On reede, 31.oktoober 2014
Hommikul teeb mulle äratust Arko, kelle hääl kostab reipalt kell 8 ajal, sest tema juba üleval kella 6st. Rõõmus ja reibas hääl teatab, et ta oli nõela otsas eile öösel ja varahommikul, tundes muret, et ega ma sisse maga aga ma juba üleval. Keedan kohvi, õigemini teeb seda moodsel ajal masin, mis jahvatab oad ja keedab vee peale ja paras kogus ongi kruusis. Lisan ainult suhkrut ja d-vitamiiniga piima. Mulle lihtsalt maitseb piim rohkem, kui kohvikoor. Tänalähen rahvusraamatukokku Tõnismäele konverentsile Õigus väärikusele, kus viibin kella 10 - 17.30, siis hiilin minema, sest Arko ootab ja hiljem mind sisse ei lasta. Tahan ikka mõistlik olla ja võimalikult vähe tüli tekitada. Lähen Rimist läbi ja ostan 6 pudelit vett ja endale 1,25 l coca-cola. Tuli lihtsalt isu peale. Väljas on pime ja sammun Mustamäe haigla poole. Saabun osakonda ja näen jälle Arko selga, teised patsiendid on vahetunud aga tema on alles. Täna siis juhtus see, et tehes head saan kuulda, et mitte midagi pole vaja seal teha, sest selleks on töötajad olemas. Noogutan, vabandan ja üritan olla madalam, kui muru... ja jälle kogemuse võrra rikkam. Ma tahtsin head ja mis minu jaoks on normaalne kodus, siis seal ei ole see mitte nii. Ei julge isegi käsi pesta ja kui Arko ütles, et lina kortsus selja taga, siis palun tal viisakalt personalile seda öelda. Eile küsisn, et kuhu võib panna mobiililaadijajuhtme seina ja nüüd vaatan, kuidas teised toimetavad. Arko on täita ok, nagu päris, sööb. joob ja kosub ja juba ta alustas selle jutuga, et juba järgmine nädala saab äkki koju. Põhjendusega, et teised lähevad sealt edasi kohe järgmisel päeval - kes teise palatisse või koju. Saan teada, et hagila on täis ja kohti pole. Toon riided koju ja kuigi saan kiiresti nr 13 bussile, siis Õismäel pean ootama 20 minutit. Näeb ringi kõndivaid mustade koonudega tüdrukuid ja lapsi, kes jooksevad halloweeni. Pomm või komm. Osad lähevad trolliga linna peale. Hommikul Tõnismäele, siis Mustamäele, siis Õismäele ja sealt Kakumäele. On ikka mägede päev täna.
Koju jõuan alles kella 20 ajal õhtul, olen väsinud, kuid mitte unine. Süüa eriti ei taha ja nokina külmkapist viinereid ja söön ära magusalt lõhnava kringli tüki. Panen küünla põlema elutoas ja tassin suure paksu teki magamistast teleka tuppa ning mõnulen üksinda teleka eest. Õhtune meeleolu on täpselt selline nagu laulab Eda Ines Etti Tormi loos. Vahel on ballaadid nii hingeminevad ja und ei tule veel. Tundub, et see kellakeeramine pole mulle mõjunud või olen juba harjunud. Tore on olla üksinda kodus, sest on halloweeni öö ja Rene läks koos Mari-Liisiga linna peale. Jättis pesumasina ja nõudepesumasin minu hooleks ja nii ma seda urramist kuulen vannitoas aga köögis ei urra midagi, sest kogemata tegin masina ukse lahti ja siis õpetas Arko, et millist nuppu keerata ja millises suunas. Õnn seegi, et lõpuks telekapuldiga hakkama saan ja kohvi oskan valmistada. Tehnika ajastul nii palju olmevidinaid. Lapse ei trambigi ülakorrusel ja nii mõnus olla kodus ja teada, et homme on vaba päev. Head ööd ja homme jälle uus päev.
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Tahtmist on ja tunne on õige
Suure loomasõbra ja loomade käitumise uurijana vuristab Turovski mulle ette umbes kaheksa looma, keda peab enda lemmikuks – alustades tiigrist ja lõpetades ühe väga erilise kalaga. „Aga siis ühel hetkel sain aru, et mu lemmikloom on see, kellega ma kõige rohkem suhtlen, ja enamasti on see pärisinimene,” põhjendab etoloog valikut liikuda loomadega tegelemiselt veidi rohkem inimeste maailma. Hinnatud loodusteadlane otsustas, et on aeg poliitikasse minna, ja kandideerib Sotsiaaldemokraatliku erakonna nimekirjas riigikokku. Küsimusele miks ei oska Turovski täpselt vastust anda, aga teab, et tahtmist on ja tunne on õige.
„Olen aastaid tegelenud sellega, et tutvustanud teisi loomaliike inimestele. Mul on tunne, et nüüd peaksin proovima pärisinimese (nii nimetab TurovskiHomo sapiens sapiens’i – U. N.) liigi erinevad isendid omavahel kokku viia,” on ta entusiastlik. Turovski sõnul teevad tema teadmised loomadest inimestega suhtlemise lihtsamaks. Näiteks liidri või partneri valiku, järglastesse suhtumise ja osa emotsioonide poolest sarnaneb inimene paljude loomadega. Paralleeli saab tõmmata ka valimiste ja loomamaailma vahele. Näiteks isased paavianid kasutavad „poliitiliselt korrektset” psühholoogilist taktikat: noored, kel pole kogukonnas veel sõnaõigust, hakkavad varakult noorte emastega suhteid looma ja neile kingitusi tegema. Nad justkui teaks, et emased on tulevikus valijad. Õige aja saabudes pole prouad kinke unustanud.
Turovski on puhas juut, ehkki ateist – täpselt nii ta enda kohta ütlebki. Isapoolsed juured on tal Liibanonist ja isegi selline püha amet nagu rabi abi liha hindamisel on tema vereliinis olnud. Turovski meelest on see amet veterinaararstiga praktiliselt võrdne, sest koššertoiduks liha valides on looma tervise kontrollimine ülioluline. „Inimarst päästab inimese, veterinaar päästab inimkonna,” armastab zooloog tsiteerida. Traditsioonid on Turovskile väga olulised, aga mitte ainult juutide omad. Tema perekond tähistab nii jõule kui ka hanukat ja ei leia sellises käitumisviisis midagi vastuolulist. Tähtpäevadest olulisemaks peab Turovski kindlaid juutide põhimõtteid, mida on pidanud vajalikuks ka oma lastele edasi anda. Esimene on see, et võõras on alati teretulnud, ja teine, et annetamine ja heategevus on alati anonüümsed. „Heategu peab olema sõltumatu majanduslikest, poliitilistest ja isiklikest huvidest. Ei ole sobilik kellegi ees uhkeldada, et oled heategija. Seda nimetatakse sponsorluseks ja see on juba äri. Mitte et äri halb oleks, aga need on kaks väga erinevat asja,” vihjab Turovski meie paljudele kuulsustest heategevuspatroonidele ja on veendunud, et annetamine on pigem jumala tahte täitmine.
Lapsed ja lapselapsed
Kui uurin, miks tuntud teadlane mainib traditsioonide edasikandmisest rääkides ainult lapsi, aga lapselapsi mitte, on Turovski ratsionaalne: „Õiged vanemad ei lase väga tõsiselt vanavanematel oma laste kasvatamist dikteerida. Lapsevanemate suurim väljakutse ja kohustus on kasvatada oma lastest head vanemad.” Seega jätab ta põhimõtete edasikandmise julgelt oma laste õlule. Laste kasvatamine ja harimine on zooloogi arvates üks tänapäeva ühiskonna suurimaid murekohti. „Mina olen eluaeg õpetanud huvitatud lapsi ehk lapsi, kes on ise süüdi, et nad minu juures on, ja kes on ise seda tahtnud. Ja issand, kui õpihimulised nad on,” rõõmustab Turovski.
Õppejõud aga teab, et kahjuks ei ole see norm. Zoopedagoogika näitab, et looma ei saa jätta n-ö esimest klassi kordama, sest siis ta sureb ära. Seega peab õpe ja õpetamine olema rajatud huvile, et asjad saaks hõlpsalt selgeks. Turovski sõnul on küll suurepäraseid pedagooge, kes on loonud õpetamiseks head meetodid, kuid tegelik huvi loomine algab siiski kodust. „Laste toetamise alus on, et meid huvitab see, mis huvitab neid. Ei tohi luua dünastiaid, et kui mina olen hea suusataja, siis peavad seda olema ka minu lapsed,” usub Turovski. Loodussõbra sõnul kipuvad vanemad unustama kohustust toetada last just sel alal, kus ta olla tahab. Pigem tehakse valikuid oma mugavuse järgi. „Õpetaja jaoks on parim tehtud töö tulemus see, kui õpilane saab õpetajat asendada, aga õpetaja enam õpilast ei saa,” teab staažikas lektor.
Tundub, et peale loomade on Turovski südames kõige soojemal kohal lapsed. Alatihti on ta intervjuudes maininud, kuidas just pisemad maailmakodanikud oskavad kõige terasemaid küsimusi esitada. Samuti lööb silma särama, kui rääkida projektist „Laule ja lugusid loomadest”, kus zooloog koos oma minia ema, lauluõpetaja Anne Adamsiga käib lasteaedades ja külakeskustes loomalugusid pajatamas. „Ma usun, et andetuid lapsi ei ole olemas. Ma ei saa seda küll ei mõõta ega tõestada, aga seda ma usun,” kinnitab Turovski. Teda panevad muigama varapuberteedid, kes usuvad siiralt, et nad ei oska ega taha õppida. „Vaene inimolend eksib rängalt. See ei ole võimalik, et laps ei õpi. Küsimus on lihtsalt mida, kelle käest ja mis aja vältel,” viitab õppejõud taas vanemate tähtsusele.
Huvitud noored koolipingis
Turovski näeb, et ka kõrgkoolis leidub palju huvituid noori. „Mitmed valivad eriala praktilisel karjääri ülesehitamise kaalutlusel. Mitte et selles iseenesest midagi halba oleks, aga tavaliselt siirdutakse pärast lõpetamist mõnele muule erialale tööle. Õpetajaid ja teadlasi sealt ei tule,” väljendab zooloog kerget pettumust. Kuid tema sõnul on siiski kõige olulisem see, et noored midagigi õpiksid. Õppimine arendab ja kujundab inimest ning ka see on väga tähtis. Täiesti teisel töökohal toimetades toetub inimene mingil määral ka varem õpitule ja ehitab sellele oma uusi teadmisi. Iga aus töö on raske ja kui õpitu on omandatud ausalt, siis peaks selle üle uhke olema. Turovski arvab, et kõrgharidus on paljuski ka selleks, et seda aega elus nautida. „Noorem poeg käis Erasmusega vahetusüliõpilaseks ja nüüd käivad kõik uued sõbrad erinevatest maailma otsadest meil ööbimas,” ütleb ta.
Juba esimestest vahetatud lausetest alates mainib Turovski iga natukese aja tagant oma kassi. Ootan pingsalt, et märkimist leiaksid ka teised koduloomad, kuid seda ei juhtu. Eeldasin millegipärast, et temasugusel loodusesõbral, kes nädalast nädalasse tutvustab ülevoolava vaimustusega kõiksugu elukaid, kes tavainimese mõistes kodulooma kategooriasse ei kuulu, on ka enda elamises paras fauna. Inimesed ju tavatsevad ikka tööd koju kaasa võtta.
Tuleb välja, et väga palju ma ei eksinudki. Noorema Turovski elamises leidus palju loomi rästikust konnani ja siilist ämblikuni. Kui ta 1972. aastal Tallinna loomaaeda tööle läks, hakkasid paljud loomaaia elanikud külalistena Turovskite elamises pesitsema. „Kõige suurem loom, kes meil on elanud, oli Brasiilia hiidnastik. Umbes nelja meetri pikkune ja meenutab kuningkobrat – isegi oma kraed suutis veidi puhevile ajada. Kuid tol ajal ma veel ei teadnud, et tal on väga mürgised hambad. Kuna ta on kalast toituv loom ja kala on keeruline saak, siis halvab ta oma kurgus olevate mürkhammastega saagi ära, et toit suus ei rabeleks. Muidu oli ta väga hea loom,” räägib zooloog justkui möödaminnes. Too hiiglaslik mürgimadu oleks peaaegu Eesti filmiajalukku pääsenud, sest tollane Eesti Televisioon otsustas „Väikest printsi” lavastada ja kuulsaks maoga stseeniks kutsuti kohale Turovski oma brasiillasega. Kuna stuudios oli aga võrdlemisi jahe ja maod on teada-tuntud soojalembid, siis esimese asjana sööstis nastik kümneaastase peategelase paljaste säärte poole...
Tänavaloomade abimees
Oma esimese kassi leidis Turovski tänavalt. Õigemini leidis kass tema, nagu ta tavatseb öelda. „Vaatas mulle otsa ja ütles, et mida sa ootad, hakka mind päästma.” Isa eeskujul on samasuguseid päästeoperatsioone korraldanud kõik kolm Turovski last. Vanem poeg tõi alles kolm aastat tagasi ühe päästetud kassi isa juurde ja üles on poputatud ka detsembris leitud herilased. „Õnneks mul on lapsed varakult aru saanud, et loomale on parim koht see, kust ta pärit on. Teine oluline õpetussõna on, et elusolendeid ei tohi üllatusena kinkida,” teab Turovski omast lapsepõlvest. Ükski ta kolmest abikaasast ei kippunud neid kummalisi loomi, keda ta koju tõi, väga palavalt armastama, aga Turovski teab, et usaldus tema kui professionaali vastu tekitas kõigis turvatunde. „Ei võinud kunagi kindel olla, kas ma saan ikka prügi väljaviimisega hakkama, aga loomadega on alati kõik tipp-topp olnud,” naljatleb Turovski.
Ka poliitikas kavatseb ta kõikide asjadega rõõmsal noodil tegeleda, sest usub, et isegi kõige tõsisemaid ja nukramaid teemasid saab rõõmsalt käsitleda. Ta loodab, et tema eksperditeadmised aitavad mõista, et liigi tasandil ei saa midagi ravida ja ravima peab keskkonda. „Kuna inimeste puhul on see hea asi, et õppimisvõime säilib praktiliselt elu lõpuni, siis saan mina sealt palju õppida. Loodan, et teistel on minult õppida tolerantsust ja lugupidamist teiste arvamuse vastu.” 
