29. märts 2009

Käes on suveaeg!

Vähemalt täna peale kella pööramist on see nii. Kuigi õues on suht kehv ilm ja kevadet on õhus tunda, kuid suvest saame ainult unistada. Ka 17 aastat tagasi läksime üle suvevaheajale. Siis oli minu elu üks õnnelikemaid päevi, sest siis sain emaks oma vanemale pojale. Täna siis äratasime teda, kuid asi oli siiski nii, et sünnipäevalaps Imre ärkas kõige varem ja siis läksin mina alles Prismasse lilli ostma ja kooki tooma. Poiss siis istus oma toas arvutis ja ootas. Tulin poest singipizza, rummijäätise ja tulbikimbuga. Ilus aeg see kevadine, palju lilli, süünipäevi ja kokkusaamist sugulaste, tuttavata ja sõpradega. Pidu järgneb nädala pärast. Siis ka teisel pojal sünnipäev.

Mind see suveaeg ja kellakeerutamine ikka mõjutab küll, hommikul ei saa ülesse ja siis on õhtud pikad, sügisel vastupidi, siis saab kauem magada aga kahjuks läheb õhtul ka kiiremini pimedaks. Aga kui peab, siis peab ja lõppude lõpuks harjub juu selle suve- ja talveajaga ära.

Pühapäeval läheb Eesti üle suveajale

Selle laupäeva öösel vastu pühapäeva kell 3 läheb Eesti üle suveajale ning kellaosutid tuleb nihutada ühe tunni võrra edasi.

Suveajale lähevad üle kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, kuna siseturu ühtse toimimise huvides kehtib kogu Euroopa Liidus ühine kuupäev ja kellaaeg suveaja alguse kohta, teatas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium.

Suveaeg lõpeb oktoobrikuu viimasel pühapäeval kell 4 öösel ning siis tuleb kellaosutid nihutada ühe tunni võrra tagasi.

27. märts 2009

Ametnikud peaks aitama inimesi, mitte tootma üksteisele lisatööd

Kuidas tundub?
Mulle tundub, et vahel ei sõltu kõik meist, sotsiaaltöötajatest, sest mõne toetuse või teenuse saamiseks lihtsalt on rohkem dokumente vaja, kui lihtsalt pensionitunnistus. Tahaks isegi inimeste elu lihtsamaks ja kergemaks muuta aga...

Sorry kui nende postkasti tulevad uued puude määramise otsused, siis on hirmus raske, kui mitte öelda võimatu ennustada, mis peitub nendes paberites ja otsustes. Ja veel kõikidel inimestel on õigused, inimõigused jne, kuid teine pool on see, et neil on ka kohustused. Seda viimast pean tihtipeale meelde tultama. Õnneks on positiivset sotsiaaltöös rohkem, kui negatiivset. Agressiivsus taltub, kui inimestele asju lahti seletada. Mul on selle 10-ne tööaasta jooksul palju kliente, kes helistavad ja küsivad. Kui alguses ei tea kus alustada, siis naeratades ütlen, et alusta laguses. Kui tean vastust, siis ütlen, kui ei tea, siis uurin asja. Pole juu vaev võtta inimese telefon, uurida teistelt tööga seotud inimestelt, et mis ja kuidas. Võrgustikutöö on see, et räägi inimestega, arutle ja uuri asja. Vajadusel teen ka ettepanekuid ja arvata on, et kõik hakkab muutuma.

Viimati helistas mulle Karin e-laegas.ee- st ja küsis täpsustavalt Tallinnas parkimiskaardi saamise kohta. Mulle polnud raske talle paari lausega selgitada ja siis info e-mailile saata.

Olge mõistvad ametnike vastu ja koostöö viib kiiremini sihile või paneb tegutsema, saamaks olulisi võite või oma elu korraldades.

Lõpetuseks head sotdsiaaltöötajate päeva kallid kolleegid!
täna peetakse seda päeva Eestis, ülemaailmselt peeti 17.märtsil.

25. märts 2009

60.aasta tagused ajaloolised mälestused

Küüditamine. Sellest mulle lapsepõlves ei räägitud, sest see oli nii kole, millest meid taheti eelame hoida. Küül tean, et kui sõda jõudis 1944. aasta suveks saartele, siis minu vanaema koos 2 pisikese lapsega evakueeriti Muhu saarelt Kiviõlisse. Vanaema töötas laatsaretis sanitarina. 20.augustil 1944. sündis minu ema Kiviõlis, kuigi kogu tema lapsepõlv möödus Muhu saarel, Liiva külas.
Ja isegi mustlane ennustas talle noore neiuna, et tüdruk sa hakkad kandma valget kitlit. Ema lapsepõve unistus oligi saada meditsiiniõeks. Sai kokaks, väga heaks toidu valmistajaks nii retoranis, kohvikus, lasteaias kui haiglas. Meie suguvõsa küüditamine ei puuudutanud, sest juu olime nii paljulapselised ja vaesed, et sellest ringist pääsesime

Küll olen täiskasvanuna kokku puutunud inimestega, kes Siberis käinud ja sealt tagasi tulnud. Kohutav on tõdeda, et neid inimesi oli mitu tuhat, suri 3 tuhat ja naisi oli 47% ja lapsi 30%.

23. märts 2009

Invaparkimine ja liikumisvabadus

Ilusat kevadet soovides leidsin vajaliku ka oma arvamuse listi lisada.

Auli pani listi postituse pealkirjaks provotseerivalt liikumisvabadus oma kodumaja esisel. See pani muigamas, sest olles isiklikult ELIL-i liikumisvabaduse projektis isikliku abistaja ja kaardistaja abistaja rollis, koguneb nii mõnigi mõte ja arvamus. Elan aastaid Tallinnas, Mustamäel korrusmajas, kus on 90 korterit ja parkimiskohti 25 ringis, siis tundub asi toimivat printsiibil kes ees, see mees!

Arutasime seda teemat ka oma hästi toimiva korteriühistu koosolekul peale seda, kui laekus sooviavaldusi, et külalistel peaks ka olema õigus parkida maja ees. Neid külalisi tuli vastasmajast, kus õhtuti hea tagatoa aknast oma autot valvata.
Olukorra lahendamiseks esitasid kõik püsielanikud ühistule andmed automargi, numbri ja korteri kohta koos telefoninumbriga, et vajadusel autoomanikku kätte saada, teadet edastada. Üldkoosolekul jõudsime otsusele, et trepikodade uste ette peab jäämaa vajalik 1,5-2 meetrine vaba plats, et kiirabi, takso vms saaks peatuda ja inimesi teenindada. Silmas peeti nii laste, eakate, lapsevankri või ratastooliga liikujaid.
Maja esine kõnnitee on jalakäijatele, mitte autodele.

Kui nüüd tulla kirja juurde tagasi, siis kõike eelnevat silmas pidades ongi oluline tagada liikumisvabadus maja eest sõiduteeni. Liikumispuudega inimese isikliku auto olemasolul on võimalik saavutada kokkulepe ühistuga, sest kui ratastoolis liikuva autojuhi auto pargitakse kinni, siis puudub inimesel võimalus saada autoni ja ise
minema sõita. Kõik on kompromisside küsimus, nagu kirjutas Gennadi Vaher. Kui inimesel puudub isiklik auto, siis pole "tähtsust" invaparkimiskohal välisukse ees.

Ka Tallinnas on tasulisel parkimisalal võimalik teenindaval transpordil (sh invataksodel) tasuta peatuda kuni 15 minutit. Kurb on tõdeda, et oleme ka ise invaparkimiskohtade kasutamisel sageli halvaks eeskujuks, kui transpordime kedagi pereliiget poodi ja istume seniks autos, peatudes invakoha peal. Samas on invakohti piiratult ja puudub kindel arusaam, kui pikalt see puudega inimese abistamine hoonesse kestab. Abiks liikumispuudega juhile on parkimiskaart. Kui inimest
transporditakse, siis on kaardi väljastamisel ka inimest teavitatud tema õigustest ja kohustustest, ka soovitustest. Minu ühe hea tuttava lemmiklauseks on:

... invaparkimiskohti vajame kõik (sh meie pereliikmed, saatjad, emad, kes lähevad poodi ja lapse koos isaga invakohale ootama jätavad), sest pole autost suutelised poeni liikuma, kuid tunde ja sadu meetreid suurtes kaubanduskeskustes oleme võimelised liikuma küll! Samas kui tavalises parkimiskohas auto kinni pargitakse, siis ratastoolikasutaja lihtsalt ei pääse autosse ja sealt välja.

Hoolime üksteisest ja kui pole otsest vajadust invaparkimiskohta kasutada, siis anname võimaluse neile, kes ka samas majas elavad ja oma autoga koju tulevad ning seda maja lähedusse soovivad parkida.

19. märts 2009

Töötamine ja ühistransport

Esmalt võiks küsida, et millest jutt. Kui aga selgub, et tegist on mingi Euroopa koostöö projektiga, siis on hoopis teine teema. Siin on tegemist uurimustööga e projektiga, millele otsitakse küsimus.
Kas ühistranspordi kättesaadavus parandab puudega inimese tööhõivet. Loomulikult on vastus jah.
Aga see pole veel kõik. Telefoniintervjuu kestab üle 46 minuti ja selgitan, et esmane vajadus on haridus, seejärel teiseks hoonete ligipääsetus (kodus, tööl) ja alles kolmandaks ühistransport, neljandale kohale paneks abivahendid, viiendale isikliku abistajale, kuuendale eesti keele oskuse...
Kogemustest tean, et seda teemat võiks lõpmatuseni jätkata.

Nüd siis haridusest. Kui on hea kättesaadavus alusharidususele igale lapsele lasteaia koht, ka erivajadustega lapsele. Ssiis loomulik asjade kulg on põhiharidus, ikka loomulikult kodulähedases koolis, mida lähemal, seda parem lapsele, tema perele. Kuna praegu on koolikohustus vaid põhikooli lõpuni või siis 17-da eluaastani, siis on mõeldamatu, et inimese haridustee lõppeks põhikoolis. Olen ka koduõppe vaastane, sest minu arvates määratakse seda liiga kergekäeliselt. Kust omandab puudega laps suhtlemisoskuse ja milleks jäetakse ta ilma sõpradest, ühistoimetamisest üritustel, koolis käimisest. See on koolilapse töö, täiskohaga. Peale korralikku kutse või gümnaasiumiharidust järgneb töökoht või kõrgkool, mõnedel juhtudel ka kutsekool.

Hea haridus, suhtlemisoskused ja eesi keele oskused annavad võtme tööle. Töökoha leidmisega on olukorde ka tavalistel puudeta inimestel, kuid ka neil on probleeme ja töötuid on palju.
Kui inimene pääseb kodust välja, siis ta tööd otsimisel tunneb huvi ka töökohta pääsemisel.
Kui ka sinna pääseb ja on olemas vajalikud ligipääsetavad ruumid, töökoht, invawc ja mõistev personaal, siis edasi oleneb palju puudega inimesest. Kui töö olemas, siis tuleb transpordi mure. Kas saab ühistranspordiga, oma sõiduautoga või on vaja tuttavate abi ja ka toetavad teenused (transport, abistaja, tugiisik, abivahendid jmt). Siit edasi järgnes pikk arutelu. Märksõnadeks jäid paindlikud ühistranspordi liinid ja graafikud, madalad bussid, mõistlikud juhid, klienditeenindus, valgustus bussipeatustes, busside parkimine peatustes, bussijuhtide abivalmidus puudega inimese teenindamisel jne.

Minu küsimuse peale: kas ta on näinud ühistransordis ratastoolis sõitjaid oli paus ja vaikus, eitav vastus. Puudega inimesed peaksid ise olema aktiivsed, julgemad katsetama ühistransporti, bussijuhid saavad kogmusi läbi klienditeeninduse. Kõik areneb koostöö. Jõudu!

Lähme sõidame! Mina sõitsin trolliga ja kasutan igapäevaselt ühistransporti, kuupilet on mugav, pole muret parkimisel, hind on ka taskukohane.

18. märts 2009

Juhuslikkusest

Elu lihtsalt on nii et mõned asjad lihtsalt juhtuvad. Nii selgus reede õhtul, et sõidan 2 päevaks Läänemaale, talispordipäevadele. Läksingi, sest milleks viita aega ja loobuda suurepärasezt seltskonnast ja võimalust kasutamata jätta.

Sain veel boonusena lisaülesandeks korraldada viktoriin ja emakeelepäeva teemaline arutelu. Küsimused olid kerged-huvitavad-elulised-naljakad. Aga arutelu nüüdiskeelsete sõnade kasutamisest, ametlikkest teadannetest ja lausetest, mis pikad, lohisevad, keerulised lugemiseks inimesele, kes seda juriidilist keelt nii kergesti ei taipa. Seda juhtub minuga mõnikord, kui mõnda asja pean ikka pikalt puurima, nt määrused, pressiteated, seadused...

Mõtlesime eestikeelsetele sõnadele - prioriteet, missioon, visioon, meditatsioon, intregreerumine, lõimumine, hängimine, tsillimine, ok ja tsauki... Neid sõnu on lõputult. Siis läksime aurusauna ja soome sauna ja mullivanni, bowling oli ka lahe. Mina võitsin JEEEEEE. Aga enne seda käisin suusatamas. Söök oli kotiga kaasas, ööbisime 4-stes majakestes. Mõnus mõnus, puhas eestimaa loodus ja merekohin läks õhtu poole valjemaks ja mõnusamaks. Kaunis oled Eestimaa. Puhka Eestis.

Kas sina oled käinud mere ääres suusatamas! Super lahe. Laine loksus, päikesejänkud sillerdasid lainetel, õhk oli kevadiselt plussides ja lund jagus kuni mereveeni. Hästi mõnus oli, teised jalutasid, tegid kepikõndi, kelgutasime võidu. Teisel päeval tegime tervisekäimist. See oli väga lahe nädalavahetus. Eile veel olid kondid ja lihased haiged, täna on enam vähem, selg on veel valulik ja jope männivaiguga koos. Bussijuht oli väga äkiline ja mul oli vahepeal lausa hirm, sest hüppasime tagaotsas nagu konnad ja kurvid olid üsna sirged... Ju vist olen harjunud oma elukaaslase rahulikuma sõidustiiliga.

Ja nüüd lõpuks pean ära imetama, et see mega maagiline koht oli Roosta. Tasub minna, eriti talvel. Loe lisa Roosta puhkeküla alt.

Tagant järele tarkus

Ajakirjanduses on nädalajagu arutatud selle vana naise juhtumit, kes liikumispuude tõttu haiglast koju viidi ja seal voodihaigena külmas ja näljas ära suri. Jutte on igasuguseid nii sotsiaaltöötajate, hooldajast venna, naabrite ja majaomaniku vaatenurgast. Kurb ja jahmatama panev lugu. Tehti kõik ja välja kukkus ... Ja siis loen lehtedest üksipulki neid seisukohti. Aga see ei ole normaalne kui inene viiakse tuppa, mida talvel kütta ei saa. Tule taevas appi! elektriradiaatori oleks ikka saanud tuppa sooja andma tuua. Aga, aga. Sotsiaaltöötajad, naabrid ja hooldajast vana vend oleks pidanud suutma midagi ette võtta.

Täna siis ajakirjanduses selline eakate inimeste eest võitleva organisatsiooni artikkel. Üsna mõistlik, sest õppisin minagi koolis sellist ainet nagu geriaatria - maakeeli eakate hooldus, põetus kuni elulõpuni, kui ta ise abi vajab. Praegu asi suht nadi, raha pole ei riigil, KOVidel ega kliendil endalgi, et selliste hooldusteenuste eest maksta. Hooldusteenus ei pea alati haiglas olema, seda saab kasutada ka liendi kodus. Kõik sõltub abivajajast. Ja see abivajaja võib olla ka noor tööjõus inimene, kel trauma või raske krooniline haigus.

Kes maksab arstivisiidi eest?

Valimislubadused olid vähem makse, suurem emapalk. Nüüd on siis käes see õhuke riik, lisaks tööpuudus ja pikad ravijärjekorrad ning suurimaks mureks töötus. Ja kui maksta ei jõua või puudub ravikindlustus, siis peadki kodus istuma ja kannatama. Näiteid: mõni rohtusid välja ei jõuaosta ja kutsub kiirabi.
Kuigi jahh valu ei peaks keegi kannatama.

Paljusid paneb imestama eriarstide pikk järjekord ja kui pakutakse kiiremat, tasulist visiiti, siis võimalusel seda kasutatakse. Kui nüüd asjasse süveneda, siis see algselt mõne saja suurune visiiditasu võib muutuda oluliselt kulukamaks kui lisanduvad uuringud ja analüüsid, mis peab ka ise kinni maksma. Oleme leppinud hambaravi eest tasumisega.

Ka haiged oleme harva. See eest on inimesi, kes meie eest arstide juures sagedamini käivad. Leidub ka inimesi, kes saadavad enda eest arsti juurde hooldaja või abikaasa. Minu küsimuse peale, et kas see kroonilise haigusega patsient ka ise kaasa tuleb, on kostnud vastus, et ahh mis tema, kui vaja analüüse anda, siis toome kohale. Appikene, see ei ole võimalik, et haigeid ravitakse teiste inimeste kirjelduse kaudu ja kirjutatakse välja ravimeid.

Tere kaasmaalased!

Aga nüüd läheb lahti üks suur kribamine...
Olen siia rate.ee päevikusse piisavalt kaua oma tähelepanekuid, arvamusi ja kogemusi lisanud. Nüüd jõudsin järeldusele, et peaks ikka isiklikule blogile üle minema. Mõeldud tehtud. Kus abi tarvis, seal sõbrad olemas. Tuli minu isiklik IT-mees ja tegigi mulle blogi, algselt küll pihku itsitades piuks100-nimelise, kuid minu palumise peale sai sellest ikka see õige ja isiklik:
http://tiiatiik.blogspot.com/

Eks ma siis harjutan ja õpin ja kes tahab võib siit uusi kirjutisi leida.
Kui tahate abiks olla, siis kõik ettepanekud ja õpetussõnad, kiidulaulud on oodatud.
Õnne ja rõõmu ja peale hakkamist!



Autoreis Kreekasse 6

 16.mai 2024 Albaanias sajab ja väljas on hall. l 7.45 alustame sõitu Tiranasse. Palju autosid, vähe parkimiskohti. Inimesed jätavad autod i...