29. august 2009

Narva tasub tulla







Reedel külastasime Narva linna, mina - vabatahtlikuna kaasa abistama Arko Voolu, kes on ELIL (Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu) kaardistaja liikumispuudega inimeste ligipääsetavuse projektis. Narva saabujaid võtab vastu 8-kilomeetriline rekkate piiriületus järjekord. Ilus piirilinn, imelise vaatega jõele, kindlustele ja Venemaale. Tundub, nagu oleks aeg peatunud.

Narva tasub tulla!

See oli reklaamplakat, mis võttis meid vastu Taru Ülikooli Narva Kolledzi fuajees. Edasi järgnes trepp, mistõttu jäi meil ülikooli õppehoone kaardistamisel üle rääkida haldusjuhiga. Arutlesime teemal miks liikumispuudega õppurid ei soovi õppida Narvas.
Selgus, et pole piisavalt ligipääsetavaid õppimis- ega elamistingimusi. Probleemiks võib olla ka gümnaasiumis õppimise vähesus, valikuvõimalus (Tallinn, Tartu jmt). Koolis asub infolaud 1. korrusel, kuhu viin 16-astmeline käsipuuta trepp, söökla ja garderoob on keldrikorrusel, raamatukogu ja aula 3. korrusel, samas toimub õppetöö 1-2. korusel! Pole mõtet kritiseerida, sest ajal, mil sellised koolihooned ehitati polnud meil "liikumispuudega inimesi". Pigem tuleks märgata projekti kasutegurit - kaardistamise töö on hea uurimusmaterjal ja kandepind investeeringute kavandamisel. Eksperthinnang kõrgharidusele ligipääsetavusel Narva kolledzis.

Selgus, et vana õppehoonet ei olegi mõtet renoveerida, sest peagi on uue õppehoone ehituse algus, projektki tehtud. Aga minu küsimuse peale, mis saab õpilaskodust järgnes mõttepaus... Kui uus õppehoone tuleb kesklinna, siis õpilaskodu jääb vanale kohale. Samas vajab paarkümmend aastat tagasi remonti näinud ühiselamu karjuvalt remonti. Remonti vajavad ka linna kõnniteed ja tänavadki kohandamist liikumispuudega inimestele. Praegu kasutavad Narva ratastoolis inimesed liikumiseks sõiduteed ja autojuhid arvestavad nendega, sest liiklusõnnetusi pole juhtunud.

Ligipääsetavaid hooneid, lifti, treppi, puhketuba, inva-wc-d jmt vajavad ka:
* liikumispuudega inimesed (ratastoolis, karkude või tugiraamiga);
* samuti lapsevankriga nored emad, et vajadusel lapsevankriga koolimajas liigelda;
* ajutiselt traumajärgselt (nt kipsis jalaga, karkudega) või seljahädadega õppurid, personal - igaühega võib juu juhtuda;
* raskete pakkide ja materjalide, vahendite transportimisel.

Mis on hea liikumispuudega inimesele, see on ka hea meile kõigile.
Kõlbab ka tavainimestele kasutada.

Millest kõnelevad meie unenäod.

Sattusin blogipuu alt lugema unenägude seletaja blogi. Panen selle otselingi postituse eaplkirja sisse. Peale Hispaania reisi ja Monserrati mägedes kloostri külastamist olen öösiti näinud unes mägesid ja mäel olemist. Võimas tunne, sest mägede õhk on mõnus ja tunne ülev. Ka see klooster ise oli palverändurite ja turistide meelispaik. Kes sinna kanti sattub, siis ärge jätke juhust kasutamata ja minge kindlasti.


Algus siis selline.
Inimene magab kolmandiku oma elus. Unenäod moodustavad täiskasvanul tervel inimesel umbes 20% magatud ajast ning ta näeb neid umbes iga 40-60 minuti järel 4-5 korda öö jooksul. Mõned väidavad, et nad näevad unenägusid väga harva või üldse mitte. Põhjus on tavaliselt mäletamises - ühed mäletavad oma unenägusid hästi, teised halvemini. Uni on hädavajalik, et taastada meie päeval kulutatud füüsilisi ja psüühilisi jõuvarusid. Unenägu on une ajal esinevad nägemused. Unenägusid nimetatakse emotsioonide kuningriigiks, sest sel ajal toimub meie emotsionaalsete haavade, vapustuste ja üleelamiste terveksravimine. Unenäod on organismile vajalikud. Katsed on näidanud, et inimesed, kes unenägude ajal üles äratatakse, muutuvad ärrituvaks, nende keskendumisvõime langeb ning nad püüavad öiseid puudujääke korvata päevase unelemisega. Unenäod aitavad läbi töötada päeval talletatud muljeid. Unenägu on une ajal esinevad nägemused. UNENÄGUDE SELETAJA

Psühholoogilist abi vajatakse praegu väga palju

Rasked ajad. Seda on märgata ka minu igapäevases töös, sest sellist telefonikõnede hulka, klientide ja pereliikmete kohapeale tulekut pole märganud eelnevatel suvedel. Helistatakse ja küsitakse nõu. Abipalved on seinast seina alustades peale puusaoperatsiooni haiglast kiiresti koju saamisel invatranspordi vajadusest, puuderaskusastme paberite segadusest ja nende viibimisisest, hambaarsti ja silmaarsti juurde pääsemisel ligipääsetavusest (hoonetesse saamine, pikad ravijärjekorrad), toimetulekuraskused ja üldiselt vähene teadlikkus. Informeeritus ja asjaajamise oskus. Pean silmas seda, et aetakse segamini vanaduspensionär, puudega inimene ja töövõime kaotuse protsent. Mõnel pärastlõunal avastan, et pole olnud aega lõunatki pidada. Tallinna linnakodanikel on hirm tuleviku ees ja kartus, et need vähesedki pensionid, toetused ja teenused vähenevad või kaovad sootuks. Tänane artikkel andiski selleks jälle mõtlemisainet.


Aita Keerberg: psühholoogilist abi vajatakse praegu väga palju


Majanduskriisi ajal suureneb vajadus psühholoogilise abi järele, sest kriis mõjutab tugevalt ka inimeste eraelu, ütleb kriisi- ja pereterapeut Aita Keerberg. •• Eestis on taasiseseisvumis-järgne suurim kriis. Ehkki elatustase on kõrgem kui 1990-ndatel, on praegune aeg ilmselt esimene kord taasiseseisvunud Eestis, mil inimestel on tunne, et asjad ei pruugi enam ülesmäge minna. Millist mõju avaldab see eraelule, kas kriis pigem liidab või lahutab perekondi?

Kriis võib mõjuda üht- ja teistpidi. Uuringud viitavad, et majanduskriisi tingimustes kiputakse rohkem lahutama. Perede purunemisi on rohkem ja hoogustub uute suhete loomine.

Kui inimestel on suured pinged ja palju stressi, siis pahatihti kanaliseeritakse ärevus paarisuhtesse. Halvas enesetundes võidakse süüdistada elukaaslast ja pereelu, inimene leiab, et keegi teda ei mõista. Enamasti me teame, et keegi ei saagi meid täielikult mõista, aga kriisiajal tundub see eriti valuline. Ja see-pärast otsitakse mõistmist kuskilt mujalt. See võib viia alkoholi või juhusuheteni – mis on neurootiline seiklemine lihtsalt selleks, et inimesel ei oleks nii ebamugav ja halb, see on põgenemiskäitumine. Ja kui inimesel on pinged väga suured, siis on väga kerge kujunema ka armumine kui süüdimatu seisund.

•• …te nimetate süüdimatuks seisundiks seda, millele on pühendatud nii suur osa meie kirjandusest ja kunstist?
Sest sellest on, mida kirjutada. Eks see armumine ole üks suur segadus inimese peas. See on tegelikult pealisehitis ja üks ilus lugu, et ei oleks nii, et inimene looma kombel lihtsalt ajab teist taga ja saab järglasi – nii kena on mõelda, et see kõik on üks suur ime. Aga paljud armumised, mida inimesed kaitsevad kui pühadust, on tegelikult neurootilised reaktsioonid, stressist läbipõlemise kaasnähud.

•• Kuid kas kriis võib ka peresid liita, tugevamaks teha?
Jah, loetakse kokku küll lahutusi, kuid keegi ei löö kokku seda, kui paljud püsisuhtepartnerid on saanud selle kriisi ajal väga palju lähedasemaks. On vana ütlus: kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ka kriisi kaudu saab õppida ja kasvada. Paljud inimesed õpivad just nüüd üksteist päriselt armastama, hoidma ja tundma. Võib-olla on see kriis pere jaoks esimene tõsist koostööd ja üksteisega arvestamist nõudev proovikivi.

•• Uudistest on läbi lipsanud, et kriisi ajal on kasvanud perevägivallajuhtumite arv. Ainuüksi Lääne-Virumaal on politseile tänavu seitsme kuuga tulnud 90 perevägivallaga seotud väljakutset, samal ajal kui terve eelmise aasta peale oli neid 88…

Jah, kriis võib viia ka vägivallani. Kui naine tunneb end halvasti, siis ta enamasti väljendab kurbust, pettumust, läbikukkumist. Aga meestel tekib kergesti ärritus ja viha. Kui inimene on haiget saanud ja vajab tuge, aga ei suuda seda vastu võtta, siis see võib tõesti viia konflikti eskaleerumiseni, vägivallani. Ühelt poolt on mõistetav see, kuidas inimesed suhtes vägivaldse käitumiseni jõuavad, aga vägivalda ei tohiks olla. Teist inimest ei tohi kahjustada, talle ei tohi haiget teha.

•• Praegune kriis näib Eestis ja maailmas tabavat mehi rohkem kui naisi. Meeste töötus kasvab kiiremini: kui mullu 30. juunil oli Eestis 7336 töötut meest ja 9636 töötut naist, siis tänavu 31. juulil oli töötud mehi 38 574 ja töötuid naisi 31 670. Sama tendents – et kaovad just meeste töökohad, ilmneb ka mujal Euroopas ja Ameerikas. Mida tähendab see meestele, kes on harjunud traditsioonilise soorolliga?

Jah, suutmatus pikka aega tööd leida on tõsine katsumus meestele, kes tahavad juhtida pere elu ja olla peasissetuleku hankija. Kuid see kriis ei ole kindlasti igavene. See ei ole pöördumatu muutus ühiskonnas. Inimesel on kergem kriisiga hakkama saada, kui ta usub, et asjad lähevad paremaks.

Praeguses kriisis on inimestel töötusega lihtsam psühholoogiliselt hakkama saada ka seetõttu, et see on niivõrd suur: seda tajutakse pigem loodusõnnetuselaadse olukorrana ja inimene ei taju siin nii palju omavastutust.

•• Jagatud tragöödiat on lihtsam taluda kui individuaalset?
Selge see. Kui töötus või muu kriis tabab üksikut perekonda, siis need individuaalsed kriisid on selles mõttes raskemad, et sellest ei saa kuskil avalikkuses rääkida. Aga praeguses kriisis, mis haarab paljusid inimesi, otsitakse lahendusi, pakutakse lahendusi. Kui inimesel on raske, võib ta mõelda, et kellelgi kuskil on veel raskem.
Just sellepärast ongi hea perekonnana koos elada – kui üks on parajasti raskemas olukorras või nõrgem, siis teine võtab end kokku ja on toeks.

•• Samal ajal on Eestis üks kõrgemaid lahutuste osakaale Euroopas. Ja läänemaailmas tervikuna otsustab järjest suurem osa inimesi jäädagi üksikuks.
Ametlik lahutuste statistika muidugi ei peegelda kõike, sest paljud suhted on registreerimata abielud. Ühiskonnas on palju muutunud. Oli aeg, mil valitses kujutelm, et abielu kui institutsioon on möödapääsmatu. Tänapäeval on nii religiooni roll kui ka surve igal juhul abielluda ja saada lapsi vähenenud. Muidugi on läänemaailmas süvenenud ka egoism, individualism ja enesekesksus. Aga inimese loomus pole ju muutunud, see on jäänud samaks. Ja väga paljud inimesed kogevad üksindust ja distantseeritust. Teistega seotud olek ja sõltuvus on tegelikult inimesele vajalikud.


•• Kuidas mõjutab vanemate töötus lapsi?
See on väga erinev. Kui perekond peab kulutusi kokku tõmbama, on väga tähtis sellest ausalt lastega rääkida.
Aga võib-olla see mõni aastat majanduslikku kitsikust võib lapsele kujuneda ka õppetunniks, kui ta hiljem täiskasvanuna mõtleb oma lapsepõlvele tagasi: mu isa või ema sai hakkama. Hoolimata sellest, et tal polnud tööd, säilitas ta inimliku väärikuse ja pidas vastu. Sellel õppetunnil on suur tähendus, kui vanemad annavad isiklikku eeskuju, et ükskõik kui raske neil on, nad saavad hakkama, mitte ei lase end muutuda viletsaks ohvriks, kes hakkab eluga jonnima.

•• Paljud ei pruugi selle kõigega nii eeskujulikult toime tulla. Kas kriisiajal suureneb vajadus psüh-holoogilise abi järele ja kas selle osutamiseks on Eestis piisavalt ressurssi?
Osa inimestest tõmbub kriisi korral endasse, ei otsi abi, kapseldub ja tunnetab eriti teravalt eksistentsiaalset üksindust. Inimese jaoks on oluline teada ja uskuda, et ta juhib ise oma elu. Ootamatute negatiivsete sündmuste või läbikukkumiste tõttu võib talle tunduda, et see ei ole nii. Paljudel pikemaks ajaks tööta jäänutel võib kujuneda depressioon. Vajadus psühholoogilise abi järele on kindlasti suurenenud. Iseasi on see, et paljud ei saa psühholoogi teenuseid kasutada. Kas või põhjusel, et see käib rahaliselt üle jõu.

•• Millist nõu teie annate nendele, kes on töö kaotanud või kardavad, et see võib juhtuda?
Kui inimene on suurte muutuste tõttu ühes elusfääris sattunud kriisi, siis on talle suureks abiks teiste eluvaldkondade hea väljakujunenud rutiin, miski, mis on läbi ja lõhki tuttav. Kui vähegi võimalik, oleks hea mitte ette võtta teisi suuri muudatusi. Tuleb tuletada meelde, et kõike head ei saagi poest raha eest osta. Ning et inimesena saan ma edasi minna kõigist raskustest hoolimata.

28. august 2009

Kui tööandja võtab tööle puudega inimese.

Lp tööandja,

Rõõm kuulda, et võtate tööle inimese, kes on motiveeritud tööd tegema.
Selleks, et puudega inimene saaks töötamisel pikemat puhkust või sotsiaalmaksusoodustust on oluline, et temaga sõlmitakse tööleping.
Kusjuures pole oluline kas ta töötab täistööajaga, osalise tööajaga või kodus jmt.

Lihtsamaks asjaajamiseks soovitan küsida töötajalt töövõimetuspensioni määramise otsust. Tehke sellest koopia ja seal on kehtiv aeg, mille möödumisel saab töötaja uue töövõimekaotuse määramise otsuse esitada. Nii on raamatupidajal kindlam toimetada. Oluline on see, et töövõimekaotuse % (40-100%) ja puude raskusasme suurus ei piira inimese tööle võtmist ja töötamist.
Head infot leiab meie Tallinna Puuetega Inimeste Koja kodulehelt:
http://www.tallinnakoda.ee/index.php?1,92

1) Põhipuhkus puudega inimesele - alus Töölepingu seadus par. 57.
Lisapuhkepäevad hüvitab pensioniamet (Lembitu 12; 15092 Tallinn)
Lisan taotluse vormi.
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?replstring=33&dyn=13198023&id=13191236

2) Sotsiaalmaksu maksab Maksuametile tööandja vähem sotsiaalmaksu 1437 krooni kuus,
võttes arvesse miinimumpalga suuruse 4350 krooni x 33%. Selleks peab tööandja esitame pensioniametisse ormi ESD järgneva kuu 2.kuupäevaks. Pensioniamet kannab raha üle otse Maksuametile.

3) lisan veel täiendavad toetuse ja soodustused.
http://www.epikoda.ee/index.php?op=2&path=Seadusandlus%2FToetused%2C+teenused%2C+soodustused


Lugupidamisega


Tiia Tiik
Tallinna Puuetega Inimeste Koja
raamatupidaja
telefon 655 4160,
mobiil 52 19 102
e-mail tiia@tallinnakoda.ee

27. august 2009

Invapensioni ja puude taotlemise kord muutub

tegime Tallinna Puuetega Inimeste Koja poolt ettepaneku Eesti Puuetega Inimeste Kojale, mis esitati Sotsiaalministeeriumile. Meie häält on kuulda võetud ja loodame, et paljude puuetega inimeste ja ametnike, arstide elu sellest lihtsamaks muutub.

Delfi ajakirjanike näpukas pealkirjas, sest mis elukas see invapension on?
Õigem oleks töövõimetuspension.

Tänane Vabariigi Valitsuse otsus:
Invapensioni ja puude taotlemise kord muutub

Valitsus kiitis tänasel istungil heaks seadusemuudatused, mis ühtlustavad puude raskusastme ja püsiva töövõimetuse tähtajad. Samuti on tulevikus teatud juhtudel võimalik puude raskusaste tuvastada varasema kolme aasta asemel kuni viieks aastaks.

Seadusemuudatus võimaldab tööealistel puudega inimestel ühendada korduva ekspertiisi tegemise ja püsiva töövõimetuse ning puude raskusastme kehtivuse tähtajad, teatas sotsiaalministeeriumi pressiesindaja.

Seni sai puude raskusastet määrata kuni kolmeks aastaks ning püsivat töövõimetust kuni viieks aastat. Muudatusega need tähtajad ühtlustatakse, et püsiv töövõimetus ja puude raskusaste oleks võimalik määrata samaks perioodiks — näiteks kestusega kuus kuud, üks aasta, kaks aastat, kolm aastat või viis aastat. Kui püsiv töövõimetus tuvastatakse tähtajaga viis aastat, siis on põhjendatuse korral võimalik määrata sama tähtaeg ka puude raskusastme kehtivusele. Ka pensioniealistel puudega inimestel on võimalik tuvastada puude raskusaste kuni viieks aastaks varasema kolme aasta asemel. Puude tuvastamise tähtaeg lastele jääb endiselt kuni kolm aastat, kuna laste terviseseisund muutub kiiremini kui täiskasvanutel.

Muudatusega väheneb pere- või eriarstide töökoormus ning inimesel on vähem asjaajamist, kuna mõlemad otsused tehakse ühel ajal.

Ühtlasi pikeneb ka töövõimetuspensioni taotluse esitamise tähtaeg kolme kuuni otsuse tegemise päevast.

2009. aasta seisuga on Eestis umbes 38 000 inimest, kellele on määratud nii püsiva töövõime kaotuse protsent kui puude raskusaste.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/invapensioni-ja-puude-taotlemise-kord-muutub.d?id=25333759

23. august 2009

Hispaania, Kataloonia reis, 3.osa


Kolmandal päeval toimus ekskursioon Torrese veinikeldrisse. Viinamarja istandused olid suht madalad ja viinamarjad veel valmimas. Meid suunati saali, kus jagati kollased kõrvaklapid ja näidati lühifilmi veinitööstuse arengust ja veini valmimise protsessist ja turustamisest. Siis viidi meid lõhnatunnelisse ja näidati aastaringset slaidshoud, lõhn oli puupõletamisest ja viinamarjamahla lõhnani. Siis tuli pisirong, mida vedas dziip. Ringreis toimus istanduses, veinikeldris ja siis algas veinide degusteerimine. Veine oli 3 sorti, kõik minu jaoks suht hapud aga proovitud nad said. Järgnes veinipoe külastus ja poodlemine.

Lõunaks jõudsime linna Tarragona, mis asus Vahemere kaldal 82 meetri kõrgusel mäe otsas. Uudistasime Vana Rooma aegseid arheloogilisi hooneid, tsirkuse- ja teatrivaremeid. iidsemüüriga ümbritsetud vanalinn, mis oli kõrgete tõusudega. Imetlemist väärt oli ka Santa Decla katedraal, mille ees pildistamine. Küll on seal maal ikka vaadata, mis meil nii pisikeses Tallinna vanalinnas ruttu vaadatud saab, sinna suurele maale peab ikka kindlasti tagasi minema.

Kuumus oli talutav ja mõnus. Teised, kes treppidest läksid, said ujuma minna. Arkoga koos imetledes vaadet ja seda järsku teed, mis allapoole viis ja leppisime kokku, et sinetavasse merre me täna ujuma ei jõua. Liiga ränk katsumus. Arko märkas, et Rita ja Aleksei suunduvad vee suunas. Ta märkis irooniliselt, et meie omad on ngu kilpkonnad, kui vett näevad, siis plagama pistavad. Pärast selgus, et rita helists giidile ja teatas otse, et tulgu buss neile järgi, sest nemad ei jõua üles tulla. Mis siis üle jäi, kui minna kogu bussirahvaga prominentidele järele.

Anti ka vaba aega, mida täitsime invawc otsimisega, mille lootsime leida casinost. Leidsimegi, kuid pidime esitama sisenemiseks isikuttõendava dokumendi. Meie kohta täideti ankeet, kontrolliti ega me mängusõltlaste paturegistris pole ja lubati siseneda tualetti. Pärast istusime jäätisekohvikus ja sõime tortillat ja kalasalatit, mis oli nii mage nagu oleks soola ja maitseaineid unustatud lisada. Sealses mõistes on tortilla kartulitükkidega omlett. Muigama pani aga maitses hästi. Õhtu lõppes linnameluga.

Hispaania, Kataloonia reis, 2.osa


Päev algas hommikusöögiga, kus Arko puuris oma sööki ja küsis: "Kus on vorst ja sink?" Ettekandja rääkis pikalt kohalikus keeles ja selgitas, et toob ise toidu ja kohvi lauda. Magus elu Hispaanias: moosid, saiad, shokolaadikreemid, mesi, müsli ja helbed piimaga. Masinakohv oli suurepärane.

Seejärel läksime linnaekskursioonile arhidekt Gaudi rajatud Güelli parki. Meeletult ilus park, koos papagoide, palmide, muinasjutumajade ja nn kivist jutlusena, sest palmipuudetüvedest inspireeritud seinad, muinasjutumajakesed, teed ja rajadd, pikim pink kahhelkividest. Vaatamist väärt. Seejärel läksime vaatama Gaudi rajatud Sagrada Familia kirik, mida on ehitatud 100 aastat ja selle ehitamine kestab vähemalt 2020.aastani. Vägev ja suursugune. Eriti klaasaknad ja need kividest väljakasvavad taimede vormidena kerkivad tornid.

Casa Mila jätsime vahele, sest teades, et ligipääsetavus on osaline, tahtsime minna tutvuma omal käel kohaliku linnaelu ja toiduga. Tellides klaas veini, toodi meile ette suur 0,5liitrine lähker veini ja puuviljadega. Õhtul läksime taas kord otsima haide akvaariumi. Leidsime selle, imetesime kalasid, kes tunnelit mööda jalutades meist paremalt, vasemalt ja ülevalt külastasid. Pärast läksime jalutama Ramblale, ostsime suveniire ja kolasime ringi. Öö saabus kiiresti, päike loojus ja melu oli vägev.

Hispaania, Kataloonia reis, 1.osa


Reis sai toimuma AS Tensireisid abiga. Firma suur, juba 17.hooaega tegutsev ja pealegi anti Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tänumeene Aasta tegu 2007. Kuna meie reis kestis 10. - 15. augustini 2009 ja kuna meie seas oli ka 6 vähem ja rohkem ratastoolikasutajat, siis oli vaja erivajadustest tulenevaid tingimusi. Rita Goruskina (Tallinna Invaspordiühingust) tellis reisi juba möödunud aasta augustikuus. Paraku ei saanud ta kokku üle 14 reisija, mistõttu liideti meid Tartu reisigrupiga. Reisimiseks oli vaja saada Riiga, kust läks airBaltic Barcelonasse.

Sellest tulenevalt leidsime Arkoga, et reisieelsel ööl me ei maga. Milleks vähendada reisiärevust, kui kohvrid on pakitud ja magada saab vaid mõned tunnid. Bussile läksime kella 3 ajal öösel, reis Tallinnast Riiga algas u 3.30. Teel Riga võtisme Märjamaa bensiinijaamast peale kunstnik Mella koos emaga ja saatsime isa kalale. Kuni Pärnuni olin üleval, sest nautisime kuupaistet ja udu teel, väljade peal. Siis hakkasin tukastama kuni Läti piirini. Mõnel korral ärkasin iseenda norsatuse peale, sest uni oli magus. Arko ei tukkunud, vaid istus oma ratastoolis vagusi. Bussijuht oli usin ja viis meid õigeks ajaks kella 8.20 kohale Riia Lennujaama.

Seal kohtusime meie reisijuhi Helen Mesilaga. Lennuki peale minek kulges viperusteta. Ratastoolis reisijad, koos abistajatega pääsesid lennukile esimestena. Kuni lennukini said nad oma tooliga, siis toodi kitsam tool, reisisaatjad abistasid ümber istumisel, kinnitasid turvarihmad ja viisid lennukisse ning tõstsid akna alla istuma.

Barcelonasse maandumisel lendasime pikalt mägede ja mere kohal. Maandumine läks sujuval ja sooja oli üle 30 C. Hola Hespana. Reisisaatja saatis meie gruppi kuni kohvrite kättesaamiseni ja seejärel ootas meid ees reisibuss, millel oli tõstuk 3 ratastoolis reisija jaoks. Sõitsime esmalt hottelli. Sellele järgnes linnaekskursioon Barcelona vanimas linnaosas Barri Gotikus, San Pablo del Capo ja San Pedro de las Puellase kirik. Jalutasime vanalinnas ja jäädes vahtima tänavakargajaid-tantsijaid, kaotasime meie turismigrupi koos giidiga silmist. Õnneks tuli giid meid otsima ja saime jälle koos minna la Rambla bulvaril. Imetlesime neid kostümeeritud linnalõbustajaid, pärast käisime turul puuviljade jahil. Õhtul läksime koos Mella, tema ema ja Arkoga vallutama Kolumbuse kuju. See 5 trepiastet sai ületatud ja poseeritud fotograafidele. Ka mina ronisin lõvi kukile. Õhtusöögiks valisime pizza ja kohaliku õlle San Miquel. Uni niitis jalust.

22. august 2009

Reisisaatjad


Pilt reisikorraldajatest Hispaanias, Parcelona Tallinn lennul 15.08.09

Huvitav kes need reisisaatjad on? Kas nad ikka tagavad reisijate sisenemise ja väljumise nii, et inimesed uste vahele ei jää. Kuidas on lood lumiste bussipeatustega ja peatustesse sõitmisega, et ei jääks ukse ja kõnnitee serva vahele üle 10 cm. Igapäevase liiklejana selgub, et vahe bussi/trolli ja kõnnitee vahel on tavaliselt 30-45 cm. Ka bussijuhte tuleks koolitada. Parem ükskõik milline töö, kui pikaajaline töötus. Need sotsiaalsed töökohad on vajalikud, kui nad ei piirdu vaid 4 kuuga, vaid on pidevad, ametlikud töökohad. Komkurentsivõimelise palgaga. Ja artiklile lisasin oma kommentaari:
tähelepanu tuleks pöörata artiklis kasutatud sõnale invaliid - seda sõna ei kasutata Eestis juba viimased 10 aastat. Arenege. Meil on erivajadustega, puuetega inimesed.

Oma kogemustest, siis kokkupuutel reisisaatjatega ajavahemikus 10-16.august 2009. Nägin mina sellist hästi lahket asjalikku onkelit Barcelona lennujaamas. Tal oli seljas oranz vest, millel ratastooli märk. Ta tõepoolest oli reisisaatja ja saatis meie inimesi lennukist kuni lennujaama väljapääsuni. Tegi oma tööd oskuslikult, olles heasuhtleja, abivalmis. Keeleoskus oli küll Hispaania riigile omane aga reisijad olid rahul. Pikalt seletas ta ka tagasi tulles ühele meie ratastoolis inimesele, et muudeti lennuki asukohta ja meie värav on 36 asemel 42. Tõi kohale ja selgitas, tegi isegi piletile ringid ümber ja hoolitses, et ratastoolis inimesed esimesena lennukile saaksid. Asi sujus ja toimis hästi. Iga töö on tegemist väärt ja kui on olemas elementaarsed suhtlemisoskused, siis töö ei riku meest/naist.

Artikkel siis järgmine:
Linna loodud reisisaatja amet töötuid tallinlasi ei meelita
Kuigi linn lõi töötutele tallinlastele autobussidesse 540 reisisaatja kohta, alustab septembri alguses nimetatud tööpostil vaid 131 töötut.
Tallinna autobussikoondise (TAK) arengudirektori Koit Kaevatsi sõnul valiti reisisaatjana töötada soovi avaldanutest välja 146 inimest, kuid tänaseks on leping sõlmitud vaid 131 inimesega.

„Viisteist väljavalitut olid lepingu sõlmimise hetkeks leidnud omale juba teise töö ja ei soovinud enam reisisaatjatööle tulla,“ põhjendas Kaevats Päevaleht Online’ile ning lisas, et endiselt oodatakse huvilisi ülejäänud vabadele kohtadele.

Need 131 töötut tallinlast, kes reisisaatjaks sobisid, saavad oma tööga pihta hakata septembri algusest. Samal ajal toimub vastsetele töökoha omanikele ka spetsiaalne kahepäevane ettevalmistav kursus. „Koolitus viiakse läbi TAK personaliosakonna ja TAK koolituskeskuse koostöös kahes grupis,“ selgitas Kaevats. Esimese grupi koolitus toimub 1. ja 2. septembril ning teise grupi koolitus 2. ja 3. septembril TAK koolituskeskuses.

TAK personaliosakonna juhataja Malle Säärekõnno andmeil käsitletakse reisisaatjate koolituse käigus tervet rida vajalikke teemasid. Esmalt tutvutakse sõitjateveo eeskirjaga ning autobussikoondise liinitöö korraldusega. Läbi töötatakse ka tööohutus- ja tuleohutusalane juhendamine ning reisisaatja töökorraldus.

Lisaks peavad tulevased reisisaatjad oskama abistada invaliide, vanureid ja lapsevankriga reisijaid ühissõidukisse sisenemisel ja väljumisel. Reisisaatjad peavad oskama tegutseda ka erakorraliste sündmuste puhul. Nad peavad teadma, kuidas sõitjaid evakueerida bussi salongist tulekahju ja avarii korral.

Ühtlasi peavad reisisaatjad oskama käituda probleemsete sõitjatega ning teadma, kuidas töötavad kompostrid, stopp-nupud, tulekustutid ja avariihaamrid.
Tallinna autobussikoondise reisisaatja brutopalk on 4450 krooni, mis tähendab, et töötaja saab palgapäeval kätte 3918 krooni.
Lisaks autobussikoondisele pakub reisisaatja tööd ka Tallinna trammi- ja trollibussikoondis, lubades aasta lõpuni tööd anda kuni 360le töötule linlasele.

Kõnniteele parkijad

Lugedes artiklit, siis tõesti kui hoiatustest ei aita, siis peab midagi ette võtma. Olgu selleks vahendiks, siis hoiatus, trahv või teisaldamine. No ei mahu kõik trepi ette parkima. Vaja oleks ehitada parkimismajad ja olukorda üldiste linnaplaneeringutega lahendada. Eks tuleb ka neid projektide kooskõlastaid hakkata korrale kutsuma ja trahvima. Keegi peab juu vastutama ja hilisem ümberehitamine võtab oluliselt palju raha nagu näitas seda uuenenud Nõmme turg.
Kui oma maja ette ei mahu, siis teiste majade ette pole lubatud parkida, on juu need parkimiskohad selle kortermaja omad... Nokk kinni, saba lahti.

Tallinnas on probleemid parkimisega olnud pikkaajalised. Kui kesklinnas hakkati parkimise eest tasu võtma, siis olukord lahenes vaid siis, kui algatati autode teisaldamine. Kuidas sa muidu "võitled" autojuhtidega, kes liiklushuligaanidena pargivad oma auto murule, peatustesse või kohtadesse, kuhu on keelatud parkida.
Kuna ise elan Mustamäel, siis ka meie kortermajade juures on raskusi liikumisel. Eriti lastevankriga emadel, eakatel ja koolilastel. Puudega inimestel ratastoolis tuleb enamasti kasutada liikumisel sõiduteed, sest tõepoolest pole ruumi jalakäijatele. Kõrvalmaja korteriühistul Tammsaare tee 123 ees püüti lahendada olukorda nii, et korteriühistu nõudis linnaosa valitsuselt projekti ellu viimiseks luba. Seda ta ka sai ja nüüd on nii, et autod tõepoolest ei saa kõnniteele parkida, sest serv ehitati 15 cm kõrgune, see on raske ületamine lastel, eakatel ja ka lapsevankriga või kelguga liikuvale emale. Turvalisusest pole inimesed vist kuulnudki.
Tavaliselt meenub see jõmmidele alles tulekahjude korral.

Ei kehti need meie seadused ja määrused Tallinnas. Üha enam ja enam veendume, et kel jõud sel õigus. Nii on nüüdki Vabaduse väljaku uuenduste lainel kadunud linnavalitsue ees invaparkimiskohad. Meie selle kohasele küsimusele öeldi, et parkige maa alla. Aga kuidas sa pargid maa alla , kui lift ei tööta veel ja pole ka jalakäiate ala sellist, kust ratastooliga suudaks ja mahuks ülesse sõitma. Eilne päev sellele küsimusele vastus ei tulnud, sest veel kolmapäeval kohapeal käies öeldi, et vara veel, homme avatakse ja pole veel võimalik ligipääsetavust testida. Reedel pidid härrased ühendust võtma. tuul teab miks seda ei tehtud...

Artikkel siis järgmine:
Kõnniteele parkijad võetakse pihtide vahele

Kõnniteele parkinu võib saada liikluse kontrollijatelt 1000-kroonise trahvinõude.Aastaid kortermajade ees auto ruumipuuduse tõttu kõnniteele parkinuid võib peagi tabada ebameeldiv üllatus – trahv. Parkimise saab legaliseerida aga vastava liiklusmärgi panekuga.Tallinna transpordiamet on saatnud mitmele suurele korteriühistule märgukirja, kus soovitatakse midagi ette võtta maja ette kõnniteele pargitud autodega. Samamoodi saadetakse kirju ka valesti parkinud autoomanikele, soovitades neil enam mitte niimoodi teha.

„Tallinna transpordiamet kontrollis Koorti tänaval sõidukite parkimist, Teile kuuluv sõiduauto oli pargitud kõnniteele,” seisab ühes sellises transpordiameti juhataja Andres Harjo allkirja kandvas kirjas. „Käesoleval juhul piirdume hoiatusega ning loodame Teie edaspidisele tähelepanelikkusele sõiduki parkimisel.”

Seaduse järgi tohib kõnniteel parkida ainult siis, kui seda lubab liiklusmärk või teekattemärgistus. Kui neid ei ole, siis rikub parkija otsekohe seadust. „Informeerime kõnniteel valesti parkimisest nii linnaosade valitsusi, majaühistuid kui ka kõnniteele parkinud kodanikke,” selgitas transpordiameti linnatranspordi osakonna juhataja Ruth Pärn. „Probleemi saab lahendada koostööga ning kodanikud peaksid esmalt pöörduma parkimisprobleemi lahendamiseks oma korteriühistu poole.”

Ühe võimaliku variandina parkimismure lahendamiseks toob Pärn esile Tallinna projekti „Hoovid korda” raames pakutavad toetused.

Juba trahvitaksegi
Transpordiamet ei pruugi iga kord piirduda hoiatusega, sellise rikkumise eest võib juba tulla ka rahatrahv. „Oleme rakendanud valesti parkijatele hoiatustrahvi aprillikuust,” sõnas Pärn. „Elurajoonides on selliseid probleeme eelkõige Lasnamäel, Õismäel, Mustamäel ja Pelgurannas.”

Trahvi võib saada ka autoomanik, kes pargib auto kitsal Kadrioru tänaval pooleldi kõnniteele, et mitte takistada autoliiklust. Pärna sõnul kehtib seadus kõikjal ning selliseid erandeid kitsal tänaval parkijatele teha ei saa.
„Ka kitsastel tänavatel kehtib liikluseeskiri ja kui seal ei ole liiklusmärgiga ette nähtud kõnniteel parkimist, siis on see keelatud,” selgitas Pärn.

Tartus hoiatused ei aidanud

• Erinevalt Tallinnast on Tartus kõnniteele parkimist üritatud parandada teavitustööga, kuid Tartu transpordiameti menetlusteenistuse juhataja Marek Ranne väitel see positiivset tulemust ei ole andnud. „Kontrollime juba 2007. aastast saadik, kuid see on nii massiline. Varem jätsime „kojamehe” alla teate, sellest ei piisanud,” selgitas Ranne.
• Kuna rikkujaid on endiselt palju, siis otsustati suvel hakata määrama rahatrahve, mis ulatuvad 180-st 600 kroonini. „Püüa­me ka avalikkust teavitada ja inimestes õiguskuulekust kasvatada,” ütles Ranne. „Rikkujate väljaselgitamise arv on otseselt seotud meie enda tegevusega ja me kontrollime otseste kaebuste peale või siis, kui meile see muu kontrolli käigus silma jääb – eraldi rõhku sellele pannud ei ole.”
• Ranne hinnangul on Tartus kõige probleemsemad kesklinn, kus asuvad suuremad poed ja kontorid, ning Annelinna magalapiirkond.
• „Peame tunnistama, et parkimiskohti napib, kuid inimesed on muutunud mugavaks ning soovivad autoga oma ukse ette sõita,” nimetas Ranne murekohti.

20. august 2009

Emme sünnipäeval


Kui terve Eesti peab 20.augustil pidupäeva, siis teeme meiegi oma peres seda. Tore, kui on veel nädala sees üks töövaba päev. Nimelt on meie emmel sünnipäev ja oleme seda juba aastaid koos tähistades ja meenutades surnuaial käinud. Tänagi korjasime 3 õega oma lapsed kokku, seekord 6st 2 - Mai-Liisu ja Imre. Sõitsime lillede järele ja meie Tiiuga valisime poest punased krüsanteemipotid ja Liia tahtis silma paista ja tuli kollase roosipotiga. Pärnamäel selgus, et ema kalmul lillemeri: suvelilled kõik kenasti õitsevad ja istutasime sügislilled juurde, süütasime küünlad ja meenutasime, et ema oleks saanud täna 65. Veel oma elu ajalgi oli mamma uhke, et tal sellisel tähtsal päeval sünnipäev on. Kui olid need kriitilised ajad 1991. aastal, siis marssis minugi emme Toompeale, lõi tantsu ja pidutses.

Pärast surnuaeda läksime poodi ja küpsetasime kodus kaks mega suurt singipizzat, magustoiduks torti ja jäätist, ei puudunud ka väike vein ja küünal koos mammi pärlikeega. Eks meie vanemate ja vanavanemate jaoks oli see Eesti Vabariik mitmeid kordi sügavama tähtsusega. Meiegi oleme eestlased ja uhked selle üle. Kanname seda eesti vaimu edasi oma lasteski. Aeg lendab, õnn ei kao.

19. august 2009

Reisibüroode rõõmud ja mured

Reisi planeerimisel on oluline see, et valitud reis toimuks õigel ajal ja takistusteta. Nii oli meie Hispaania reisi mitmete erinevate muudatuste tõttu küsijaid, et kas reisibüroo ikka veel augustis tegutseb. Tegutses. Sai juu valitud teada-tuntud reisifirma AS Tensi Reisid. Kuigi 8päevane reis muutus 6-päevaseks ja meie reisipaketti hind suurenes 2000 krooni võrra oli siiski reis igat kopkat väärt. Kohmetust valmistas vaid lennujaamade muutus - Tallinna asemel oli selleks Riia lennujaam. Sai seegi tõke ületatud ja liitutud usina reisiseltskonnaga Läti lennujaamas. Meil oli suurepärane giid Heleri Mesila. Alati rõõmsameelne, abivalmis ja hoolitsev. Tõesti meie mõistes töömurdja. Kui Barcelonas ühel korral linnaekskursiooni sabana grupist maha jäime, siis tuli tema meid otsima. Piinlik oli minul, nagu lasteaias. Oli meil siis vaja jääda ammuli suuga neid tantsijaid kargajaid vahtima jääda ja nii see juhtuski. Peaväljakul oli erinevaid tänavaid mitu ja just seal sisekvartalis me ära eksisime. Muul ajal saime siiski hästi hakkama ja ära ei eksinud. Huvitav ja muigamapanev oli siiski asjaolu, et otsisime haisid ja ei osanud selle akvaariumihoonet üles leida. Ka siis käisime abi küsimas Heleri käest. Naljakas küll aga me olime õiges kohas, kuid sissepääse oli selle maja teiselt poolt.
Tahaks teinegi kord sellise giidi jha Tensi reisidega reisida.

Huvitavat lugemist pakkus tänane eesti PÄevaleht:
Kümnendik reisibüroosid on tänavu pillid kotti pannud, 19. august 2009 08:00

Eestis tegutsevast 374 reisiettevõtjast on tänavu peatatud koguni 36 tegevus.Tänavu on majandustegevuse registri (MTR) andmeil tegevuse lõpetanud ligi kümme protsenti Eestis tegutsevatest reisiette­võtjatest.

„Ootamatuid tegevuste lõpetamisi, pankrotte, likvideerimisi on reisiettevõtete seas olnud viimase aasta jooksul päris mitmeid, olgugi et ettevõtetel on olnud olemas tagatised ja tarbijate kaebuseid ei ole tarbijakaitseametisse laekunud,” rääkis tarbijakaitseameti tarbijapoliitika ja avalike suhete osakonna juhataja Hanna Turetski.

Viimane selline näide puudutab Embach Toursi – ettevõttel oli tarbijakaitseametis usaldusväärne imago ja tarbijatelt kaebusi ei olnud. „Seega on raske ennustada, milline reisiettevõte võib sattuda järgmisena raskustesse,” tõdes Turetski.
„Arvestades üldist majanduslangust võib oodata turismisektori kahanemist,” ütles Novatoursi tegevjuht Eero Vanaale ja lisas, et möödunud aasta sügisel alanud turu korrastumine nii tšartersektoris kui ka turismibüroode poole pealt jätkub ka sel aastal. „Jah, turg on kindlasti korrastumas,” nõustus eelöelduga ka Estravel AS-i turundus- ja kommunikatsioonijuht Mari-Liis Rüütsalu. „Mitmed nõrgemad turuosalised on tänaseks juba tegevuse lõpetanud, kuid kardetavasti tuleb reisifirmade seas pankrotte veelgi.”

Kasv tuleb, kui SKT tõuseb

Turismisektor hakkab tõus­ma siis, kui SKT kasvab üle nelja protsendi aastas, näitab Vanaale sõnul rahvusvaheline kogemus. „Sel juhul ületab turismisektori kasvutempo üldist majanduskasvu – seda olukorda saime näha Eestis viimase kahe aasta jooksul,” selgitas ta. „Kui aga majandus on ebastabiilne või langeb, toimub ka turismis oluline langus. Uut sektori kasvu võime oodata mitte varem kui 2010. aasta teises pooles.”

Ajakirjanduse kaudu on viimasel ajal tulnud teateid turismifirmadest, kes pole suutnud õigel ajal tasuda firma tegevu­seks vajalikku kindlustustagatist või kellel on tekkinud muid raskusi. Vanaale kinnitusel on tegemist siiski eranditega ja lõviosa turismifirmasid suudab endale võetud kohustusi täita. „Kindlasti tasuks reisihuvilistel enne broneeringu tegemist uurida ettevõtte tausta ja tegevuslubade olemasolu. Sellekohast infot saab nii Eesti turismifirmade liidust kui ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist,” selgitas Vanaale.

Reisibüroode mured
Tegevuse lõpetamiseks on olnud eri põhjused
•• Majandustegevuse registri (MTR) andmeil on tänavu peatatud 36 reisiettevõtja tegevus ja tarbijakaitseameti jutu järgi võib selle tagant leida mitmesuguseid põhjuseid.
•• „Suurim põhjus on see, et paljud reisiettevõtted, kes müüvad üksikuid reisiteenuseid (nt lennupiletite, viisade müük), ei pea olema enam MTR-is registreeritud kui reisiettevõtjad, kuid nad ei ole ennast veel MTR-ist maha võtta lasknud,” rääkis tarbijakaitseameti tarbijapoliitika ja avalike suhete osakonna juhataja Hanna Turetski.
•• Samuti võib olla põhjuseks see, et ei ole veel kinnitatud
regis­t­reeringu õigsust (sh ei asu nimetatud aadressil). Lisaks on osa reisiettevõtjaid praegust majandusolukorda arvestades tegevuse ajutiselt katkestanud. Turetski sõnul on amet võtnud kõik sellised ettevõtted oma järelevalve alla.
•• MTR-i andmeil puudus eilse seisuga viiel reisiettevõtjal kehtiv kindlustustagatis. Need on Estair OÜ, Medellin Live OÜ, Tuuliko Reisid OÜ, Nordic Star Service OÜ ja Saaremaa Reisibüroo OÜ. Mõni peatab tegevuse, osal on tagatised uuendatud ning nad loodavad edasi tegutseda.

18. august 2009

Mõeldes kohalikele valimistele

No nii nüüd on lubaduste aeg. Jah sõna sai antud ja allkirjaga kinnitatud juba enne puhkusele minekut. Nüüd siis foto, flaieri tekst ka olemas. Täpsustuseks veel, et kandideerin Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ridades juba 3. korda. 2005 sain KOV valimistel 25 häält, 2007 sain Riigikogu valimistel 55 häält, eurovalimised jätsin vahele ja nüüd siis tööle. Töömurdja olen ja hingelt sotsiaaldemokraat.

Lühidalt:
„Raskel ajal muudan elu paremaks!“
Kultuuripealinn Tallinn on vananev linn. Töötuse kasvamise ajal vajavad linnakodanikud ühistransporti, avalikke teenuseid ja turvalisust. Soovin elada linnas, kus ka raskel ajal on meile tagatud väärikus: eakate, puudega inimeste ja lastega perede toimetulek.

Meile mõeldes:
· Tagame linnaelanike toimetuleku avalike teenuste ja informeerituse kaudu;
· Parandame ühistransporti ja parkimist linnas;
· Tõstame turvalisust tänavatel, tagame hoonetesse ligipääsetavuse.

Kiri sõbrale!



Tere kallis sõbrake.

Hispaanias lendas aeg nii märkamatult, et vaevalt jõudsime kaarti osta.
Vahemeres oli koos Arko ja Mellaga lahe sulistada. Barcelonas vallutasime (ratastoolidega) lõvisid, Kolumbuse ausamba jalamil. Ööbisime 3 ööd peatänava La Rambla hotellis. Käisime Monserrati kloostris patte lunastamas (seal mägedes oli kohutavalt ilus) ja kuulamas mägede häält - vaikust. Sõime jäätist, paellat, tigusid, krabisid ja merekarpe. Poistele meeldisid naised rannas. Haisid nägime ka (akvaariumimuuseumis).

Tahaks juba tagasi unistuste maale!

Pilte näed Delfist, Voolukas (kasutaja nime alt).

Tervitustega Tiia ja Arko. 15.08.2009

16. august 2009

Eksperiment: nädal Tallinnas ratastooli aheldatuna

Meie jah olime seda tõehetke algust kaemas ja Arkogi nagu pildi järgi otsustades see ainuke ratastoolis inimene, keda Danielil õnnestus Tallinna linnas kohata.


13.08.2009 12:08
16-aastane noormees Daniel Sepp lõpetab täna eksperimendi, kus ta istus nädalaks ajaks ratastooli , et püüda mõista liikumispuudega inimese igapäevaelu probleeme. Endalegi üllatuseks avastas Sepp, et ratastoolis hääletajat abita ei jäeta.
foto: PRIIT SIMSON/POSTIMEES

Miks sa seda teed?

Ma teen seda eelkõige heast tahtest. Sõitsin ühel päeval bussiga ja nägin invaliidi nuppu, aga ei tekkinud mingit ettekujutust sellest, kuidas invaliid seda üldse kasutada saaks ja sealt tuligi mõte ise järele proovida. Alguses mõtlesin, et üheks päevaks, aga siis tundus, et nädal oleks teema mõistmiseks õigem.

Kuidas invaliid siis ühissõidukiga liigelda saab?

No trammiga ma näiteks liigelda ei saagi tegelikult. Või noh, teoreetiliselt saan selle ühe madalapõhjalise trammiga, aga mul pole lihtsalt ei viitsimist ega aega seda ära oodata, kuna see käib nii harva. Ka paljud trollid on veel samuti trepiga, nii et kes see jõuab neid madalapõhjalisi üldse ära oodata. Näiteks buss number 40, millega ma saaks Stroomi randa, käib kord tunni jooksul ja tund aega passida Viru keskuse terminalis on suhteliselt niru.

Kuidas on kõnniteedel liiklemisega, kas inimesed üldse annavad ratastoolis liikujale teed?

Inimesed annavad teed küll, aga probleemiks on hoopis kõnniteede kord. Osa kõnniteid on nii kitsad, et nad pole üldse liigeldavadki ja siis teine asi on augud, mille tulemuseks on see, et mõni esiratas jääb kinni ja siis võid seal vehkida niipalju, kui tahad, aga lahti ei saa. Probleemsed on ka äärekivid, millest üles saamine võtab kaua aega või on ilma kellegi abita üldse praktiliselt võimatu.

Kas ratastoolis inimesel on välise abita üldse võimalik liigelda?

See sõltub loomulikult inimese puude raskusest. Kuna võtsin nõuks, et ma oma jalgu üldse ei kasuta, siis peab tunnistama, et jah, on küll abilist vaja. Vahel on nii raske bussi peale saada ja lihtsalt ei saagi üksinda.

Palju ratastoolis inimesi sa nädala jooksul tänavapildis nägid?

Olen tegelikult selle nädala jooksul näinud vaid ühte ratastoolis inimest ja see näitab seda, et Eesti tingimused ei ole piisavalt head selleks, et ratastoolis inimesed suudaksid ise piisavalt liikuda. Neil on arvatavasti välja kujunenud kindlad marsruudid, et ühest kohast teise jõuda ja igale poole nad vist ei kipugi.

Kus on Tallinas kõige keerulisem liigelda?

Kõige raskem on meie vanalinn. Need munakivid on niimoodi kohandatud, et seal ei saanud ilma selleta, et keegi sind tagant lükkab ikka üldse liikuda ja seda siin riigis väga ei harrastata.

Kas sul juhtus ratastooliga liigeldes mõni õnnetus?

Jah, suutsin üleeile ratastooliga ümber minna. See toimus Rotermanni kvartali juures, kus püüdsin väiksest kruusateest üles saada, aga ei õnnestunud ja kukkusin koos tooliga ümber. Jõudsin tükk aega maas vedeleda ja palju eestlasi jõudis mööda kõndida, kuid lõpuks ühed soomlased, kes olid täitsa paanikas ega saanud aru, miks inimesed ei aita, tõstsid mu püsti.

Kuidas inimesed ratastoolis liikujasse suhtuvad?

Oleneb. On selliseid inimesi, kes vaatavad sind nagu elavat šarži, aga on ka selliseid, kes käituvad normaalselt. Kahjuks see protsent jaguneb nii, et 90 protsenti inimesi justkui pelgaksid sind. See teeb natukene kurba meelt, et kui niigi on füüsiliselt raske päevaga lõpule jõuda, siis see psühholoogiline aspekt teeb asja veel eriti raskeks.

Oled sa eksperimendi vältel ka midagi positiivset kogenud?

Võib üllatusliku poole pealt öelda, et poodlemas on siin väga lihtne käia. Näiteks Viru keskuses või Rotermannis on kõik väga sujuv, kui mõned poed välja arvata.
Lisaks on positiivne see, et näiteks hääletades pole peale saamisega mingit probleemi. Siiagi (Postimehe toimetusse Maakri tänaval - toim) tulles võttis mind peale üks linnamaastur, ja sellist asja on ennegi olnud, et kesklinna suundudes inimesed peale võtavad ja lihtsalt «viskavadki» sinna, kuhu vaja.

Millistes linnaosades sa liigelnud oled?

Praegu on läbi sõitmata vaid üksainus linnaosa, mis on Põhja-Tallinn, kuna seal võib tekkida turvalisuse küsimus. Siiski on plaan ka veel täna (eile - toim) sinna jõuda, kuna pean ühele sõbrale Salme keskuse juurde ühe plaadi viima. Muidu peab tunnistama, et näiteks Lasnamäel polnud tegelikult üldse hullu ja seal on kohati isegi paremad tingimused kui mujal.

Kas ratastoolis inimesed jõuavad oma asjatoimetused aetud?

Ma usun, et see, kas inimene saab oma päevatoimetused ära teha, on personaalne. See on kindel, et ratastoolis võtab see kõvasti kauem aega.

9. august 2009

Puhkamisest, projektidest ja unistustest


Neljaski puhkusenädal on otsa saanud ja sai sel reedel isegi tööd tehtud. Käisin arveid maksmas ja aruannet tegemas. Lõin ikka kõik numbrid juulikuu kohta kokku ja saatsin meiliga linnaosadele ja siis ka aruande kirja teel ka rahastajale. Nüüd siis ootame, millal puhkuse rahad tagasi saame.

Jama on selle mittetulundusühingute teenuste ja raamatupidamisega. Raha maksame ette, siis teeme arve ja siis ootame kunas tagasi saame. Nii kuust kuusse, aastast aastasse. Projektide puhul sõltub muidugi rahastajatest, mõnikord saame osa raha ette, siis on millega projekte vedada, tavaliselt saame raha hiljem. On juhtunud eelmisel suvel, et tegime linetantsu ratastoolis tantsu projekti nimetusega "Tantsud ratastel" ära mais-juunis aga raha saabus alles septembris. Keeruline aga inimesed harjuvad ka igasuguste asjadega ja on kannatlikud. Suurim rõõm on ikka see kui peale pikka ootamist see psotiiivne rahastamise otsus tuleb. Õnneks ikka tuleb ka. Sel aastal küll tuli teade ka rahade kärpimise osas aga sellega saime ka hakkama. Mis teha rasked ajad, hea, et üldfse rahasid liigub ja on millest projekte teha. Hea näide on meil Tallinna kojas ESF ja EPI Fondi rahastusega arvutikoolituse projekt, samuti Vanalinna päevade ratastoolisõidu projekt. Nüüd ootame juba sügisbowlingu projekti rahastamise otsust. Loodame, et ikka saame raha ja jälle inimestele tegevust pakkuda.

Omal perel nii palju tegemist, et isegi puhkuse ajal vaja tööd teha, puhata ja lastega koos olla. Tavaliselt olen suvel nendega vähem koos ja sügisest kevzadeni rohkem. Eks me kõik vajame puhkust. Ja nüüd asjast. Kohver on mul juba pakitud ja reisiärevus hakkab sisse tulema. Nüüd siis öösel reisile. Kui hästi tahta ja hoolega unistada, siis unistused täituvad. Julge vaid unistada!

Oi aegu ammuseid

Aasta siis oli 1998 kui ma peale 6 aastast lastekasvatamist otsustasin tööd otsida. Üllatuseks oli vana töökoht likvideeritud ja kohalik eriti abivalmis kaadriproua Lehte nii abivalmis, et meelitas, seadust rikkudes - alla 3 aastase lapsega vanemat ei saa töölt vabastada ilma tööd pakkumata või siis plaka makstes, 4 kuu kompensatsiooni eest mul vabatahtlikult, minu teadmatust ära kasutades kirjtuama lahkumisavaldust omal soovil. Ei sobinud ma kontoritööks, sest minu asemele võetud inimene oli ümber paigutatud ja väideti, et polnudki ametikohta mida 2 väikelapse emale pakkuda. Alustasin siis töö otsinguid. Alguses ei saanud ma aru, miks dokumendi küsimisel minu passi lehtisteti. Lõpuks hakkasin taipama, et seal olid lapsed kirjas ja selle järgi siis uuriti, millised probleemid võivad lastega emal olla (nt laste haigused, töölt pudumine jmt). Õnneks on minu lapsed olnud suhteliselt harva põdurad ja kuna istusin nendega kodus 3+3 aastat, siis titeea tõbesid praktiliselt oli väga vähe.

Otsisin siis mõned kuud tööd, selleks viisin lapsed lasteaeda. Juhuslikult ühe tuttava soovitusel sain rahvaloendajaks. 1998. aastal korraldati prooviloendus ja seal ma siis osalesin, käisin bussiga Lasnamäelt Mustamäele, Tammsaare tee 141 majja korterist korterisse. Tegin oma tööd hoolega ja töö kulges sujuvalt, hästi.
Anti mullegi ajakirjanik ja fotograaf kaasa. Nüüd leidsin selle kohta ka internetist viite:
Prooviloendus poole peal
Toomas Pirn; 26. märts 1998
LOENDAJA OHUD: vaenulikud joomaseltskonnad ja hulkurpenid

Edukamad loendajad täidavad ühe päevaga poolsada ankeeti

Pühapäeval lõppev prooviloendus on kulgenud Tallinnas plaanipäraselt, mõnes linnaosas on loendaja jõudlus loodetust suuremgi, kinnitas statistikaameti rahvaloenduse peaspetsialist Arvi Taniloo, nimetades üheks edukamaks linnaosaks Mustamäed. Mustamäel hõlmab prooviloendus üht suurt paneelelamut, kuhu sisse kirutatud 352 inimest. Teisipäeva pärastlõunaks oli loendaja Tiia Tiik jõudnud täita umbes 250 ankeeti.

Töö esialgukonti ei murra

Taniloo sõnul on Tiia statistikaameti lepinguline rahvaküsitleja, kellel suured kogemused ja tööjõudlus seetõttu lausa üllatavalt suur.

Malbe olekuga naerusuine näitsik tekitab elanikes usaldust ja töö laabub välgukiirusel, tubli eeltöö tulemusel on loendatavail küsitluslehe täitmise ajaks vastused kõigele varmalt valmis.

Koos ülemuse ja uudistavate ajakirjanikega külastatud kodune pereema oli valmistanud ette nii enda, abikaasa, kahe lapse kui ka eluruumi andmed, suurepäraselt laabunud koostöö tulemusel saadi nelja isiku- ja lisaks eluruumiankeedi täitmisega toime paarikümne minutiga.

Enamasti suhtuvad inimesed arusaavalt, on väga lahked ja abivalmis, kiidab Tiia, jutulevõtmisest keeldumisi või neid, keda ei ole kodust leida õnnestunud, on üksikuid. Tiia jutu järgi on tema keskmiseks päevanormiks 40–50 inimest, nädalavahetusel rohkem, argipäevadel vähem.

Ärge endale tööga liiga tehke, muretses Taniloo kolme esimese päevaga viimasesse kolmandikku jõudnud loendaja agaruse pärast, nädala lõpuni on ju veel aega.

Tiia kinnitas, et selline jõudlus on paras ja konti ei murra. Jõudvat pisut rohkemgi, kui rahvas ka päeval kodus oleks, argipäeviti langeb peakoormus õhtutundidele.

Joodikud ei lase sisse

Taniloo tunnistas, et mitte kõikjal ei laabu loendajate töö nii ladusalt kui Mustamäel, probleeme on nii loendajate kui loendatavatega. Ühes linnaosas palkasime tööle raamatupidaja. Eeldasime, et selle ameti inimesele peaks täpsust nõudev statistiline töö sobima, rääkis Taniloo, kuid selgus, et ta jäi tempos teistest maha ja ka ankeeditäitmisel esines üksjagu vigu. Rahvaloenduse koordinaator lisas, et kõnealust loendajat välja vahetama ei hakatud, sest tema algul üsna konarlik töö hakkas paari päevaga päris rahuldavalt laabuma.

Igas linnaosas on loendaja paar-kolm korda ka ukse taha jäänud. Kuid need on tõepoolest vaid üksikjuhtumid, kinnitas Taniloo, et mõne agressiivse joomaseltskonna poolt ähvardustega minema kupatatud loendajad on suutnud otsest kallaletungi vältida ning politsei abita hakkama saanud. Sellise raskema kategooria puhul tuleb proovida mitu korda, tabamaks pererahva kontaktialtimat momenti.

Taniloo hinnangul on üks ohtlikumaid loenduspiirkondi Keila vald, mille puhul on otsustatud üle lugeda kogu valla elanikkond. Endistes sõjaväelinnakutes on seltskondi, kellel kainet päeva peaaegu ei olegi, tõdes Taniloo. Nendega kontakti saamine jääbki ilmselt võimatuks.

Loendama koos julgestusega

Nõmmel on loendatavaiks valitud Männiku tee 89 hotell-ühiselamu asukad. Tüüpiline ühiselamuõhkkond ajas sealsele loendajale nii suure hirmu nahka, et ta keeldus üksinda ühikatoa uksele koputamast, rääkis Taniloo. Maja on tõepoolest kohutav, eemalepeletavad on juba ainuüksi jubedalt haisvad pikad ja pimedad koridorid, kirjeldas Taniloo, kelle sõnul jõuti kokkuleppele sealseid asukaid hästi tundva ühika komandandiga, kes loendaja külaskäike julgestama soostus.

Maakohtades on lisaks suurtele vahemaadele ja taludele juurdepääsuteede kaartidelt puudumisele suureks probleemiks ka ringi hulkuvad suured ja tigedad koerad. Harju- ja Viljandimaal on loendajad paaril korral pureda saanud.

Koju ei pääseenne keskööd

Õnneks ei ole küll lausa tükki küljest ära kahmatud, kuid hambad on päris tugevalt säärde löödud. Nüüdseks on kõik koeratõrjevahendiga varustatud, ja peab ütlema, et see toimib väga efektiivselt,tunnustas Taniloo saba jalge vahele sundivat ultraheliseadet.

Tallinnas on koerad probleemiks eramute puhul, aia taga lõrisevad majalukud raskendavad pererahvaga kokkusaamist.

Prooviloendaja tööpäev kestab varavalgest hilisõhtuni, kella kaheksast hommikul kümneni õhtul, kirjeldas Taniloo. Seejärel saadakse veel hilisel õhtutunnil päevast kokkuvõtte tegemiseks statistikaametis kokku, koju jõutakse alles keskööl.

8. august 2009

Numbrite maagia

Veel eile oli see päev, kus olid järjest reas numbrid 7, 8 ja 9. Jällegi oli abieluregistreerijatel käed tööd täis, sest pulmi peeti rohkem, kui tavaliselt terve nädalal. Ei usu mina nii väga numbritemaagiasse, et selle järgi oma elu korraldaks, kuigi jah ka mul on elus kulgenud numbreid, mis kuupäevaliselt või aastaga seotud.

Nii läksin kooli aastal 1977 ja lõpetasin keskkooli 1988, vanem poeg läks esimesesse klassi 1999 ja noorem poeg 2002. Samuti on märgata korrapärasusi kuupäevades 29-dal on sünnipäevad Tiiul, Imrel, Indrekul. 6-dal Renel ja Kristjanil. Emal ja Marekil 20-dal, Arkol ja Merlel 17-dal, Tiial ja Liial 23-dal, viimane seetõttu, et oleme kaksikud jne. Ka meie sünniaasta 1969 on kaks viimast numbrit sarnasus olemas. Üks minu tuttav kunagi otsis pulmapäeva ja ma siis soovitasin, et vali sama päev, mil teist sünnipäev, valisid 4-da aga see kooselu ei jäänud püsima. Ma arvan, et see numbrite kokkulangevus on pigem juhus ja kokkusattumus.

Hea küsimus oli eile ka sellises artiklis:
Mida tegid sina kell 12.34.56 7.08.2009?

Täna tiksus kellades ja kalendrites maagiline daatum: 12.34.56 7.08.2009., sisuliselt üheksa üksteisele järgnevat numbrit. Mida tegid sel ajaloolisel hetkel sina? Kas see hetk on su jaoks kuidagi oluline?

Meie olime siis lihtsalt Rocca al Mare Hesburgeri õues ja nautisime tortillat koos merevaatega. Ilus päiksepaisteline päev oli.

6. august 2009

Noormees istub eksperimendi korras nädalaks ratastooli


Et täna Tallinnas kesklinna asja, siis leidsin hommikul uudise eksperimendi kohta ja otsustasimegi minna varem ja kella 12-ks vaatama seda uljaspead ratastoolis. Esmalt leidsime ees üllatuse, sest uuenenud Vabaduse väljakul, linnavalitsuse eest olid kadunud invaparkimiskohad. Väljas olid ainult peatumist ja parkimist keelavad liiklusmärgid, millel lisaks tekst, et parkimine lubatud linnavalitsuse erilubadega.

Hiljaks jäime mõned minutid, sest otsisime kohta, sest juu arvavad linnavalitsuse ametnikud, et puudega inimesel pole sellesse majja asja. Teadsin vanast ajast, et ka Roosikrantsi tänaval on invakoht. Sõitsime siis autoga ringi Pärnu maanteelt Roosikrantsi tänavale ja märkasime, et sinisele invaparkimiskohale on rajatud ajutine ülekäigurada jalakäijatele. Autojuht nikerdas oma auto ikkagi sinna parkimiskohale, sest märgistus oli maas, kuidagimoodi me selle auto sinna pandud saime. Seejärel läksime sõiduteelt kõnniteele ja ka seal oli ajutiselt taradega kinni pandud. Vajas Arko siingi minu abistavat kätt. Linnavalitsuse ees oli eksperimenti tegev noormees Daniel koos paari ajakirjaniku ja kaameramehega, ei ametnikke ega teisi puudega inimesi, pealtvaatajateks saimegi meie.

Arko Vool jäi kuulama ja uudistama, siis vurises tema juurde ka ratastoolis Daniel. Arko jagas muljeid, nõuandeid ja soovitusi. Minu juurde astus Postimehe ajakirjanik ja küsis mida mina sellisest eksperimendist arvan. Kas suhtun asjasse positiivselt või negatiivselt. Kostsin vastu siis, et kui on soovi ja julgust proovida, siis ei saa keelata. Iga kogemus muudab inimest sotsiaalsemaks. Tean seda omast käest, sest paljud lapsed ja ka noored tahavad järele proovida ratastoolis sõtmist. Eelarvamused on pigem liikumispuudega inimestel endil, seega ka ratastoolis liikujatel. Tean, et varem on korraldatud üritusi ja linnaametnikud, poliitikud ja muusikudki ratastooliga katsetama saadetud. See parandab ainult ühiskonda positiivsemas suunas, pealegi võid kergesti trauma järgselt kargud või ajutiselt ratastooli kaaslaseks saada. Siis läksime kõik okoos Vabaduse väljakult Pärnu maanteed mööda Viru keskuse poole, kus meie teed hargnesid. Soovisime eksperimenditegijale jõudu ja plaastrit, sest õhtuks on plajakäsi sõitmisest rakud peos.

Artikkel siis selline:
Noormees istub eksperimendi korras nädalaks ratastooli.

Tallinna noormees Daniel Sepp alustab täna nädalast eksperimenti, mille käigus üritab ta elada oma igapäevast elu ratastoolis olles.
Sepp rääkis Päevaleht Online’ile, et kõige raskemaks peab ta kogu eksperimendi käigus kodus kohanemist.

„Ma olen kolm aastat käinud ühes ja samas kohas juuksuris. Ma ei saa sinna. On sellised takistused, millest ma ei tea kuidas üle saada ja reaalselt ei olegi see väga võimalik,“ tõi noormees näite.

„Väga palju on veel neid kohti, mis pole ratastooliga ligi pääsemiseks kohandatud,“ nentis ta.

Suurima kasuna projekti juures näeb Sepp eksperimendist saadavat isiklikku kogemust.

„Kui ma näen, et kas või üks inimene aitab pärast eksperimenti mõnel liikumistakistusega inimesel bussi peale minna, siis ma arvan, et see on otsene kasu,“ lisas ta.

Sepp, kes kuulub Keskerakonna noortekogusse, kinnitas, et ratastoolieksperiment ei lähe mingil moel kokku parteipoliitikaga.

„Võin käe südamele panna, et see pole seotud kuidagi Keskerakonna noortekogu või Keskerakonna tegevusega,“ ütles ta.

Noormees rääkis, et kuna on tulemas kohalikud valimised, ei läinud ta Keskerakonna noortekogu suvekooli, et see ei annaks põhjust seostada ratastoolieksperimenti poliitikaga. „See on midagi muud. See on mu isiklik asi, mida ma teen,“ ütles ta.

Sepp rääkis, et vastukajana laekunud e-kirjad ning blogikommentaarid on olnud seni väga positiivsed. Eksperimendi on heaks kiitnud ka puuetega inimeste koda.

„Avalikes kommentaariumides on kuuldavasti inimesi, kes ettevõtmise heaks kiidavad, kuid üldine mass pole mind väga sõbralikult vastu võtnud,“ jätkas ta.

Põhjuks, miks negatiivsed kommentaarid ettevõtmise suhtes kogunevad, on Sepa sõnul interneti anonüümsus. „Mina sooviks, et ainult ID-kaardiga autentides saaks kommenteerida,“ lisas ta.


Idee veeta nädal ratastoolis tuli sügisel 9. klassi mineval Sepal ükskord bussiga sõites, kus ta märkas, et on olemas ratastoolis inimestele mõeldud peatumismärguande nupud. „Ma ei kujuta ette, kuidas ta (ratastoolis inimene – toim.) peaks bussi peale füüsiliselt saama,“ lisas ta.

Sepa sõnul oli ainukeseks võimaluseks teada saada, kuidas liikumispuudega inimesel linnas liigelda on, ise ratastooli istuda.

Pärast ratastoolieksperimendi lõppemist on alles 16-aastasel noormehel varuks ka juba uus idee, kuid sellest ta praegu veel rääkida ei taha.

„See ei ole niivõrd eksperimendivormis, aga samuti sotsiaalvaldkonnast,“ kergitas ta pisut saladuskatet.

Idee veeta nädal ratastoolis tuli sügisel 9. klassi mineval Sepal ükskord bussiga sõites, kus ta märkas, et on olemas ratastoolis inimestele mõeldud peatumismärguande nupud. „Ma ei kujuta ette, kuidas ta (ratastoolis inimene – toim.) peaks bussi peale füüsiliselt saama,“ lisas ta.

Sepa sõnul oli ainukeseks võimaluseks teada saada, kuidas liikumispuudega inimesel linnas liigelda on, ise ratastooli istuda.

Pärast ratastoolieksperimendi lõppemist on alles 16-aastasel noormehel varuks ka juba uus idee, kuid sellest ta praegu veel rääkida ei taha.

„See ei ole niivõrd eksperimendivormis, aga samuti sotsiaalvaldkonnast,“ kergitas ta pisut saladuskatet.

5. august 2009

VÕIMAS, MADONNA!



Madonna kontserdil käidud. Ja oli alles rahvast juba alguses sissepääsude juures. Sabad venisid tigusammul. Meie läksime Arko ja Jüri ratastoolides, Auli ja mina abistajatena kaasas. Teadlikult jätsime auto Pirita Selveri taha Jüri kodu tänava juurde. Ja kõmpisime jala, nagu rongkäigus lauluväljaku poole. Kohapeal tundsime ennast täiesti VIPidena. korralduslik pool oli viimase peal. Alustades piletite müügist, eraldi sissepääsust ja invatribüünist, kuhu meie omasid oli tulemas 40 ringis. Kohapeal selgus, et invatribüün oli piiratud aiaga, kohapeal korraldajate poolt mees abistajad kaldteest üles lükkamiseks, samas aiaga piiratud tara sees 2 invawc-d !!!

Kui ma ei näe nii hästi, siis ma ometi kuulen muusikat. Ja õnneks nägin ka nendelt ekraanidelt ja see valgustus oli super, samuti laserkiired mäe peale. Oli meeletult rahvast ja palju toredaid inimesi. Leian, et kui inimene väga tahab kontserdile minna, siis ta ka leiab endale saatja, abistaja, kes temaga kontserdil kaasas käib.
Liikumispuue on see, mis on nähtav ja tekitab rohkem raskusi. Aga proovi sa ratastoolis istudes saada sotti, kuida teed rajada massides või mida hingata. Suitsetavatest inimestest rääkimata, kes oma konidega riiete ja silmnäo ees vehivad. Kuuled jah, ei näe muud kui inimeste kõhtusid ja tagumistpoolt, rahva hulkades liikuma lihtsalt ei pääse.

Ja tribüün ise asus tuletornist vasemal, oli nn 2 rõduga ja avar. Hästi tehtud ja läbi mõeldud suuruse ja ehituse poolest. Kui Jüri palus mul üle lugeda, et palju siis ratastoolis on sain esialgsel lugemisel 51, päast lisandus veel võõraid, välismaalaseid, oli kipsis käe, jalgadega, karkudega ja nende abistajad. Ka meie leidsime võimaluse istuda, sest lugupidamisest ratastoolis istujate vastu me ei seisnud püsti. Siis tuli ja tuli ja tuli rahvast kontserdile. Inimesi oli meeletult palju. Soojendus bänd ehk DJ Paul Oakenfold oli paljude meelest tõeline tegija, ise kuulasin ja mõlgutasin mõtteid, et kuidas need meie 60+ prouad ja härrad seda muusikat kuulama tulid??? Üks vanem härra ütles naljaga pooleks, et polnud raha kusagile panna.

Ja kui saabus Madonna siis sai selgeks, et on midagi võimsat, eriti lava suurus, esinejad, heli- ja valgustehnika. Madonna oli nii pisikene sellel suurel laval aga see eest olid suured ekraanid, kust toimuvat jälgida. Super! Eriti veel Madonna laval liikumine, meeletu hea füüsiline vorm ja tohutu energia selliste tantsunumbrite esitamisel. Mina äin igati rahule, kuigi ühe erandina. Sellks oli meeletu peavalu sellest grillimise suitust, mis meie peale kandus. Jube oli peavalu, kuigi fännasime täiega ja asi oli vaatamist väärt.

Loe lisaks:
Võimas, Madonna!
"Alright, Estonia, are you ready?!" hüüdis eile õhtul maailmaturnee raames Tallinna lauluväljakul esinenud popikuninganna Madonna, keda siia on oodatud paarkümmend aastat. Muidugi on Eesti valmis!

Umbes kaks tundi enne Madonna lavaleastumist paistab suurem osa publikust kohal olevat – lavaäärsed esimesed muruplatsid on tihedalt fänne täis pressitud. Ka mäepealsel, kus inimesed on end istuma sättinud – on üha vähem vaba murulappi.

Tuuri soojendusesineja DJ Paul Oakenfold astub lavale pooletunnise hilinemisega kell 20. Rahvas võtab ta tubli aplausiga vastu. Plaadi keerutamiseks on Oakenfoldile 20meetrise lavakeele ette pult sätitud. Siiski paistab muusik ilmselt kätte vaid esimestele ridadele. Kuigi megahittide remiksid panevad jala tatsuma, paistab rahvas plaadikeerutajat üpris tuimalt kuulavat.

Popikuninganna tulek

Kell 20.45 on laval taas tühjus. Veidi aja pärast saavad lavatehnika sättijad iga natukese aja tagant aplausi osaliseks. Kell 21 kõlavad teated, mis paluvad lava läheduses mitte suitsetada. Mängima pannakse makimuusika.

Kell 21.25 hakkavad rahva rõõmukisa saatel proloogid kõlama ja ekraanid särama. Avapauguna kõlavad viimaselt albumilt "Hard Candy" lood "Candy Shop" ja "Beat Goes On". "Alright, Estonia, are you ready?" hüüab megastaar. Fännid kisavad kõrvulukustavalt.

Kolmanda loo ajal riputab ülinapilt ja musta riietatud Madonna kaela kitarri. 1994. aasta albumilt kõlab "Human Nature". Justin Timberlake’iga kahasse lauldud "4 Minutes" on kokku miksitud 90. aastate hitiga "Vogue".

Tuleval pühapäeval 51. sünnipäeva pidav popikuninganna on väsimatu. Tuurimeeskonnaga kaasa tulnud 18 tantsijat on siin põhjusega – tants ei lõpe sekundikski. Punase miniseeliku selga tõmmanud Madonna hüppab kord koos tantsijatega hiigelsuurte hüppenööride vahel, järgmisel hetkel laulab edasi. "She’s Not Me" ajal ei pea megastaar paljuks ka üht oma tantsijannat suudelda.

Ka Eestis ei jäta Madonna vahele austusavaldust Michael Jacksonile, mille lisas kontserdikavva pärast laulja surma. Tallinnaski astus lavale Jacksoniks riietatud ja tema tantsusamme matkiv tantsija. Jacksoni austuseks kõlas ka maruline aplaus.

Kuulda sai veel Madonna üht esimest singlit "Holiday" 80. aastate alguses ilmunud debüütalbumilt "Madonna". Ei puudunud hitid "Die Another Day", "Music", "Miles Away" ja "La Isla Bonita".

Pea kahetunnise kontserdi lõpetuseks esitas Madonna loo "Give It 2 Me" ja ärgitas rahvast kaasa laulma, hüüdes: "Come on Estonia, this is your last chance!"

Loo lõppedes tänas ta publikut kontserdi jooksul esimest korda, lisalugu ta ei esitanud. Ekraanile ilmus kiri "Game Over" ning kõlarist jäi kõlama Michael Jacksoni "Don't Stop Til You Get Enough."

Samal ajal, kui Jacksoni lugu kõlas, lahkus Madonna mustas Cadillac Escalade'is juba lauluväljakult.

4. august 2009

Kiirabijalgratas Tallinnas


Esmakordselt seda uudist lugedes tundus mulle asi uskumatu, kuid peale asjasse süvenemist tundus asi ainulaadne. Eestis on kõik võimalik. Kui politsei käib jala või sõidab mootorrattaga ammugi, siis ei võiks seda teha kiirabi. Kes kordki ummikus istunud või kiirabi oodanud see teab, kuidas aeg venib. Ootaja jaoks veel eriti aeglaselt veninvad minutid ja sekundid kui abi vaja. Isiklikult arvan, et roller oleks kiirem variant kui jalgratas. Nägin laulu- ja tantsupeol ringi sebivaid töötajaid mitmete erinivate liiklusvahendite seljas asjatamas. Pealegi on tänapäevaste vahenditega võimalik kohale kutsuda nii kiirabiauto kui ka politsei. Jõudu nendele meestele ja naistele, kes jalgratta seljas seda rasket kotti veavad ja loodame, et vanalinnas ja kesklinnas ka nende jaoks töö turvalisem on. Ja ennnäe imet, artikli lõpus oligi juttu juba motorollerite katsetamisest, kuid nendega on see häda, et võrreldes jalgrattaga peab neid tankima..

Uudis ise selline:
Sellest nädalast kihutab linnas ringi kiirabijalgratas
Sel nädalal Tallinnas tööd alustav kiirabijalgratas kannab kaasas enam-vähem sama varustust, mida kiirabiautogi. Tallinna kiirabi brigaadijuht Aleksei Štšegolihhin rääkis Päevaleht Online´ile, et jalgratta pakiraamil on ligikaudu 15 kilo kaaluv kott, mille sees on lisaks esmaabivahenditele näiteks ka EKG ja vererõhu määramise aparaat, hapnikuballoon ning lahase tegemiseks ja intubatsiooniks vajalikud vahendid.

Esialgu hakkab linna peal ringi sõitma üks ilma sireenita kiirabijalgratas, mis teenindab kesklinna piirkonda. Jalgrattur-meedik hakkab ringi liikuma päevasel ajal, väljakutse saab ta paralleelselt kiirabibrigaadiga häirekeskuselt. "Kiirabijalgratas saadetakse kohale siis, kui patsiendi seisund ei ole eluohtlik. Ma annan kohapeal esmaabi ja hindan olukorda, kui vaja, kutsun brigaadi kohale," rääkis Štšegolihhin. "Kui patsiendi seisund on eluohtlik ja mina jõuaksin kohale varem kui kiirabiauto, siis ma sõidan välja ja abistan patsienti kuni brigaadi saabumiseni."

Kiirabijuht Raul Adlase sõnul on kesk- ja vanalinnas suur osa kiirabi väljakutsetest seotud alko- ja narkojoobes isikutega, kes vajavad pärast seisundi hindamist hoopis politsei abi. Samuti on tema sõnul sageli tegu turistide pisitraumadega, mille puhul pole vaja haiglaravi ning inimene võib pärast esmaabi saamist turismigrupiga edasi liikuda.

Näiteks möödunud suvel sai kiirabi ajavahemikus 1. maist kuni 31. augustini kesklinna piirkonnas 2093 väljakutset, neist 1151 avalikus kohas, seega väljaspool patsiendi kodu. 1011 patsienti jäi pärast esmaabi andmist sündmuskohale või anti üle politseile. Vormis hoiab Štšegolihhin end igapäevase trenniga, "Ma ei suitseta, käin jooksmas, rattaga sõitmas ja kiirabijaamas on meil lisaks olemas ka korralik jõusaal," rääkis ta. Mustamäelt Retke teelt Raekoja platsile sõitmiseks kuluks mehel enda sõnul umbes 15 minutit.

Et kiirabijalgratta vajalikkus ja tõhusus on praegu alles katsetamisel, teeb Štšegolihhin esialgu tööd oma isikliku rattaga. "Kui me otsustame, et kiirabijalgratas tasub ennast ära, siis ilmselt soetab haigla hiljem kaks uut ratast," rääkis ta. "Minu ratas on natuke liiga raske ja aeglane."

Tegelikult loodab Štšegolihhin, et võib olla tulevikus saab haigla kasutusele võtta hoopis kiirabimotorollerid.

2. august 2009

Kooliaasta lõpu tähistamise reis, 3. osa




Teist ööd otsustasime mitte veeta Sigulda autoparklas, vaid läksime pliks-plaks meetodit kasutades otsima järvekallast, kuhu saaks telkida. Pisukese reisimise tulemusel leidsime imelise pisikese turismitalu. Sinna saime ka öömajale. Maaliline järv, vaikus, suurepärased grillimise ja telkimise võimalused. Super!

Seekord magasime meie, täiskasvanud, telgis ja poisid autos. Järvel sõudsid paadid ja õhtu oli imeline. Isegi üks toonekurg kõndis meie läheduses ja püüdis putukaid, samas kui meie jõime läti õlut, grillisime ja sõime lehmakomme ja maisikepikesi. Päeval sai käidud Riias toidutagavarasid täiendamas. Seal oli palju meie rimi-taoliseid poode, kus sai maksta kaardiga. Söömasgi käisime soodsalt, sest päevapraed spagettidega olid head. Poes selgus, et Lätis on lehmakomme mingi 6 sorti vist, valisime kõike sorte ja need maitsesid head.

Kui kodus enne reisi asju pakkisime, siis poisid naersid minu küsimuse peale, et kas joped on, kas jalanõud on? Nii tuligi minu juurde noorem poeg Jurmalas ja teatas, et ema, anna mulle madratsid. Kus mul siis nende jaoks madratseid oli, neil juu olid kõik kaasas. Lappasin siis tekke ja fliise, et küljealused pehmemad ollid. Mina võtsin isegi padjad ja vatitekid reisile kaasa.

Viimasel päeval reisisime Lätis, käisime mööda väikelinnu (Siguldas jne) ja jõudsime õhtuks Eestisse. algas, Selverit külastades, naeris minu vanem poeg, et emme küsi, et mosna po russki!

Tema joaks oli naljakas kui ma ööbimiskohtades ka venekeelt suhtlemiseks kasutasin. Minule oli olulilne, et kaup koos ja asi kindel. Jaani laupäevaks jõudsime Arko kojuy Jõgevamaale. Järgmisel päeval tegime lõket ja grillisime koduõuel. Oli ilus ja armas kodune tunne. Ikkagi Eestis ja kindlas kohas. Ni lõppeski meie kooli lõepetamise reis, millest jäid alles pildid, trammiga sõitmine Siguldas ja palju elamusi.

Kooliaasta lõpu tähistamise reis, 2. osa



Hommikul ärkasime, keetsime kohvi ja sõime võileibu, uurisime teisi Nemo kämpingus ööbijate toimetamisi. Enim pakkus huvi see imeline u 15-liikmeline seltskond Saksamaalt, kes magas öösel auto katusel telkides ja redeli abiga magama ronis. Nagu põdrajahil.

Alustasime asjade pakkimist, telgi ja automagala kokku pakkimist. Seejärel läksime Jurmala peatänavale poosetama. Tegime pilte purskaevu juures ja peatänaval. Uurisime turistidele müüdavaidsuveniire ja jalutasime pargis.

Pärast läksime Riga. Et minu vene keel oluliselt parem on, siis suundusime bensiinijaama polle, seal selgus peale kontrollimist, et on olemas inva-wc ja sel ajal kui Arko seda testis, ostsime meie jäätist. Marssisin bensiinjaama ja küsisis inglise keeles, kuidas saada Zoosse. Võtsin lahti turismikaardi ja lasin bensiinimüüjal sinna kaardile ringi joonistada. Arko võttis oma gpsi appi ja nii me siis läkimegi kaelkirjakute jahile. Üllatuseks oli see, et kohta, kuhu parkida, tuli pikalt otsida. Tahtsime juu olla viiskad eurooplased ja auto korralikult tänavale jätta ja rahulikult loomaaeda minna. Lapsed olid agarad piletite hinda uurima ja nii selguski, et EV pensionitunnistuse ja õpilaspiletitega saime sooduspiletid. Minule meeldisid flamingod ja kaelkirjakud, samas olid ka kotkad ja karud vaatamist väärt. Karusid nägi väga lähedalt ja nad olid maiad, küsides külastajatelt krõpse ja küpsiseid, ka jääkaru liumägi ja koobas oli vaatamisvääärsus omaette. Troopikamajja võibki jääda, sest seal on huvitav, putukad, sipelgad pesa ehytiamas ja muud sitikad, rotid, ööloomad... Arko ütles kll, et mida seal nii kaua passida on, sest juu muutusd talle see ootamine igavaks.

Muideks Riia loomaaed on ligi 100-aasta vanune ja liikumispuudega inimese jaoks kompaktne, kohati tõusude tõttu abistajat vajav looduspark. Kaelkirjakud ja jõehobud olid ägedad. Isegi mu vanem poeg kutsus vaatama, et emme vaata need on nagu ameerika naised, suuured ja armsad. Isegi inva-wc sai naiste ws järgi proovitud. Peale seda läksime uudistama Riia vanalinna. Üks vana kirik oli aukartust äratavalt suur ja iidne. Pärast võtsime suun EDASI sIGULDA PEALE. eks ikka keppe vaatama ja trammiga õsitma. Kui kohale jõudsime, siis käisime ka kelgutamas ja kämpingute öömaja juures olid need katusel magajad ka oma bussiga paika saanud.

Kooliaasta lõpu tähistamise reis, 1. osa




Meie peres on juba aastaid traditsioon, et laste kooli lõpetamist tähistame millegi erilisemaga. Varemalt käisime lihtsalt koos väljas söömas, olgu selleks siis kitsaste rahalistevahendite tõttu MC Donalds või mõni Musamäe söögikoht. Eriliselt lahe on olnud Osmanis või hiinatoidu söömine Tammsaare tee - Mustamäe tee Statoili tanklas Sopstickis. Alati oli üllatus, kui ei osanud aimatagi millist toitu lauale toodi. Nii piirdusid minu pojad friikartulitega, samas kui meie nautisime riisi söömist puladega, lisandiks kanaliha ja jasmiiniitee. Mõni seltskonnas tellitud toit "haises" lubatud pambusevõrsete asemel mudale, et ei suudetudki ära süüa. Võeti siis lahkesti karbi sees kojugi näksimiseks kaasa.

Eelmisel aastal võtsime ette perereisi Setumaa-Värska-Võrumaa-Jõgevamaa. Tegelikkuses sai reis alguse Tallinnast-Jõgevamaale Arko koju, kust jätkus Palamusel, Kevade radadel, millele järgnesid Piusa koopad, jaaniõhtu Roosi saarel, võru linna külje all jne...

Aasta varem, 2007.aastal asusime vallutama Hiiumaad, käisime külas kirjasõber küllil, kes andis häid nõuandeid, vallutasime tuletorne, sõime mustikaid ja tutvusime Estonia laevahuku mälestusmärgiga. Hobusekasvatuse talu kõrval telkimine koos saksa noortega on meeles siiani. Kitarrimuusika saatel laulmine ja imeline päikeseloojangu mälestused värsked siianigi.

Sel aastal, kui Arko kooli lõpetas, võtsime ette välisreisi naaberriiki Lätti. Kuuldused sealse riigi majandusraskustest olid pea märkamatud, inimesed sõbralikud. Esimese päeva õhtuks jõudsime Jurmala alla, kus telkisime ja nautisime päikeseloojangut mere ääres.
Järgmisel päeval jätkus meie imeline ringreis.

Puhkus Kanaari saartel - Gran Canaria 8

 8. päev - 6.11.2023 Ja ongi käes viimane hommik. Sööme kõhud täis. Võtame kohvrid ja lahkume hotellist. Buss ootab meid kl 10.45. Lennujaam...