Huvitav artikkel Virkko Lepassalult ja huvitavad mõtted 17.05.2022 Pealinna lehest. Artikli link on siin.
ÄRIMEES URMAS SÕÕRUMAA Linn saaks kesklinna autoga läbimise maksustamisega teenida aastatega miljardi ning paigutada selle raha tunnelitesse ja jalgrattateedesse
“Kesklinna läbivad autod saaksid sõita maa all,” ütleb ettevõtja ja metseen Urmas Sõõrumaa. “Maa peal sõidaksid ainult need autod, millega inimesed lähevad kesklinna oma toimetusi tegema.” Linn saaks kesklinna autoga läbimise maksustamisega teenida aastatega miljardi ning paigutada selle raha tunnelitesse ja jalgrattateedesse, on Sõõrumaa veendunud.
Sõõrumaa on kogu elu sporti teinud ja nüüd juhib olümpiakomiteed. Ta on töötanud spordimetoodikuna praegu ses Rotermanni kvartalis ja nüüd on selle kvartali üles ehitanud. Ta on sõitnud taksot ja soetas nüüd taksofirma. Need on vaid mõned näited Eesti ühe tuntuma ettevõtja käekirjast, keda iseloomustab veel oma tegevuse filosoofiline läbimõtestamine. Tallinn andis Sõõrumaale linna uuenäoliseks arendamise eest teenetemärgi.
Millele te oma mitmekülgsuse juures kevadel 2022 kõige enam pühendute?
Prioriteet number üks on töö iseendaga. Kõik välised asjad, mida inimene teeb, on tema sisemise elu peegeldus. Kõik välised asjad, mille järgi me saame anda hinnanguid, teeb inimene tegelikult oma sisemise tasakaalu saavutamiseks.
Ja kõik head või halvad asjad maailmas on kiiksuga inimeste tehtud. Põhimõtteliselt. Tõestamaks kellelegi midagi. Töö iseendaga on seega kõige tähtsam asi.
Kas loote või teete midagi ka lihtsalt külmalt, ärilistel kaalutlustel?
Kõik asjad võivad külmad olla. Kooselu võib külm olla, suhe lastega võib külm olla. Ettevõtlus, maalikunst võib külm olla. Mina teen kõike läbi südame valguse. Et kui seal helin hakkab tööle, siis ma teen, ja kui ei hakka, siis ma ei tee.
Kes ütles, et äri külm on? Ärile ei saa tekkida külge tunnet, et see on külm või soe.
Mida peaks tegema, et noored pered endale hõlpsamini korteri saaksid – olukorras, kus üürihinnad on kõrged ja vanemate kinnisvara ei tahaks pangale pantida?
Ega siin järsult pole vaja midagi muuta. Antud juhul ju erainvestor paneb mängu oma vahendid, võtab pangast laenu, ehitab midagi valmis ja siis rendib. Aga Skandinaavia maades noor pere või muu rentnik ainult teenindab seda pangalaenu. Ja kui tal ükskord saab sellest korterist kõrini, või ei taha või ei saa enam seal elada, siis ta lihtsalt annab selle korteri tagasi. Ja sellega ei kaasne mingeid sanktsioone. Ta ei pea oma vanaema maja pangale panti panema, hankima laenuks omaosalust või midagi muud.
See eeldaks muidugi linna või riigi tagatisi rajamaks elamufondi, kus noor pere teenindaks ainult seda laenu ja elaks ilma omaosaluse ja tagatisteta. Käiakse tööl, makstakse laenu. Kui lahkutakse, siis korter läheb tagasi kas siis arendaja või panga või nende mõlema fondile, mida tagab omavalitsus või riik, ja sinna tuleb jälle järgmine.
Muidu on nii, et kui inimene kaotab töö, võib ta kaotada lisaks korterile ka laenutagatise juhul, kui kinnisvaraturul on hinnad vahepeal muutnud. Riigil või linnal tuleks lihtsalt riske minimeerida – ja nii see siis läheks.
Kui teil oleks võimalik arhitektina linna kujundada, siis mida teeksite?
Soovin, et Tallinna arengut hakataks vaatama oluliselt pikema visiooniga.
Soovin, et Tallinna arengut hakataks vaatama oluliselt pikema visiooniga. Vähemalt sada aastat ettepoole. Ja kui me nii pikalt ette vaatame, siis ei ole mingit muud varianti, kui et Tallinna läbivad autoteed tuleb viia maa alla.
Läbi kesklinna liigub ööpäevas 180 000-200 000 autot. Neist 70% sõidab siit ainult läbi. Seega tuleks ehitada kesklinna alla paar tunnelit. Ja maa peal sõidaksid ainult need autod, millega inimesed lähevad kesklinna oma toimetusi tegema.
Ma olen siin oma kulul lasknud teha arvutusi ja projekte, töögrupid on kokku pannud visioone. Selle kallal on töötatud üle aasta. Me oleme Tallinna linnavalitsusega ühte meelt, et need tunnelid tuleks ehitada. Küsimus on, millal ja millise raha eest.
Kuidas siis oleks võimalik neid tunneleid ehitada?
Kasvõi nagu Stockholmis on tehtud – kesklinna läbimine on maksuline. See maks ei ole üldse suur, 20-30 eurot ühe auto kohta kuus. Sellest koguneks aastas Tallinnas aga 40-50 mln ja selle eest saaks linn ehitada aastate lõikes miljardi eest infrastruktuuri.
Näiteks saaks ehitada piki Ahtri tänavat suure tunneli, mis võtaks vastu ühtlasi sadamast saabuvad veoautod ja juhiks need niimoodi linnast välja, et me neid isegi ei näeks kesklinnas. Teine samasugune läheks piki Liivalaia tänavat.
Ja selle raha eest saaks veel rajada Narva maanteelt, Pärnu maanteelt, Ahtri ja Liivalaia tänava kandist selliseid rattateid, nagu me näeme Taanis või Hollandis. Need on muust liiklusest omaette ja eraldi, turvalised. Aeg-ajalt peatutakse valgusfoori taga ja siis sõidetakse jälle edasi.
Kesklinna autoga läbimise maksu eest võiks seda kõike ehitada, ja mida varem pihta hakkame, seda odavam on tunnelit kaevata. Praegu annab tunnelit teha avatud kaevamisega, et lihtsalt kaevad kanali ja katad selle pealt kinni. Kui me praegu ehitame linna tihedalt täis, siis 30 aasta pärast – aga me peame seda kõike niikuinii hakkama tegema – läheks töö veel oluliselt ja kordades kallimaks.
Mis võib peale raha veel tunneli ideele põntsu panna?
Kui on räägitud, et takistuseks saavad maa-alused trassid jm asjad, siis see on natuke, ma ütleksin, asjatundmatu jutt, sest kui inimesed käivad tänapäeval kosmoses, asi siis ei ole trassi ümber tõsta. Seda enam, et Ahtri tänava suured kollektorid tuleb niikuinii järgmise 20-30 aasta jooksul ära vahetada, et oleks järgmine sada aastat hooletu. Ja kui nüüd on kerkinud päevakorda varjendite vajalikkus, siis saaks kõiki neid tunneleid edaspidi kasutada varjekohtadena – kui asi targalt lahendada.
Plaane ja arvutusi on igasuguseid tehtud, nii et ma loodan, et meie silmad veel näevad selle kõige teostumist.
Mida te ise oma seni tehtud tööst Tallinnas kõige enam hindate? Ilmselt on just Rotermanni kvartal see, mis esimesena meenub, kui jutt käib Urmas Sõõrumaast.
Ma olen kinnisvaraga tegelenud nüüdseks 18 aastat, aga ikka veel mõneti roheline. Poisike. Mõned eksimusedki on mul juhtunud. Aga kinnisvara puhul kõlab ikkagi see üks sõna, mis on peamine – ja see on asukoht, asukoht ja asukoht.
Olen saatusele väga tänulik, et mind siia on juhitud.
Ma võtsingi siis Tallinnas ette selle kuldse keskkoha ehk kesklinna. Tallinna puhul on see üldse kõige magusam ala. Kui mõni turist Tallinna satub, siis mis talle meelde jääb? Vanalinn. Ja veel, et see asub mere ääres, sadamad on kohe vanalinna vastas. Ja kujutage pilti, Rotermann asub just seal vahepeal, keskel. Mul on võimalus see vanalinna ja mere vaheline ala kujundada nii, et see ühendab neid kaht. Nii et paremat asja annab välja mõelda!
Olen saatusele väga tänulik, et mind siia on juhitud.
Enne 1980ndaid ma juba töötasin selles kvartalis – spordimetoodikuna toonases tootmiskoondises Mehis. Mingid jäljed endast jätsin seega siia juba 1978-79, kui siin ringi askeldasin.
Värskemad uudised kõnelevad edusammudest taksoäris. Mis on see uus tase või kvaliteet, mida kavatsete pakkuda?
Pikaaegsed mõtted on realiseerunud. Taksondus on selline ala, mis on olnud kogu teadliku elu minu jaoks lakmuspaber ühiskonna kohta.
See oli nõnda juba nõukaajal, kui taksojuhilt võis kuulda kõige värskemaid uudiseid, või kui ta võttis pagasiruumist välja viinapudeli, nätsu või sukkpükse, mida kusagilt saada polnud. Hiljem andis taksojuht teada kõigest börsil toimuvast. Nii et taksojuht on kogu aeg olnud üks kiirete muutuste veduritest. Ja seepärast tahtsingi taksondust ka enda gruppi.
Aga teistmoodi tegin seda, et annan kolmandiku firmast oma klientidele ja teenuse osutajatele, kes firma edule kaasa aitavad. Käibest sõltuvalt. Nii et kui läheb hästi firmal, läheb hästi ka taksojuhtidel ja klientidel. See on põhiline. Seesama ingliskeelne US või me kõik koos on sinna sisse kodeeritud.
See on natuke ühistu moodi, kus saad seda osalust päriselt kasutada ja see on päriselt kirjas. Teatud mõttes tekib sinna firma sisse omaette börs: käibele võetakse tokenid ehk asendusraha. Neid saab lähitulevikus osta ja müüa.
Miks te ise otsustasite taksorooli istuda? Nostalgiast?
Mulle meeldib rääkida asjadest, millest aru saan. Olen 1980ndate lõpus ka ise taksot sõitnud. Nüüd ajasin endal paberid korda, autol ka, ja teen aeg-ajalt jälle mõne sõidu.
Mida tähendab teie jaoks Tallinn? Miks tegutsete just siin?
Minu jaoks on olulised kaks piirkonda. Üks neist on Kohila valla Pühali küla, kus ma olen sündinud ja kasvanud ja kus on teadaolevalt elanud vähemalt 12 põlvkonda minu esivanemaid. Põhimõtteliselt on see Hageri kirikumõisa territoorium. Ja teiseks Tallinna linn, kus ma olen loonud selle põhilise, mis mind siin maises maailmas iseloomustab. Need välised asjad, mis mind iseloomustavad, on loodud suuresti just Tallinnas.
Kuidas ja millal tekkis siis Kohila poisil tihedam side Tallinnaga?
Pärast 8. klassi lõppu tollases Kohila keskkoolis tulin õppima Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikumi. Seega olen alates 15. eluaastast tugevasti seotud olnud Tallinnaga. Tänaseks seega juba 45 aastat.
Tehnikumis õppisin autode tehnilist teenindamist ja remonti. Tehnika ja autod on siiamaani üks minu kirgedest ja see oli toona üks minu esimene tollane suunanäitaja Tallinnas.
Kuidas saaks linna väärtust veel tõsta, muuta seda inimestele põnevamaks keskkonnaks?
Veel kord rõhutan pikka ja tarka visiooni. Istun siin Rotermanni kvartalis. Vaatan aknast välja, näen Toompead, Vana Toomast, Olevistet. Ühelt poolt nõuavad linna arhitektid vaatekoridore.
Isegi kohtades, kus pole midagi vaadata, mõnda korstnajalga ehk.
Tähtis on, et ei tekiks tänavate planeerimisel tuulekoridore.
Teisalt lubatakse vanalinna tornide vaade kinni katta, neid ei peakski nagu nägema. Päike tõuseb endiselt idast, Pirita poolt, ja loojub vanalinna müüride taha. See suund peaks olema vaatekoridoride jaoks primaarne.
Ja teine tähtis suund on tuulte suund. Tähtis on, et ei tekiks tänavate planeerimisel tuulekoridore. Nõnda nagu on selle vältimiseks planeeritud vanalinna tänavad, Pikk, Lai ja teised, sest tuuled puhuvad Tallinnas valdavalt ühest suunast, loodest.
Tulevane linnaplaneerimine peaks kindlasti arvestama nii päikese liikumist ja tuulekoridore kui ka elu ennast.
Kuidas läheb Patarei merekindluse renoveerimine?
Kõige parem, kui see kuuluks kõigile eestimaalastele. Mina olen valmis seda korda tegema, pingutama, et Patarei energeetika saaks paremaks. Et see Patarei, kus on murdunud paljude inimeste unistused, muutuks hoopis teistsuguseks. Nagu igal pendlil on alati kaks poolt, on ka Patareil see teine pool kindlasti olemas. See saab olema koht, kus unistused hoopis teoks saavad. Ja selle nimel ma tegutsen, aga veel parem, kui Patarei omanikuks oleks suur osa tallinlasi või eestimaalasi. Nii oleks see veel kõige parem.
Ma mõtlen selle peale, kuidas tekitada olukord, et Patarei saaks tallinlaste omaks. Mitte et linn peaks selle ära ostma, aga inimesed, tallinlased oleksid selle omanikud. Oleks meeldivam, kui jätaks Urmase ego siin tahaplaanile. Soovin, et võimalikult suur osa tallinlasi tunneks end seal nagu oma kodus.
Kui rääkida laiemalt maailma majandusest, siis olete viidanud, et see sarnaneb püramiidskeemile ja võib lõppeda lõhkiminekuga?
No mis ta nüüd lõhki läheb, eks ta võib vahel pauku teha küll, aga kõik on muutumises. Muutumises aegadest, kui raha kulla tagatisest lahti haagiti ja nüüd seda trükitakse nii, et rahapressid suitsevad. Laenukoormused eri maailma nurkades kasvavad kosmilise kiirusega.
Selles mõttes ma ei saa meie valitsejatest aru. Kui öeldakse, et maailmas on kriis, siis öeldakse veel, et me asume ühes katlas ja seega on ka meil kriis. Teeme endale pai, et me seal oleme.
Kuid samal ajal, kui terve maailm võtab laenu ja lahendab sellega oma igapäevaelu probleeme, ütleme meie, et ei, meie ei võta, ja meie selles katlas ei asu. Meil on nagu teine katel.
See on nii vastuoluline jutt, mida tajub isegi kolmanda klassi õpilane. Kui katlas olla, no eks siis oleme katlas. Nüüd on küsimus, kuidas selles katlas targalt käituda.
Ja teiseks, vaadake kasvõi börsi. On olemas väärtusaktsiad. Kui firma loob mingit väärtust, korrutatakse see teatud valemiga ja leitakse siis täpsemalt, milline on see väärtus.
Raha kärssab meie kõigi silme all! Me ju kõik tunneme selle põlemise haisu.
Ja on teised firmad täpselt samal börsil, mille aktsiaid nimetatakse kasvuaktsiateks. Need ei peagi kasumis olema, vastupidi – kõrvaltvaatajale tundub, et mida suurem kahjum, seda kallim firma. Ja kaalukauss liigub üha rohkem ja rohkem nende kasvuaktsiate poole. Ehk siis nende aktsiate suunas, mis ei arvesta niivõrd Exceli tabeliga, kui tundega, mida müüakse. Ja üha rohkem ja rohkem suureneb selle raha osa, mis arvestab mitte varaga, vaid inimeste tunnetega.
Meil ei ole mõtet sellele kõigele vastu pusida, vaid selle taustal tuleb targalt käituda.
Kui n-ö vana raha eest õnnestuks võtta laenu, et teha oluliselt tugevamaks riigikaitse, ehitada valmis infrastruktuur, siis ainult tuld! Sest raha kärssab meie kõigi silme all! Me ju kõik tunneme selle põlemise haisu.
Ja mida siis tavalisele, keskmise palgaga inimesele soovitada? Et oleme tagasi 90ndate alguses ja vahetagem säästud asjade vastu?
Eks taskupõhja võiks ikka natuke raha ka jääda.
90ndate algul vahetasime raha muidugi igasuguste asjade vastu. Osteti kokkupandavaid suvilaid, pesumasinaid, elektripliite – mida enamusel tegelikult vaja ei olnud. Ostke ikka kõike seda, mida on tegelikult tarvis – toetamaks oma kodu, oma isiklikku infrastruktuuri, ja muidugi kõike, mis puudutab silmaringi laiendamist või haridust. Ei maksa osta, mida vaja ei ole.
Kui räägite riigi võimalustest laenu võtta, siis kas tavalisele mõistliku sissetulekuga inimestele võib sama soovitada? Et võtke laenu ja investeerige kinnisvarasse?
Jah, tasub kohusetundlikult laenu võtta ja lahendada sellega neid küsimusi, mis aitavad elus edasi. Kodusse ja haridusse.
Mis siis eurost ja eurotsoonist üldse edasi saab?
See protsess, kus raha kaotab oma väärtust, kestab tegelikult juba tükk aega, ja see on pöördumatu. Sellele ei ole mõtet vastu punnida. Mingit suurt tulekahju ju praegu ei ole ja ei tule ka – vähemalt lähema aja jooksul. Tarbetuid asju pole mõtet joosta kokku ostma. Paanikaks muidugi põhjust ei ole, ei kao see euro kuhugi ega kuku niipea kokku. Aga oma finantskäitumine üle vaadata tasub küll. Ja tuleks lihtsalt jälgida, mis edasi toimuma hakkab. Nii riigi kui eraisiku tasandil
Millised kriisid meid veel lisaks koroonale, energiale ja sõjale võivad oodata?
Põhiline, millest tuleks rääkida ja mis toimub – me võime nimetada seda kriisiks –, on seesama väärtuste ümberhindamine. Ja rahamaailma mõjutused.
Need on needsamad kolm nähtust, mis käivad kõrgelt üle meie pea – sõjatööstus, ravimitööstus ja energeetika. Need on nii suured mängud, et meil, vaestel inimestel, jääb üle ainult targalt kohanduda, ja kogu lugu. Need on maailmas suured mängud, ja need mängud ei lõpe ära.
Maailmas on keeruline aeg ja rahunemist ei paista. Kas eestlased rahvana suudavad püsima jääda?
Muidugi suudame. Kui on suudetud 1000 aastat, suudetakse edaspidi ka. On ju raskematestki oludest välja tuldud.
Kasvõi 18. sajandi alguses, peale Põhjasõda, katku jäi järele 100 000 eestlast, aga 150 aasta pärast oli jälle miljon. Eesti juurikasse või juurde on paras vedru sisse kodeeritud, nii et ei kao me kuhugi.
Maja pole lihtsalt kivikast, juba selle sissepääs peab sulle naeratama
“Kõik inimesed ja olukorrad, millega elu meid kokku viib, on olnud kunagi enne meie elus mingis teises situatsioonis ja teises kontekstis,” lausub Sõõrumaa. “Vaata sügavalt silma igale inimesele, kellega kokku puutud, et mis on see sõnum või õppetund, mis tema kaudu sinuni jõuab.”
Sõõrumaa usub, et inimese tervis sõltub ka kohast, kus ta pikka aega elab või töötab. “Istuda töökohal, mis toetab sinu keha, on hoopis teine asi kui selline töökoht, mis sind lõhub,” lausus ta. “Rasked haigused kujunevad 4-6 aastat halva energeetikaga koha peal töötades. Sellele järgneb keeruline ravi, inimene läheb sama koha peale tagasi ja varsti vajab ta uuesti ravi. Kui vanasti ehitati talumaju või mõisahooneid, siis alati arvestati sellega. Kõik hakkab suuresti pihta ka linna planeerimisest. Ehitada saab igale poole, kuid küsimus on, et kuidas ma ehitan ja kas ma parandan selle koha ära või mitte.”
Sõõrumaa leiab, et hoone maapealne osa pole lihtsalt kivikast, vaid peab inimest ka psühholoogiliselt toetama. “Hoonel on nägu nagu inimeselgi. Kui see nägu ei ole näha, või see nägu on varjatud, krimpsus ja nii edasi, siis ärge arvake, et seal sees läheb elu üha paremaks,” lausus ta. “Hoone nägu algab peauksest. Kui peasissekäik naeratab sulle vastu, siis on asi kohe rõõmsam. Seal võiks olla keerdtrepp, varikatus või mõned mõnusad astmed. Kui astud hotelli sisse, siis ei pea seal olema peegel ja tühjus. Või ka korteris ei pea tualettruumi peeglist nägema kõigepealt iseennast. Selle asemel võiks kuskil rippuda ilus pilt või kiri “Tere tulemast” või midagi taolist sõbralikku.”