31. detsember 2013

Reisiblogi: Meie Prantsusmaa 5

5. päev - 27. juuli 2013.
Äratus on kl 7.30 ja termomeeter näitab 24 C ja sööme hommikueinet ning asume teele ning jõuame Uhtrechti linna, kus avastame raudteemuuseumi, mille avamiseni hommikul kl 10 on veel aega. Muuseum on ehitatud endistesse laohoonetesse ja kujutab endast mitme suure hoonega minilinnakut ja erinevaid ajaloolisi ronge. Pilet maksab 16 eurot mulle ja Arko saab sisse jumala muidu. Me uudistame seal ringi mitu tundi ja vaatame filme, sõidame rongiga ja uudistame ronge, sõjatehnikat, sh kaasaegset, mis käinud Iraagi sõjas, ning selle vahel lastakse aegajalt tossu nagu sõjas. Sööme lõunat ja avastan seal nmii ägedad WC ja laste oma on eriti nunnu ja pissipott on vedurikujuline.  Ega naisteruumgi ajaloost puutumatu ole - kraanikausid on päris vanamoodsed. Pääseme hoones liikuma 3le korrusele ja näeme palju põnevat. Kokku veedame seal aega üle 2,5 tunni ning sealt väljudes saame vihmasaju endale kaela aga auto leiame kanali äärest silla kõrvalt ja soe vihm kuivab kiiresti. 

Järgmisena jõuame juustulinna, millel nimeks Gouda, kus nägime sildade tõstmist ja jahtide liikumist kanalites ning järgmine sihtpunkt on Roterdam. Ümisen Kukkerpillide samanimelist laulukest ja selles ulmelise arhidektuuriga linnas me juba seiklemegi. Oh seda kunstimeelt ja erikujulisi majakesi. Raamatutest reisi ajal Arkole juurde lugedes selgub, et linn pommitati sõja ajal maha ja siis lasti uutel ehitajatel linn üles ehitada. On nagu on ja selle vaatetorni me lõpuks gps koordinaatide abiga üles leiame ja selgub, et piletimüüja keeldub meile Euromasti sisenemiseks pileteid müümast. Vabandab ja ütleb, et sorry liftini viib trepp ja sinna ligipääs puudub. Arko keelitab ja meelitab mind üksi minema aga loobun üksinda üritamast, sest meeles mõlgub Prantsusmaa ja Pariis ning Eiffeli torni vallutamine. Läheme hoopis Hiina laevapoodi ja me näeme esimest korda elus nii suuri 20-50 kg riisikotte ja nii palju erinevaid hiina toiduaineid, mida siis paljud marokolased ja muud tumedamat sorti inimesed kärudesse tarivad. Ega siis riisi tasu nii kaugelt maalt koju vedama hakkata. Sõidame linnas ringi ja sõidame edasi Belgiasse, kuhu jõuame kl 17.25 ja sööme lõunat ühes viisakas teeäärses tanklarestoranis. Arkoga tellime spagetid bolognesekastmes ja siis selgub, et Arkole see toit ei maitsegi. Mina vitsutan suure kausi täie nahka ja tunnen ennast hästi, kuid Arko toit jääb peamiselt puutumata, sest temale see ei maitse ja peale kahvliga toidus sonkimist ta söömisest loobub, teatades, et temal sai kõht täis ja isu pole. Säh sulle siis restoranitoitu, kuid tema kiidab hoopiskaugel maal minu tehtud kodust sööki. Kahtlustan juba, et ta peab dieeti ja ütleb, et see tomatikaste on vastik. Tundub, et järgmistel kordadel peame 2le toitu tellima vaid ühe taldriku täie ja kõht saab täis. Selline mõte siis. Järgmist linna, mida külastame kannab nime Artwerpen. Sellele järgnes Genti linn, mis jäi meelde avalike peldikutega, mida siis ööelu ja melu nautivad isandad kasutasid. Nalja kui palju aga miks naistele midagi sellist pole ja peab alati wc-d otsima ja peale maksa. Samas mehed soristavad avalikult tänavanurkadel. Öömajale jääme hotelli Natsaredhi kõrvale ja hommikul avastasime, et meie kõrvale muruplatsile on siginenud öösel mingi aed. Lähen uudistama ja leian eest hobusekäru taolise järelkäru ja selle kõrval aia, mille sees haned koos oma veenõudega. Õige ta on, et kui on lemmikloomad ja -linnnud, siis tuleb ka need reisile kaasa võtta. Tegelikkuses meenub mulle loetud jutud hanemaksapasteedist ja hakkab lindudest kahju. Oleme sõitnud tänaseks 299 km.



 Kõige turvalisem invawc, mida mina näinud olen, vt turvakella nöör on kogu ruumi ulatuses kättesaadav.
 Naiste kättepesu kauss.
 Nii nunnu lastetualett.Seda lapsed kasutaksid hea meelega.   
 Uhtrechti raudteemuuseumis. 

 Koos piletiga anti kätte ka plaan, mida oli vaja uurida enne reisile minekut. 

 2 ühes variant muuseumis.

 Kaasaegsed sõjamasinad.






 Roterdamis puu all istumas, kui Arko Veikoga telefoni teel vestles.
 Euromast, mille liftini viis 10astmeline trepp ja üksi ka ma minna ei soovinud.
 Selline idamaine kauplus vee peal. Taamal need erilised majad.
 Tunne on nagu oleks käinud Hiinas.
 Toit, mida Arko ei suutnud süüa aga see eest mulle maitses hästi ja toit sai hävitatud koos fantaga. 
 Huvitavaid leide liiklusmärkidest Belgias.


 Välikäimlad Genti linnas.
 Hanekari, kes peremehega kaasa reisis.

30. detsember 2013

Reisiblogi: Meie Prantsusmaa 4

4. päev - 26.juulil 2013.
Öö läks kiiresti ja täiskõhuga, sest eelmisel õhtul söödud Burger Kingi burgerid olid maitsvad. Ärkasime koleda kolina saatel ja seda põhjustas prügiauto, mis teisaldas taarakonteinereid pudelitest tühjaks. Meie auto kõrval parkisid veel teisedki matkaautod ja see äratus sai alguse juba kl 6.15 aga uni oli hea ja magasime veel ning seejärel avastasime auto kõrval külalised. Tegemist oli 8liikmelise kambaga, kes võttis teki peal hommikueinet. Läksime teele ja leidsimne Shelli tanklas tualetid, mille kasutamise eest küsiti 0,70 eurot tasu, ja suuremat sorti dussiruumi, kuhu pääses ka ratastooliga sisse. Pesemisteenuse eest tuli välja käia 3 eurot. Aga see oli seda väärt ja mõnus olla ning saame teekonda jätkata Bremeni linna suunas, kuhu jõuame kl 11 ajal ja leame end vanalinnast, kus on avatud linnaturg, kus müüdi värsket kaupa, juustu ja trühvleid. Keskpäevaks on sooja 31 C ja kellademäng algas nii, et esmalt lõi suure kellatornikell ja sellele järgnesid teised kirikukellad. Kui sõidetud on 241 km jõuame linna, millel nimeks Gröningen, mida vaatleme autoaknast. 

Saksamaa jäi selja taha ja Hollandisse jõuame kl 14.45 ja meid võtab vastu kohutav paduvihm, mis on õnneks mööduv nähtus ja värskendav. Meid võtavad vastu tuulikud ja lambad ning ümbrust uudistades jõuame Amsterdami kl 18 õhtul. See kauaoodatud kanalite äärne linn on lahe ja rahvarohke. See linn on jalgratturite paradiis ning tundub, et jalakäijate jaoks on ikka ruumi minimaalselt, eriti veel ratastooliga liiklemiseks, kus kõnniteed kituskesed, treppide ja lillekastidega ümbritsetud, kuid peagi linna peal jalutades on kõrvaltänavatel ruumi liikumiseks lahedalt. Tuledes linn ja lillturg, kust ostame kaasa tulbisibulaid ja paar külmkapimagnetit ning sööme tänavanurgal putkast ostetud friikartuleid ketsupikastmega. Lahe on see linnaelu ja kanalite vahel jalutamine, mille käigus näeme paatmaju ja jalutame ka mööda Eesti Vabariigi saatkonna hoonest, kus lehvib meie sinimustvalge lipp. Rahvast oli igat värvi, rahvusest, oli paatide ja laevadega, jalgratastel ja isegi transvestiite kohtasime. Kui ninna lõi heina lõhn, siis teadsime millega tegu, olid need raamatutest loetud teemajad, kus sai kanepit kimuda. Sellest pahest jäime Amsterdamis puutumata. See linn oli selline vabameelne ja puhkajate ning muretute inimeste linn, kus tänavatekohvikutes kees elu ja inimesed sättisid end veini jooma. Otsisin viltuseid maju, mille eesmärk oli ülemised korrused ehitada veidike väljapoole, mis ajalooliselt võimaldas kaubakaste üles hoonetesse vinnata ja selliseid maju me leidsime sealt külluses. Lõbumajad olid suletud, kuid aimatavad oma olemuses. Autosse istusime peale jalutuskäiku, suveniiripoodide külastust ja ühe vinge auto teisaldamisest osasaamist lles kl 22 öösel ja sõites vaatasime erinevates toonides valgustatud majade fassaade. Öömajani jõudsime südaöösel ja olime piisavalt väsinud, et unne vajuda. Läbisõit oli sellel päeval 534 km.
 Hommik koos pikniku pidajatega.
 Bremeni linnaga tutvumas ja uudstamas ajaloolisi vaatamisväärsusi, kohates noorpaari ja jalutades linnas.


 Juust lõhnas hästi.
 Uus ja vana hoone kohtuvad.
 Liikluspiirangud Hollandis ja madalmaades.
 Kui meri hakkab maale peale tungima, siis lastakse tõkkepuud alla ja suletakse teed. Meil õnneks nii palju vett kaela ei sadanud. Autoaknad said märjaks ja vihma sadas piisavalt.

 Lehmad ja lambad ja tuulikud...

 Kohvipaus Hollandi kohvikus, mis sulges lõunapausiks uksed peale meie ostude sooritamist. Kõrval asus hotell, pood ja restoran. Õunapirukas oli nii nämma.
 Ja selline on see Amsterdam.



 Linn, mis täis kanaleid, paate ja paatmaju ning luiged liuglesid vees.
 Rattaid on palju ja tundub, et mõni on sellelt sõiduvahendilt omale varuosasid laenanud.


 Rünnakule, rännakule...
 Lilleturul





 Midagi lapsevanematele.

 See poiss tegi meile kartuleid.

 Ehhee leidsime Eesti lipu saatkonna hoonelt.
 ja majad olid viltu.


 Öövärvides taevas ja tuledes Amsterdam.

 Vabameelses linnas tundsin minagi end laterna all vabana ja õnnelikuna.
 Kartulid otse tänavakohvikust.
 Sellised lillepotid siis olid tänaval, mis Arko liikumises vaheldust pakkusid peale jalgrataste.


 Mõni mees jäi oma autost ilma otse pealtnägijate silme all. Ei tasu parkida ilma eelnevate liiklusmärkidega tutvumata.
 Väike vein ei tee paha, arvasid need noored, kui end jooma sättisid..
Tuuleveski nägin ka ära ja palju oli kaasaegseid tuulikuid.

Kevadpuhkus Türgis 2

Tuba oli väga hea asukohaga, kõik mugavused ja ligipääsetavus ja kohandused ka Arko jaoks. Piisavalt ruumi rõdule pääsemiseks. Muideks kodus...