26. aprill 2021

Nirud ilmad rattasõiduks

Kevad andis ennast oodata. Vahepeal olid kenad ilmad aga ma taastusin siis operatsioonist. Võtsin valuraviks paracetamoli ja lisaks ibumetini mitu nädalat aga paari nädalaga sain valudest vabaks ja tagasi tööle. Minuga on lihtsalt nii, et käin arstide vahet ja kurdan. Mõnda asja ei kurda aga arstid otsustavad, et mida teha. Sel korral läks nii, et naistearst saatis edasi ultraheli uuringule ja seal siis arst otsustas, et peaks nüüd opereerida, sest üle 5 aasta juba jälgimisel ja olukord muutusteta. Saingi tsüstide eemaldamise operatsioonile aja paika. Enne seda oli vajalik läbida südame EKG, siis vere- ja uriinianalüüsid, siis veel kord nõustamine naistearsti juures, siis veel operatsioonieelne arsti ja anestesioloogi konsultatsioon. Päev enne haiglasse minekut pidin veel tegema koroonatesti.  Kui kõik sai tehtud, siis läksingi reede hommikul haiglasse sisse, kohe operatsioonile ja palatisse tagasi narkoosist taastuma. Operatsioon tehti laparoskoopiliselt, st 3 auku kõhtu ja võeti ka koeproove, mis olid korras. Õhtul arst käis vaatamas, õed tõid ravimeid ja tegid süsti kõhtu, trombide vastu, mis oli üsna kipitavalt valus.  Õhtusüügi ajaks tulin istuma ja tunne oli, et maailm pöörleb. Õnneks see möödus. Krõbistasin kuivikleiba ja jõin teed peale. Piimasupi panin ka nahka ja enesetunne paranes. Hommikul võtsin valged sukad jalast, vahetasin öösärgi, siis tuli arst ja lubas koju minna. Õde vahetas haavasideme ja nii ma peale hommikusööki juba Arkoga koju läksin. Haiglast koju jõudes oli lõpmata mõnus oma voodis olla. Uni li parem ja söök maitses imeliselt. Eriti kohv. Neljandal päeval tekkisid kõhuvalud ja need olid üsna tugevad. Helistasin naistearstile ja palusin haiguslehte pikendada. Ta soovitas minna tagasi Pelgulinna naistekliiniku vastuvõtutuppa. Läksingi, võeti analüüsid, mõõdeti palavikku, mis oli 37,3 C ja vererõhk oli 139/99. Ootasin koridoris mind opereerinud arsti. Tuligi rõõmsal meelel, vaatas mu üle ja saatis Meremeeste haigla EMOsse. Läksime sinna, mind võeti vastu peale pikka ootamist estakaadi peal ja kui keegi ei tulnud, siis kiirabiautod sõitsid minema. Ei midagi. Nõrkus ja väsimus tuli peale, sest STOP märgist ei julgenud edasi kõndida aga kedagi ei tulnud. Telefonist sain loa sisse minna. Võeti vastu ja saadeti nr 6 voodi juurde. Ei midagi rohkemat juttu, kui meestöötaja teatas, et jope võin nagisse panna. Võtsin saapad jalast, saatsin Arkole sõnumi ja palusin koju minna. Ronisin voodisse, mis asus prügikastide taga. Jälgisin personali ja ootasin kuni tuli mees-medõde ja pani ühte kätte kanüüli, siis sidus käe sidemega kinni ja proovis teise kätte panna nõela veeni, sidus sidemega ja pani tilguti tilkuma. Vist oli plaastritest puudus. Siis ootasin ja mu juurde tuli keegi naine, vist oli arst, täpselt ei saanud aru, sest keegi minuga ei rääkinud. Naine küsis ravimite ja allergiate kohta, sest see oli vajalik kompuutertomograafiauuringu kontrastaine kasutamise pärast. Peagi viidi mind ratastooliga uuringusse. Vaatasin inimesi, kes toodi ja koju lasti, samas olid osakonnas tööl vist praktikandid, kes sinna prügikastidesse oma kitleid ja maske

panid. Uuring läbi, ootasin edasi ja siis tule naine, puudutas mind õlast ja ütles, et kõik on korras ja ma võin koju minna. Nõel võeti veenist välja, käsi läks kollakassiniseks. Kutsusin Arko järgi ja läksin koju, kus võtsin rohkem ravimeid ja ootasin rahulikult paranemist. Ilmad olid kenad ja 2,5 nädala pärast sain kodus tööle hakata. Juba aasta on kodus saanud koroona tõttu kaugtööd teha. Mulle see sobib, sest põhimõtteliselt kõik tööd, telefonikõned ja nõustamised saab kodus arvutis ja telefoni teel ära teha. Õnneks ei pea bussiga sõitma. Rattasõidu ajal saab linnulaulu kuulata ja värsket rabaõhku kopsudesse hingata. 

Aprilli lõpu poole ajasime jalgrattad välja ja käisime mõned kilomeetrid sõitmas. Tore oli. Kui vihma ei saja ja suurt tuult pole, siis saab ikka sõita ratastega mööda Kakumäed, Õismäed ja Rocca al Maret. Mina kasutan ikka kiivrit, rattapükse, kindaid ja päikeseprille. Ja kui ilm on tuuline ja vihmane, siis on tore lihtsalt jalutada. Metsa all on ülased ja metskits. Tere, kevad! Tahaks rohkem sooja ilm, vähem tuult ja palju päikest! 



Minu teekond kuulmisspetsialisti juurde

Kuulen, ei kuule … Olen juba mitu aastat kannatanud kõrvaprobleemide käes. Küll on kõrvad lukus või siis pea kumiseb või siis on tunne nagu oleks kõrva ümbruses seest poolt paistes. Vahel ka natuke pakitseb aga suurem probleem on see, et peas kohiseb ja ma ei kujuta seda ette. Eelnevalt on perearst kirjutanud mulle peale visiiti ravimit aga sellest on olnud abi lühiajaliselt. Kõrvad segavad minu igapäevast elu ja eriti valmistab raskusi teiste inimeste kõnest arusaamine. Kuulen, et inimene räägib aga peale pobina mulle muud kohale ei jõua. Perearst saatis mind edasi kõrvauuringule aga see näitas, et kõrvakuulmine on korras. Seejärel tegi perearst saatekirja kõrvaarstile. Kõrvaarsti juures käisin viimati üle 25 aasta tagasi.

Õnneks sain sinna vastuvõtule kiiresti ja kõrvaarst tundis huvi, et miks ma varem pole pöördunud, kui kõrvakuulmine nõrgem juba vist üle 10 aasta küll. Sain siis jälle uuele kõrvauuringule saatekirja ja kui see sai teostatud, siis selgus, et mul on kõrvades kuulmiskahjustus. Täpsemalt sain teada, et mul on kahepoolne neurosensoorne kuulmiskahjustus ja arst soovis kirjutada mulle mingit ravimit aga kui kurtsin, et ka mu pea valuta pidevalt, siis kirjutas arst suunamiskirja neuroloogile. Lisaks sain saatekirja kuulmisaparaatide poodi. Millest ja millal see tekkis pole teada – kas mürast, valjust muusikast, suurest paugust, ravimitest jne. Põhjust ei oska öelda.

Panin siis kirja ennast vastuvõtule firmasse nimega kuuldeaparaadid.ee ja nii ma sinna Tulika tänavale läksin. Kohapeal võttis mind vastu tore kuulmisspetsialist Marge. Tegi uuesti kuulmisuuringu ja vaatas teise tooli peal kõrvad üle. Siis tutvustas mulle erinevate kuuldeaparaatide hindu ja mudeleid. Ma siis esitasin küsimusi, mis pähe tulid ja uurisin, et äkki saaks ainult 1 aparaadiga hakkama. Selgus, et kuigi vasak kõrv on kehvema kuulmisega, kuid siiski on aparaate vaja kaks osta. Oli odavamaid ja kallimaid, patareidega ja akudega, erinevas hinnas ja kujus. Selgu, et isegi järelmaksu antakse ja nende tööiga on u 4 aastat. Rohkem nagu ei osanudki küsida. Need aparaadid seadistati minu kuulmise järgi arvutis ja telefoni tõmmati äpp, millega saab programmi ja tugevust märkida ja näha kas kõrvklapid on sisse lülitatud või laevad ja palju vaja laadimiseks veel neid karbis hoida. Suur raamat oli kaasas ja erinevates olukordades programmide valik. Kõrvaklappide pähe panemist sain harjutada. Eks ta alguses oli keeruline, sest mul on prillid ja mask ja siis veel klapid. Hakkama sain. Imelik tundus alguses, kuid eks harjutamine muudab asja paremaks. Hind oli neil päris kallis, sest kokku maksid need 1780 eurot ja mina tasusin 556 eurot ja Sotsiaalkindlustusamet 1224 eurot. Päris palju raha kulub lisaks prillide, hambaravi, retseptiravimite ka nüüd nende kuulmisaparaatidele. Samas on hea, et olen tööealine, sest vanaduspensionäridel on omaosalus veel kõrgem. Hea on see, et need aparaadid on nii pisikesed ja traat kõrva juures mu juustega sama värvi, et polegi aru saada, et klapid kõrvaas.

Olen nüüd juba paar kuud olnud nende kuuldeaparaatide kasutaja. Alguses oli huvitav kuulda selliseid helisid nagu kodus kassiküünte klõbin vastu parketti, kui kass köögist magamistuppa kõndis aga samas kohvimasina ja autode ja muude masinate helin võimendus ikka liiga valjult aga kui lapsed mitmekesi rääkisid, siis veel raadi või telekas mängis, siis kuulsin pigem raadiot kui inimeste juttu. Eks pean veel harjutama. Sain selgeks, et õhtul tuleb aparaadid välja lülitada ja laadima panna ja hommikul jälle kõrva. Õpetussõnad olid sellised, et ega rattasõit ka ühe päevaga selgeks saa ning harjutamine võtab aega. Alguses väsis pea ära, siis läksid jälle kõrvad lukku. Kui kõrvaklapid ära võtsin, siis hakkas kõrvas undama. Kirjutasin Margele ja ligi 2 kuud hiljem käisin uuesti seadistamas ja oma küsimustele vastuseid saamas. Tundsin muret, et kui vee ja niiskustaluvad need aparaadid on, sest pole käepärast jopet või vihmavarju. Selgus, et klapid kannatavad vihma aga ujuda nendega ei soovitata. Kohapeal tehti ka uuendused ära ja saan edasi oma kõrvaklappe kasutada. Jutt on arusaadavam, kui inimesed korraga ei räägi. Perearstilt küsisin allergilise nohu vastu ravimit ja tundub, et elukvaliteet on jälle parem kui enne. Eks ma siis harjun ja harjutan ja kui kõrvad ära väsivad, siis võtan klapid ära ning kohe on tunda vahet, sest ilma nendeta kuulen vähem. Panen siis teleka valjemaks ja saan kodus hakkama. Eks lapsed ja Arko peavad minu uue erivajadusega leppima ning kohanema minuga. Varem, kui ma kurtsin, siis nad arvasid, et ma teen nalja neile, et ma ei kuule, kuid õnneks arstid said ka aru, et mul selle kuulmisega raskusi on ja ma ei pea üle küsima, et kuidas palun, korrake veel. Probleeme on läbi klaasi rääkimisega, nt apteegis, sest ma ei saa aru ja siis tõe poolest palun uuesti rääkida. Telefoni kuulen aga vahel kui teiselt poolt tulev hääl on liiga vaikne, siis panen telefoni valjuhääldi peale. Vähemalt saan asjad aetud ja töö tehtud. Linnulaulu kuulen nüüd paremini. eriti kuldnokka vastasmaja katusel õhtuti laulmas.   

7. aprill 2021

Vaktsineerimisest

Olen see laps, keda ei vaktsineeritud, sest arstid ei tahtnud riskida. Me koos kaksikõega sündisime liiga vara ja tol ajal olin mina nõrga tervisega ja seepärast süstimisest loobuti. Kopsuproovi tehti ikka. Muutuvad ajad, areneb meditsiin. Suureks saades ja asja uurides selgus, et täiskasvanuid ikka tohib vaktsineerida. Nüüd olen ma ennast 3 aastat järjest lasknud pookida gripi vastu. 

Teist aastat möllab maailmas ringi koroonaviirus, siis muud varianti polegi, kui vaktsineerida või haigus läbi põdeda. Olen kehva tervisega ja astma tõttu riskirühmas, siis otsustasin veebruaris oma perearstile kirjutada, et soovin vaktsineerida ja palusin viisakalt ennast ootelehele panna, et juhul, kui keegi ei saa kohale tulla, siis mina saan kiiresti kohale tulla. Pealegi töötan kodukontoris ja saan palju tööd ära teha kaugtööna ja selgus, et ka tööl oleksin saanud mõni nädal hiljem oma kaitsesüsti kätte. Vähendasime kontakte, olime kodus aga ikka suutsime kokkupuutuda koroonahaige inimesega ja istusime kodus 10 päeva eneseisolatsioonis. Õnneks meile seda viirust külge ei hakanud. Oleme palju kodus olnud, poes käime lõuna ajal ja õues jalutame looduses või koduläheduses kõrvaltänavatel. Reisimisest ja suvest unistame ikka, maale praegu ei lähe, sest Tallinn see suur koroonaviiruse kolle. Hoiame ennast ja teisi. 

Märtsi keskpaigas sain kõne perearstilt, kes kutsus mind vaktsineerima ja rääkis ohtuest ja nädal hiljem ma AstraZeneca vaktsiini kätte sain. Ma ei kartnud kõrvalmõjusid, sest teiste läbielamised viirust põdedes on olnud kordades hullemad, kui süsti kõrvalmõjud. Teada on, et iga operatsioon, sünnitus või ravimid võivad olla tüsistustega või kõrvalnähtudega aga ikka kasutame ravimeid ja usaldame arste. Peale süsti oli mul järgmisel hommikul käsi süstikohast natuke valus ja pea kumises, kuid 1 tablett valuvaigistit tegi mind korda. 

Arvan, et igal inimesel on vabadus ise otsustada kas vaktsineerida või mitte. Tasub kuulata oma perearsti või eriarsti, sest meditsiin areneb, arstid saavad uusi teadmisi, teaduspõhised katsetused ja inimeste kogemused aitavad otsusteni jõuda. Kindlasti soovin ka juuni alguses 2. süsti saada. Tean, et hoime ennast, kasutame maski ja peseme käsi. Samuti kasutame poodides ja adutustes desovahendit ja hoiame 2 m distantsi.  Aga mask ajab mind köhima ning inimesed ei mõista, et mul on krooniline köha ja ma pole koroonas. Püsime kodus ja jääme terveteks ja negatiivseteks. 

Puhkus Kanaari saartel - Gran Canaria 8

 8. päev - 6.11.2023 Ja ongi käes viimane hommik. Sööme kõhud täis. Võtame kohvrid ja lahkume hotellist. Buss ootab meid kl 10.45. Lennujaam...