Äratus on kl 7.30 ja termomeeter näitab 24 C ja sööme hommikueinet ning asume teele ning jõuame Uhtrechti linna, kus avastame raudteemuuseumi, mille avamiseni hommikul kl 10 on veel aega. Muuseum on ehitatud endistesse laohoonetesse ja kujutab endast mitme suure hoonega minilinnakut ja erinevaid ajaloolisi ronge. Pilet maksab 16 eurot mulle ja Arko saab sisse jumala muidu. Me uudistame seal ringi mitu tundi ja vaatame filme, sõidame rongiga ja uudistame ronge, sõjatehnikat, sh kaasaegset, mis käinud Iraagi sõjas, ning selle vahel lastakse aegajalt tossu nagu sõjas. Sööme lõunat ja avastan seal nmii ägedad WC ja laste oma on eriti nunnu ja pissipott on vedurikujuline. Ega naisteruumgi ajaloost puutumatu ole - kraanikausid on päris vanamoodsed. Pääseme hoones liikuma 3le korrusele ja näeme palju põnevat. Kokku veedame seal aega üle 2,5 tunni ning sealt väljudes saame vihmasaju endale kaela aga auto leiame kanali äärest silla kõrvalt ja soe vihm kuivab kiiresti.
Järgmisena jõuame juustulinna, millel nimeks Gouda, kus nägime sildade tõstmist ja jahtide liikumist kanalites ning järgmine sihtpunkt on Roterdam. Ümisen Kukkerpillide samanimelist laulukest ja selles ulmelise arhidektuuriga linnas me juba seiklemegi. Oh seda kunstimeelt ja erikujulisi majakesi. Raamatutest reisi ajal Arkole juurde lugedes selgub, et linn pommitati sõja ajal maha ja siis lasti uutel ehitajatel linn üles ehitada. On nagu on ja selle vaatetorni me lõpuks gps koordinaatide abiga üles leiame ja selgub, et piletimüüja keeldub meile Euromasti sisenemiseks pileteid müümast. Vabandab ja ütleb, et sorry liftini viib trepp ja sinna ligipääs puudub. Arko keelitab ja meelitab mind üksi minema aga loobun üksinda üritamast, sest meeles mõlgub Prantsusmaa ja Pariis ning Eiffeli torni vallutamine. Läheme hoopis Hiina laevapoodi ja me näeme esimest korda elus nii suuri 20-50 kg riisikotte ja nii palju erinevaid hiina toiduaineid, mida siis paljud marokolased ja muud tumedamat sorti inimesed kärudesse tarivad. Ega siis riisi tasu nii kaugelt maalt koju vedama hakkata. Sõidame linnas ringi ja sõidame edasi Belgiasse, kuhu jõuame kl 17.25 ja sööme lõunat ühes viisakas teeäärses tanklarestoranis. Arkoga tellime spagetid bolognesekastmes ja siis selgub, et Arkole see toit ei maitsegi. Mina vitsutan suure kausi täie nahka ja tunnen ennast hästi, kuid Arko toit jääb peamiselt puutumata, sest temale see ei maitse ja peale kahvliga toidus sonkimist ta söömisest loobub, teatades, et temal sai kõht täis ja isu pole. Säh sulle siis restoranitoitu, kuid tema kiidab hoopiskaugel maal minu tehtud kodust sööki. Kahtlustan juba, et ta peab dieeti ja ütleb, et see tomatikaste on vastik. Tundub, et järgmistel kordadel peame 2le toitu tellima vaid ühe taldriku täie ja kõht saab täis. Selline mõte siis. Järgmist linna, mida külastame kannab nime Artwerpen. Sellele järgnes Genti linn, mis jäi meelde avalike peldikutega, mida siis ööelu ja melu nautivad isandad kasutasid. Nalja kui palju aga miks naistele midagi sellist pole ja peab alati wc-d otsima ja peale maksa. Samas mehed soristavad avalikult tänavanurkadel. Öömajale jääme hotelli Natsaredhi kõrvale ja hommikul avastasime, et meie kõrvale muruplatsile on siginenud öösel mingi aed. Lähen uudistama ja leian eest hobusekäru taolise järelkäru ja selle kõrval aia, mille sees haned koos oma veenõudega. Õige ta on, et kui on lemmikloomad ja -linnnud, siis tuleb ka need reisile kaasa võtta. Tegelikkuses meenub mulle loetud jutud hanemaksapasteedist ja hakkab lindudest kahju. Oleme sõitnud tänaseks 299 km.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar