Puudega inimesed tööle!

Hea ettevõtmine ja eks tuleb toetada ja infot jagada, et neil puudega inimestel, kel soov tööd rabada ka teaksid kuhu pöörduda. Nõustajana soovitan inimestel siiski esmalt välja mõelda mida ja millistel tingimustel ollakse valmis tööle minema ja kindlasti seonduvad töötamisega ka kulutused erivajaduste tõttu töökoha kohandamisele, abivahenditele ja transpordile. Töö on parim vahend vaesuse vastu. Selleks on kindlasti vazja minna ka Töötukassasse ja ennast puudega töötuna arvele võtta. Tänane artikkel Postimehest on selline:

Ühing aitab puudega inimesed tööle

16.08.2010 11:26

Kristi Leppik

Napilt kaheksa kuud tegutsenud MTÜ Abikäsi on aidanud töö leida juba enam kui paarikümnele puudega inimesele. MTÜ projektijuht Marko Simberg ja sekretär Marika Lauk on kogenud, et paljud firmad võtaksid inimesi küll tööle, kuid ei suuda neile transporti võimldada. Selle probleemi aitaks lahendada invabuss, mille ostmiseks MTÜd raha kogub.

foto: Toomas Huik

Ajal, mil ka täie tervise juures inimesed kuude kaupa tööd otsivad, asutas ettevõtlik mees ühingu, mis aitab puudega inimesel tööd leida. Vahel ei kulu selleks aega enam kui pool päeva.

Eestis on töötavate puudega inimeste arv marginaalne. Siin elab ligi 180 000 puudega inimest, neist töötab aga vaid 17 protsenti.

Tööotsimisega puutus kokku ka Indrek Ülper, kes naasis Inglismaalt kodumaale eelmise aasta suvel. Inglismaal otsis ta endale tööotsa ligi kaks aastat, ent edutult. Edutult seepärast, et Ülperi vasak käsi on amputeeritud.

Viib firma ja inimese kokku
Murrang tuli mehe ellu siis, kui ta leidis saareriigist firma nimega Remploy, kes tegeleski puudega inimeste tööleaitamisega. Kahe nädala möödudes alustas Ülper tööd ühes maksimarketis asjade riiulisse ladujana ning seitsme aasta möödudes oli ta selle maksimarketi juhataja.

Naasnud Eestisse, tekkiski tal mõte aidata ka Eesti puudega inimesi samamoodi tööle ja mees lõi firma nimega MTÜ Abikäsi. Nüüdseks on firmal kaks eestvedajat – lisaks Indrek Ülperile veel Marko Simberg.

Kuid kuidas on nii lootusetuna näivas olukorras võimalik puudega inimesi tööle aidata? MTÜ Abikäsi on vahendaja puudega inimese ja tööandja vahel. «Siin on suur vahe, kas firmaga läheb rääkima eraisik või mõni organisatsioon,» selgitas Simberg ja lisas, et seni ei olegi ühtegi negatiivset kogemust firmadega läbirääkimisel välja tuua.

Näitena tõi ta reedel toimunu, kui hommikul pöördus inimene nende poole ja pärastlõunaks oli ta juba tööle võetud – gümnaasiumisse raamatukoguhoidjana. Niimoodi on Abikäsi tööle aidanud üle paarikümne inimese. Lisaks tööotsimisele annab MTÜ ka ise tööd.

Küsimusele, miks on organisatsioonil kergem firmadega suhelda kui inimesel endal, vastas Simberg, et tihtipeale on inimestel halvasti koostatud CVd ja ka enesekindlusest tuleb puudu. «Inimestel on juba nii suur pettumus, sest nad ei ole pikka aega tööd leidnud,» rääkis Simberg ja lisas, et reeglina on puudega inimene ka pikaajaline töötu.

Töötukassa teenusejuhi Aar­ne Akki sõnul oli 31. juuli seisuga registreeritud 2797 erivajadustega töötut. «Aga arv ei pruugi kajastada tegelikku puudega töötute arvu, sest töötu ei ole kohustatud töötukassat puudest teavitama,» selgitas Akk.

Palju sõltub transpordist
Kui varem oli erivajadustega inimestel tööleidmine raske, on see Aarne Akki sõnul nii ka majanduslanguse ajal. Juulikuus teavitasid töötukassat töö leidmisest vaid 109 puudega isikut.
Marko Simberg tõi aga positiivse näite oma esimesest kliendist. Tegu oli mehega, kes sattus koos abikaasaga liiklusõnnetusse ning mõlemad jäid seeläbi invaliidiks.

Lisaks sellele sattus nende ülikoolis käiv poeg kallaletungi ohvriks. «Järsku puudus kogu perel korralik sissetulek, aga ravimeid oli vaja osta. Ja niimoodi kaheksa aastat,» meenutas Simberg. Abikäsi leidis mehele töö kahe nädalaga.

Nii Simberg kui ka Ülper loodavad, et niisugune süsteem nagu Suurbritannias on võimalik ka Eestis käima lükata. Töötukassa teenusejuhi Akki sõnul saavad erivajadusega inimesed üldjuhul töötada kõikidel ametikohtadel, mille jaoks neil on piisav ettevalmistus.

«Ja kui takistuseks on puudest tulenev erivajadus, siis saab töökohti kohandada või soetada abivahendeid,» ütles ta.

Samas on Simberg ja Ülper põrkunud kohandamise küsimuses vastu seina. «Paljud firmad on kurtnud, et nad võtavad hea meelega inimese tööle, aga nad ei suuda talle transporti tagada,» rääkis Simberg. Sestap soovib MTÜ osta endale invaliidibussi.

«Meie pakuksimegi ka seda võimalust, et viiksime inimesed hommikuti tööle ja õhtul tooksime koju.» Selle jaoks aga on vaja umbes 200 000 krooni bussiraha, mille saamisega MTÜ aktiivselt tegeleb.

1 küsimus

Miks töötab Eestis nii vähe puudega inimesi?

Helmi Tampere
sotsiaalministeeriumi tööturu osakonna peaspetsialist

Vastavalt sotsiaalministeeriumi läbi viidud uuringutele 2005. ja 2009. aastal on puudega tööealistest inimestest olnud tööga hõivatud ligi 17 protsenti. Arvestades, et andmed on saadud nii enne masu kui ka sügaval masu ajal, siis on heameel tõdeda, et tööga hõivatud tööealiste puudega inimeste arv on olnud suhteliselt stabiilne (kuigi madal).

Riik on töötanud välja rea meetmeid toetamaks puudega inimest ja tema tööandjat. Arvestades, et puudega inimesel on raskem töötuks jäämise korral tööle naasta, pakutakse meetmeid alates 2007. aastast ka töötavatele puudega inimestele.

Kuid hoolimata kõigist neist võimalustest kasutatakse puudega inimestele mõeldud tööturumeetmeid marginaalselt. Põhjused on erinevad.

Töötud puudega inimesed vajavad eeskätt nõustamist töö otsimisel ja leidmisel, erinevaid koolitusi, tööpraktikat jne. Lisaks on puudega inimestele suunatud meetmete osutamise puhul oluline ka sobiva töökoha olemasolu ja tööandja valmisolek näiteks erinevaid kohandusi läbi viia või võimaldada tugiisik, kes töötut puudega inimest juhendaks.

Võrreldes varasemate heade aegadega on töötutel, kellel on puue, siiski raskem sobivat tööd leida. Seetõttu tõdeb ka töötukassa, et hoolimata senisest selgitustööst tööandjate hulgas on seda vaja veelgi tõhustada, et puudega töötud siiski tööle saaks.

Kindlasti ei nõustu ma aga sellega, nagu oleks nende inimeste arv, kellel on puue ja kes on töötuna arvel, mitmekordistunud, see arv on pigem vähenenud.

Mustamäe vajab supikööki!

Kadi Pärnitsaga sai sel teemal pikal räägitud. Ka Volikogu sotsiaalkomisjoni väljasõidu istungil 03.03.2010 sai sellest teemast räägitud. Nüüd siis on Kadi kirjutanud Pealinna lehte ka artikli töötusest ja supiköögi vajadusest. Samuti jagan tema arvamust, et sotsiaaltoetuste määramine on ajast ja arust...

Töötuse painega rinda pistmiseks peavad pingutama kõik

15.04.2010

Riikliku toimetulekutoetuse määramise ja maksmise kord on ajast ja arust, leiab Tallinna volikogu sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni esimees Kadi Pärnits. Üks tänastest tõsistest sotsiaalprobleemidest on see, et sotsiaalmajutusüksustesse paigutamise järjekorras ootab ligi 400 inimest ja samal ajal suureneb sinna paigutamist vajavate inimeste hulk üürivõlglaste arvelt, kes oma senistest kodudest lahkuma peavad. Sotsiaalmajutusüksused ajavad oma asja kuidagi ära, kuid lähitulevikus on oluline, et varjupaigateenust ei peaks osutama keldrites.

Odavad öömajad

Kuigi sotsiaalmajutust vajavad lähiajal üha enamad rahumeelsed pereinimesed, ei ole linnaosad uue sotsiaalmaja avamisest alati vaimustuses. Mustamäel on Akadeemia tee ümbruse turvalisus ja õhustik paranenud alates sealsete ühiselamute sulgemisest, ja et kaks sotsiaalmajutusüksust seal juba on, võib kolmanda avamine sealsamas olla ümbruskonna elanike jaoks probleemne. Varjupaigateenuse tervikut silmas pidades on oluline pakkuda seda eri linnaosades. Kahtlemata on linna tehtud töö varjupaikade loomisel kaasa toonud selle, et viimastel aastatel ei ole inimesi surnuks külmunud, abivajajad saavad ulualust ning vajadusel resotsialiseerumise teenust. Hind – sotsiaalmajutusüksuses elamisel 600 ja varjupaigas 300 krooni kuus – on selline, millele linn maksab oluliselt peale, kuid arvestades kas või toimetulekutoetuse äärmiselt madalat taset, ei ole öömaja hinda võimalik eriti palju tõsta.

Igati mõistlik oleks, et see 300 krooni kuuluks toimetulekutoetuse maksmisel üürikuluna kompenseerimisele. Täna see nii ei ole – toimetuleku määramise ja maksmise kord on ajast ja arust ega arvesta tänast olukorda. Siin peaks valitsevad erakonnad asja tervikuna üle vaatama. Teine asi on hädasolijatele söögi muretsemine – sellest on pikalt räägitud, et firmadel võiks raskel ajal olla õigus pakkuda varjupaikadele lihtsamaidki toiduaineid, millel «parim enne» möödas.

Vaja veel supikööke

Kahtlemata on lähiaja tõsine küsimus täiendava supiköögi avamine Mustamäel. Praegu pakub odava toidu võimalust päevakeskus. Kui seni oleme harjunud, et päevakeskused on kohad, kus eakatele pakutakse ühist ajaveetmist, odavamat söömisvõimalust ja igapäevateenuseid, siis praegu on võimalik ka töötutel kasutada päevakeskuses internetti ja lugeda ajalehti. Ka lõunasööki on võimalik osta väga soodsate hindadega, Mustamäel näiteks maksab supp 9 ja praadi 20 krooni. Eri ringide võimaldamine töötutele ja päevakeskuste pikem lahtiolekuaeg (praegu avatud kella viieni) vajaks juba lisavahendite leidmist.

Vaadates toimetulekutoetuse saajate arvu tõusu, aegunud korda ja keerulisi probleeme ning mitmeid rakendamist vajavaid toetusi (toasooja, veehinna ja maamaksu kompenseerimine), on sageli keeruline sotsiaalmajutusüksuste ja varjupaikade järjekordi vältida. Linn peab kindlasti toetuste taotlemise korrad üle vaatama, et vältida asjatuid lisapingeid. Väga kahju on sellest, et meie keskvalitsus on nii kaugel reaalse olukorra adekvaatsest hindamisest ja kiirustab omavalitsuste vastuseisust hoolimata aprillist käivitama uut sotsiaalteenuste ja –toetuste andmeregistrit, mis teeb sotsiaaltöötajate elu veelgi keerulisemaks ja võib kaasa tuua tõrked inimeste teenindamisel. Hea meel on aga kokkuleppe üle linna tasandil, et lisaressursi tekkimisel lisatakse esimeses järjekorras lisavahendeid sotsiaaltööks ja teenuste osutamiseks.

Mustamäe sotsiaalkomisjonis 24 03 2010

Täna istusin Mustamäe sotsiaalkomisjonis. Masendav kui palju on töötuid, sh neid, kes ei saa mingit abiraha, sest on pikaajalised töötud, kuid taotlesid toimetulekutoetust. Teise grupina olid eakad ja puudega inimesed, kes soovisid ravimitoetust. Uskumatu kui palju kulub inimestel Haigekassa soodustusega retseptiravimite välja ostmisele. Samas kulub üksikutel vanaduspensionäridel 2 ja 3 toaliste korteri kommunaalkuludeks poolpensionist, mõnedel rohkemgi veel. Kuna linnaosal raha vähe, siis olid arutusel hooldekodusse paigutamised ja kaasosaluste otsimine omaste ja pärijate näol. Arutasime igasuguste üldkulutuste nt gaasipliit, hambaproteeside, abivahendite ja taastusravi kulude osalist toetamist, kuid paljudele paraku tulid eitavad vastused, sest pension suurem ja ravimikulutusi siiski tasuti. Jätkuvalt on uus trend, kus mitut last kasvatad isad ja soovivad emade kontole laekuvat lastetoetust isade arvele. Need ettepanekud ka tublide ja kohusetundlike isade kasuks otsustatakse.

Töötutele ei oskagi muud soovitada, kui jalad selga ja Tõõtukassasse aga enne seda mõtle milline on sinu unistuste töökoht? Millised isikuomadused aitavad sul elus edasi liikuda ja millsed väärtused, hoiakud ja motivatsioon on vajalik. Koosta cv ja loe raamatuid, õpi ja arenda ennast, tutvu töökuulutustega. Samas on linnaosades alustanud tööd ka töötute klubid.

Loe lisaks:
Infopäev: Millest alustada, kui oled töötu?
Tallinna ettevõtlusamet korraldab 8. aprillil 2010 kell 11.00-15.00 infopäeva "Millest alustada, kui oled töötu?" Infopäev toimub Tallinnas, Eesti Rahvusraamatukogu konverentsikeskuses aadressil Tõnismägi 2.

Teemad:

• Milline on minu unistuste töökoht?
• Millised isikuomadused aitavad mul elus edasi liikuda?
  Väärtused, hoiakud, motivatsioon.
• Kuidas otsida tööd?
• CV koostamine. Soovitused tööintervjuuks.

Lektorid: Kristel Rannamees ja Ivika Born.

Infopäev on tasuta. Sünkroontõlge vene keelde.

Osalemiseks palutakse täita registreerimisvorm ettevõtja infopunktis või internetiaadressil www.tallinn.ee/koolitus.

Lisainfo: Tallinna ettevõtlusameti ettevõtja infopunkt Vabaduse väljak 7, Tallinn, tel 640 4225.

Psühholoogilist abi vajatakse praegu väga palju

Rasked ajad. Seda on märgata ka minu igapäevases töös, sest sellist telefonikõnede hulka, klientide ja pereliikmete kohapeale tulekut pole märganud eelnevatel suvedel. Helistatakse ja küsitakse nõu. Abipalved on seinast seina alustades peale puusaoperatsiooni haiglast kiiresti koju saamisel invatranspordi vajadusest, puuderaskusastme paberite segadusest ja nende viibimisisest, hambaarsti ja silmaarsti juurde pääsemisel ligipääsetavusest (hoonetesse saamine, pikad ravijärjekorrad), toimetulekuraskused ja üldiselt vähene teadlikkus. Informeeritus ja asjaajamise oskus. Pean silmas seda, et aetakse segamini vanaduspensionär, puudega inimene ja töövõime kaotuse protsent. Mõnel pärastlõunal avastan, et pole olnud aega lõunatki pidada. Tallinna linnakodanikel on hirm tuleviku ees ja kartus, et need vähesedki pensionid, toetused ja teenused vähenevad või kaovad sootuks. Tänane artikkel andiski selleks jälle mõtlemisainet.


Aita Keerberg: psühholoogilist abi vajatakse praegu väga palju

Majanduskriisi ajal suureneb vajadus psühholoogilise abi järele, sest kriis mõjutab tugevalt ka inimeste eraelu, ütleb kriisi- ja pereterapeut Aita Keerberg. •• Eestis on taasiseseisvumis-järgne suurim kriis. Ehkki elatustase on kõrgem kui 1990-ndatel, on praegune aeg ilmselt esimene kord taasiseseisvunud Eestis, mil inimestel on tunne, et asjad ei pruugi enam ülesmäge minna. Millist mõju avaldab see eraelule, kas kriis pigem liidab või lahutab perekondi?

Kriis võib mõjuda üht- ja teistpidi. Uuringud viitavad, et majanduskriisi tingimustes kiputakse rohkem lahutama. Perede purunemisi on rohkem ja hoogustub uute suhete loomine.

Kui inimestel on suured pinged ja palju stressi, siis pahatihti kanaliseeritakse ärevus paarisuhtesse. Halvas enesetundes võidakse süüdistada elukaaslast ja pereelu, inimene leiab, et keegi teda ei mõista. Enamasti me teame, et keegi ei saagi meid täielikult mõista, aga kriisiajal tundub see eriti valuline. Ja see-pärast otsitakse mõistmist kuskilt mujalt. See võib viia alkoholi või juhusuheteni – mis on neurootiline seiklemine lihtsalt selleks, et inimesel ei oleks nii ebamugav ja halb, see on põgenemiskäitumine. Ja kui inimesel on pinged väga suured, siis on väga kerge kujunema ka armumine kui süüdimatu seisund.

•• …te nimetate süüdimatuks seisundiks seda, millele on pühendatud nii suur osa meie kirjandusest ja kunstist?
Sest sellest on, mida kirjutada. Eks see armumine ole üks suur segadus inimese peas. See on tegelikult pealisehitis ja üks ilus lugu, et ei oleks nii, et inimene looma kombel lihtsalt ajab teist taga ja saab järglasi – nii kena on mõelda, et see kõik on üks suur ime. Aga paljud armumised, mida inimesed kaitsevad kui pühadust, on tegelikult neurootilised reaktsioonid, stressist läbipõlemise kaasnähud.

•• Kuid kas kriis võib ka peresid liita, tugevamaks teha?
Jah, loetakse kokku küll lahutusi, kuid keegi ei löö kokku seda, kui paljud püsisuhtepartnerid on saanud selle kriisi ajal väga palju lähedasemaks. On vana ütlus: kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ka kriisi kaudu saab õppida ja kasvada. Paljud inimesed õpivad just nüüd üksteist päriselt armastama, hoidma ja tundma. Võib-olla on see kriis pere jaoks esimene tõsist koostööd ja üksteisega arvestamist nõudev proovikivi.

•• Uudistest on läbi lipsanud, et kriisi ajal on kasvanud perevägivallajuhtumite arv. Ainuüksi Lääne-Virumaal on politseile tänavu seitsme kuuga tulnud 90 perevägivallaga seotud väljakutset, samal ajal kui terve eelmise aasta peale oli neid 88…

Jah, kriis võib viia ka vägivallani. Kui naine tunneb end halvasti, siis ta enamasti väljendab kurbust, pettumust, läbikukkumist. Aga meestel tekib kergesti ärritus ja viha. Kui inimene on haiget saanud ja vajab tuge, aga ei suuda seda vastu võtta, siis see võib tõesti viia konflikti eskaleerumiseni, vägivallani. Ühelt poolt on mõistetav see, kuidas inimesed suhtes vägivaldse käitumiseni jõuavad, aga vägivalda ei tohiks olla. Teist inimest ei tohi kahjustada, talle ei tohi haiget teha.

•• Praegune kriis näib Eestis ja maailmas tabavat mehi rohkem kui naisi. Meeste töötus kasvab kiiremini: kui mullu 30. juunil oli Eestis 7336 töötut meest ja 9636 töötut naist, siis tänavu 31. juulil oli töötud mehi 38 574 ja töötuid naisi 31 670. Sama tendents – et kaovad just meeste töökohad, ilmneb ka mujal Euroopas ja Ameerikas. Mida tähendab see meestele, kes on harjunud traditsioonilise soorolliga?

Jah, suutmatus pikka aega tööd leida on tõsine katsumus meestele, kes tahavad juhtida pere elu ja olla peasissetuleku hankija. Kuid see kriis ei ole kindlasti igavene. See ei ole pöördumatu muutus ühiskonnas. Inimesel on kergem kriisiga hakkama saada, kui ta usub, et asjad lähevad paremaks.

Praeguses kriisis on inimestel töötusega lihtsam psühholoogiliselt hakkama saada ka seetõttu, et see on niivõrd suur: seda tajutakse pigem loodusõnnetuselaadse olukorrana ja inimene ei taju siin nii palju omavastutust.

•• Jagatud tragöödiat on lihtsam taluda kui individuaalset?
Selge see. Kui töötus või muu kriis tabab üksikut perekonda, siis need individuaalsed kriisid on selles mõttes raskemad, et sellest ei saa kuskil avalikkuses rääkida. Aga praeguses kriisis, mis haarab paljusid inimesi, otsitakse lahendusi, pakutakse lahendusi. Kui inimesel on raske, võib ta mõelda, et kellelgi kuskil on veel raskem.
Just sellepärast ongi hea perekonnana koos elada – kui üks on parajasti raskemas olukorras või nõrgem, siis teine võtab end kokku ja on toeks.

•• Samal ajal on Eestis üks kõrgemaid lahutuste osakaale Euroopas. Ja läänemaailmas tervikuna otsustab järjest suurem osa inimesi jäädagi üksikuks.
Ametlik lahutuste statistika muidugi ei peegelda kõike, sest paljud suhted on registreerimata abielud. Ühiskonnas on palju muutunud. Oli aeg, mil valitses kujutelm, et abielu kui institutsioon on möödapääsmatu. Tänapäeval on nii religiooni roll kui ka surve igal juhul abielluda ja saada lapsi vähenenud. Muidugi on läänemaailmas süvenenud ka egoism, individualism ja enesekesksus. Aga inimese loomus pole ju muutunud, see on jäänud samaks. Ja väga paljud inimesed kogevad üksindust ja distantseeritust. Teistega seotud olek ja sõltuvus on tegelikult inimesele vajalikud.


•• Kuidas mõjutab vanemate töötus lapsi?
See on väga erinev. Kui perekond peab kulutusi kokku tõmbama, on väga tähtis sellest ausalt lastega rääkida.
Aga võib-olla see mõni aastat majanduslikku kitsikust võib lapsele kujuneda ka õppetunniks, kui ta hiljem täiskasvanuna mõtleb oma lapsepõlvele tagasi: mu isa või ema sai hakkama. Hoolimata sellest, et tal polnud tööd, säilitas ta inimliku väärikuse ja pidas vastu. Sellel õppetunnil on suur tähendus, kui vanemad annavad isiklikku eeskuju, et ükskõik kui raske neil on, nad saavad hakkama, mitte ei lase end muutuda viletsaks ohvriks, kes hakkab eluga jonnima.

•• Paljud ei pruugi selle kõigega nii eeskujulikult toime tulla. Kas kriisiajal suureneb vajadus psüh-holoogilise abi järele ja kas selle osutamiseks on Eestis piisavalt ressurssi?
Osa inimestest tõmbub kriisi korral endasse, ei otsi abi, kapseldub ja tunnetab eriti teravalt eksistentsiaalset üksindust. Inimese jaoks on oluline teada ja uskuda, et ta juhib ise oma elu. Ootamatute negatiivsete sündmuste või läbikukkumiste tõttu võib talle tunduda, et see ei ole nii. Paljudel pikemaks ajaks tööta jäänutel võib kujuneda depressioon. Vajadus psühholoogilise abi järele on kindlasti suurenenud. Iseasi on see, et paljud ei saa psühholoogi teenuseid kasutada. Kas või põhjusel, et see käib rahaliselt üle jõu.

•• Millist nõu teie annate nendele, kes on töö kaotanud või kardavad, et see võib juhtuda?
Kui inimene on suurte muutuste tõttu ühes elusfääris sattunud kriisi, siis on talle suureks abiks teiste eluvaldkondade hea väljakujunenud rutiin, miski, mis on läbi ja lõhki tuttav. Kui vähegi võimalik, oleks hea mitte ette võtta teisi suuri muudatusi. Tuleb tuletada meelde, et kõike head ei saagi poest raha eest osta. Ning et inimesena saan ma edasi minna kõigist raskustest hoolimata.

Töötavale pensionärile vaid pool pensioni

Minu arvates on see suure tööpuuduse juures üks arukas samm, et vanaduspenionärid puhkusele saata ja anda tööd noortele. Kimbutab juu töötus praegu noori, koolilõpetanuid, välismaal töökaotanuid, lapsepuhkuselt tööle ihkajaid. Minu mäletamist mööda on isegi põhjamaades seda rakendatud, et pensinile jäänud saab valida kas pension või siis töötamine ja pool pensionit. Kindlasti on sellel asjal kaks otsa ja on ka tööotsi, mida noored täita ei taha ja ei soovi, siis need vakantsed ja mitte atraktiivsed tööpotid on võimalik täita ka vanaduispensionil olijatega. Kui töötud peavad sotsiaalabi taotlema ja ei too maksudena Eesti riigile miskit sisse, siis vanaduspensionärid on eelnevate aastakümnetel tööd teinud ja saavad väljateenitud aastatelt vanaduspensioni. Kurb on asja juures see, et meie pensionide suurus pole võrreldav teiste heaolu riikidega ja seepärast paljud vanemas eas inimesed ka pensioni isa teenivad.

Aeg on ainuke ressurss, mis inimesel on

Käisin esmaspäeval sotsiaaldemokraatliku erakonna korraldatud õhtuülikoolis. Parimad pärlid on siin:

Rein Raud: Aeg on ainuke ressurss, mis inimesel on. Me ei tea, kui palju meil seda on, aga meil on eluiga – nii palju on meil aega. On üks väga nõme ingliskeelne kõnekäänd: aeg on raha. Äärmisel juhul võib olla vastupidi: raha võib olla aja mõõtühik. Rahaga võib mõõta seda aega, mida ma annan ära oma olemasolevast ressursist ja teen midagi, mida ma ei taha teha, näiteks tööd, ja selle eest saadud rahaga kompenseeritakse mulle minu käest ära võetud aeg. Selle rahaga ma saan teise osa oma ajast tinglikult kahekordistada.

See oleks mõistlik kokkulepe, aga siin tekivad probleemid. Esiteks, ma ei tööta ainult kaheksa tundi, vaid tunduvalt rohkem. Minu meelest on meie ajastu suurimaid probleeme see, et me anname vabatahtlikult ära järjest rohkem aega, selleks et järjest vähem aega oleks meie oma, selline, nagu me tahame.

Teine probleem on efektiivsus. Kõike tuleb teha võimalikult kiiresti. Kuna see aeg, mida ma ära annan, ei ole ikka piisav, siis tööandjad soovivad, et me teeksime selle aja jooksul võimalikult palju. Me töötame minimaalpiisavuse põhimõttel.

Kolm tarka: inimene vajab töö ja tarbimise asemele uut ajatäidet
Kogu maailm kogeb suurt majanduskriisi ja suuresti ka väärtuskriisi. Sellest, mis on valesti ja kuhu me peaksime edasi liikuma, rääkisid kirjanik Jaan Kaplinski, TLÜ professor Mihhail Lotman ja TLÜ rektor Rein Raud.

Jaan Kaplinski: Probleemide üks tuum on selles, kuidas leida pidurid meie käitumisele, mis on muutunud meid ennast ja keskkonda hävitavaks.

Räägime näiteks suhkrust. Evolutsiooni käigus on meisse kinnistunud himu magusa järele. Suhkrud on olulised energiaandjad olukorras, kus energiat puudu jääb. Igasugune energiaallikas võib olla omamoodi maiustus. Oma esivanematelt ja eellastelt oleme saanud teatud soodumused, himud ja vajadused.

Aga me oleme saanud kaasa ka kahe kõrva vahel asuva tõhusa arvuti, tänu millele oleme hakanud hoopis hõlpsamini kätte saama, mida tahame. Tuhat aastat või veidi vähem tagasi õpiti Indias tegema suhkrut. Oli aeg, kus suhkrut peaaegu kaaluti kullaga, see oli nii väärtuslik. 19. sajandil sai suhkur aga odavaks. Tänapäeval on suhkrut nii palju, et see on muutunud probleemiks meie tervisele.

Ma arvan, et see on ka praeguse olukorra võrdpilt. Me oleme õppinud oma vajadusi nii tõhusalt rahuldama, et see on muutunud probleemiks. Meil oleks vaja pidureid. Suur osa meie tsivilisatsioonist toimib kui tohutu masinavärk, mis rahuldab meie vajadusi, himusid, soove ja tahtmisi. Veel enam, see masinavärk suudab neid ka stimuleerida. Ja küsimus on selles, kuidas leida sellisele käitumisele pidurid.

Mihhail Lotman: Ületarbimine, ahnus ja ressursside raiskamine on kriisi mõistmiseks väga olulised, aga ma oleks šarlatan, kui ma ütleks, millised on kriisi täpsed põhjused, millised on tagajärjed ja millised on retseptid kriisist väljumiseks. Kui me ei tea, mis toimub (ja enamasti me ei tea), on meie orientiirid eetilised.

Ma ei tea, mida tuleb teha, aga ma tean, et on asju, mida ma iialgi ei tee. Need asjad ei ole üksnes seotud poliitilise või ühiskondliku käitumisega. Ka teaduses toimub sama. Tihti võivad teod, mis tunduvad teaduslikult edumeelsed, kuid eetiliselt kaheldavad, tuua ka teaduse või majanduse jaoks väga halbu tagajärgi.

Hullulehmatõbi tekkis sellest, et loomadele anti efektiivset sööta, mille komponendiks oli veiseluudest pulber. Juba haiguse esimesed uuringud näitasid, et see ei ole uus tõbi. Juba 20. sajandi alguses avastati ja diagnoositi säärane tõbi Paapua Uus-Guineas kui kannibalide haigus.

Inimestel on kusagilt saadud eetiline keeld, et inimene ei söö inimest. Inimene tegi aga lehmast kannibali. Meil ei olnud mingisugust majanduslikku põhjust, miks mitte sööta lehmadele veiseluudest tehtud pulbrit, aga see on see, mida ma nimetan ontoloogiliseks patuks.

See on ka praeguse üleilmse kriisi puhul väga oluline. Kuidas siin käituda? Sellistes olukordades on eriti oluline järgida moraalseid ja oma olemuselt üsna konservatiivseid norme.

Kes on vaadanud mõnda 70ndatel tehtud actionfilmi, see teab, kui aeglaselt need venivad. Praegu tehtud actionfilm on minu jaoks juba liiga kiire, ma ei jõua seda jälgida. Neile noortele, kes kasvavad üles sellise visuaalse tempoga keskkonnas, tunduvad suureks saades ka praegused filmid liiga aeglased. Sellel kiiruse kasvul ei ole piirväärtust, kui inimese organism suudab sellele adapteeruda.

See tähendab, et minimaalpiisavuse juures jõuab kätte punkt, kus enam efektiivsemaks minna ei saa, kuid samal ajal on kulutatud ära kogu aeg, mis meil on, ja pole enam midagi, millesse me tahaks oma äraantud aega üle kanda. See aeg pole veel käes, aga aeg-ajalt on selle märke tunda.

Minu arvates oli kriis siis, kui kiirus kasvas. Praegu, kui kiirus enam ei kasva, on selles võib-olla ka midagi positiivset.

Rein Raud: Olen nõus, et kriisist pole võimalik vanade vahenditega, seniste programmidega välja tulla.

Töötuse seletus on, et tekib olukord, kui inimeste aega enam ei vajata. Tehku nad sellega, mida tahavad. See meenutab olukorda, mis oli Soomes, kui endine idaekspordile suunatud tööstus kokku kukkus. Soome tegi suured investeeringud, et inimestel oleks midagi oma ajaga teha – end täiendada, õppida midagi uut. Rahvaülikoolid töötasid ja sugugi mitte kõik, mida seal õpetati, polnud selleks, et õppida uut ametit. Neile peeti loenguid, et inimesed kasutaksid aega pigem selleks, et ennast ehitada, ja mitte selleks, et ennast lammutada, sest kui inimeste kätte jäävat aega kasutatakse destruktiivselt, siis on küll pahasti.

Jaan Kaplinski: Minu jaoks pole praegu ainult majanduskriis, vaid terve meie tsivilisatsiooni kriis. Ma rääkisin enne hüperstiimulitest. Meie tegelikud põhivajadused on ammu täidetud.

Tsivilisatsioon on pingutanud, et luua uusi vajadusi, et inimest rakendada ja leida tema ajale rakendust. Aga see rakendus on olnud väga ühekülgne – töö ja tarbimine. Sellele järgneb inimlik kriis. Me peame leidma inimese elule mingi muu sisu kui tootmine ja tarbimine.

Vestlusring toimus Sotsiaaldemokraatia Õhtuülikooli loengu raames Tallinna Ülikoolis 20. aprillil.