30. aprill 2013

Töövõimetuse reformist

Nüüd on selgunud, et muudatused tulevad 2015 aasta alguses ja suured ettevalmistused on käimas. Puudega inimeste arv on aastatega kasvanud. Sotsiaalkindlustusameti andmetel oli seisuga 01.01.2013 Eestis 137 710 puuetega inimest (10,7% rahvastikust) ja see arv suureneb iga aastaga.Puuet ja lisakulutusi määratakse lastele, tööealistele ja eakatele.

Töövõimetust määratakse tööealistele inimestele (endise nimetusega grupid ja invaliidsuspenison), asendussissetulekuna. Püsiva töövõimekaotuse olulisemad põhjusteks on üldhaigestumine (lihasluukonna ja sidekoe haigused, vereringe-elundkonna haigused, psüühikahäired, vigastused, vähemal määral kutsehaigused, tööõnnetused, avariid (Eesti Puuetega Inimeste Koja kodulehekülg). Statistikaameti andmetel oli 1.01.2013 Eesti arvestuslik rahvaarv 1 286 540 inimest (Statistikaameti kodulehekülg). Sotsiaalministeeriumi andmetel on püsiva töövõimekaotusega inimeste arv aastatega suurenenud: 2011 – 82 590, 2012  - 90 093, 2013 - 103 262 inimest, mis on 8% rahvastikust. Töötab neist kolmandik ja mitte-töötavaid inimesi on u 60 000. Nad ei teeni mitte mingit muud tulu ja on sisuliselt riigi ülalpeetavad. Osalise (40–90%) töövõimekaotusega inimestest teenis palgatulu ainult 35%. Töötuse määr puuetega inimeste hulgas on kõrge ja seepärast on sellele probleemile pööratud palju tähelepanu.

Töötukassa teenused on leitavad http://www.tootukassa.ee/index.php?id=11317

30.04.2013 AK uudistes räägiti sellest praegusest olukorrast. Sotsiaalministeeriumi esindajad tutvustasid töötukassa nõukogule täna töövõimetuskindlustuse reformi seisu, ministeeriumi nägemuses tegeleb just töötukassa edaspidi praeguste töövõimetuspensionäride tööle aitamisega. Uudis on nähtav siit.

28. aprill 2013

Spordipäev, spordipäev, meil oli kojas spordipäev

Oli juba 11. korda ja kuigi hommikul oli ilm udune ja sooja ainult +1 C, siis ilm läks aina paremaks, soojemaks ja taevas selgemaks ja lõunaks juba säraski päike nii, et see ei seganud meie sportlikke tegevusi nii majas sees kui ka väljas. Kui eelnevad aastad olen kindlasti joogas käinud ja kabet mänginud, siis sel aastal oli vaik teistsugune. Esimesena läksin zumbat tantsima ja see oli nii äge ja see meie tantsutreeningu läbiviija oli nii äge noormees Marek Tihhanov. Tempo oli nii tormakas ja tantsusammud nii ägedad, et higi voolas aga kõigil oli tore. Teisena läksin ratastooli vigursõitu tegema, sest ei saa ju loobuda alast, kus ise olin Arko Voolule abiks raja maha märkimisel ja kolmanda alana valisin disc-golfi.  Rahvast oli ligi 100 ja kõhud sai kohvi ja pirukat, tervislikke puuvilju ja juurvilju  täis ja mälestuseks kadakast võtmehoidja. Pilditegemise ajaks oli meid liiga vähe alles jäänud aga võitsid kõik ühe korraliku spordipäeva näol. Ja muidugi olid meil suurepärased korraldajad, vabatahtliku, praktikandid ja nende juht Tiiu Kristjan ja veel need lahedad tantsutüdrukud, kes spordipäeva avatuks tantsisid. Kohtumiseni aasta pärast.

Tegin pilte ka, mida näeb siit.







27. aprill 2013

Liikumisvõimetule inimesele IDkaardi taotlemine

Kui IDkaart kaotab kehtivuse, siis on vaja uut aga kui inimest pole võimalik kohale viia, siis pereliikmed saavad pöörduda nii KMAsse kui ka kohalikku omavalitsusse, kus sotsiaaltöötajad infot ja abi osutavad. Küll aga on suur mure vajaliku pildi tegemisega, sest on fotograafe, kes koju tulevad ja seal KMA kontorites on kahjuks sellised kabiinid, kuhu toolile raske ümber istuda ja kui inimene on ratastoolis, siis sinna ei pääse. Tallinnas on võimalus suuremates kaubanduskeskustes fotopoodides pilti lasta teha. DELFI, 27. aprill 2013 artikkel:

KMA: liikumisvõimetu inimene saab ID-kaarti taotleda ka posti teel


Rohtla ütles veel, et kui inimene on liikumisvõimetu, kuid saab allkirja anda, on dokumendi taotlemisel ja kättesaamisel abiks omavalitsuse sotsiaaltöötaja. "Kui inimesele on määratud eeskostja, käib dokumendi taotlemine tema kaudu," lisas Rohtla.Inimesed, kes ei saa tervislikel põhjustel ise ID-kaarti taotlema minna, saavad seda teha ka posti teel, kinnitab kodakondsus-ja migratsiooniamet.  "Kui inimene on liikumisvõimetu ega saa ka allkirja anda, on lähedastel võimalik talle ID-kaarti taotleda posti teel, misjärel toob koduteeninduse avalduse alusel PPA ametnik ID-kaardi ise koju kätte," selgitas PPA kommunikatsioonibüroo nõunik Katrin Rohtla Delfile.   

Rohtla sõnul tuleks enne taotlema hakkamist veenduda, milline on kõige kiirem ja mugavam viis uue dokumendi taotlemiseks. Nõu saab küsida PPA kliendiinfo telefonilt 612 3000 ning täiendavat informatsiooni vaadata meie koduleheküljelt www.politsei.ee Sellest, kui keeruline on hooldamist vajaval inimesel ID-kaarti taotleda, kirjutas ajakirjanik Andrei Hvostov oma LP-s ilmunud artiklis "Minu elu Annaleenaga". Hvostov: "Inimesed, kui teil on kodus allkirjavõimetu voodihaige, kelle ID-kaart on aegunud, siis te olete hädas. Lühidalt: tütrele ei anta ema uut ID-kaarti. Nii lihtsalt need asjad meil ei käi. Aga ilma ID-kaardita te kedagi haiglasse ei pane." KMA aga väidab, et ID-kaarti saab taotleda ka posti teel.

26. aprill 2013

Kuuvarjutust püüdmas

Neljapäeva õhtul 23:18 sai näha kuuvarjutust. Posid ja Arko ei uskunud, et kuu varjutab aga mina uskusin, sest Murutari Kati jagas seda FBs. Vaatasime aknast aga pildile oli raske püüda. Midagigi siiski õnnestus. Vaadake ise taevasse, et kas meil on aega veel. Tahaks kunagi virmalisi ja päikesevarjutust ka püüda. 


 

Elu nagu kreisiraadio

Lugejad kirjutavad ja privaatsuse huvides jagan seda kirjavahetust ilma nimedeta. Aga nalja peab ju ikka saama ja see oli selline kogemus, mida kohe pidin jagama. On aprillikuu naljakuu, kuigi see viisakas härra ajas tõsist juttu.

Sellise kirja sain siis eile: Mingisugusel imelikul põhjusel viskab teie blogi ette, kui ma Googlesse enda nime kirjutan. Aegajalt kuvab isegi võõra inimese pilte esilehel. Kuna ma tegelen ettevõtlusega ja päris paljud inimesed trükivad minu nime Googlesse. Sooviksin, et võõra inimese pilte ei kuvataks minu nime juures.  Palun kustutage vastavad pildid enda kodulehelt ära. Pildid asuvad selles postituses (lisati link). Jään ka teie tagasisidet ootama.

Uurisin Arko abiga asja ja ei miskit, arvata võib, et keegi härra X soovib Google abil oma firmale ja isikule piltide abil tasuta reklaami saada ja asus tema siis Internetti puhastama ja kirjutama. Saatsin siis viisaka vastuse: Tere,  ma ei saa Teie kirjast hästi aru, sest kui ma need pildid blogi sissekandesse lisasin, siis on need meie isiklikud pildid ja ei pea  vajalikuks meie piltide eemaldamist. Palun uurige, milles probleem, sest Teie nimi ei ole seotud ei minu piltide ega postitustega. Palun mõistke, et Internet on avalik ja meie neid asju muuta ei suuda. Loodan, et Teie kliendid on ka mõistlikud ja ei aja segamini Internetti ja Teie erialase töö allikaid. Soovisin edu sellele itimehele.

Täna oli uus päev ja saabus uus kiri ja minu telefonile tehti 2 vastamata kõnet: Tere. Ma uurisin seda asja seal natuke lähemalt ja Google seostab neid pilte minuga, kuna arhiivi lehel on juttu Hr sotsiaalminstrist ning seal on ka sees sõna  xxxxx. Paluks kustutada ära sõna xxxxx, see peaks probleemi lahendama. See sõna asub siin (lisatud link). Tänan.

Helistasin siis tagasi ja vestlesime teemal ja ma märkisin ära, et tegemist oleks nagu kreisiraadio saatega ja kuidagi naljakalt sarnane on hr Laari juhtumiga, kui tal sai Internetis FB ruum "täis". Leppisime kokku, et võin talle vastu tulla ja selle sõna xxxxx, mis tegelikkuses oli omadussõna ja iseloomustas kodust söögitegemise abinõud, aga ütlesin talle, et see on ainus kord ja ma ei soovi iga päev uut kirja temalt saada järgmiste soovidega. Lõpetasime viisakalt vestluse ja nii ajas naerma see. Tegin arvuti lahti ja tippisin sisse oma asutuse nime ja tulemus oli ka piltide lingil huvitav.  Elu on ikka huvitavaid juhtumeid täis ja maakera pöörleb edasi. Mõni neist üritab veel oma tahtmisi Googlet pöörlema panna. Palju toredaid ja imelisi inimesi.

23. aprill 2013

Meil on spordipäev 28.04.13



Tallinna Puuetega Inimeste Koda kutsub puudega inimesi ja nende lähedasi osalema 28.aprillil kell 12 toimuval traditsioonilisel tervise- ja spordipäeval. 
Tervise-ja spordipäeva raames on võimalik osaleda järgmistes tegevustes:
lauatennis, piljard, koroona, joogavõimlemine, kepikõnd, male- kabe, boccia, vibulaskmine, ratastooli vigursõit, korvpallivisked, bailatino, Disc Golf jpm.

Pakume spordipäeva käigus igale osalejale tervislikku kehakinnitust. Väike meene igale osalejale. Spordipäev viiakse läbi Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses, Endla 59. Üritus on tasuta ja avatud kõigile! Spordipäeva korraldab Tallinna Puuetega Inimeste Koda koostöös Kristiine Linnaosa Valitsusega. Spordipäeva läbiviimisel abistavad Tallinna Invaspordiühing, Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühing ja Nõmme Vaegkuuljate Selts.

Tervise- ja spordipäeva läbiviimist toetab Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet.
Tallinna Puuetega Inimeste Koda, Endla 59, 10615 Tallinn, Telefon: 65 64048, E-post: koda@tallinakoda.ee http://www.tallinnakoda.ee

20. aprill 2013

Valus tõde omastehooldaja raskest tööst

Näen oma igapäevases töös paljusid hooldajaid, kes oma vanemaid, abkaasasid, lapsi või sugulasi hooldavad. Meil Eestis tehakse palju asju ja reforme võttes eeskujuks EL häid kogemusi, kuid sotsiaalhoolekandes on endiselt vastutus perel ja selleks kohustab perekonnaseadus. 2012 aasta oli aktiivse vananemise ja põlvkondadevahelisuse solidaarsuse Euroopa aasta. 

Sotsiaalminsiteeriumi kodulehel on välja toodud, et: 
Aktiivsena vananemine tähendab head tervist vanemas eas ning täisväärtusliku liikmena ühiskonnas osalemist, tundes enam rahuldust oma tööst, olles sõltumatum igapäevaelus ning aktiivsem kodanikuna. Aktiivsena vananemise aasta annab võimaluse teadlikkuse tõstmiseks ja heade praktikate esile tõstmiseks. Kõige enam julgustatakse poliitikakujundajaid ja sidusrühmi aktiivsena vananemise ideid levitama.  

Aasta 2012 on läbisaanud ja tegelikkuses on kurb ja valus lugeda Eesti Ekspressi ajakirjaniku Andrei Hvostovi mõtteid ning seda peaksid lugema need inimesed, kes selle hooldaja töö varjukülgi ei tea või ei oska karta, mis selline lähisugulase haigestumine endaga kaasa toob. Paljud on tublid ja teevad seda tööd suure südame ja armastusega aga see töö on kurnav ja riiklik hooldaja toetus on nii väike, et emotsionaalselt kurnab inimesi. Nende võimalused on olematud ja aega enda jaoks ei ole, piiratud on nii toiduvalik, riiete ostmine või juuksuris käimine, mis siin veel rääkida teatrist, kinost või reisimisest. Masendav on olukord tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja ravimite ostmisega ning hambaarstile pole need inimesed jõudnud juba aastaid, sest raha sellks lihtsalt pole. Kui peaks olema vajadus asendajat otsida, siis sageli seda pole kuskilt võtta. Hea, kui on sugulased, lapsed või sõbrannad, kuid kõik ei ole valmis ja suutelised seda rasket hooldaja tööd tegema. Hooldekodud ja hooldusravi on nii suure omaosalusega ja kulukas ning sellegi jaoks pole raha. Õnneks on Tallinnas olukord veidike pearem, kuid koduõde ja arstid teevad oma töö ning suurema osa ajast vajabki raskelt haige inimene hooldust, abistamist ja toiduvalmistamist. Arvan, et midagi peaks selle üleriigilise probleemiga ette võtma kiiresti, sest muidu on hooldatavad ka peagi kurnatuse tõttu haiged või puudega inimesed.  Olen nõus hr Hvostoviga, et perekonnaseadus on perele pannud suured kohustused ja vastutuse ning oma murega on nad jäätud üksi, sest abi pole kkusagilt loota. Neid olukordi ei saa lahendada vabatahtlikkuse alusel ja kui inimene käib siiski tööl, siis tekib küsimus, et millal ta puhkab ja taastub. Inimene on tervik ja kui füüsiline pool on kurnatud, siis kannatab ka vaimne pool. Kes soovib tutvuda hoolekodu hinnakirjadega, siis need avanevad siit.

Andrei Hvostov: minu elu Annleenaga

Annleena on 65 aastat vana. Kunstiinstituudi haridusega proua, üks ERKI disaini eriala esimese lennu lõpetajaid. Veel paar aastat tagasi, kui tema mõistus oli natuke selgem, tegeles ta raamaturiiulis olevate raamatute ümberpaigutamisega. Mõttes, voodist tõusmata. Vaatas kogu hommiku ja lõuna vastas olevat raamaturiiulit, märkas seal ebakõla, ja niipea, kui tütar töölt koju jõudis, hakkas tema abiga ümberkorraldusi tegema. Sel polnud lõppu, iga uus kombinatsioon tekitas mingi uue ebakõla. Lõpuks läks asi täiesti käest: Annleena nõudis viltpliiatseid, et saaks raamatuseljad oma nägemusele vastavaks värvida. Mõne aja pärast teatas tütar, et aitab, seda mängu me enam ei mängi! Elu pärast insulti. Märkmeid põrgu eeskojast. Mis juhtub voodihaigetega, on juba sealpoolsus, aga hooldajate elu on siin ja praegu.
•••
Annleenat tabada võiva insuldi märgid tulid tükk aega enne suurt õnnetust. Tasakaaluhäired näiteks. Poodiminek oli üks suur seiklus: trepid, tramm, uste avamine-sulgemine. Ükskord talvel kukkus ta maja välisust avades tänavale. Ja ei suutnud enam püsti tõusta. Lamas seal tükk aega ja muudkui hüüdis appi. Aga sealsamas lähedal tuhnis keegi prügikastis. Tuli appihüüde peale kohale, vaatas abitult lamavat naist, silmitses söögikraami täis kotti… Ei, ärge oodake armsat jõululugu sellest, kuidas prükkar ja disainer said sõpradeks. Tüüp võttis toidukoti ja lahkus kiirel sammul. Ohvrit püsti aitamata. Toit, ah, tühja sest! Aga pangakaart, ID-kaart, haigekassakaart, kõik läinud! Tütrel läks hirmsat moodi nii aega kui ka jõudu kõige selle uuesti taotlemiseks.
•••
Annleena tütar on minu elukaaslane. Aga ma ei nimeta Annleenat ämmaks. Mulle see sõna ei meeldi. Ja teiseks, ma peaaegu ei tunne oma elukaaslase ema. Insuldieelsel ajal polnud meil kokkupuudet. Nüüd küll – nüüd ta lamab kõrvaltoas. Juba neli aastat.
Aga ma ei käi tema juures. Või noh, kogu selle aja jooksul olen käinud ehk viis korda. Niisama juttu puhumas, õigemini küll seda imiteerimas. Muud pole ma teinud. Sakslasest sõber rääkis kord, kuidas ta asendas sõjaväeteenistuse Bundeswehris alternatiivteenistusega Punases Ristis. Ta hooldas paar aastat vanureid, sealhulgas voodihaigeid. Annleena näitel tean, et see töö ongi tugevatele meestele. Rondina voodis lamava vana naise mähkmete vahetamine, talle uue lina allapanek, tema pesemine, kõik see värk… Kujutate, millist füüsilist pingutust see nõuab? Sellega hakkama saamiseks peab valdama teatud võtteid. Nagu tõstmisspordis – ega Jaan Talts neid hirmraskeid kange üksnes toore jõuga üles rebinud. Tehnika on siin olulisemgi veel.
Ma pole oma elukaaslasel kunagi ema hooldada aidanud. Ei suuda. Ma ei saa end sundida vaatama mulle tundmatu vana naise jalgade vahele. Saksa sõber ütles, et sellega harjub. Üllatav, aga vanadel naistel olla seal kõik samamoodi nagu noortel. Ja mõnedele muttidele olla isegi meeldinud, kui noor mees nende jalgevahet puhtaks rookis. Ent mina ei tea sellest midagi. Ei tahagi. Ei!
•••
Kunagi ammu, enne õnnetuse päralejõudmist, küsisin elukaaslaselt, kas ta on mõelnud, mida teha siis, kui emaga peaks midagi paha juhtuma. Mitte surm. Sest surm on meie sõber. Kui juhtub see, mida ei öelda välja: halvatus, nõdrameelsus, pikaksveniv lahkumine. Ta ütles, et pole mõelnud, sest seda ei saagi ette planeerida. Eks siis paistab. Eks… siis… paistab.
•••
Esimene lahendamatu kriis saabus Annleena insuldiaasta lõpus. Elukaaslane libises jäisel tänaval, kukkus ja sai tulemuseks kuus nädalat kipsis jalga. Achilleuse kõõluse rebend. Tollal polnud me veel ema juurde kolinud. Tütar lippas iga päev kaks korda voodihaiget ema vaatama ja ühel sellisel käigul jalatrauma juhtuski. Kipsis jalaga voodihaiget ei hoolda. Nagu te ei tõsta kipsis jalaga ka sangpommi või kangi. Mida teha? Et midagi peab tegema, sellest karjusid tollal Õhtulehe esikülje pealkirjad – keegi väeti vanainimene oli oma kodus külma ja nälja kätte surnud. Traagilisest sündmusest kirjutati rammus lugu, millele järgnesid veelgi rammusamad kommentaarid. Märksõnadega „südametud lapsed”, „hoolimatu sotsiaalsüsteem”, „kas sellist Eestit tahtsimegi” ja muu pisaratekiskumine. Eestis on omavalitsustes sellisteks juhtudeks hädaabi number. Tütar helistas Tallinna omale, kirjeldas olukorda. Tema ise on liikumisvõimetu, ema samuti, nad vajavad abi. Pikk vaikus. „Helistage mõnele sõbrannale,” kostis lõpuks torust. Kõne katkes. „Helistage sõbrannale” on puhas poeesia, õhukese riigi hümni algussõnad. Kõllad näiteks tuletõrjesse või politseisse – põleb! tapetakse! appi! – ja sealt soovitatakse: helistage sõbrale.
•••
Ajakirjanik Tiina Kangro viis eelmisel aastal probleemi riigikogusse, kus seda arutati kui „riiklikult olulist küsimust”. Ühiskondlik valu pole niivõrd Annleenas, kuivõrd tema hooldajas. Kangro toob näiteks kõrgharidusega spetsialisti, kes oma professionaalse tegevuse asemel hooldab ööpäev läbi ühte abivajajat.
Annleena tütar on suures koolis õpetaja. Lisaks klassijuhataja. Oleks ta koristaja, võiks ta oma ängi, frustratsiooni, võimetu viha välja valada põrandapesulappi, võib-olla tõmmata sellega mõnel üle kingade või üle turja. Sõimata lõpuks kellelgi nägu täis. Aga ta on klassijuhataja. Ta ei tohi oma depressiooni lastele edasi kanda. Tiina Kangro teab juhtumeid, kui hooldajad lähevad hulluks, muutuvad ise hooldamist vajavaks. Kui me kaotame koristaja, siis – vabandage väga! – täidab ühiskond selle koha uue koristajaga. Kui me kaotame kõrgetasemelise õpetaja, siis… see kaotus on korvamatu.
•••
Tegelikult juhtus ükspäev, et meid tuli vaatama kesklinna sotsiaaltöötaja. Kaebuse peale. Keegi hea inimene oli tähele pannud, et korteris number seitse on voodihaige vanainimene, kelle tütar läheb tihtilugu hommikul varakult tööle ja tuleb alles õhtul hilja tagasi. Heal inimesel (eks temagi ole lugenud ajalehtedest hooletusse jäetud vanuritest) tekkis kahtlus, et seitsmendas korteris võib toimuda midagi traagilist. Kirjutas, kuhu vaja. Ning sotsiaaltöötaja tuligi kontrollima, kas Annleena ikka lamab puhta lina peal. Või on ta äkki uriiniloigus suremas? Kontrollikäigu tulemus oli positiivne. (Ma ei tea seniajani, mis juhtunuks vastupidisel juhul – tehtuks trahvi? Viiduks Annleena meilt ära? Kuhu?)
Inimesed, kui te tahate näha sotsiaaltöötajat, siis kirjutage kaebus. Iseenda peale. See on ainus viis saada meie hoolekandesüsteemi tähelepanu osaliseks. Sellega tähelepanu ka lõppeb. Rohkem pole sotsiaaltöötaja meil käinud. (Ma ei virise, ma tean, et ka see kena proua on hirmsat moodi üle töötanud, sest tema piirkonnas on Annleena-taolisi üle saja.)
•••
Abist rääkides. Minu tähelepanekute järgi algab ja ka lõppeb filantroopiline puhang küsimusega: „Kas keegi ikka annab talle süüa ja juua?” See oli põhiküsimuseks ka siis, kui Annleena suutis veel ise võtta toitu, mis oli talle pandud voodi kõrvale lauakesele. Siin avaldub inimpsüühika üks tahk: tegeleme meeldivaga, toiduga. Mitte järgnevaga. On võimalik saada hooldusõde, kes tuleb paar korda nädalas, et anda süüa ja kohendada patja. Kuid ta ei tegele sellega, mis juhtub seedeprotsessi lõppedes. Kui Annleena veel suutiski ise süüa, siis kempsus ta ei käinud. Ta tegi kõik endale alla. Tütar tuleb õhtul koju. Pikk päev on seljataga: klassijuhatajatund, ainetunnid, kohtumine lapsevanematega (nimetatakse arenguvestluseks), kooli kanduvate moodsate ühiskondlike probleemide lahendamine – lapsed on üha tundlikumad, kapriissemad, nõuavad suuremat tähelepanu, kasvavad kärgperedes, kus keegi ei saa enam aru, kes lapse eest vastutab… Ja kotis on tüse pakk kontrolltöid, mis tuleb järgmiseks päevaks parandada. Kuid enne seda ema hooldamine. Emal juhtub aeg-ajalt mikroinsulte. Inimese loomus muutub selle tulemusena järsult ja ootamatult. Nüüd on tal komme käega katsuda, kas tal on mähkmetes midagi. Tütar siseneb ema tuppa ja näeb, et kogu maailm, mis ema ümbritseb, on sitaga koos. Nägu, öösärk, padi, linad, tekk, laud, voodi. Kõik on täis pruuni haisvat löga. Tütar hakkab suure häälega nutma.
•••
Hooldekodu? Teate, kui palju sealne päev maksab? Ja kui palju saab õpetaja palka? Ka pärast seda, kui õpetajad pidasid Vabaduse platsil suurt ja lõpuks võidukat meeleavaldust, samade punaste loosungite all, mis olid Annleena tütre maalitud. Hooldekodu poole ärge niisuguste sissetulekutega parem üldse vaadake. Annleenal on tugev süda. Sellise südamega võiks ta elada kauem kui mina, viiekümneaastane. Vist kauem ka tütrest.
•••
Austrias mõisteti 1991. aastal vangi kaks hooldusõde, kes said ajakirjanduses surma­inglite hüüdnime. Irene Leidolf ja Waltraud Wagner surmasid ühes Viini hospidalis kümneid lootusetus seisundis vanainimesi. Inimesearmastusest, nagu nad väitsid. Kui Annleena viidi Tallinna kiirabihaiglast Järve hooldushaiglasse, sain ühelt süsteemi tundvalt inimeselt napi kommentaari: „Tegemist on lootusetu juhtumiga.” Annaleena tütar käis ema vaatamas, aga arste ta ei näinud, ainult õed ja sanitarid. Loogiline: kui patsiendid on lootusetud, siis milleks kulutada niigi ülekoormatud arste? Las tegelevad nendega, kel on veel lootust. Mingil põhjusel jäi Annleena elama. Surmainglid – kuhu te jäite?
•••
Ühel päeval ütlesin elukaaslasele, et annan Annleenale unerohtu. Peoga kohe, et oleks kindel. Ja et pärast seda peame me olema kaks ööpäeva kusagil mujal, sest nii kaua aega kulub unerohu mõjumiseks. Vähemaga ei saa, sest maoloputusega tuuakse inimene surma veerelt tagasi. Aga Annleena tütar keelas mul sellise asja peale mõeldagi. Sellest on nüüd juba nii palju aega tagasi, et ma isegi ei mäleta, millal ma sellise ettepaneku tegin. Kas Annleena oli siis olnud voodis poolteist aastat? Või kaks ja pool? Igatahes oli ta siis veel nii selge mõistusega, et küsida aeg-ajalt imestunud häälega: „Miks surm küll mind ei taha?”
Jumal teab.
•••
Hiljuti ma siiski vaatasin, kuidas tütar ema mähkmeid vahetab. Elukaaslasel oli juba mõnda aega olnud ema toast tulles mädahais küljes. Püsiv hais. Mis nüüd? Lamatised. Tahtsin näha. Seda võiks kirjeldada kui liha mädanemist elusas ihus. Annleena ei allu eriti ravile. Tütar pingutab nädalaid kõiksugu antiseptikute pealetupsutamisega, saavutab midagi paremuse poole, ja siis kisub ema plaastri maha, kraabib seda küüntega, pöörab kõik segi, ja ongi kõik nullis. Või hullemgi kui enne. Nüüd saaks tütar panna ema hooldushaiglasse, aga… Ootamatult aegus ema ID-kaart. Ootamatult? Tütar on vaimselt lagunemas. Avastab poes kassas seistes, et rahakott jäi koju. Koolis läheb atlaste pakiga raamatukokku, aga leiab end korraga kooli sekretäri juurest ega mäleta enam, kuhu ta läks ja mida pidi tegema. Neli aastat vaimset põrgut on ilmselt ka kõige tugevamale eesti naisele liig.
•••
Inimesed, kui teil on kodus allkirjavõimetu voodihaige, kelle ID-kaart on aegunud, siis te olete hädas. Tõeliselt hädas! Kirjeldamaks, mida te kõik peate tegema, peaks võtma appi LP järgmise lehekülje. Lühidalt: tütrele ei anta ema uut ID-kaarti. Nii lihtsalt need asjad meil ei käi. Aga ilma ID-kaardita te kedagi haiglasse ei pane. Ma ei tea, mida mina oleksin nende nelja aasta jooksul samas olukorras teinud. Ära pööranud? Seda kindlasti. Ilmselt oleksin viinud oma voodihaige ema Toompeale riigikogu ette. Oleksin istunud seal ta kõrval, toitnud, mähkmeid vahetanud. Vaadanud turiste ja tuvisid. Püüdnud kontakteeruda seadusandliku võimuga, kes kinkis meile 2009. aastal sellise suurepärase perekonnaseaduse, mille järgi voodihaige inimese lähim sugulane võib end pidada sama hästi kui elusalt maetuks. Huvitav, mida oleks teinud politsei? Või lossi turvateenistus? Ja mida oleks tehtud minu emaga?
Ma ei tea. Minu elukaaslane muidugi nii ei tee. Eestlased kannatavad viimase piirini ja siis sealt veel edasi. Võib-olla lähen mina seda kõike kõrvalt vaadates enne hulluks. Võib-olla tõesti. Selliseid tekste, nagu see siin, korralikud ajakirjanikud ju ei kirjuta.

Ühes vananemine: Misso lahendus
Minu sõbrad tulid bridžimängu ajal kord mõttele, et oleks hästi tore samamoodi üheskoos vanaduspõlve veeta. Mõnusa kommuunina: ostaks ühiselt piisava suurusega maja, teeks seal koos süüa, räägiks üksteisele tervisehädadest, kõbusamad aitaksid põduramaid hooldada, kaardimäng ja male, noorpõlvemälestused. Tiksuks koos vaikselt surma poole. Rabavalt lihtne idee, kas pole? Üdini humaanne pealegi. Inimene vajab õnnetundeks teadmist, et ta on kellelegi vajalik. Kuid õnne valemi teine komponent on teadmine, et sa pole kellelegi koormaks. Oma lastele. Mari Saat kirjutas kunagi romaani „Mida teha emaga”, mille süžeeks on maale ema juurde kogunenud laste mure – seesama, mis väljendub pealkirjas. Iseseisev toimetulek muutub aina küsitavamaks, ent maalt linna mõne lapse juurde elama kolida ema ei taha.
Romaani kirjutamisest on möödunud inimpõlv. Mure süveneb. Esiteks on vanureid üha rohkem ja teiseks on neil lapsi aina vähem. Omaette teema on meie pensionisüsteemi igikestvus. 2011. aasta novembris avaldas Praxis sotsiaalkindlustuse jätkusuutlikkuse uuringu, mille põhjal tehti järeldus, et jätkusuutlikkus on täiesti olemas. Majandusteadlase Andres Arraku ja sotsiaalteadlase Lauri Leppiku vahel toimus midagi diskussioonitaolist, et kas ikka on, aga sellega huvi asja vastu piirduski. 

Mudel kogemuse põhjal
Rahvaalgatusliku lahenduse näide on Misso valla pensionärid, kes on otsustanud rajada pensionäride ühiskodu (Maaleht, 21.3.2013). Algatajaks oli ökonomistiharidusega Olga Tarto, kes pidi ise kunagi mitu aastat hooldama voodihaiget ema. Tarto: „Me jääme iga päevaga vanemaks ja ma ei taha ise kunagi oma tütrele selliseks koormaks jääda.”  Tahaks proua Tartot kallistada. Kohe tõsiselt. Tema sõnades väljendub ülim emaarmastus. Me peaksime oma lastest hoolima kuni surmani, nõudmata neilt üle jõu käiva koorma kandmist. Proua Tarto algatus vajab ühiskondlikku ja riiklikku toetust. Kuna minu sõpruskonnal on pensionäride kommuuni projekt pikema aja jooksul meeles mõlkunud, siis panen siia kirja vastava kondikava.
1. Selleks soovi tundvad kodanikud loovad pensionipõlve lähenedes kommuunid.
2. Iga kommuun otsib endale sobiva maja (ääremärkus: pigem linnades, sest praktiseeriv maaelanik teab, et maal elamiseks peab olema jõukas; vaestel on linnas kergem hakkama saada).
3. Isekeskis pannakse paika kommuuni siseelu reeglid.
4. Riik tuleb teatud asjades meile vastu: kommuun peaks olema vabastatud osast maksudest; peaksid olema elementaarsed tugiteenused (korstnapühkija, matuseteenus).
5. Vastuteenena kohustuvad kommuuni liikmed toime tulema redutseeritud pensioniga. Ideaalis tagatakse elatus sellega, et mõni kommunaar käib ümbruskonnas tittesid hoidmas, mõni endine õpetaja annab järeleaitmistunde, käeliselt osav koob mütse-sokke või nikerdab puutööd. See on hästi üldine kava. Range vabatahtlikkuse alusel muidugi. Kui keegi kaaskodanikest leiab, et ta tahab pensioniikka jõudes lastest elumahla välja imeda, siis jääb see tema südametunnistuse küsimuseks. 

Hoolitsejaid ei jätku
Ent midagi tuleks muuta ka 2009. aastal vastu võetud perekonnaseaduse kaheksandas peatükis, kus on väljend „põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus”. Seaduse mõte on selline, et kui Eesti kodanikust vanuril on lapsed, siis need lapsed teda hooldavadki, riik ega ühiskond teda ei aita. Lapsi, ka keskealisi lapsi, jääb aga aina vähemaks. Turumajanduse nõudeid – nagu elukestev õpe ja nõtke paindlikkus koos elu eest jooksmisega (selleks, et püsida kasvõi paigal) – pole seejuures keegi muutnud. Inimesel on raske turumajandada väikeste lastega, veel raskem on seda teha hooldatavate vanuritega. Üks boonus on sel asjal veel: selleks, et hakata vanast peast koos elama, peab juba praegu hoidma sõpradega tihedaid ja häid suhteid. Moodsa ühiskonna üksikuteks indiviidideks pihustumine ei sobi vanurite kommuuniga. Kui ma tahan, et keegi mind ükskord kampa võtaks, pean neist inimestest juba varakult hoolima ja neid armastama. Moraalseid värdjaid ei taha kommuunis keegi näha.
Andrei Hvostov
 
 

Saatekirjade süsteemist eriarsti juurde pääsemisel

Meil oli sama olukord, et nooremal pojal paar sünnimärki. Näitas neid perearstile ja arst kirjutas saatekirja nahaarstile. Päris pikalt kulus aega, et numbrit saada siis veel 17aastasele noormehele. Õnneks oli Tõnismäe polikliinikus nii tore registratuuritöötaja, et soovitas minna Nahahaigustekliinikusse Hiiule. Helistasin siis pea paar tundi, enne kui numbri saime märtsi lõpuks. Kohale minnes sooviti kohe registratuuris saatekirja näha, kuigi tegelikkuses ei peaks saatekirja olemagi. Juhtus siiski nii, et alla 10 minutilsel konsultatsioonil selgus, et kõik on korras ja sünnimärgid vaadati spetsialisti poolt lambiga üle. Poeg sai kaasa soovituse, et kui sünnimärk segama hakkab, siis tuleb uuesti aeg kinni panna ja need ära lõigata lasta. Sellise jutu puhul otsustas poeg, et veel ei ole vaja midagi teha ja elu ongi lill. 

Ma ei jõua ära kiita seda head digiretsepti süsteemi, mis on muutnud meie elu kergemaks. Perearst näeb oma ptsientide digilugu ja andmeid ning saab korduva haiguse korral kohe ravimi välja kirjutada. Nii juhtus Arkoga selle nädala teisipäeva hommikul, kui roospõletik jalga lõi ja digiretsepti alusel kohe antibiootikumid kätte sai, siis jäi ära eraldi perearsti juurde minek, mis oleks haige inimesele paratamatult katsumusi tekitanud. Nüüd siis jalg on küll paistes ja õitseb punaselt, kuid palvik oli vaid vappevärinatega esimesel päeval  ning nüüd siis järelravi. Esimestel kordadel oli ikka olukord palju hullem, sest Arko maal arstile kohe ei läinud ja kõrge palavik koos kaasneva roospõletiku nähtudega kestis nädalapäevad. Minu arvates peaksid inimesed oma perearsti rohkem usaldama, siis pole sageli vaja eriarstide poole pöörduda ja kui perearst näeb vajadust, siis ta selle saatekirja kirjutab. Kui see süsteem ka sarnaselt digiretseptiga toimiks, siis oleks paljude inimeste elu lihstam, arstidel lisatööd vähem ja patsientidel ei kuluks raha eraldi transpordile, et saatekirja järele minna. Tallinna Puuetega Inimeste Koda koostöös Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametiga rakendas 2012.aastast ellu digitaalselt allkirjastatud arstitõendi vormistamise võimaluse ja nii on mitmed perearstid meile otse arstitõendeid saatnud, mida on vaja invataksoteenuse taotlemiseks sügava ja raske liikumis-, nägemis- ja liitpuudega inimesele. Oleme palju kiidetud e-riik ja peame mutuma paindlikumaks ning andma võimaluse kasutada rohkem e-teenuseid.

Panen siia ka tänase 20.04.2013 artikli Tarbija24st:

Saatekirjade süsteem jooksutab kroonilisi haigeid

Liikumispuudega pensionär Ina-Maria Mikkor on nördinud, et praegune jäik saatekirjade süsteem jooksutab kroonilisi haigeid, keda eriarstid on ise oma vastuvõtule tagasi kutsunud. Elupõlise velskrina teab ta probleemile lihtsat lahendust, kuid haigekassa kehtivas saatekirjade väljastamise korralduses probleemi ei näe.
 
Kroonilise haigena peab Ina-Maria Mikkor korra või kaks aastas käima pulmonoloogi juures kontrollis. «Arst kutsub mind tagasi, märgib kaardile, et tagasi aasta pärast, aga ikka pean ma selleks perearstilt saatekirja tooma,» rääkis 74-aastane endine meedik. Mikkori sõnul ei suuda isegi pulmonoloog esimesel kohtumisel tema tervislikku seisundit hinnata ning selleks tuleb teha lisauuringuid. Kuna Mikkor põeb lisaks kroonilisele astmale ka raskekujulist uneapnoed, magab ta aastaid hapnikumaskiga, mistõttu on vaja eraldi spetsiaalse arvutiprogrammiga kontrollida ka selle seadme tõhusust. Alles seejärel saab pulmonoloog otsustada, kas ravi on vaja muuta ning kas uus kontroll on poole aasta või aasta pärast.
 
Perearst kui käepikendus
«Mida annab siin perearsti saatekiri? See on ju tühi nõudmine!» on naine nördinud. Tema hinnangul on perearst lihtsalt kellegi käepikendus. «Ta ju ei kirjuta seda sellepärast, et ta tahab mind eriarsti juurde saata, vaid sellepärast, et keegi nõuab,» pahandab Mikkor. Tema kui raske liikumispuudega inimene peab saatekirjale järele minemiseks tellima takso ning lihtsalt vormitäiteks kirjutatud paberi äratoomiseks kulub tal 12 eurot. «Minusuguseid kroonilisi haigeid on ju sadu ja mida peavad tegema need, kes elavad maal ja kel tuleb perearsti juurde kümneid kilomeetreid sõita?» küsib naine.

Mikkori kinnitusel ei ole saatekirja tegelikult tarvis mitte eriarstil, vaid hoopis haigla registratuuril, kes omakorda põhjendab nõuet sellega, et haigekassa kehtestatud süsteem on selline, nagu see parajasti on. Elupõline velsker rõhutab, et inimesi ei tohi ilmaaegu jooksutada ja tegelikult on olemas väga lihtne lahendus. «Kui eriarst kirjutab kaardile «Tagasi aasta pärast», siis kui ma lähen kas 11 või 12 kuu pärast registratuuri, on mu kaardi pealt ju kohe näha, et inimene peab tulema ja saatekirja pole vaja,» pakkus Mikkor välja lahenduse. Kogenud meediku sõnul ei kutsu ükski kitsa eriala arst patsienti tagasi, kui ta ei pea seda vajalikuks.

«Kui mul tõesti vahepeal hakkab halb, siis ma lähen perearsti juurde, kes püüab välistada, et see on mul pulmonoloogilisest hädast ja määrab kas ise ravi või suunab edasi eriarsti juurde. Seal ei ole mitte midagi keerulist,» imestab naine.
Mõttetu saatekirja nõude pärast on ta juba suhelnud Põhja-Eesti regionaalhaiglaga, kus töötab tema arst. Suurhaigla soovitas tal pöörduda sotsiaalministeeriumi poole. «Aga ühe inimese võitlus tuuleveskitega ei ole kunagi efektiivne ja ma mõtlesin, et võtan ühendust ajalehega,» rääkis Mikkor. «Et haigekassa ei saaks öelda, et ilma konkreetset juhust teadmata ei saa nad täpselt vastata, olen nõus oma diagnoosi ja isikukoodi avaldama.» Haigekassale saigi saadetud päring Ina-Maria Mikkori terviseandmetega ning küsimused, miks peab sellise diagnoosiga inimene tooma saatekirja perearstilt, kui viimane teda aidata ei saa, ning kas on kehtestatud kindel kord ja reeglistik, millal on saatekirja eriarsti juurde vaja ja millal mitte. Konkreetseid vastuseid neile küsimustele saada ei õnnestunud. «Saatekirja mõte on selekteerida välja patsiendid, kes tõepoolest spetsialisti abi vajavad,» selgitas haigekassa pressiesindaja Evelin Koppel. Ta selgitas, et eriarst ei peaks tegelema patsientidega, kelle ravi ja jälgimisega perearst hakkama saab, sest vastasel juhul tekivad eriarstide juurde põhjendamatult pikad ravijärjekorrad ja tegelikud abivajajad peavad seetõttu kauem ootama.
 
Iga kord eraldi hinnang
Haigekassa esindaja kinnitusel peaks perearst olema suuteline lahendama suurema osa inimese tervisemuredest. «Krooniliste haigete jälgimine peaks üldjuhul kuuluma perearsti pädevusse, loomulikult on alati erandeid. Perearst peabki alati iga patsiendi puhul ja igal juhul eraldi hindama, kas inimene vajab saatekirja eriarstile,» lausus Koppel.

Tema sõnul on eriarstile pöördumiseks üldjuhul alati vaja perearsti saatekirja ja ilma selleta pääseb vaid nahaarsti, suguhaiguste arsti, günekoloogi, psühhiaatri ja silmaarsti vastuvõtule. Eelnev nimekiri kehtestati seesugusena juba 2000. aastate alguses. «Viimastel aastatel on arutatud pigem selle loetelu kitsendamise vajaduse üle, et lisaks ressursside (arstid, õed, raha) efektiivsele kasutamisele veel kord võimaldada eriarsti konsultatsiooni just neile, kellele seda on vaja, ja vähendada seeläbi ravijärjekordi. Näiteks saab normaalset rasedust jälgida ka perearsti, mitte günekoloogi juures, ent see ei ole veel laialt juurdunud praktika,» seisis haigekassast tulnud vastuses. Erinevalt haigekassast kinnitati sotsiaalministeeriumi vastuses, et tegelikult pole eriarsti kutse peale tagasipöördunud inimeselt alust perearsti saatekirja nõuda. «Seaduse järgi võib saatekirja väljastajaks / patsiendi tagasikutsujaks olla ka eriarstiabi osutaja,» seisis sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja Heli Paluste vastuses. Ta viitab ravikindlustuse seaduse § 70 lõikele 3, kus on kirjas, et ilma saatekirjata võtab haigekassa kindlustatud isikult üle tervishoiuteenuse eest tasumise kohustuse ambulatoorse eriarstiabi osutamisel juhul, kui eriarst jätab patsiendi tema tervislikust seisundist tulenevalt oma jälgimisele või ravile.
«Kui eriarstiabi osutaja soovib ikkagi perearsti saatekirja, peetakse ilmselt siiski vajalikuks, et perearst veenduks kõigepealt edasi suunamise vajaduses ehk siis tõenäoliselt võib seda kroonilist haigust jälgida pigem perearst,» arvas ametnik.
Kommentaar Diana Ingerainen, Perearstide seltsi juht

Segadus saatekirjade osas on suur ja Eesti vajab saatekirjade reformi, millega perearstid on ka algust teinud. Praegu ei ole ühtseid reegleid kellele, kuhu ja millal saatekiri väljastatakse. Esiteks kellele? Tänu oluliselt paranenud ravijuhistele on tõusnud perearstide võimekus tegeleda suure osa haigetega, kes varem olid kõik eriarsti jälgimisel. Samades juhistes on kirjeldatud juhud, mis kuuluvad eriarsti kompetentsi. Osaliselt on sundinud perearste ka olukord, et eriarste on vähemaks jäänud ja tulebki ise sisulisemate probleemidega tegeleda. Aga et välja selgitada haige vajadus eriarsti osas, on tarvis uuringuid. Nendeks paraku eraldab haigekassa perearstidele liiga vähe raha (12 eurot inimese kohta nimistus aastas).
Nii juhtubki, et perearst suunab eriarstile ilma uuringuteta patsiendi, mis pahandab eriarsti, kes tegelikult peaks tegelema juba perearsti selekteeritud raskemate haigetega. Sageli patsient ise eriarsti juurde aja kinni pannud ja tuleb nõuab saatekirja. Perearst keelduda ei saa, aga jällegi tekib nn tühi saatekiri, mis kokkuvõttes pikendab juba niigi pikki järjekordi eriarstile.

Järgmine küsimus, kuhu? Enamasti ei lase perearst patsienti, kes tema arvates tõesti eriarsti visiiti vajab, oma kabinetist enne välja, kui on n-ö tutvuste teel konkreetse aja saanud. Tuleb tunnistada, et alati on natuke piinlik kolleegi paluda ja telefonitsi asjaajamine võtab ka palju aega, ent tihti ei jää muud üle. Keeruline on saada aegasid patsientidele, kes tegelikult erakorralised ei ole, aga haigus ei kannata ka järjekorras oodata – siia kuuluvad kõik töövõimetuslehel patsiendid.
Perearstid algatasid saatekirjade reformi juba 2009. aastal. Eesmärk on saada kokku saatekirja andmete koosseis (mis andmed, uuringud, analüüsid jne sellel kajastuvad), leida digitaalne kanal, kasutades terviseinfosüsteemi võimalusi, ja saavutada kokkulepe eriarstidega, et kuidas patsient ikkagi vastu võetakse.
Koostöös Põhja-Eesti regionaalhaiglaga viisime läbi ka juhtprojekti, mis kohe tõestas, et patsiendi jooksutamine jääb ära. Milles siis uudsus seisneb? Olgu kohe ära mainitud, et saatekirja süsteem on soomlaste pealt maha viksitud heas mõttes. Esiteks koostab perearst, kes peab vajalikuks patsienti konsulteerida eriarsti juures, saatekirja ja saadab Terviseinfosüsteemi (TIS). TISist tõmbab saatekirja alla eriarst ja annab ise aja patsiendile kas siis uuringuks või vastuvõtule.
  

18. aprill 2013

Arvamuslugu: rehateenuse rehad

Panen siia 18.04.2013 Postimehe arvamusloo, mida saa lugeda siit. Käisin ka ise märtsi keskpaigas Tallinna Ülikooli õppereisil Põhja-Karjalas ja Joensuu linnas külastasime rehabilitatsioonikeskust, haiglaid ning seal süsteemis tõepoolest arst vormistab hinnangu ja plaani koostamisel kaasatakse nii puudega inimest ja tema peret ning erinevaid spetsialiste. Tegevuskaval pole kehtivusaega, kuid see vaadatakse nt 6 kuu pärast üle ja kui on vaja, siis lisatakse teenuseid ja abivõimalusi. Laste puhul on riiklikud seadused, millega on kohustatud teenuseid pakkuma ja osutama. Nii lihtne see ongi ja kui on vaja, siis koostatakse lisasid, nt eluruumide kohandamiseks, abivahendite jaoks. See süsteem tundus mõistlikum ja inimesekesksem. Sotssiaaltöötajal on kindel arv kliente ja nendega tehakse tööd juhtumikorra meetodil, kaasates erineviad valdkondi, nt haiglat, kohalikku omavalitsust, haigekassat, kela, töötukassat jne. Küsisn, et kuidas seal on puuetega inimeste tööhõivega jaa selgus, et kui inimene on nii heal tasemel, et suudab tööd teha, siis ta saab tööle minna ja kui käib tööl nt ühel päeval nädalas, siis tasutakse juurde meie mõistes töövõimetuspensioni. Seega kõik inimesed ei tööta sealgi ja kui leiavad tööd, siis ka töötavad.

Iivi Kallaste: rehateenuse rehad

Reha­bili­tat­siooni­teenus (rahvakeeli rehateenus) kõlab küll paljutõotavalt, kuid reaalsus upub sotsiaal- ja haridusvaldkonna absurdsete komisjonide rägastikku, kirjutab nõustaja Iivi Kallaste Eesti Patsientide Esindusühingust.
Puude- ja rehabilitatsioonikomisjonid jahvatavad aastas läbi tuhandeid taotlusi veendumaks, et jalutud, pimedad, vaimupuudega või hapnikuballooni külge aheldatud inimesed pole ühtäkki läbi teinud imelist tervenemist ning neist pole saanud riiki petvaid luusereid.
Nii kulub lõviosa puudega inimestele mõeldud reharahast hoopis komisjoniliikmete palkadele, mitte abivajajate tegelikuks abistamiseks. Aastaid on puudega inimesed ja nende esindusorganisatsioonid probleemidele tähelepanu juhtinud, aga masinavärk jahvatab ikka edasi.
Aastal 2012 esitati puude saamiseks sotsiaalkindlustusametile 62 061 taotlust. Igal aastal kulutatakse selliste taotluste läbivaatamiseks ja otsuste tegemiseks tuhandeid eurosid, kusjuures 2011. aastal taotles puuet neljandat ja enamat korda 35 968 inimest. Kas tõesti usub sotsiaalministeerium, et raviarst, kes raske puudega inimesele vajalikku ravi määrab, on ebausaldusväärne ja patsiendi poolt äraostetav ega suuda hinnata, kas inimesel on erivajadus või mitte?
Iga paari aasta järel on vaja taotleda puuet ka sünnist saadik raske ajukahjustusega või teiste raskete diagnoosidega lastel. Tähtis komisjon ja ekspertarst kontrollivad, ega kaasasündinud geenirike või mõni muu elukestev seisund pole kuidagi kaotsi läinud. Raske on puudega laste vanematel aru saada, kes on siin raskema puudega, kas laps või need komisjonide tegijad. Kuidas peaks üks nn ekspertarst, kes last iialgi näinud pole, vaid tutvub põgusalt ainult lapse raviarsti kirjapanduga, suutma teha adekvaatsema otsuse kui lapse raviarst?
Oleme küll Euroopa Liidus, aga millegipärast ei märka õppida ka lähinaabritelt, vaid tahame ikka ise oma jalgratta leiutada.
Hiljuti kolis tuttav puudega lapsega pere Soome, sest siin ei pidanud enam närvid vastu. Tõesta, põhjenda, taotle ja võitle, ja nii päevast päeva – voodihaige lapse hooldamise kõrvalt. Uurisin, kuidas seal puude ja rehaplaanide masinad töötavad. Selgus, et ei töötagi. Käid lapsega arsti juures ära ja sellest piisab. Arst määrab lapsele puude raskusastme ja suunab info edasi perele määratud nõustajale, kelle kohuseks on nõustada/juhendada vanemat ja vaadata, et ta ikka kõik, mis vaja, kätte saab ja kõikide õiguste ja võimalustega kenasti kursis on. Vanemal pole vaja käia mööda uksetaguseid nurumas.
Kõige rohkem raha jahvatatakse igal aastal läbi rehabilitatsiooniplaanide vorpimisega. Plaane tehakse, aga milleks ja kellele, seda ei tea sageli keegi – ei klient ega tõenäoliselt ka teenusepakkujad. Plaanide tegemisel väidetakse kliendile paljutõotavalt, et plaane pole vaja mitte ainult rehateenuste osutamiseks, vaid plaanis kaardistatakse lapse ja pere vajadused tervikuna. Eriti väledalt tuleb see väide ametnike suhu siis, kui teenusepakkujatel raha napib ja seda pärast plaanide valmimist enam teenusteks ei jagugi.
Veel väidetakse, et rehaplaanid on vajalikud, et lapsed saaksid omavalitsusest endale vajalikud abivahendid ja teenused. Kui aga, plaan näpus, abivahendit või teenust taotlema minna, siis selgub, et tuleb käia ära perearsti juures ja tuua tõend, et plaanis kirjapandu ja lapse mähkme vajadus pole tingitud mitte ema laiskusest, vaid lapse haigusest.
Kui julged omavalitsusest mõnd sotsiaalteenust taotleda, tuleb esitada taotlus sotsiaalkomisjonile, ja nii ikka edasi mööda komisjone ja tõestamist. Kui suuremat abivahendit vaja, tuleb taotlus viia maavalitsuse komisjoni, ja kui laps vajab tugiteenustega õpet või erikooli kohta, siis tuleb veel teha taotlus õppenõustamiskomisjoni. Lõputult taotlusi ja komisjone.
Kui saadki kõik komisjonid läbi käidud ja laps erivajadusega laste kooli või lasteaiarühma jõuab – mis võiks nagu tunnistust anda, et lapse erivajadus on nii märgatav, et haridus ja rehabilitatsioon seal käsikäes käiks – oled taas üllatuse osaline ja saad jälle targemaks, et nii see meil paraku ei käi.
Iga valdkonna asjatundja on ise tark ning koostöö ja sidusus on mõisted, mida mõistavad head projektikirjutajad, aga mitte eri valdkondade spetsialistid. Õpetaja õpetab ja paneb hindeid, arst ravib ja kirjutab retsepte, ametnik võtab taotlusi ja otsustab, lastekaitse kaitseb, kui just mõni laps ta üles leiab – ja nii ikka edasi. Igaüks teeb kenasti oma tööd ja pole nende asi näha last kui tervikut, kuna riik selleks ei kohusta. Riigi meelest piisab, kui mistahes raskusastmega puudega laps saab aastas viis päeva rehabilitatsiooni – ülejäänud 360 päeva elagu tavalise lapse elu!
Kellele ja milleks rehaplaane tehakse, kui see, mis sinna kirja pandud, mitte kedagi ei huvita? Ainus, mille vastu huvi tuntakse, on lõppemise kuupäev. Kui kuupäev läbi, siis ei saa laps enam puuet, sest plaan peab olema, et lapsel puuet määrata. Milleks puuet vaja? Eks ikka seepärast, et rehaplaani teha.
Pikk ja keeruline kadalipp, mille oravarattast keegi enne aru ei saa, kui ise selles absurdses sotsiaal- ja haridusvaldkonna komisjonide masinavärgis nattipidi vahel on.
Aastaid on räägitud rehabilitatsiooniteenuse kättesaadavuse probleemidest ja kliendi raskusest orienteeruda selles komisjonide rägastikus, aga kui midagi tehakse, siis ainult pisikosmeetikat, kus komisjonide kohustuslikke tähtaegu lükatakse kolmelt aastalt viiele ja teenuse ootejärjekorda viielt kolmele.
Lõpetaks ükskord selle komisjonide jama. Inimese osas, kellele kord on tehtud rehabilitatsiooniplaan ja saab juba teenust, võiks needsamad teenuseosutajad otsustada, on ta niivõrd edenenud, et ei vaja teenuse jätkamist, või teeb vajadusel plaani täiendused edasiseks osalemiseks või tunnistab kliendi rehabiliteerituks ja lõpetab teenuse. Näiteks miks peaks psühholoogilise abi jätkumise vajaduse üle otsustama komisjoni psühholoog, mitte spetsialist, kes inimesega reaalselt töötas? Igatahes jäävad tavakodanikule arusaamatuks kõik need parima kvaliteedi tagamiseks moodustatud komisjonid, kelle hüve tsementeerivad rehaplaanide virnad.
Eesti ei ole imedemaa, kus ühiskond oleks sedavõrd arenenud, et pimedad, jalutud või vaimupuudega inimesed võiks kõrvalise abita ja lisakulutusi tegemata õnnelikult ja kaasinimese abita võrdselt ühiskondlikus elus osaleda. Nii kaua kui me sel imedemaal ei ela, tuleks riigiesindajatel aktsepteerida ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni käsitlust puude mõistest ning lõpetada arutu puude taotluste masinavärgi tööshoidmine.


Puhkus Kanaari saartel - Gran Canaria 8

 8. päev - 6.11.2023 Ja ongi käes viimane hommik. Sööme kõhud täis. Võtame kohvrid ja lahkume hotellist. Buss ootab meid kl 10.45. Lennujaam...