praegu puudub töövõimetul võimalus lähema töökohani sõita. Või siis neelab transpordikulu kogu sissetuleku ning odavam on kodus istuda. Enne töövõimereformi käivitamist tuleb käivitada ka riiklik programm töökohtade loomiseks vähenenud töövõimega inimestele, reeglistik, mis seab tööandjatele kohustused, ning motivatsioonipakett. Ning töövõimetoetuse maksmist ei tohi seostada inimese sissetulekuga.


Mida peaks töövõimereformi puhul tegelikult tegema
1. Reformijad peaksid otsustama, mida nad tahavad saavutada. Saja tuhande inimese ühtviisi “liistule tõmbamine” on väga kulukas ja vähese kasuteguriga. Selle asemel tuleks mõelda, milliste inimeste tööhõivet saab kõige vähema vaeva ja väiksemate kulutustega toetada. Esimene eelistus võiks olla juba tööl käivad erivajadustega inimesed, kelle tööl püsimist tuleks toetada ja motiveerida. Reform teeb aga vastupidist: nad võivad kaotada toetuse (praegune pension) ja jääda ilma senisest rehabilitatsiooniteenusest (nad ju ei vaja seda, kui juba töötavad). Samas peab puudega inimene, näiteks ratastoolis liikuja, hoidma end vormis, et suuta tööl käia. Kuidas seda teha, kui raha ja teenused vähenevad?
Teine eelistus võiks olla puuetega noored. Neile tuleks tagada sujuv üleminek koolist tööturule. Reform ei näe aga neile ette mingeid erisusi. Viieaastase tsükliga hindamisele jõudes võib noor olla juba võõrdunud maailmaga suhtlemast. Võib-olla ta elab vales kohas ega leia tööd ealeski. Tihtipeale jääb töölt koju ka tema ema – tööhõivest on kõrvaldatud kaks inimest.
Kolmas eelistus peaksid olema omastehooldajad.

Kui aastakümneid kodus istunud, hariduse ja oskusteta ning puuetega inimeste rehabiliteerimine võib paljudel juhtudel olla võimatu, siis omaksehooldajail on enamasti olemas nii amet kui tööharjumus, mida saaks kiirelt teisendada elukvaliteediks ja maksurahaks. Omastehooldajad on aga töövõimereformist hoopis välja jäänud. Küll peavad nad hakkama oma hoolealustega veel ka tööotsimismängu mängima.
Neljandaks tuleks hästi korraldatud tööturuteenuste juurde meelitada kõik need töövõimetuspensionärid, kes on täis tahtmist tööd otsida. Kui see hästi välja kukub, järgneksid neile ka paljud teised. 

Eluaeg kodus istunud 50- või 60aastased puuetega inimesed võiks aga rahule jätta ja neile mõistliku hoole tagada.
2. Muidugi tuleb luua seadusandlikud ja maksupoliitilised hoovad tööandjatele, et neile muutuks erivajadustega inimestega tegelemine atraktiivseks. Sotsiaalministeeriumi loosung, mille kohaselt “see ongi tööandjate püha kohustus”, ei ole pädev. Päris kindlasti asjad sel moel ei tööta.
3. Mis aga kõige tähtsam – et puudega inimesed tööle läheks, tuleb nad “kapist” välja lasta. See eeldab kurtidele, pimedatele ja intellektipuudega inimestele kättesaadavat infot, inimsõbralikke kogukonnateenuseid, rehabiliteerivat sotsiaalset ettevõtlust ning muidugi korralikke ravi- ja taastusraviteenuseid.
Riigi asi on seda kõike targalt ning kulusäästlikult rahastada.
4. Kõige tähtsam peaks aga olema “toruotsade” sulgemine, kust töövõimetuid hoogsalt juurde voolab.
Allikas: Tiina Kangro


Töövõimereform saab Taavi Rõivase valimisloosungiks
Samal ajal kui sotsiaaldemokraadist sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt soovib, et töövõimereform jääks kõrvale erakondade poliitilisest võitlusest, on reformierakondlasest peaminister Taavi Rõivas valinud reformi nimme oma valimisratsuks. “Eriti oluliseks pean, et töövõimereformist ei saaks lähenevate Riigikogu valimiste eel erakondade poliitilise võitluse teema, vaid et sellesse suhtutakse kui sotsiaalpoliitika reformi ning otsitakse ühiselt parimaid lahendusi,” rõhutas Kütt selle nädala kolmapäeval. Täpselt samal ajal arutleti Tallinna kesklinnas kohvikus Reval selle üle, kuidas peaministri valimisratsut avalikkusele kõige mõjusamalt esitada. Laual olnud arvuti sügavsinisel ekraanil oli hakatuseks suurte tähtedega kirjas “Taavi Rõivas”, seejärel aga “laiapindne riigikaitse” ja “töövõimereform”.
Niisiis: kevadistele Riigikogu valimistele läheb peaminister Taavi Rõivas kahe keskse loosungiga. “Laiapindse riigikaitse” valguses on kahe kindrali, kahe endise kaitseväe juhataja – Johannes Kerdi ja Ants Laaneotsa hiljutine üheaegne astumine Reformierakonda vägagi kõnekas.
Teises valguses paistab nüüd ka töövõimereform, mida valitsuskoalitsioon asjasse puutuvate inimeste ja organisatsioonide vastuseisust hoolimata jõuga läbi proovib suruda.


 PEETER ERNITS

KOMMENTAAR: Helmen Kütt, sotsiaalkaitseminister
Ma olen sadade puuetega inimestega rääkinud, aga keegi ei arva, et praeguse olukorraga võib rahul olla. Kui me aga töövõimereformi peataksime ja võtaksime paar-kolm aastat lisaaega, saaksime küll väga hea plaani, ent mitte raha selle elluviimiseks. Euroopa Sotsiaalfondist on töövõimereformi rakendamiseks võimalik viie aasta peale saada ligi 300 miljonit eurot. Kui jätaksime reformi tegemata, oleksime sellest ilma. Nii ministrina kui ka endise sotsiaaltöötajana olen veendunud, et meie sotsiaalsüsteemi on seda rahasüsti vaja ning nüüd teeme tööd, et saaksime seda kasutada osalise töövõimega inimeste heaks võimalikult mõistlikult.
Eelnõus on juba arvestatud järgmiste muudatustega
n Töövõimetoetus hakkab vähenema alles siis, kui inimene teenib üle 960 euro kuus.
n Kui töötukassasse vastuvõtule minek on raskendatud, võib töötukassaga kokkuleppel suhelda ka telefoni või e-kirja teel.
n Töötukassa arvestab, et sobiv töö on selline, kuhu inimene ligi pääseb.
n Valitsusele on pandud ülesanne võtta avalikku sektorisse tööle vähemalt 1000 osalise töövõimega inimest.
n Töötukassa ei tohi töötutoetuse maksmist mingil juhul peatada enne, kui ei ole välja selgitanud, mis põhjusel inimene aktiivsusnõuet ei täida.
Oleme jõudmas niikaugele, et oluliselt saaks suurendada rehabilitatsiooni mahtu, samuti peab selle tagama ka neile osalise töövõimega isikutele, kes ei täida aktiivsusnõudeid. Teeme reegli, et osalise töövõimega inimene saab vajalikud teenused tööturule pääsemiseks kätte ühest kohast, töötukassast. Samuti on väga olulised tööandjatele suunatud koolitused ja soodustused.
Kõiki neid muudatusi hakatakse eelnõude teisel lugemisel Riigikogus sisse hääletama. On aga tõsi, et kõiki puuetega inimeste probleeme ei ole võimalik töövõimereformi käigus lahendada. Just sellepärast oleme algatanud puuetega inimeste valdkondliku hea tahte leppe koostamise, et kokku leppida lahendamist vajavad teemad ja realistlikud tähtajad. Oleme tõsiselt arutanud ka omastehooldajate muresid.

Haiglalood 1

On kolmapäev, 29.10.2014

Arko läheb täna haiglasse. Tellisime invatakso ratastoolibussi juba kl 7.40ks hommikul. Bussijuht arvas, et kõige õigem on sõita Haaberstist Mustamäele kiirabihaiglasse mööda Tammsaare teed. Seal aga on sel kellaajal uskumatud ummikud ja mina ka ei hakanud bussijuhti õpetama, et pööra Nõmme poole ja sõidame mööda Ehitajate teed Tipi ringile ja sealt mööda Sõpruse pst-d haiglani. Oleme seda teed sõitnud juba juulikuust alates pea igal esmaspäeval. Lõpuks peale pooletunnist sõitu saime haiglasse. Leidsime nii garderoobi kui ka registratuuri, Arko andis allkirja ja riideid andnudki ära. Siis viis üks töötaja meid liftiga 7.le korrusele. Siis hakkasid toredad asjad juhtuma, sest 1) küsiti Arko ja minu käest, et kelle juurde? Vist arvati, et tulime kedagi vaatama. Arko naeratas, mõtles ja muigas, et Teie juurde. 2) selgus, et osakonnas pole mitte ühtegi vaba voodikohta ja kõik kohad on täis. Siis saabus veel üks vanem naine tütrega ja üks noormees karkudel. Neile asuti kärmesti andmeid vormistama, ankeete täitma ja allkirju võtma. Meie aga ootasime ja ma ütlesin, et enne ma ära ei lähe, kui Arko on palatis. Hakkasime ootama, siis võtsid meid arstid ette ja 3) selgus, et ka Arkot opereerima pidanud arst on haigeks jäänud. Operatsioon on plaanis homme. 4) peale ligi 2 tunnist ootamist sai Arko voodikoha, sest üks teine patsient paigutati ümber teise palatisse. 5) palatisse jõudes selgus, et ees ootasid meid 2 naisterahvast. Arko ütles, et on ikka olukord, et temaga ikka juhtub, et isegi naistega koos palatisse pannakse. WCd uurides, ilmnes Arko kartus, et sinna ta ratastoolis sisse ei mahu (varbad mahuvad) aga õnneks oli uks lahti pesuruumis, kus oli normaalne käetugedega inva-wc. Tundub, et Arko peab seda kasutama ja alguses küsiti küll, et palatis on ka aga siis ta selgitas, et ei kõnni, ei seisa ja ei mahu... Lohutasin teda, et vaata milline linna vaade ja päikseline hommik. Siis toppisin Arko tennised kotti ja tulin trolliga tööle. Õhtul siis Arko kiitis teenindust ja haiglasööki. Selgus, et ta on intensiivravipalatis ja homme hommikul läheb sealt operatsioonile ja siis tuuakse tagasi samasse palatisse. 7. Korrusel on ilus vaade ja selgus, et palju linde akna taga lendamas lausa parvedena. Vestlesime FB sõnumitena, sest mu mobiilil õhtul levi nii hakkis, et ei saanudki rääkida. Homme jälle uus päev ja loodan, et sealt edasi läheb kõik paremuse ja tervenemise poole. Vaatasin mina  "Pealtnägijat" ja oma  "Pilvede all" seriaali ja ronisin vanni. Üksinda on voodi ikka nii suur ja lai aga padjal on ikka Arko lõhn juures. Arko ütles juba õhtul, et igatseb meie pehmet ja laia voodit, et see haigla oma on liiga kõva ja tal jäävad kondid kangeks. Ja veel selgus, et ta ajas pesuruumis lambilülitit otsides sireenid tööle ja lambinupp oli koridoris. Nalja kaa aga imestama paneb, et tänapäeva haiglapalatites ei võeta arvesse liikumispuudega inimeste erivajadusi tualetruumi kasutamisel. Olen seda näinud Haabersti Hooldusravikliinikus, kus on invawc palatites olemas ja maja renoveeritud ning sobiv hooldushaigla.        On öö ja ootame järgmist päeva.

29. oktoober 2014

Hea teada: kui tervis ei kannata töökohal töötamist.

Kas tööandja peab leidma mulle teise töö, kui külmas töötamine mulle ei sobi?

Kasulik.ee
 
"Kui töötaja tervis on töö tõttu halvenenud, peab ta pöörduma kindlasti esimesel võimalusel perearsti ja erialaspetsialisti poole ning teavitama sellest ka tööandjat. Kui arst leiab, et töötaja ei või antud töökohal töötada, annab ta töötajale sellekohase tõendi. Seejärel saab töötaja tööandja poole pöörduda ning arsti otsusele toetudes teha ettepaneku töötingimuste muutmiseks. Arsti otsus on täitmiseks kohustuslik ning tööandja ja töötaja peavad seda ka arvestama, et mitte halvendada töötaja tervist ja süvendada haiguse/tervisehädade kulgu," selgitas Raigna.
"Kui tööandjal ei ole võimalust terviseprobleemidega töötaja töötingimusi muuta, saab ta töötajaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles öelda töölepingu seaduse § 88 lg 1 punkti 1 alusel, mis käsitleb töötaja töövõime vähenemist terviseseisundi tõttu. Tööandja ei saa nõuda, et töötaja kirjutaks omal soovil ülesütlemisavalduse," ütles Raigna.

28. oktoober 2014

Töötukassa juht: ilma omavalitsuste toe ja teenusteta reform ei õnnestu

Eesti Päevalehes ilus täna Kadri Ibruselt artikkel. Ma olen seda küsimust küsinud viimased 2-3 aastat, et kust tuleb raha sõtsiaalteenusteks, kust tulevad koolitajad, sest põhiharidusega ja väga vähese eestikeele oskusega inimstele pole töökohti pakkuda. Töötamine ja teenuste saamine peab ära tasuma, mitte nii, et käid tööl ja kogu palk kulub auto ülalpidamiseks, invatranspordi või takso arveteks või isikliku abistaja puudumise tõttu ei saagi kodust välja. See on hea, et puudega inimestele jääb toetus alles ja seda ei hakkata 650st eurost vähendama, vaid seda summat on tõstetud kõrgemale. Töökohti võib olla aga mitte piisava oskusega ja motiveeritud tööandjaid, et kes kohe puudega inimesi tööle võetakse. Minu arvamus on, et peaks tegema telesaateid just nendest, kes käivad tööl, on saanud hariduse või õpivad. Ka nendest noortest, kes sellel kevadel koolilõpetasid, sest nemad ei peaks kodus istuma, vaid tööturule sisenema. Tööandjad ei maksa karta puudega iniesi, sest palju on ka neid, kes juba praegu töötavad ja omale sissetulekut teenivad, kasvatavad lapsi ja pealegi ei vaja kõik puuetega ja erivajadustega inimesed töökohtade kohandamist, viipekeele tõlki, isiklikku abistajat jne. Meie hulgas on inimesi, kes ise kohandavad oma töötingimusi ja oskuseid, et toime tulla ja hakkama saada. On ka ettevõtjaid, teenuste osutajaid, kodus töötajaid, mittetulundusühingutes tegutsevaid aktiviste. Töökäed on vajalikud ja selleks ei pea looma palju töökohti, vaid töö saab ka inimesele koju kätte viia. Mõelgem sellele ja tegutseme koos, mitte ei võitle teineteise vastu, vaid arutleme ja ütleme oma arvmaused välja.  Minu arvamus on, et teguteda tuleb kohe ja tulevikus ja mitte jääda ootama 2016. aastat. Kui sotsiaalteenustele on vähe rahalisi vahendeid, siis tuleb riigil neid rahalisi vahendeid oma eelarvest või töötukassa kaudu eraldada.   

Töötukassa juht: ilma omavalitsuste toe ja teenusteta reform ei õnnestu

Töötukassa juhatuse esimees Meelis Paavel ühines puuetega inimeste kriitikaga töövõimereformi aadressil: kui ei ole sotsiaalteenuseid, mis aitaksid inimese kodust välja, on reformi edukus küsitav. 
Eesti Päevalehes ilmunud lugu Tartu töötukassasse tööle pürginud puudega inimesest, kes sai teada, et tema „hoiak” ei ole meeldiv, tõi endaga mõlema sotsiaalministri kriitika teie asutuse aadressil. Teie olete justkui vabandust palunud, aga ühtlasi ennast õigustanud.
See, mille pärast ma vabandasin, on, et inimene ei tohi tunda oma väärikust riivatuna. See on koht, kus ma olen ministriga nõus. Ma olen ka Tartu osakonna juhataja Jane Väliga kohtunud. Taust on see, et nad olid kliendiga juba varem tuttavad. Siin oligi koht, kus me ei tohi sõltumata asjaoludest ajada segamini professionaalset nõustamist ja isiklikke suhteid. Kahjuks Jane Väli, tahtes olla väga hea tagasiside andja, liikus isiklikule pinnale. Ja sellega me ei saa nõus olla. Me oleme sellest juhtumist õppinud.

Nii et selle juhtumi kohta tehti sisejuurdlus?

Jah, me teeme seda alati. Iga kuu on paar-kolm vaiet, kus keegi tunneb ennast mõne teenuse osutamise puhul puudutatuna.

See ei olnud siiski üksikjuhtum Margit Rosental-Tustitiga. Samas artiklis tõime veel esile kaks inimest, kellel oli sama kriitika. Ma saan ajakirjanikuna väga palju selliseid pöördumisi. Inimeste peamine kriitika on, et töötukassa töötajad ei saa nende erivajadustest aru ega usu isegi, et nad on mingiks tööks võimelised, rääkimata siis nende tööandjatele n-ö müümisest.

Jällegi, igasugune selline suhtumine, mis võiks kedagi diskrimineerida, on lubamatu. Olen sellega nõus, et me ei ole täna korralduslikult ja tehniliselt valmis lahendama kõiki probleeme väga kvaliteetselt. Töötukassa vajab vähemalt aasta aega selleks, et teha ümberkorraldusi. Meil on sisekoolitusplaanid. Uus personal, võib isegi öelda, et suunatud personalivalik. On vaja erioskustega inimesi.

Nagu teada, ei ole puudega inimesed siiski selle reformiga praegusel kujul üldse nõus. Kuni puuduvad sotsiaalteenused, mis võimaldaksid inimesel ühiskonnaelus osaleda, ei ole võimalik ka seda reformi ellu viia, ütlevad nad. Oma vastuskirjas sotsiaalministrite kriitikale kirjutate ka teie, et reformi toimimise eeldus on needsamad teenused, mida peaksid tagama omavalitsused, aga mis teie hinnangul ei ole tagatud. Ma saan aru, et te olete puudega inimeste kriitikaga nõus. Kuidas teie asutus saab ühte faasi reformist täide viia, kui ülejäänu seal ümber ei toimi?

Jah, see ongi kogu reformi sisu. Ma selgitasin seda ka riigikogus. Tõepoolest, töötukassa roll on kas aidata inimesi tööle või aidata neil seal püsida – töökoha kohandused jne. Selle kohta me oleme oma ettepanekud teinud, Euroopa Sotsiaalfondi raha pinnalt. Töölesõidu toetus, tugiisiku teenus…

Need on ka kõik teatud mahus: mingid tunnid või kilomeetrid. Jälle tekib küsimus: miks peaks tööandja soovima seda vahet kinni maksta, kui ta saaks võtta tööle ka täiesti terve inimese, kellel seda vaja ei ole? Isikliku abistaja teenust – kes aitaks inimese kodust välja – ei hakka töötukassa ka pakkuma.

Töötukassa teenused on abiks, aga need ei ole kindlasti sajaprotsendiline lahendus. Jah, sotsiaalteenuste üle käib siiani vaidlus kohaliku omavalitsuse ja riigi vahel. Ma olen ise ka omavalitsuses töötanud ja tean, et omavalitsus ütleb alati, et tal on raha vähe. Aga paljudel juhtudel on siin tegu ka valikutega. Mõnel on see kergliiklustee, teisel, et kõik tunneksid ennast kaasatuna.
Suvel tundus, et selle reformi kõige suurem takistus on aktiivsusnõuded – et inimene peab hakkama töötukassas käima. Me oleme öelnud, et töötukassas ei pea käima, me saame inimest nõustada ka teisiti. Aga mitte töötukassas käimine ei ole probleem, vaid et inimene saaks üldse võimaluse liikuda ja olla ühiskonnas aktiivne. Me võime ju küll organiseerida nii, et meie konsultant sõidab inimesele järele ja toob ta selleks päevaks töötukassasse, aga see ei ole ju lahendus.

See oleks veidi mõttetu jah: kui ta ei suuda neid nõudeid täita, ei suuda ta ju ka tööl käia.

Just. Esimene asi peakski olema see, et inimene oleks ühiskonda kaasatud. Siit peaks pihta hakkama.

Kas ei peaks siis omavalitsustele kehtestama mingeid miinimumnorme, mis tuleb täita?

Samas peab omavalitsustel olema ka autonoomia.

Aga inimestele peab riik tagama põhiõigused – nagu saada liikuda.

Äkki juba see protsess, kõik need kajastused, avab ise seda võimalust inimeste jaoks. Muidugi, ülemäära optimist ma ka ei ole. Ütlen välja: paljudes kohtades ei tekigi neid teenuseid. Need viis teenust, mida meie oleme välja käinud, ka need on väga kallid.

Jah, kas töötukassasse kogutud raha kasutatakse nüüd hoopis osaliselt sotsiaalteenusteks?

Töötuskindlustusvahendeid on meil õnnestunud koguda päris suur reserv. On kokkulepe riigiga, et töötutoetus jääb riigieelarvest finantseerida. Teenused uuele sihtgrupile EFS-i rahast. Tegelikult meie ei hakka seda kasutama, vaid ostame turult teenuseid. Töötuskindlustusrahast jäävad kanda meie tegevuskulud ja töövõime hindamine.

Seega, eeldused selleks, et reform efektiivselt toimiks – et inimesed saaksid töökohtadele –, on ju loomata, kui ei ole vajalikke teenuseid ega sobivaid töökohti. Samal ajal läheb väga palju raha sinna protsessi, mille nad peavad läbima, lihtsalt selleks, et protsess läbida. Kas see tasub ära?

Ma luban, et töötukassas käimine saab olema see kõige lihtsam asi. Ega me sunniviisiliselt ei hakka kedagi hindama.

Nad peavad sellest ikkagi osa võtma, muidu ei saa üldse toetust.

Jaa, inimene pöördub kõigepealt arsti poole…

Sinna ta läheb näiteks koos emaga, sest riigilt teenust ei saa ja ema peab selle kinni maksma. Jaa, nii kui töövõime on hinnatud, siis vastavalt sellele algab töötukassa roll tööle aitamisel. Me teeme koostööd kohalikus piirkonnas. Kui tekib vaba töökoht, siis meil on teada, et on selline inimene, kellel on sobivus sinna, ja me viime nad kokku.

Töötukassa roll saab olema aidata inimene töökohale ja mõnda aega toetada ka seal püsimist, aga mingil hetkel peab teine mehhanism selle üle võtma. Mina näen, et see ei saa olla keegi muu kui kohalik omavalitsus, kellel tuleb see võimalus leida. 1
Tööealisi puudega inimesi on tänavu aasta alguse seisuga 30 344.

Koolitulistamisest Eestis

Kurb, kohutav ja õudne, et eile ka meie väikelinnas sellised kuriteod juhtuvad. Kui see toimub kaugel ja mujal, siis see ei kõigutagi meid aga kui hukkub kurjategija kuuli läbi õpetaja, siis puudutab see meist igaüht. Oleme koolis käinud või õpivad meie lapsed, lapselapsed, sõbrad, sugulased, meie inimesed jne. Mis küll toimub selliste noorte inimeste peades, kes selliseid asju kavandavad. Samas selgub, et sellel perel on kooliga kontakt olemas. Vägivalda ei õigusta miski. Tunnen kurbust ja kaastunned selle kooliperele, õpetaja omastele ja klassikaaslastele, kes selle juhtumi läheduses viibisid. Kuigi mu pojad käivad tööl, siis eile õhtupimedas koju jõudes vestlesin ka oma noormema pojaga. Ta oli uudistest kuulnud ja teadlik. Raske juhtum ja eriti veel peale Ilmar Raagi filmi "Klass" ja "Klass: Elu pärast..." osade vaatamist. Sellised olukorrad jäävad pikaks inimeste mällu. Tahaks loota, et ei süüdistaks õpetajaid, vaid tegeletakse eentustööga ja keeruliste kriisiolukordade lahenduste otsimisega. Relvaloa taotlemisel selgitatakse ka relvade hoidmist ja peaks olema välistatud, et lapsed relvadele ligipääsu saavad. Selles peres on kindlasti väga rakse olukord. Meil on olemas koduleht lasteabi telefonile 116111 vastatakse 24 tundi ööpäevas. Internetis nõustamise võiamlused. Ka Viljandi on teavitanud kriisinõustamise telefonidest.  Lugesin ka muljeid ja kommentaare, miksisid, et miks nii juhtus ning soravalt ja põhjalikult on teemat käsitlenud järgmine Piia Puuraidi aritkkel. 

Viljandis õpetaja maha lasknud õpilane oli tark ja endasse tõmbunud. Ent siiski problemaatiline...

Seda, et õpetajal ja noormehel oleks omavahel probleeme olnud, ei olnud nendega kokku puutunud inimesed varem tähele pannud. 
Veerandi esimest koolipäeva ei lõpeta Viljandi Paalalinna koolis mitte koolikell, vaid juba kaugelt paistvad politseivilkurid, mis pimedas sügisõhtus kooli ümbrust valgustavad. Sellised vaatepildid on tuttavad ehk mõnest Ameerika märulifilmist, kuid ilmaski ei oleks ükski sündmuspaika saabunud politseinik osanud oodata, et satub Eesti esimese koolitulistamise tunnistajaks. Koolimajast on lapsed pärastlõunaks lahkunud. Uksel seisavad mundris korravalvurid, kes suunavad kõik esimesel korrusel asuvasse sööklasse, mis lõhnab veel paar tundi tagasi lõppenud lõunavaheaja järele.
Kõigest päev pärast nädalapikkuse sügisvaheaja lõppu tappis 15-aastane 9. klassi noormees keset koolitundi oma saksa keele õpetaja.
17 000 elanikuga Viljandi on šokis, mida reedavad nii tühjad tänavad kui ka kooli ette järjest rohkem toodavad leinaküünlad. Ka tugev vihmasadu ei kustuta küünlaid ja pimedas koolimajas leviva vaikuse ängistust.

Naine otsis õde

Kell neli pärast lõunat seisab koolimaja ees peale seda valvavate politseinike veel üks naine. „Minu õest ei ole siiani midagi kuulda. Kui öeldakse, et kõik on koju saanud, siis tema ei vasta telefonile ja on kindlasti veel koolimajas,” räägib mureliku näoga naine. Nimelt käib tema õde 9.a ehk saksa keele eriklassis, milles õppis arvatavasti ka õpetaja tapnud noormees.

Kella ühe ajal oli koolimaja teisel korrusel saksa keele tunnis peale tulistaja veel neli õpilast. Mitte miski ei reetnud, et mõne hetke pärast haarab seni koolitöötajate sõnul ontlikuna näinud ja vaikne õpilane isale kuuluva isikliku relva, sihib sellega õpetajat ja tulistab mitu korda. Klassikaaslaste sõnul jäi ta selle juures täiesti rahulikuks. Rohkemat klassikaaslased ei näinud, sest pärast lasku tormasid kõik klassist välja abi otsima ja leidsid kooli pealt oma klassijuhataja, kes omakorda tormas direktori juurde.
„Ta palus mul minna klassi,” kirjeldas Viljandi Paalalinna kooli direktor Aavo Palo paar tundi pärast juhtunut peetud pressikonverentsil, kuidas klassijuhataja tema poole pöördus.
Inimesed olid direktori sõnul ärevuses, aga paanikat ei tekkinud. „Kui klassiruumi jõudsin, siis olidki seal asjaga seotud isikud. Need õpilased, kes seal tunnis olid, tulid sel ajal juba välja,” rääkis Palo. Direktor on väga konkreetne ning vastab igale küsimusele selgelt ja mõttepausideta. Tema sõnul ootas teda klassi astudes oma kohal istuv poiss. Sealsamas tema kõrval laual lebas revolver.
„Võtsin relva ja tõstsin ohutusse kaugusesse. Nägin, et relv on minust piisavalt kaugel ja mees on ise rahulik,” selgitas direktor. „Mingit hirmumomenti küll ei olnud.” Samal ajal saabub sündmuskohale ka kooli infojuht.
Politsei on sündmuskohal vähem kui kahe minutiga. Saabuvad kõik Viljandis vabad ekipaažid. Koolimajja sisenedes leiavad politseinikud kahtlusaluse teise korruse koridoris juba koolitöötajate haardest. Klassiuks on pärani lahti ning sisenenud politseinik näeb esmalt üksikuna lebavat relva ja seejärel tahvli ees maas õpetaja elutut keha.
Mööduvad minutid ja uudis koletu sündmuse kohta jõuab lastevanemateni ja meediasse. Üha rohkem vanemaid hakkab oma lastele helistama, kuid ükski telefon ei vasta. Šokis lapsevanem saab mõni hetk hiljem politseisse helistades esialgu vastuseks, et tegemist on hoopiski õppustega. Õppustest on asi aga kaugel. Selleks ajaks on kõik lapsed juba kooli aulasse kogutud ja politsei kahtlusaluse vahistanud. Kell pool neli on lapsed ikka veel aulas, nende telefonid ei vasta ja koolimajast kedagi välja ei lasta. Kooli ümber kogunenud vanemad on teadmatuses: miks kool kahe tunni jooksul ei selgita, mis toimub?
Peagi hakatakse õpilasi, kellele vanem on kooli juurde vastu tulnud, koju laskma. „Sellise sündmuse puhul on alati esmatähtis tagada inimeste ohutus. Ma leian, et politsei käitus õigesti, kontrollides enne veel mitu korda üle, kas on turvaline lapsed koolist välja tuua, ja siis hakati tegelema kõige muuga, mis kaasnes,” ütles Lõuna prefektuuri kriminaalbüroo juhataja Meelis Saarepuu.

Range heasüdamlik õpetaja

Seda, mis võis noormehe koletule teole tõugata, ei oska keegi veel öelda. Kohalikud noored rääkisid, et saksa keele õpetaja Ene Sarap oli nõudmistes küll range, kuid ühtlasi väga heasüdamlik. Seda, et õpetajal ja noormehel oleks omavahel probleeme olnud, ei olnud Eesti Päevalehega vestelnud inimesed tähele pannud.
Tulistamises kahtlustatav puutus tänavu aprillis politseiga kokku, sest ootamatu reidi käigus leiti tema koolikotist väidetavalt endavalmistatud nuga. Politseijuht Elmar Vaher rääkis, et kõigest kümme päeva tagasi toimus koolis selleteemaline koosolek, kus viibisid ka poisi ema ja isa. Neile mainiti, et ei ole mõistetav, et õpilasel on koolis nuga kaasas.
Eesti Päevalehe andmeil on noormehe isa kooli hoolekogu liige ja perekond militaarhuvidega. Isa käis ringi laigulises vormis, kuid kaitseliitu ta ei kuulunud. Kriitikat poja kooli kaasa võetud noa kohta ta heaks ei kiitnud. Samuti ei meeldinud isale, et aprillis koolis toimunud politseireidi ajal võtsid politseinikud tema poja kaasa, sest ta kotist oli leitud nuga. „See teema tekitas kohalikus kogukonnas väga tugeva resonantsi, et kas selliseid reide peab läbi viima ja just sellisel kujul. Meie politsei poolt jäime aga arvamusele, et peab,” ütles Meelis Saarepuu. Selle, mis tingimustel isale kuulunud relv Vahuri kätte sattus, peab selgitama juurdlus. Sellest sõltub, kas süüdistus esitatakse ka isale.

Õpilastel on kahju

Viljandi kesklinnas kohatud Paalalinna kooli õpilased on ka tunde hiljem šokis. Ajakirjanikku kohates pööravad nad ruttu pea kõrvale. „Me ei tohi midagi rääkida, meil ei lubata,” ütlevad kaks tüdrukut. „Aga ta oli väga hea õpetaja ja meil on kahju,” lisab üks neist.

Täna on Paalalinna koolis tavaline koolipäev, mis algab klassijuhatajatunniga. „Pool kaheksa tuleme õpetajatega kooli, toimub nõustamine, mida klassiga rääkida ja kuidas rääkida,” selgitas direktor Aavo Palo.
Eile kell pool kaheksa õhtul kustutati koolimajas tuled ja inimesed suunati välja. Uurimisrühm oli klassiruumi uurimise lõpetanud. Edasi võetakse ütlused ka tulistajalt endalt. Politseivilkurid on kustunud ja õudset sündmust jäävad vihmasesse Viljandisse meenutama ainult koolimaja ette üha juurde toodavad küünlad ja mõned üksikud lilled. 


Ossinovski: koolide turvalisus tuleb uue pilguga üle vaadata
„See, et Eestis on tegemist esmakordse juhtumiga, lisab sellele traagilisust. Tegemist on erandliku ja traagilise juhtumiga, millest tuleb üle saada. On arusaadav, et sündmus šokeeris tervet Eesti rahvast,” sõnas Ossinovski.
Kuna tegemist on esmakordse juhtumiga, siis vaadatakse haridusministri sõnul uue pilguga üle, mismoodi on kooli turvalisuse plaanid siiani tagatud. Seaduse järgi peavad igas koolis olema kriisiplaanid ja meeskonnad koolitatud selleks, kuidas neis olukordades käituda.
„Võin kinnitada, et Eesti riik teeb omalt poolt kõik, et selle juhtumi üksikasjad saaksid välja selgitatud. Sellest tulenevalt oleme valmis astuma ka samme, et koolide turvalisus saaks tagatud. Oleme sellest rääkinud ka siseministeeriumiga ning oskame ka vastavaid muudatusi tulevikus pakkuda,” ütles minister.
„Politsei ja prokuratuuri juurdlus peab välja selgitama kõik, mis puudutab relva alaealise kätte sattumist ja sellest järelduste tegemist. Kindlasti on asjakohane küsida pärast juurdlust ka psüühilist motiivi,” nentis Ossinovski.

13.58 politsei jõuab kohale, kaks politseinikku sisenevad koolimajja
13:59 tulistaja peetakse kinni. Õpetaja on surnud.
14.01 kiirabi jõuab kohale
14:09 kooli võimlas moodustatakse õpilaste kogunemispunkt
14.15 lapsed on evakueeritud kooli võimlasse
14.17 oletatav tulistaja viiakse koolimajast välja
14:32 tunnistajad viiakse ütluste andmiseks sündmuskohalt jaoskonda
14.48 politsei on kõik koolimaja ruumid üle kontrollinud
14:52 saabuvad Viljandi ohvriabi töötajad, kes suunatakse laste juurde võimlasse
15.07 lapsi hakatakse koolimajast välja viima
15:15 kõik lapsed on koolimajast väljas

25. oktoober 2014

Sügisvärvides sõbranna sünnipäeval

Küll on hea, kui on sul on ikka olemas 2 väga-väga-väga head sõbrannat. Kui neil ka sünnipäevad on, siis kokku saada ja pidutseda on ka tore. Igal aastal me pidusid ei pea aga vahest ikka. Sel aastal siis Ulrika võttis ette sünnipäevapeo metsas. Tore oli. Saabusime sinna koos Merlega ja kohale tõi meid Arko ning päev varem tõime aiandist lilledeks potilillede asemel päris vaarikataimed koos vaarikatega ja pidu võis alata. Pererahvas aina vaaritas ning meie sõime, tervitasime sünnipäevalast lauluga ja saunatasime, jutustasime. Päris lahe ja meeldejääv pidu oli. Järgmisel päeval vaatasime õues ringi, sest õhtul saabudes oli juba pime. Nägime lambaid, koera, jäneseid, lilli ja õunapuid. Ilm oli lausa suurepärane ning pärl asja juures oli see, et kui salatid jmt värgid tõsteti trepi peale külma, siis sellest käisid matti võtmas vareste pesakond. Kraaksusid õnnelikult puuotsas ja nokkisid salatit. Pidu loomariigis. Vaarikaid said järgmisel päeval Kasemetsa suvilasse kenasti maha istutatud ja loodan, et aasta pärast Ulrika saab moosi keeta. Meie jääme ootama piknikukutset ning siis saame jälle kokku. Aitäh kullakallis sõbranna Ults. Tervist ja õnne ja armastust sulle paljudeks aastateks, sest nüüd on elmine suisa rõõm, tited suured ja täitsa normaalseteks inimesteks kasvanud ja nüüd aeg keskearõõme nautida.   






























24. oktoober 2014

Veneetsia kultuuriõhtu

Tallinna Puuetega Inimeste Koda kutsub huvilisi kolmapäeval, 29. oktoobril kell 16 veneetsia kultuuriõhtule Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskusesse (Endla 59). Veneetsia kultuuri läbiviijaks on välisvabatahtlik Giulia Oro, kes on Euroopa Vabatahtliku Teenistuse raames Tallinna Mutionu Lasteaias vabatahtlikku tööd tegemas. Osavõtt on tasuta ja tõlgitakse eesti keelde.

Teabepäeval tutvustati töövõimereformi

16.oktoobril, kell 15 toimus Tallinna Puuetega Inimeste Koja tegevuskeskuse saalis töövõimereformi puudutav teabepäev. Teabepäeval esines Töötukassa juhatuse liige Pille Liimal. Kuna töövõimereform on väga mahukas keskendume tähtsamatele teemadele, mis puudutavad inimesi enam.

Eestis on algamas töövõimereform, mis loob uue töövõime toetamise süsteemi. Muudatuste eesmärgiks on muuta suhtumist vähenenud töövõimega inimestesse ning aidata neil tööd leida ja hoida. Loe lisaks:  http://www.sm.ee/et/toovoimereform

See töövõimereformi ümber käiv kära on väga mitmekülgne ja kuna infot tuleb erinevatelt osapooltelt, siis panin kirja need mõtted, mida saalis kuulsin. Minu arvamus on, et puuetega inimeste töötamise teema on endiselt aktuaalne ja minu arvates on parim vahend vaesuse vastu töö. Töötasu peaks olema selline, mis motiveeriks inimest töötama, mitte tööle peale maksma lisakulutuste näol. Kurb tõsiasi on see, et paljud puudega inimesed ei ole valmis tööturule minema, sest puudub haridus, kutseoskused ja eesti keele oskus ning ei olegi enam palju sellist lihttööd, mida teha. Ka minu küsitlusest tuli välja, et inimesed soovivad tööd leida nt majahoidjana, valvurina, turvamehena, kuid need ametid ei sovi sageli liikumispuudega inimestele. Kui võimalik, siis tasub ümberõppida, (kutse-, kesk- või kõrg-) haridust saada, sest põhiharidus pole piisav. Kahjuks plajude tervis ei võimaldagi täiskohaga töötada aga on ka neid, kes saaksid tööturule siseneda ja siis saaks töötukassa ka tehe tööd, et tööandjad selleks valmis oleksid. Kohandamist ja teenuseid ei vaja mitte kõik inimesed, tähtsam on suhtumine ja mõlemapoolne valmisolek.
Töötukassa osutab teenuseid nii töötutele kui ka töötavatele inimestele ja teenuseid on erinevaid (nt töövahendus, nõustamine, osalemine tööotsingu infotubades jne). Tulevikus on planeeritud juurde töövõime hindamine, st inimene esitab taotluse, mis edastatakse juhtumikorraldajale. Sealt liigub edasi ekspertarstile, kes on töötukassa lepinguline partner. Eelnõus ei ole sees, et juhtumikorraldaja hindab töövõimet. Nemad selgitavad aga ei otsusta, arst saadab või annab juurde terviseandmed ja välja tuua millises eluvaldkonnas on takistused, on hindamisskaala, mille alusel hinnang kujuneb. Võib juurde küsida teistelt spetsialistidelt siis, kui arstilt saadud ja inimese enda hinnang on erinevad, siis ekspartarst otsustab ja vajadusel kutsub enda vastuvõtule. Testid, kaasatakse meeskonda erinevaid spetsialiste (nt tegevusterapeut, kliiniline psühholoog vms). Siis liiguvad andmed tagasi töötukassasse, kus tehakse otsus. Taotlusega koos saab täita ka puuderaskusastme ja lisakulude tuvastamise otsuse ja täita avalduse toetuse maksmiseks, kuid siis oleneb kui suur on toetus: 0, kui töövõime on olemas, osalise töövõime korral on toetus 180 eurot ja puuduva töövõime korral 320 eurot kuus. Otsusest edastatakse töötukassale seletatav osa, nt kuidas terviseseisund inimese tegutsemist mõjutab, mida ta saab teha ja mida mitte. Kui inimesel on osaline töövõime, siis on aktiivsusnõuded – inimene otsib töökohta, siis millised on tema oskused ja töötukassa otsustab millist tööd pakkuda. Novembrist alustatakse pilootprojektiga, mis kestab 1 aasta ja selle käigus testitakse 300 erineva probleemiga inimest, sh 100 on tänased arvel olevad tööd otsivad kliendid, osa sotsiaalkindlustusametist, need kes taotlevad korduvalt puuet ja töövõimetust, 1/3 on MTÜdest leida vabatahtlikke, kes sobivad erineva puudeliigiga inimesed ning testida kas taotluse vorm võtab arvesse erinevaid vajadusi, nt psühhiaatrilisi jmt.
Tööotsijate nõustamine. Mõte on see, et kes kohal käivad, saavad nõustamist ja tuge, seadus ütleb, et 1 kord kuus tuleb kontakti saada. Kuid võib ka määrata sagedamini kutsuda. Inimesed on saanud abi ja paremini liikunud tööle. Kasutusel on ka tööotsingu e-päevik, klient vastab ja saadab oma konsultandile tagasisidet, 3 kuud võib kasutada (nt teenustel, koolitustel, praktikal). Reformiga on planeeritud, et lisandub ka telefoni teel ühenduse võtmine, et erivajaduse või liikumisraskuste korral, et inimesed saaksid vajalikku abi.
Koostatakse inimesele individuaalne tööotsimiskava, mis on kahepoolne kokkulepe ja sisaldab takistusi, tugevusi, tegevusi ja samme, mis on jõukohased, saavutatavad. Nõustaja otsustab millised teenused on vajalikud. Töötukassas on täna tööl konsultandid ja tegelevad nendega kes kiiremini tööle saavad, juhtumikorraldajad tegelevad keerulisemate juhtumitega, mitmeid probleeme, vajalik teha võrgustiku tööd, nt kohtuda KOViga, tööandjatega. Neil on vähem kliente. Reformi survel lisandub rohkem kliente ja vajadus uute juhtumikorraldajate järele, puuetega inimesi ja töövõimetuid teenindavad juhtumikorraldajad. Küsimus on, et mis on need oskused, teadmised, mis peavad olema, kust inimesi saada ja kust kolitusi.
Aktiivsusnõuded. 1) tegevused, mis on kokku lepitud, täitmine ja osalemine;   2) kokkulepitud nõustamised, 3) sobiva töö vastuvõtmine, seda mida suudab teha, kuhu ligipääse. Siiani on need olnud üksikjuhtumid, kui inimene ei täida  kokkulepitut, ilma igasuguse põhjuseta ei soovi töötada. Oluline on õiguste ja kohustuste tasakaal, inimene peab tegema koostööd, siis ei lõpetata toetuse maksmist. Tööturuteenuste programm 2016-2020, mis tuleb kinnitada 2015, lisanduvad uued teenused (tööandjate nõustamine ja koolitus, tööalane rehabilitatsioon, kaitstud töö, mobiilne nõustamine, kogemusnõustamine, töölesõidu toetus. Täiendus: kohandused, nt kui inimene töötab kodus, praegu on see FIEdel, palgatoetus vähemalt 12 kuule, praegu 6 kuud, tööandjale koolituskulude hüvitamine 50% kuludest, põhjus miks ei kasutata on see, et ettevõtted on väikesed ja saab hüvitada, kui tööandja korraldab ise koolituse ja on vajadus kutsuda viipekeele tõlki ja siis lisakulud kinni maksta.

Järgnesid küsimused kohalolijatelt ja vastused. 
Puuetega inimesed on sel aastal hakanud aktiivsemalt pöörduma, kohandamisel individuaalsed lahenduste tööle saamine, nt tugiteenused, isikliku abistaja teenus, lisaks invatransporti ja praktikal osalemist.
Tugiisik. Kuni 1000 t, üks aasta, vajadus jääb ka peale seda, lõpu piiri ei olnud pandud, kuni 25% tööajast. Tugiisik. Töökaaslane, pereliige, tulevikus võiks olla nt teine füüsiline isik, nt MTÜ koolitab ja ostab vahendust.
Vabatahtlik töö. Palgatööks ettevalmistav, aitab aktiivsust hoida, avastada mida oskan, mis tuleb välja, võimalus saada kogemust, leida uusi sotsiaalseid suhteid, saada tööle võrgustiku kaudu. Töötukassa toetab stipendiumiga, sõidukulude kompenseerimisega.
Rehabilitatsioon – 1) sotsiaalne rehabilitatsioon Sotsiaalkindlustusameti kaudu, 2) töötukassa kaudu tööalane rehabilitatsioon neile, kellele on määratud osaline töövõime.
Kaitstud töö – töötukassa pakub ajutiselt, neile kellel on potentsiaali liikuda edasi avatud tööturule, vajavad tuge pikaajaliselt. 3 etappi: erinevate tööandjate juures, potentsiaalsetele ettevõtetele, töökeskuses või töötoas.
Hinnatakse sobivaid oskuseid, nt Tartus Iseseisva Elu keskuses, Astangul jne, kuni 4 kuud.
Töötamine töökeskuses või tööandja juures. Pidev juhendamine, väiksem töökoormus, töölepingu alusel töötamise korral makstakse vähemalt miinimum tunnitasu. Täna inimesed ei suuda sellist tasu välja teenida, siis tuleb vahe kinni maksta, nt kui inimesed ei ole suutelised avatud tööturule edasi liikuma.
Avatud tööturule liikumisel peaks tugi jääma 2 aastaks. Tegevustubades peaks olema teenusel kompleksne hind, pearaha, mis arvestaks kulutusi. Kaitstud töökeskused peaksid olema hästi toimivad. Kooliõppepäeva sisene praktika võiks olla haridusteenuse osa.
2015 hakkame pakkuma karjäärinõustamist kõigile tasuta.
Töötasu + pension praegu lage ei ole. Töövõime toetuse on toetuse suuruseks 320/ 180/0 (vastavalt töövõime puudub, osaline töövõime, täielik töövõime), siis alati ei maksta. Kui töötasu on üle 1325 osalise töövõimega inimestel, siis toetust ei maksta, alates 960 eurose töötasu puhul hakatakse töövõimetoetust vähendama nii, et mis ületab, siis alates 1 eurost.
Kui inimesele antakse hinnang, et töövõime puudub, siis ei rakendata aktiivsusnõudeid ja töötamise kohustus puudub. Kui inimesel on osaline töövõime, siis rakenduvad aktiivsusnõuded ja inimene peab kas õppima, töötama, last kasvatama, olema puudega inimese hooldaja, ettevõtja jne. Hinnang jääb, ravikindlustus säilib, on seotud hindamisega. Toetust hakatakse maksma siis, kui on töötuna kirjas, kui inimene ei ilmu välja, siis püüame selgust saada.
Vaidlustamine – hindamise otsust saab vaidlustada ja saab uuesti ümber hindamist taotleda. Oluline on see, et kui puudega inimesega räägime, siis esinen sõnum on inimese huvid, ootused ja mida inimene teha saab.
Töötukassas töötab puudega inimesi, hetkel teame 8 inimest. Puudega inimesed on kohusetundlikud ja parimad töötajad. Inimestel on õigus valida sellist tööd, milleks süda kutsub. Paljud ei ütle, et neile on töövõimetuspension määratud ja see tuleb välja siis, kui inimene teeb avalduse lisapuhkuse saamiseks (töövõimetuspenisoni saajatel on õigus TL seaduse saada 35 kalendripäeva puhkust). Töökohti on, kuid on oluline, et puudega inimene selle töökohaga, tööandjaga kokku saab.
Koolitused, kursused – kui inimene õpib, siis on õigus toetust saada.
Eelhindamine – praegu on SKA lehel olemas vorm, mille alusel hindamist hakatakse teostama aga see on tööversioon, mida muudetakse. Tööalasel rehabilitatsiooniteenuse vajaduse otsustab töötukassa juhtumikorraldaja: mida peaks tegema, mida muutma, inimene valib asutuse ja täpsustab. Praegu on plaani alustada küsimustiku testimine, spetsialistide koolitus. Nt kui tööealine inimene taotleb töövõimetuspensioni ja puuet, siis tehakse ka hindmaine, siis ühe taotluse alusel täidetakse 2 erinevat küsimustikku.
Kui inimene saab tööle ja vajab hindamist, siis pöördub töötukassa poole ja taotleb hindamist, Võib olla vajab midagi muud. Muutub see, et kui täna on õigus saada rehabilitatsiooniteenust puudega inimesel, siis tulevikus toimub hindamine vajadusepõhiselt, enne puude taotlemist, ja selgitatakse välja mida inimene vajab, nt psühholoogilist nõustamist, abistajateenust. Kui inimene vajab abi ja toetust, siis see selgub eelhindamise käigus.
Minu ettepanek oli, et sellele hindamise ja küsimustiku juurde tehtaks ka vene keelne tõlke versioon, sest neid küsimusi on keeruline, nt meil tõlkida. Inimesel endal on ka lihtsam vastata ja arusaadavam, mida mõne küsimusega temalt teada soovitakse.
Veel küsisin, et kas töötukassa töötajad on mõelnud, et mis saab nendest inimestest, kes tulevikus osutuvad hindamise alusel töövõimeliseks. Neile ei maksta toetust, kaovad sotsiaalsed garantiid ja inimene saab registreerida töötuks võrdselt teistega.
Probleem on kindlasti ka minu sotsiaalnõustamise praktikas ette tulnud juhtumiga, kus inimesele antakse 2 aastaks jalatrauma tõttu 60% töövõimetust. Inimene on FIEna eraettevõtja, kuid selle trauma tõttu ei saa ta enam metsas rasket füüsilist tööd teha. Nüüd kui inimesele töövõimetuspensioni või uue korra alusel tunnistatakse/ hinnatakse ta töövõimeliseks, siis tekib kohe kohustus hakkata maksma sotsiaalmaksude ettemakseid. Kust inimene selle raha võtab, kui ta pole võimeline elatist teenima. Sellised ongi need elulised küsimused. Loodan, et ka nende olukordade peale mõeldakse ja tulevikus tegutsetakse juhtumi- ja vajadusepõhiselt. Kui toetust ei määrata, siis jääb inimene kuu alguses rahata ja millest ta siis elab ja makse maksab?
Selline oli siis minu kirjapandu kohapeal viibides. Tore oli see, et osalejatel jagus rohkelt küsimusi ja enamuses küsimustele me vastused saime. Kuigi jah, pole seadust ja see jutt on siiski see, mis on hetkeolukord. Asjad võivad muutuda ja tõenäoliselt viiaksegi parandusi sellesse uude töövõime hindamise seadusesse sisse.

16. oktoober 2014

Aleksei Turovski: inimliigi raviks tuleb parandada keskkonda

See on nii asjalik ja tore artikkel Aleksei Turovskilt, et kohe tuli tahtmine seda jagada.

Aleksei Turovski: inimliigi raviks tuleb parandada keskkonda


Armastatud loomatundja Aleksei Turovski mõistis, et tema lemmikloom on ikkagi see, kellega ta kõige rohkem tegeleb, ehk inimene. See annab ka pisut aimu, miks ta järgmistel valimistel sotside nimekirjas riigikokku kandideerib. 
„Kas me oleme varem kohtunud?” küsib Aleksei Turovski (68), kui oleme intervjuuks maha istunud. Eitav vastus tuleb kiiresti, sest tean täpselt, et me ei ole kunagi tutvunud ega vestelnud. „Olete kindel? Tudeng te mul olnud ei ole, seda ma mäletaks. Aga ehk olete loomaaias käinud?” ei jäta zooloog jonni. Olen hämmingus, sest kuidas on võimalik, et aastaid sadadele tudengitele Tartu ja Tallinna ülikoolis loomapsühholoogiat ja zoosemiootikat õpetanuna saab inimene olla kindel, et üks kuulajatest ei ole olnud mina? Ja kas 42 aastat Tallinna loomaaias töötanuna on võimalik üht ekskursioonil käijat nägupidi mäletada? „Mul on väga hea nägudemälu,” muigab Turovski minu ilmselgelt veidi segaduses pilgu peale. „Olete loomaaias käinud, jah?” Pean tunnistama, et umbes kümmekond aastat tagasi käisin kooliga ühel Turovski korraldatud loomaaiatuuril. Ma ei tea, kas tollal polnud mul huvi loomade vastu või tundus kollektiivne loomade vaatamine lihtsalt jube totter, aga millegipärast pole mul sellest käigust eredat mälestust. Seda enam ei taha ma tunnistada, et minust kolm korda vanem inimene suudab oma mälu nii suurepäraselt kasutada. Jään siiski trotslikult arvamusele, et ma lihtsalt meenutan kedagi tuttavat. 

Tahtmist on ja tunne on õige

Suure loomasõbra ja loomade käitumise uurijana vuristab Turovski mulle ette umbes kaheksa looma, keda peab enda lemmikuks – alustades tiigrist ja lõpetades ühe väga erilise kalaga. „Aga siis ühel hetkel sain aru, et mu lemmikloom on see, kellega ma kõige rohkem suhtlen, ja enamasti on see pärisinimene,” põhjendab etoloog valikut liikuda loomadega tegelemiselt veidi rohkem inimeste maailma. Hinnatud loodusteadlane otsustas, et on aeg poliitikasse minna, ja kandideerib Sotsiaaldemokraatliku erakonna nimekirjas riigikokku. Küsimusele miks ei oska Turovski täpselt vastust anda, aga teab, et tahtmist on ja tunne on õige.
„Olen aastaid tegelenud sellega, et tutvustanud teisi loomaliike inimestele. Mul on tunne, et nüüd peaksin proovima pärisinimese (nii nimetab TurovskiHomo sapiens sapiens’i – U. N.) liigi erinevad isendid omavahel kokku viia,” on ta entusiastlik. Turovski sõnul teevad tema teadmised loomadest inimestega suhtlemise lihtsamaks. Näiteks liidri või partneri valiku, järglastesse suhtumise ja osa emotsioonide poolest sarnaneb inimene paljude loomadega. Paralleeli saab tõmmata ka valimiste ja loomamaailma vahele. Näiteks isased paavianid kasutavad „poliitiliselt korrektset” psühholoogilist taktikat: noored, kel pole kogukonnas veel sõnaõigust, hakkavad varakult noorte emastega suhteid looma ja neile kingitusi tegema. Nad justkui teaks, et emased on tulevikus valijad. Õige aja saabudes pole prouad kinke unustanud.
Turovski on puhas juut, ehkki ateist – täpselt nii ta enda kohta ütlebki. Isapoolsed juured on tal Liibanonist ja isegi selline püha amet nagu rabi abi liha hindamisel on tema vereliinis olnud. Turovski meelest on see amet veterinaararstiga praktiliselt võrdne, sest koššertoiduks liha valides on looma tervise kontrollimine ülioluline. „Inimarst päästab inimese, veterinaar päästab inimkonna,” armastab zooloog tsiteerida. Traditsioonid on Turovskile väga olulised, aga mitte ainult juutide omad. Tema perekond tähistab nii jõule kui ka hanukat ja ei leia sellises käitumisviisis midagi vastuolulist. Tähtpäevadest olulisemaks peab Turovski kindlaid juutide põhimõtteid, mida on pidanud vajalikuks ka oma lastele edasi anda. Esimene on see, et võõras on alati teretulnud, ja teine, et annetamine ja heategevus on alati anonüümsed. „Heategu peab olema sõltumatu majanduslikest, poliitilistest ja isiklikest huvidest. Ei ole sobilik kellegi ees uhkeldada, et oled heategija. Seda nimetatakse sponsorluseks ja see on juba äri. Mitte et äri halb oleks, aga need on kaks väga erinevat asja,” vihjab Turovski meie paljudele kuulsustest heategevuspatroonidele ja on veendunud, et annetamine on pigem jumala tahte täitmine.

Lapsed ja lapselapsed

Kui uurin, miks tuntud teadlane mainib traditsioonide edasikandmisest rääkides ainult lapsi, aga lapselapsi mitte, on Turovski ratsionaalne: „Õiged vanemad ei lase väga tõsiselt vanavanematel oma laste kasvatamist dikteerida. Lapsevanemate suurim väljakutse ja kohustus on kasvatada oma lastest head vanemad.” Seega jätab ta põhimõtete edasikandmise julgelt oma laste õlule. Laste kasvatamine ja harimine on zooloogi arvates üks tänapäeva ühiskonna suurimaid murekohti. „Mina olen eluaeg õpetanud huvitatud lapsi ehk lapsi, kes on ise süüdi, et nad minu juures on, ja kes on ise seda tahtnud. Ja issand, kui õpihimulised nad on,” rõõmustab Turovski.
Õppejõud aga teab, et kahjuks ei ole see norm. Zoopedagoogika näitab, et looma ei saa jätta n-ö esimest klassi kordama, sest siis ta sureb ära. Seega peab õpe ja õpetamine olema rajatud huvile, et asjad saaks hõlpsalt selgeks. Turovski sõnul on küll suurepäraseid pedagooge, kes on loonud õpetamiseks head meetodid, kuid tegelik huvi loomine algab siiski kodust. „Laste toetamise alus on, et meid huvitab see, mis huvitab neid. Ei tohi luua dünastiaid, et kui mina olen hea suusataja, siis peavad seda olema ka minu lapsed,” usub Turovski. Loodussõbra sõnul kipuvad vanemad unustama kohustust toetada last just sel alal, kus ta olla tahab. Pigem tehakse valikuid oma mugavuse järgi. „Õpetaja jaoks on parim tehtud töö tulemus see, kui õpilane saab õpetajat asendada, aga õpetaja enam õpilast ei saa,” teab staažikas lektor.
Tundub, et peale loomade on Turovski südames kõige soojemal kohal lapsed. Alatihti on ta intervjuudes maininud, kuidas just pisemad maailmakodanikud oskavad kõige terasemaid küsimusi esitada. Samuti lööb silma särama, kui rääkida projektist „Laule ja lugusid loomadest”, kus zooloog koos oma minia ema, lauluõpetaja Anne Adamsiga käib lasteaedades ja külakeskustes loomalugusid pajatamas. „Ma usun, et andetuid lapsi ei ole olemas. Ma ei saa seda küll ei mõõta ega tõestada, aga seda ma usun,” kinnitab Turovski. Teda panevad muigama varapuberteedid, kes usuvad siiralt, et nad ei oska ega taha õppida. „Vaene inimolend eksib rängalt. See ei ole võimalik, et laps ei õpi. Küsimus on lihtsalt mida, kelle käest ja mis aja vältel,” viitab õppejõud taas vanemate tähtsusele.

Huvitud noored koolipingis

Turovski näeb, et ka kõrgkoolis leidub palju huvituid noori. „Mitmed valivad eriala praktilisel karjääri ülesehitamise kaalutlusel. Mitte et selles iseenesest midagi halba oleks, aga tavaliselt siirdutakse pärast lõpetamist mõnele muule erialale tööle. Õpetajaid ja teadlasi sealt ei tule,” väljendab zooloog kerget pettumust. Kuid tema sõnul on siiski kõige olulisem see, et noored midagigi õpiksid. Õppimine arendab ja kujundab inimest ning ka see on väga tähtis. Täiesti teisel töökohal toimetades toetub inimene mingil määral ka varem õpitule ja ehitab sellele oma uusi teadmisi. Iga aus töö on raske ja kui õpitu on omandatud ausalt, siis peaks selle üle uhke olema. Turovski arvab, et kõrgharidus on paljuski ka selleks, et seda aega elus nautida. „Noorem poeg käis Erasmusega vahetusüliõpilaseks ja nüüd käivad kõik uued sõbrad erinevatest maailma otsadest meil ööbimas,” ütleb ta.
Juba esimestest vahetatud lausetest alates mainib Turovski iga natukese aja tagant oma kassi. Ootan pingsalt, et märkimist leiaksid ka teised koduloomad, kuid seda ei juhtu. Eeldasin millegipärast, et temasugusel loodusesõbral, kes nädalast nädalasse tutvustab ülevoolava vaimustusega kõiksugu elukaid, kes tavainimese mõistes kodulooma kategooriasse ei kuulu, on ka enda elamises paras fauna. Inimesed ju tavatsevad ikka tööd koju kaasa võtta.
Tuleb välja, et väga palju ma ei eksinudki. Noorema Turovski elamises leidus palju loomi rästikust konnani ja siilist ämblikuni. Kui ta 1972. aastal Tallinna loomaaeda tööle läks, hakkasid paljud loomaaia elanikud külalistena Turovskite elamises pesitsema. „Kõige suurem loom, kes meil on elanud, oli Brasiilia hiidnastik. Umbes nelja meetri pikkune ja meenutab kuningkobrat – isegi oma kraed suutis veidi puhevile ajada. Kuid tol ajal ma veel ei teadnud, et tal on väga mürgised hambad. Kuna ta on kalast toituv loom ja kala on keeruline saak, siis halvab ta oma kurgus olevate mürkhammastega saagi ära, et toit suus ei rabeleks. Muidu oli ta väga hea loom,” räägib zooloog justkui möödaminnes. Too hiiglaslik mürgimadu oleks peaaegu Eesti filmiajalukku pääsenud, sest tollane Eesti Televisioon otsustas „Väikest printsi” lavastada ja kuulsaks maoga stseeniks kutsuti kohale Turovski oma brasiillasega. Kuna stuudios oli aga võrdlemisi jahe ja maod on teada-tuntud soojalembid, siis esimese asjana sööstis nastik kümneaastase peategelase paljaste säärte poole...

Tänavaloomade abimees

Oma esimese kassi leidis Turovski tänavalt. Õigemini leidis kass tema, nagu ta tavatseb öelda. „Vaatas mulle otsa ja ütles, et mida sa ootad, hakka mind päästma.” Isa eeskujul on samasuguseid päästeoperatsioone korraldanud kõik kolm Turovski last. Vanem poeg tõi alles kolm aastat tagasi ühe päästetud kassi isa juurde ja üles on poputatud ka detsembris leitud herilased. „Õnneks mul on lapsed varakult aru saanud, et loomale on parim koht see, kust ta pärit on. Teine oluline õpetussõna on, et elusolendeid ei tohi üllatusena kinkida,” teab Turovski omast lapsepõlvest. Ükski ta kolmest abikaasast ei kippunud neid kummalisi loomi, keda ta koju tõi, väga palavalt armastama, aga Turovski teab, et usaldus tema kui professionaali vastu tekitas kõigis turvatunde. „Ei võinud kunagi kindel olla, kas ma saan ikka prügi väljaviimisega hakkama, aga loomadega on alati kõik tipp-topp olnud,” naljatleb Turovski.
Ka poliitikas kavatseb ta kõikide asjadega rõõmsal noodil tegeleda, sest usub, et isegi kõige tõsisemaid ja nukramaid teemasid saab rõõmsalt käsitleda. Ta loodab, et tema eksperditeadmised aitavad mõista, et liigi tasandil ei saa midagi ravida ja ravima peab keskkonda. „Kuna inimeste puhul on see hea asi, et õppimisvõime säilib praktiliselt elu lõpuni, siis saan mina sealt palju õppida. Loodan, et teistel on minult õppida tolerantsust ja lugupidamist teiste arvamuse vastu.” 
Dieetidest
Meil ilmub toitumise kohta üüratult palju raamatuid, artikleid ja saateid, aga professionaalset dietoloogiat meil ei ole. Tegelikult on see ülimalt oluline, sest toitumine on meditsiiniga tihedalt seotud. Arst ütleb meile pärast operatsiooni, et sööge rasvast kala ja ärge suitsetage. Jah, see on õige, aga sellest ei piisa. Ja kas väikese sissetulekuga pere saab tegelikult tervislikult toituda? Jah saab küll, aga keegi ei õpeta.
Taimetoitlusest
Olen kindel, et inimene on segatoiduline. Liha ei pea sööma, aga sellisel juhul vähemalt piimasaadusi ja linnumuna. Aga kindel on see, et kasvavate laste toidust liha eemaldamine on kuritegu. See on nende füsioloogiline eeldus. Kuni 25. eluaastani vajab organism loomset valku.
Laktoositalumatusest
Piim on liigi kõige nooremate vedel toit. See ei ole jook. Seega kas on vaja toitu, kui tunned janu? Kui on janu ja olemas puhas vesi, siis ei tohi piima juua. Eri koduloomade piim sobib inimestele erinevalt. See ei ole laktoositalumatusest. Asi on ilmselt geneetikas. Lehmapiimas on antikehade hulk tuhat korda suurem kui mujal piimades. Näiteks lehmapiimast on praktiliselt võimatu borrelioosi saada, aga kitsepiimast võib saada. Mitte et see nüüd tähendaks, et ärge jooge kitsepiima, vaid see näitlikustab, kuidas kitsepiimas olevate antikehade tunduvalt väiksema hulga tõttu ründab see ka baktereid vähem. See aga omakorda tähendab, et inimese normaalse mikrofloora ja ainevahetuse vastu on kitsepiim tunduvalt leebem.
Aleksei Turovski: „Olen sündinud Venemaal, aga kolisin vanematega juba paari kuu vanusena Tallinna. Siiski pean Venemaad mingil määral oma lapsepõlvemaaks, sest kui vanemad lahutasid, kolis isa Venemaale tagasi.
Esimeses klassis käisin Moskvas koolis ja hiljem sai võrdlemisi tihti seal elavaid sugulasi külastatud.
Tänasel päeval on aga väga raske nostalgitseda. Mul on täielik blokk selle riigi vastu. Kõik mu sugulased on sealt juba ära kolinud ja ma ei ole isegi väga kaua Venemaal käinud. Mul on lootusetu tunne, et see rahvas, jõudes teeristile, valis ikka sellesama vana tee. See ei anna mulle rahu.” 

Puhkus Kanaari saartel - Gran Canaria 8

 8. päev - 6.11.2023 Ja ongi käes viimane hommik. Sööme kõhud täis. Võtame kohvrid ja lahkume hotellist. Buss ootab meid kl 10.45. Lennujaam...