Sotsiaalteenuste nõuded Tallinnas 2010

Tore on teada saada, et uued sotsiaalteenuste standardid on suve lõpus vastu võetud. Olin isegi parandusettepanekute esitaja ja nii mõndagi on täpsustatud, kuid veel sel nädalal võitlesin ühe tubli ja targa perearstiga, kes helistas mulle ja teatas, et tema ei soovinud täita raske liikumispuudega inimesele invatakso teenuse taotlemiseks arstitõendi vormi. Selgitaisn siis arstile, et mida on vaja sinna tõendile kirjutada ja lootsin, et ta sai aru, mida temalt küsiti. Kedagi ei saa sundida, eriti veel arsti, täitma pabereid, kuid on kurb, kui perearst küsib puudulikult trükitud tõendi eest 50 krooni ja puudega inimene ei saa ikka vajalikku paberit kätte, millel oleks välja kirjatud abivahenditena karkude kasutamisne. Samas vajab inimene seda tõendid üks kord invatakso teenuse taotlemisel. Kõik on nii salastatud, et miskit pole kuskile kirja pandud. Mis mul muud teha kui kurta muret ja küsida nõu targematelt ja loota perearstide mõistlikkusele. Enamus nendest arstidest pole selles tõendi küsimises probleemi teinud.

Nii saingi teada, et sotsiaalteenustel uued nõuded on vastuvõetud. Loe siit nende nõuete kohta täpsemalt Sotsiaalteenuste nõuded . Tallinna Linnavalitsus 11.08.2010 korraldus number 1215. Redaktsiooni kehtivus 11.08.2010 - ...

Mustamäe vajab supikööki!

Kadi Pärnitsaga sai sel teemal pikal räägitud. Ka Volikogu sotsiaalkomisjoni väljasõidu istungil 03.03.2010 sai sellest teemast räägitud. Nüüd siis on Kadi kirjutanud Pealinna lehte ka artikli töötusest ja supiköögi vajadusest. Samuti jagan tema arvamust, et sotsiaaltoetuste määramine on ajast ja arust...

Töötuse painega rinda pistmiseks peavad pingutama kõik

15.04.2010

Riikliku toimetulekutoetuse määramise ja maksmise kord on ajast ja arust, leiab Tallinna volikogu sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni esimees Kadi Pärnits. Üks tänastest tõsistest sotsiaalprobleemidest on see, et sotsiaalmajutusüksustesse paigutamise järjekorras ootab ligi 400 inimest ja samal ajal suureneb sinna paigutamist vajavate inimeste hulk üürivõlglaste arvelt, kes oma senistest kodudest lahkuma peavad. Sotsiaalmajutusüksused ajavad oma asja kuidagi ära, kuid lähitulevikus on oluline, et varjupaigateenust ei peaks osutama keldrites.

Odavad öömajad

Kuigi sotsiaalmajutust vajavad lähiajal üha enamad rahumeelsed pereinimesed, ei ole linnaosad uue sotsiaalmaja avamisest alati vaimustuses. Mustamäel on Akadeemia tee ümbruse turvalisus ja õhustik paranenud alates sealsete ühiselamute sulgemisest, ja et kaks sotsiaalmajutusüksust seal juba on, võib kolmanda avamine sealsamas olla ümbruskonna elanike jaoks probleemne. Varjupaigateenuse tervikut silmas pidades on oluline pakkuda seda eri linnaosades. Kahtlemata on linna tehtud töö varjupaikade loomisel kaasa toonud selle, et viimastel aastatel ei ole inimesi surnuks külmunud, abivajajad saavad ulualust ning vajadusel resotsialiseerumise teenust. Hind – sotsiaalmajutusüksuses elamisel 600 ja varjupaigas 300 krooni kuus – on selline, millele linn maksab oluliselt peale, kuid arvestades kas või toimetulekutoetuse äärmiselt madalat taset, ei ole öömaja hinda võimalik eriti palju tõsta.

Igati mõistlik oleks, et see 300 krooni kuuluks toimetulekutoetuse maksmisel üürikuluna kompenseerimisele. Täna see nii ei ole – toimetuleku määramise ja maksmise kord on ajast ja arust ega arvesta tänast olukorda. Siin peaks valitsevad erakonnad asja tervikuna üle vaatama. Teine asi on hädasolijatele söögi muretsemine – sellest on pikalt räägitud, et firmadel võiks raskel ajal olla õigus pakkuda varjupaikadele lihtsamaidki toiduaineid, millel «parim enne» möödas.

Vaja veel supikööke

Kahtlemata on lähiaja tõsine küsimus täiendava supiköögi avamine Mustamäel. Praegu pakub odava toidu võimalust päevakeskus. Kui seni oleme harjunud, et päevakeskused on kohad, kus eakatele pakutakse ühist ajaveetmist, odavamat söömisvõimalust ja igapäevateenuseid, siis praegu on võimalik ka töötutel kasutada päevakeskuses internetti ja lugeda ajalehti. Ka lõunasööki on võimalik osta väga soodsate hindadega, Mustamäel näiteks maksab supp 9 ja praadi 20 krooni. Eri ringide võimaldamine töötutele ja päevakeskuste pikem lahtiolekuaeg (praegu avatud kella viieni) vajaks juba lisavahendite leidmist.

Vaadates toimetulekutoetuse saajate arvu tõusu, aegunud korda ja keerulisi probleeme ning mitmeid rakendamist vajavaid toetusi (toasooja, veehinna ja maamaksu kompenseerimine), on sageli keeruline sotsiaalmajutusüksuste ja varjupaikade järjekordi vältida. Linn peab kindlasti toetuste taotlemise korrad üle vaatama, et vältida asjatuid lisapingeid. Väga kahju on sellest, et meie keskvalitsus on nii kaugel reaalse olukorra adekvaatsest hindamisest ja kiirustab omavalitsuste vastuseisust hoolimata aprillist käivitama uut sotsiaalteenuste ja –toetuste andmeregistrit, mis teeb sotsiaaltöötajate elu veelgi keerulisemaks ja võib kaasa tuua tõrked inimeste teenindamisel. Hea meel on aga kokkuleppe üle linna tasandil, et lisaressursi tekkimisel lisatakse esimeses järjekorras lisavahendeid sotsiaaltööks ja teenuste osutamiseks.

Puudega inimesi ei tunta ära: kas teadmatus või lihtsalt hoolimatus?

Mida teeksid sina? Artikkel pärineb Tiina Kangrolt 6.04.2010 Linnalehest.

MEIE ELU

Mis mõtted sind valdaksid, kui saad äkitselt telefonikõne taksodispetšerilt, kes palub viivitamatult järele tulla oma purjus pojale, kelle taksojuht on autost välja visanud?

Just niisuguse kõne sai nädalapäevad tagasi Mare Leomar, kes oli takso tellinud, et tema puudega poeg saaks taastusravikeskusest koju sõita.
21-aastane Veli-Johan kasutab liikumiseks ratastooli ja ka kõnelemine tuleb tal pisut teistmoodi välja kui päris tervetel inimestel. Ema tellitud taksot kasutab ta paratamatult üsna sageli, sest peale kooli – Veli lõpetab gümnaasiumi viimast klassi Heleni koolis – käib ta mitu korda nädalas taastusravil. Kooli ja tagasi sõidab Veli invabussiga, mille teenust Tallinn ostab Termaki autopargist. Ka taastusravile saab noormees paar korda kuus sõita Tulika taksoga, kellega Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuametil on invataksoteenuse pakkumise leping. Linn kompenseerib raskema puudega inimestele vajalikud sõidud 500 krooni ulatuses kuu kohta, aga kui sellest ei piisa, tuleb liikuda muul moel.

Üle kivide ja kändude
“Termaki bussijuhid on ülikenad, ka Tulika juhid on väga professionaalsed ja hoolivad. Kui me aga oma lisasõite teeme, siis muidugi nende hinnatase jääb kõrgeks ning nõnda otsime odavamaid võimalusi,” alustab Mare Leomar juhtunud loo pajatamist. “Meil peres autot ei ole ja kui olen ise tööl või näiteks kodus haige, siis poeg üksinda ratastoolis bussiga liikuda eriti ei saa. Nii tulebki vaadata taksode poole. Tol õnnetul päeval polnud sõidukit anda ka Laki Taksol, kus oleme avastanud väga toredad juhid, ja ma tellisin auto meile seni täiesti tundmatust odavfirmast Inter Takso,” jätkab ta.
Mare muidugi mainis, et tegemist on puudega noormehega, ja samale asjaolule pidanuks kaudselt viitama taastusravikeskuse aadresski, kuhu takso telliti. Ometi läks kõik just nii nagu ülal kirjas. Juht pidas imelikult liikuvat ja kõnelevat poissi joodikuks ning keeldus teda teenindamast, dispetšer andis õiguse taksojuhile ja palus emal laps ära koristada.
Kui šokeeritud Mare Leomar abipalvega Eesti Liikumispuudega Inimeste Liitu helistas, vastati taksofirmast sealsele kontaktisikule juba uue versiooniga: ratastool polevat taksosse mahtunud – seesama kokkupandav ratastool, millega Veli-Johan juba pikki aastaid igasuguste autodega liikleb! Ja üleüldse polevat mingit probleemi olnudki.
Nii siis jäigi. Mare Leomar sai targemaks, et odav ei pruugi olla hea ja et puudega inimeste olemasolu pole veel sugugi kõigile tuttav teema. Hoolimata sellest, et nad elavad meie hulgas ning neist ja nende probleemidest on juba mitukümmend aastat üsna palju räägitud.

Odav pole alati parim. Siin siiski tegemist hoolimatusega. Taksojuhte on vaja koolitada, sest kui taksojuht arvab, et ta teab, siis võib juhtuda, et ta ei tea ja oska puuetega inimesi teenindada. Tore on kui Termaki ja Tulika taksojuhid kiita saavad. Meie Tallinna Puuetega Inimeste Kojas koolitame taksojuhte teenindama puuetega inimesi.

Tiia Tiiki vastus üliõpilasele liikumisvõimalustest Tallinnas, talvisel ajal.

Kes ise agar küsima, sellele jaoks leian ikka aega, et vastata. Selleks ma blogit peangi, et kogemusi vahetada ja infot jagada. Loodan, et ta selle koolitöö-uurimuse valmis sai ning panen lugemiseks siiagi. Kirjutab Tallinna Pedagoogilise Seminari tudeng ja tal oli vaja teha analüüs ratastooli teekond. Sellega seoses tekkis paar küsimust, millele ise ei osanud vastust anda. Leidsin internetist Teie blogi ja seda lugedes sain mõned vastused enda küsimustele. Kuid paar konkreetsemat küsimust tekkis mul veel. Kas te oskate ja oleksite nõus nendele vastama? ikka nõus.

Küsiks siis, et mis on need probleemsed kohad Tallinna kesklinnas, et kus konkreetselt on liikumispuudega inimestele vähe mõeldud? kus neid pole, sõltub selle kuhu minna ja kuidas sinna saab (trammi ja kõrgete bussidega on raske liikuda, vajalik madalate bussidele kaasa võtta abistaja, raamatukogusse saaiseks vaja kutsuda nt Estoonia pst-l inimene, kes uksi avab jne)

Ja kas sellise lumega on võimalik liikuda Tallinna kesklinna tänavatel? (arvestades, et osad rajad on suhteliselt kitsad, et kas on kinnijäämise/kukkumise oht) praktiliselt ei ole võimalik, sest ratastooli rattad vajuvad lumest läbi või jäävad kinni ja inimene võib ratastoolist välja kukkuda, kitsastest kohtadest läbi ei pääse jmt.

Kas Tallinna linn teeb või toetab kuidagi, et sellise lumega ratastooliga liiklejad saaksid oma igapäeva toimetused ja käigud tehtud? Infot saad ka meie kodulehelt www.tallinnakoda.ee

Nii kiire on, et pole mahti olnud vastata aga teen seda siiski. Olen ise ka TPSis õppinud ja seda tööd teinud. Kirjutan sulle kirja sisse vastused. Kõige pealt mõtle välja, kuhu ratastoolis inimene minna tahab. Näiteks kodust poodi või kodust arsti juurde või päevakeskusesse. Seejärel on vaja mõelda kuidas ratastooliga toast õue saa? kas on vaja abistajat või Tallinn pakub ka invatakso või ratastooli invabussi teenust. Siis mõtle kuidas liikuda saab tänavatel - kui on lumi, siis on ksi pea võimatu liikuda, isegi autoni või autoga sõites invaparkimiskohtadele või parkimiskohtadele on raske pääseda. Üldiselt on nii, et kesklinnas on viimaste aastatega oluliselt paremaks läinud. Nt pangad, Viru keskus, Tallinna Kaubamaja, Splaris, Coca Cola Plaza on need kuhu pääseb. Aga vanalinnas ja väiksematesse poodidesse, vanadesse majadesse on raske kui mitte võimatu sisse pääseda. Kõnnitee servad on üldiselt ehitatud madalaks. Panen sulle lisasse ka oma uuriuse 2009 ja tööversiooni Tallinna teenustest, mis ei läinud raha puudusel jmt probleemide tõttu trükki. Ka hambaarst ja inkotuba.

Tallinnas on lisaks invatakso teenusele ka isiklik abistaja teenus, koduhooldus jmt. Aga kõik saab alguse inimesest, kui oled hea suhtleja ja sul on toetav pere ja sõbrad, siis nende abile tasub loota. Ka mõni kooliõde või vabatahtlik saab abiks olla. Puuetega inimeste ühingud, kojad ja liidud on need MTÜ-d, kus osaleda, nõu küsida või huvitavalt aega veeta. Vt Tiia Järvpõllu blogi

Ilmus puuetega inimeste infoleht “Kojaline”

Raepress, 17. november 2009
Tallinna Puuetega Inimeste Kojal ilmus puuetega inimeste valdkonda kajastava infolehe „Kojaline“ esimene number. Kaks korda aastas ilmuva tasuta infolehe eesmärk on parandada puuetega inimestele, nende lähedastele ja valdkonna spetsialistidele suunatud informatsiooni kättesaadavust- kajastada puuetega inimeste elu, tutvustada neile suunatud toetusi- teenuseid, puuetega inimeste ühenduste tegevusi jmt.

Infolehe „Tegija“ rubriigis on võimalik tutvuda tublide töötajatega hoolekande, tervishoiu või hariduse valdkonnas, keda on esile tõstnud puuetega inimesed või nende pereliikmed. Esimeses infolehes on selleks Tallinna Lastekodus intervallhoolduse teenust osutav vanemsotsiaaltöötaja Julia Visnjova. Igas infolehes tutvustatakse ühte Tallinna Puuetega Inimeste Kojaga seotud persooni ja liikmesorganisatsiooni, nii on esimeses numbris portreteeritud Koja arvutiprojekti eestvedajat Ian Oja ning Tallinna Parkinsoni Haiguse Seltsi tegemisi. Politolooog Anu Toots tõstatab oma arvamusloos küsimuse- kas sotsiaalpoliitika on muutumas asotsiaalseks? Lemme-Getter Bogatkin heidab artiklis „Lapsed, kes õpetavad eluväärtusi“ pilgu puuetega laste ja nende perede olukorrale.

Infoleht on kättesaadav Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses (Endla 59), Tallinna linnaosade sotsiaalhoolekande osakondades ning Tallinna Linnavalitsuse teenindusbüroos (Vabaduse väljak 7). Elektroonilisel kujul on infoleht allalaetav Tallinna Puuetega Inimeste Koja koduleheküljel www.tallinnakoda.ee 20 leheküljelise infolehe tiraaž on 1000 eksemplari, lehe väljaandmist toetab Vabaühenduste Fond.

Tallinna Puuetega Inimeste Koja eesmärgiks on kaitsta ja esindada puuetega inimeste huve Tallinna tasandil. Koda on katusorganisatsiooniks 22-le Tallinna puuetega inimeste ühingule. Tallinnas on kokku üle 20 000 puudega inimest, kellest 4700 kuulub Koja liikmesorganisatsioonidesse.

Lisainfo: Tauno Asuja
Tel 52 56 560
www.tallinnakoda.ee

Puuetega inimeste suurim probleem on vanad ühissõidukid

Puuetega inimeste suurim probleem on vanad ühissõidukid
Autor: Päären Mardiste

Tallinna puuetega inimesed peavad pealinna ühistranspordi olukorda liikumispuudega inimeste jaoks kesiseks ning lähenev talv muudab ühistranspordist sõltujate olukorra veelgi murettekitavamaks.

„Kui Tallinna linnal oleks raha, et osta kaasaegseid busse, trolle ja tramme, siis oleks olukord hea,” ütles TPIK-i (Tallinna Puuetega Inimeste Koda) projektijuht Tiia Tiik. Aga olukord ei ole hea ja kui näiteks talvel juhtub, et graafikujärgse madalapõhjalise bussi asemel tuleb kõrge, siis puudega inimesele tähendab see väga ebameeldivat olukorda.

“Juba 10 minutit –3 kraadiga istuda on nagu külmkapis olemine,“ märkis Tiik. Samas möönis ta, et võrreldes viie aasta taguse ajaga on praegune seis tunduvalt parem.

Tallinnas halb teeninduskultuur

Muret teeb bussijuhtide teeninduskultuur. Taas kerkib probleem talviti, kui bussijuhid peatavad masina nii, et uksed on posti või lumehunnikuga kohakuti. On juhtunud ka seda, et ratastoolis inimesed jääva ühissõiduki uste vahele. „Ratastoolis inimene on sama väike, kui eelkooliealine laps. Kui ta tahab maha minna ja inimesed seisavad ees, siis ta ei pääsegi liikuma,“ seletas Tiik.

Kaasreisijatel soovitas Tiik puudega inimeste abistmisel tagasihoidlik olla, sest see võib mõlema jaoks ohtlikuks osutuda. Tema sõnul võib juhtuda, et inimene kukub ratastoolist välja või võib abistaja ise end vigastada. „Ükski inimene ei pea appi minema, kui teine pool seda just ei küsi. Puudega inimene on tihtipeale ikka piisavalt palju ise võimeline hakkama saama,“ ütles ta.

Transpordiamet lubab olukorda parandada

Tallinna Transpordiameti juhataja asetäitja Tiit Siimoni sõnul on järgmisel aastal plaanis osta 14 uut trolli ja 15 bussi, mille uksed on madalal.

Lisaks on linnal plaanis ühissõidukite infosüsteemide parandamine, mis vajadusel võimaldab teatud ühistranspordi suundadel rohelise fooritule kestust pikendada või punase fooritule kestust lühendada. Rakendatakse ka häälteatamisseadmed, mille abil saab ühissõidukites teadustada üheaegselt nii saabuva kui ka järgmise peatuse nime.
Tallinna Puuetega Inimeste Koda korraldab 15.–16. oktoobril puuetega inimestele, nende lähedastele ja spetsialistidele suunatud messi „Invamess 2008", mille eesmärk on jagada laialdast teavet teenustest ja toodetest, mis aitavad parandada igapäevast toimetulekut.

Puuetega inimestele võrdsed võimalused

Artikkel on ilmunud ajalehes „Sotsiaaldemokraat” november 2006

Eestis on viimastel aastatel oluliselt suurenenud sotsiaalhoolekandele eraldatavad rahalised vahendid, kuid toetustest on vähe, et olukorda parandada ja teenustele mõeldud raha on ebapiisavalt. Kuna hinnanguliselt on riigi elanikkonnast 10% puuetega inimesed, siis kaasnevad kulutused abivahenditele, teenustele, pensionidele ja toetustele.

Olukorras, kus töötus on asendunud tööjõu puudusega, tuleb kaasata puuetega inimesi ja laste vanemaid. Just see sihtgrupp on kaotanud konkurentsivõime ebapiisava hariduse, oskuste ja teadmiste osas meie kiiresti muutuval tööturul. Vajadus on nõustada inimesi ja korraldada psühholoogilisi koolitusi motiveerimaks puuetega inimeste töötamist; teha kättesaadavaks abivahendid, eriti arvuti ja interneti püsiühendus. Selleks, et puudega inimene saaks haridust ja tööd, on vajalik tagada piisavalt rahastatud taastusravi ja rehabilitatsioon, kohene nõustamisabi traumajärgselt või vahetult peale puudega lapse sündi. Vaja on arendada kesk- ja kõrghariduse kättesaadavust ning muukeelsele elanikkonnale eesti keele õpet ja e-õpet. Selleks tuleb korraldada täiend- ja ümberõpe paindlikumaks, eriti peale haigestumist või traumat.

Töötamise võimalus peaks olema kaugtöö, osaajalise või täisajaga tööna ning riik kompenseeriks puudega inimese tööga seotud kulutused tööandjatele ja puudega inimesele. Probleemiks on rehabilitatsiooniteenuste ebapiisav rahatus või inimesed, kes loobuvad ravist, suutmata maksta rehabilitatsiooni- ja meditsiiniteenuste ning kaasnevate kulutuste (transport, eriarstide visiiditasud, ravimid) eest. Erinevate omavalitsustes tõlgendatatakse toetustemääramise süsteemi erinevalt ja nii ei jõua rahaline abi inimesteni. Toetuste maksmisel arvestatakse kogu perekonna sissetulekut ja hoolekandeseadusest tulenevat kohustust saada abi vanematelt ja täiskasvanud (õppivad, lapsi kasvatavad) lastelt. Põhjamaade eeskujul peaks arendama teenuseid ning kujundama eluaseme poliitikat nii, et ehitada erinevaid noorte- ja eakatekodusid, kus puuetega inimestel oleks võimalik elada ja puudest tulenevalt ka toetavaid teenuseid kasutada. Jääb loota, et aastal 2008 kehtima hakkav puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muudatus aitab kaasa puuetega inimeste iseseisvale toimetulekutule, võimaldades sotsiaalset integratsiooni, tagades võrdsed võimalused ja hüvitades osaliselt puudest tingitud lisakulud. Laste puhul lähtutakse nende arengu toetamist ja hariduse omandamist, tööealiste puuetega inimeste puhul inimeste töötamise soodustamisest ning eakatel puuetega inimestel teenuste vajadustest hooldamisel.

Põhiseadus on aluseks, mis tagab igale inimesele võrdsed võimalused saada vajalik haridus, omandada eriala ja täisealisena elada iseseisvat elu. Töö aitab puuetega inimestel muutuda toetuste saajast maksumaksjaks ja olla sotsiaalselt aktiivne ühiskonna liige.

Invataksost meil ja mujal

Artikkel on ilmunud Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu infolehes nr 20/2003. Liikumispuudega inimestel, eriti sügava ja raske puudega ratastooli kasutajatel piirab toimetulekut invatranspordi halb kättesaadavus ja kallidus. Peale Tallinna, Tartu ja Pärnu, kus teenus toimib enamvähem normaalselt, ei saa mujal sellega kuidagi rahul olla, maapiirkondades see praktiliselt puudub. Liidu juhatus on soovitanud ühingutel pöörduda omavalitsuste poole nõudmisega invatranspordile eraldi eelarverea sisseseadmiseks. Täna uurime, kuidas on korraldatud taksoteenus puuetega inimestele Tallinnas ja Saksamaal. Selgitusi annab Tallinna Puuetega Inimeste Koja taksoteenuse projektijuht Tiia Tiik Invatransporditeenus Tallinnas: Soodushinnaga taksoteenus on transporditeenus sügava ja raske puudega inimestele, kelle alaline elukoht on registreeritud rahvastikuregistris Tallinna aadressil ning kes oma puude tõttu ei saa kõrvalabita kasutada ühiskondlikku transporti. Eesmärk on parandada puuetega inimeste elukvaliteeti ja avardada nende võimalusi ühiskonnas toimetulekuks. Invatransporditeenust osutatakse alates 19.maist 1998. aastast. Algselt väljastati teenuse kasutamiseks kviitungeid, kuid juba viis aastat, alates 1. novembrist 1998. a. on kasutatud magnetkaarte. Firmadest on teenust osutanud Tulika Rent, Tulika Takso, Esra, Linnatakso ja Toiran. Tallinna linna eelarvelistest vahenditest tasutakse taksofirmale osutatud teenuse eest, millest on maha arvatud kliendi omaosalus. Teenuse loomisest alates on koordineerijaks MTÜ Tallinna Puuetega Inimeste Koda. Anname informatsiooni, töötame välja teenuse kasutamise korra, väljastame magnetkaarte, edastame taksofirmale nimekirjad, otsime lahendusi klientide probleemidele, vajadusel kutsume kokku taksokomisjoni, kuhu kuuluvad teenusekasutajate esindajad ja linnaosa puuetega inimeste spetsialist. Samuti koostame aruandeid ja arved, mille esitame Sotsiaal- ja Tervishoiuametile. \par Alates 2002. aastast viime läbi uuringut teenusekasutajate hulgas, uuringu tulemustega saab tutvuda Tallinna koja koduleheküljel www.tallinnakoda.ee . Hetkeolukord: Teenuse kasutamise võimalus\par on kokku 599 kliendil, kellest sügava puudega on 228 klienti ja raske puudega 371, lapsi on kokku 78. Ratastooli ja tugiraami kasutab, pimedaid ja raske nägemispuudega kliente on 104 ning liikumis- ja liitpuudega kliente 311. Alates 2001.a. osutatakse üle 65-aastastele puudega inimestele teenust ainult juhul, kui nad liiguvad ratastoolis. Teenust osutavad Esra väiketaksod ja OÜ Toiran. Esra takso kasutamise võimalus on 523 kliendil. 76 ratastoolis kliendil on võimalus kasutada ratastoolibussi. Takso kuulimiit on 350 krooni, millest klient tasub omaosalusena 25% arvest. Bussi kuulimiit on 10 sõitu, kusjuures 1 sõit v\õib kesta kuni 0,5 tundi. Klient tasub omaosalusena 10 krooni sõidualustamistasu ja 1.50 krooni kilomeetrilt. Taksot saab telefonilt 66 14 000 ja 1300, ratastoolibussi on vaja 12 tundi ette tellida, võimalusel täidetakse tellimus lühema aja jooksul. Tellimisel tuleb teatada, kas soovitakse tellida taksot või ratastoolibussi, magnetkaardi number, sõidu aeg, aadress, telefon ja abivajadus, ratastoolibussi puhul ka orienteeruv tagasisõidu aeg. Invatransporditeenus Saksamaal Schwerini linna puuetega inimeste aasta moto on "Mitte midagi ei toimuks ilma meieta!"

SDE Valimisprogrammi tutvustus 2007

Tiia Tiik Kandidaat nr. 853
Olen sündinud 1969.aastal Tallinnas. Lapsepõlv möödus koos õdedega Kalamajas, edasi koolitee Lasnamäel ja keskharidus Tartus, kus õpetati nägemispuudega lapsi. Olen lahutatud, kahe poja ema. Inimene õpib kogu elu. Hindan haritust ning seetõttu pean meeldiva töö ja huvipakkuva elu aluseks enesetäiendamist. 2007.aasta kevadel saan kõrghariduse sotsiaaltöö alal ja aastast 1999 töötan Tallinna Puuetega Inimeste Kojas projektijuhina. Minu huvideks on tantsimine, lugemine ja sport. Elades mere äärses Tallinnas meeldib mulle vabasid hetki veeta looduses ja mere ääres jalutades või jalgrattaga sõites. Riigikokku kandideerima ajendas mind rahulolematus Eesti sotsiaalpoliitikaga. Eestis on viimastel aastatel oluliselt suurenenud sotsiaalhoolekandele eraldatavad rahalised vahendid, kuid toetustest on vähe, et olukorda parandada ja teenustele mõeldud raha on ebapiisavalt. Kuna hinnanguliselt on 10% riigi elanikkonnast puuetega inimesed, siis kaasnevad kulutused abivahenditele, teenustele, pensionidele ja toetustele. Olukorras, kus töötus on asendunud tööjõu puudusega, tuleb kaasata puuetega inimesi ja laste vanemaid. Just see sihtgrupp on kaotanud konkurentsivõime ebapiisava hariduse, oskuste ja teadmiste osas meie kiiresti muutuval tööturul. Vajadus on nõustada inimesi ja korraldada psühholoogilisi koolitusi motiveerimaks puuetega inimeste töötamist; teha kättesaadavaks abivahendid, eriti arvutid ja interneti püsiühendus. Selleks, et puudega inimene saaks haridust ja tööd, on vajalik tagada piisavalt rahastatud taastusravi ja rehabilitatsioon, kohene nõustamisabi traumajärgselt või vahetult peale puudega lapse sündi. Vaja on arendada kesk- ja kõrghariduse kättesaadavust ning muukeelsele elanikkonnale eesti keele õpet ja e-õpet. Selleks tuleb muuta täiend- ja ümberõpe paindlikumaks, eriti peale haigestumist või traumat. Töötamise võimalus peab olema kaugtöö, osaajalise või täisajaga tööna ning riik kompenseerima puudega inimese tööga seotud kulutused tööandjatele ja puudega inimesele. Probleemiks on rehabilitatsiooniteenuste ebapiisav rahastus või inimesed, kes loobuvad ravist, suutmata maksta rehabilitatsiooni- ja meditsiiniteenuste ning kaasnevate kulutuste (transport, eriarstide visiiditasud, ravimid) eest. Erinevates omavalitsustes tõlgendatatakse toetuste määramise süsteemi erinevalt ja nii ei jõua rahaline abi inimesteni. Toetuste maksmisel arvestatakse kogu perekonna sissetulekut ja hoolekandeseadusest tulenevat kohustust saada abi vanematelt või täiskasvanute puhul lastelt. Põhjamaade eeskujul peaks arendama teenuseid ning kujundama eluaseme poliitikat nii, et ehitada erinevaid noorte- ja eakatekodusid, kus puuetega inimestel oleks võimalik elada ja puudest tulenevalt ka toetavaid teenuseid kasutada.

Kursusetöö kokkuvõte 2006.

Kursusetöö. Hoolekande teenuste kättesaadavus puuetega inimestele Tallinnas. Tallinna Pedagoogliline Seminar (2006)

KOKKUVÕTE
Uurimustöö hüpotees, et viimastel aastatel on Tallinnas loodud mitmeid erinevaid hoolekandeteenuseid, kuid informeeritus teenustest ja rahulolu teenuste kasutamise võimalustega on ebapiisav, leidis üldjoontes kinnitust ning uurimustulemusi saab pidada usaldusväärseks, sest kliendid on rahul teenuse kvaliteediga, kuid puudusi on informatsiooni kättesaamisel. Lähtudes uurimuse eesmärgist ja ülesannetest võib esile tuua järgmised järeldused: 1)Puudega inimeste toimetulekut on parandanud sotsiaalteenuste kättesaadavus, sest valdav enamik taksoteenuste kasutajatest olid rahul pakutavate teenustega, mille tulemusel paraneb toimetulek ja iseseisvus osaleda aktiivsemalt ühiskondlikus elus. 2)Tuleks parandada inimestele sotsiaalabi võimalusi pakkuva informatsiooni kättesaadavust, lihtsustada info leidmist ka vene keelsele elanikkonnale. Selleks on vaja arendada võrgustikutööd kohaliku omavalitsuse, arstide, juhtumikorraldajate, rehabilitatsiooniasutuste ja puuetega inimeste oganisatsioonide vahel. 3)Oluline osa töös puuetega inimestel on võrgustikutööl, kuhu kuuluvad nii sõbrad, sugulased, töökaaslased, lapsed jm. Tähtis on ka erinevate ametnike koostöö. 4)Puuetega inimeste abiandmisel ei tohi võtta arvesse toimetuleku piiri, vaid kaaluda ja lähtuda inimeste individuaalsetest erivajadustest ja alles seejärel otsustada teenuste ja toetuste võimaldamise üle, sest puuetega inimeste peamisteks abistajateks on nende pereliikmed, toetades tema perekonda, tagame pere parema toimetuleku (koolitused, nõustamine, tugiisiku ja isikliku abistaja kasutamine jne). Samas peab teavitama inimesi, et alati ei saa jääda lootma ainult riigi ja omavalitsuse abile, sest alati on abivajajaid rohkem kui on võimalusi. Selgitamist vajab asjaolu, et puuetega inimeste pereliikmetel (abikaasadel, lastel) on kohustus oma abivajavate vanemate abistamisel ja toetamisel (nii majanduslikult kui füüsiliselt). 5)Luua erinevaid võimalusi, mis aitaksid puuetega inimestel parandada elukvaliteeti ja võimaldama nende aktiivsemat osalemist väljaspool kodu. On vaja teavitada puuetega inimesi rehabilitatsiooniplaani koostamise vajalikkusest ja sellest tulenevatest võimalustest (abivahendid, teenused, abistaja, töökohtade kohandamine jpt), mis aitavad leida tööd ja tõsta sotisaalset aktiivsust läbi osalemise puuetega inimeste ühingutes, koolituste ja huvitegevuse kaudu. Meedias kajastatakse puuetega inimeste probleeme ja edusamme ning erinevaid projekte. Lõpetuseks võib öelda, et sotsiaalteenused aitavad muuta puuetega inimeste elu paremaks, sest paraneb elukvaliteet, toimetulek ja sõltumatus teistest inimestest. Rahulolu valmistab teadmine, et Tallinnas on kiiresti arenenud sotsiaalteenuste süsteem ja puuetega inimestele on loodud võimalused elukvaliteedi parandamiseks sotsiaalteenuste näol, mida on oluliselt rohkem kui teistes Eesti omavalitsustes. Uurimuse tulemused on võrreldavad eelmiste aastate tulemustega ning saab järeldada, et paranenud on rahulolu taksojuhtide teenindamisega ja suhtumisega puuetega inimestesse. Taksoteenuse koordineerimisega ollakse rahul, kuid on inimesi, kes arvavad, et neile tuleb kohustusi meelde tuletada ja pakkuda teenuseid. Üldiselt teatakse kust abi küsida ja millised on võimalused, rahulolematust tunti juhtumikorraldamise, arstiabi ja ravimite kompenseerimisega ning kutsenõustamisega.

Diplomitöö kokkuvõte 2007

Diplomitöö. Sotsiaalteenused eakatele ja puuetega inimestele Tallinnas. Tallinna Pedagoogliline Seminar (2007)

KOKKUVÕTE
Sotsiaalhoolekande üldiseks ülesandeks on osutada abi toimetulekuraskuste ennetamiseks kõrvaldamiseks või kergendamiseks kõigile seda vajavatele isikutele või perekondadele. Eneseväärikust säilitav elustandard annab sotsiaalse turvalisuse tunde, aitab kaasa rahva elujõu säilimisele ning sotsiaalsele kaasatusele vastastikku hoolivas keskkonnas. Sotsiaalteenused aitavad parandada eakate ja puuetega inimeste elukvaliteeti ning need inimesed on valmis tasuma omaosalusena teenuste kasutamise eest. Tallinnas on arenenud võrgustikutöö erinevate ametkondade, linnaosa sotsiaalhoolekande osakondade, ametite ja puuetega inimeste ühenduste vahel. Sotsiaalteenuste osutamisel lähtutakse põhimõtetest, et aluseks võetakse inimesekeskne sotsiaalkaitse süsteem, milles linnakodanikele abiandmisel lähtutakse piirkondliku vastutusega sotsiaaltöötajate tööst; sotsiaalteenuste osutamisest ja sotsiaaltoetuste andmisest. Nii puuetega kui ka eakad inimesed teadsid, et sotsiaalteenuste või -toetuste taotlemiseks on vajalik pöörduda kohalikku sotsiaalhoolekande osakonda. Puuetega inimesed kasutavad mitmeid Tallinna linna sotsiaalteenuseid ja nad pöörduvad abisaamiseks sotsiaaltöötaja poole. Arvati, et omaosalust on nõus maksma, kuid mitmete erinevate teenuste, ravimite ja abivahendi eest tasumisel on kulutused suured, eriti liikumispuudega inimestel isikliku sõiduauto kasutamisel, sest neid kulutusi ei kompenseerita. Eakad inimesed küll teadsid sotsiaalteenuseid, kuid leidis kinnitust eelnevate uuringutest selgunud tõsiasi, et 75% inimesi ei lähe ise abi küsima, sest loodavad ise toime tulla. Samas toodi välja probleemina sotsiaaltoetuste ja -teenuste taotlemise sõltuvus perekonna sissetulekust, mistõttu loobutakse abi küsimisest. Uurimistööst selgus, et nii töötavate kui ka pereliikmete abi kasutavate inimeste majanduslik toimetulek on oluliselt parem võrreldes üksi elavate inimestega. Eakad on rahul oma tervisliku seisundiga, sest on harjunud elama tagasihoidlikult, leppinud olukorraga ja oma tervislike erivajadustega. Tervislikku seisundit hindavad nii eakad kui puuetega inimesed stabiilseks ja üks puudega inmene mitmete haiguste tõttu kehvaks. Järeldusena võin välja tuua, et parandades info kättesaadavust, jõuab abi kiiremini nende inimesteni, kes abi vajavad, mis aitab ennetada toimetuleku raskusi, vähendada õpitud abitust ja käega löömist ning julgustab inimesi pöördumaks sotsiaaltöötaja poole. Abi saamine võimaldab vältida suuremaid kriise ja võlgadesse sattumist ning arvutikasutamise oskus võimaldab Internetist infot otsida. Vajalik on koondada kogu info ühele kodulehele, kus on info seaduste, määruste, teenuste, toetuste, ligipääsetavuse, madalapõhjaliste ühistranspordi vahendite sõiduplaanide, piletihindade ja muule abi kohta. Teada on, et elame vananevas ühiskonnas, kus inimeste eluiga pikeneb, ning sellest tulenevalt on vajadus nii meditsiini- ja tervishoiu- kui ka sotsiaalvaldkonnas suurendada teenuste rahastamist, võimaldamaks tõsta teenuste limiiti, vähendada omaosalust ja planeerida teenuseid nii eakatele kui ka puuetega inimestele. Töö hüpotees, et Tallinnas on arenenud hoolekandeteenuste süsteem, kuid informeeritus teenustest ja vajadus teenuste järele on oluliselt suurem kui pakutavad võimalused, leidis osaliselt kinnitust sest ilmnes, et informatsiooni ja abisaamise võimalustest ollakse teadlikud, kuid vajadus teenuste järele on oluliselt suurem. Parandades koostööd erinevate võrgustikutöö valdkondades (meditsiin, tööhõive ja rehabilitatsioon) ning kaasata sinna töösse puuetega inimeste organisatsioonide esindajaid, ennetame olukorda, et ametnikud ei oska riske ette näha. Lõpetuseks saab väita, et käesolev uurimistöö aitab kaasa Tallinna sotsiaalhoolekande arengule ning võimaldab teha ettepanekuid linnavalitsusele rahaliste vahendite paremaks kasutamiseks ja planeerimaks teenuseid kliendikesksemalt erinevatele sihtgruppidele, sh eakatele ja puuetega inimestele, vastavalt nende vajadustele.