Mai Soon: mis saab erikoolidest?
14.12.2013 20:32
Mai Soon, Tallinna Ülikooli õigusakadeemia magistriõppe üliõpilane
Tallinna Ülikooli õigusakadeemia magistriõppe üliõpilane Mai Soon kirjutab värskes Õpetajate Lehes, et erivajadustega laste olukorra parandamiseks tuleb üle vaadata erikoolide rahastamise põhimõtted, koolihooneid ümber ehitada ning seadusi muuta.
Haridusministeeriumi koolivõrgu juhi Kalle Küttise sõnul töötab ministeerium välja koolide uusi rahastamispõhimõtteid ja nüüd jääb oodata ja loota, et uus süsteem võtab arvesse ka riigi äärealadel asuvate erikoolide vajadusi ning erisusi.
Eestis on praegu 43 erikooli, neist vaid 24 on riigikoolid. Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 2 lg 4-le lasub riigi erikoolide ülalpidamiskohustus riigil. Vajadusel on kohalikul omavalitsusel võimalik rajada iseseisev erikool, mille rahastamisega tuleb tegelda kooli asutajal endal. Kohalikule omavalitsusele käib aga erikoolide pidamine tihti üle jõu, sest erikoolis on õpilase pearaha tavakooli omast ligi kuus korda suurem. Kui kohalik omavalitsus ei suuda oma erikooli rajada, võib ta saata oma lapse riigile kuuluvasse erikooli. See on omavalitsusele mõnevõrra odavam lahendus, kuid vaesematele neist ikkagi liiga kallis. Aruteludes maavalitsuste noorsootöö spetsialistide ning alaealiste komisjonide juhtidega selgub, et mõnele omavalitsusele käib isegi lapse erikooli saatmiseks vajaliku bussipileti ostmine või vanematele kütusekulu kompenseerimine üle jõu. Näiteks kasvatuse eritingimusi vajavatele lastele on erikoolid ainult Kaagveres ja Tapal, kuhu on Eesti teisest otsast päris pikk maa sõita.
Kas lahendus ei oleks see, kui riik toetaks praegusest palju ulatuslikumalt ka kohaliku omavalitsuse asutatud erikoole? Need teevad ju täpselt sama vajalikku tööd kui riigile kuuluvad erikoolid.
Ajast ja arust koolimajad. Kas lahendus oleks erivajadustega laste viimine tavakooli? Praegu õpib ju 74 protsenti erivajadustega lastest erikoolis. Seda pole vähe ja riigil ongi plaanis erikoolide arvu vähendada ja erivajadustega lapsi tavakoolidesse üle viia, juhindudes kaasava hariduse põhimõttest. Ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadus justkui toetab erikoolide vähendamist, rääkides tavakoolide paindlikest õppekavadest, rühma- ja individuaalõppest, õpilaste erisusi arvestavast õppekorraldusest, tugipersonali, nagu logopeed, sotsiaalpedagoog ja psühholoog, palkamisest. Ideaalis on kõik kena, kuid meie koolimajad ei ole ehitatud neid uusi suundi silmas pidades. Väikerühmad ja individuaalõpe vajavad eraldi ruume, mida pole. Olukord jätab soovida erikoolides endiski. Näiteks Kaagvere erikooli hoone on ajast ja arust. Vastavalt alaealise mõjutusvahendite seadusele peab kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste erikoolis olema õpilasele eraldusruum. Õiguskantsleri kontrollkäikudest on selgunud, et on olnud juhuseid, kus õpilasi lukustati rahunemise eesmärgil trepi alla. Praegu on päevakorral Kaagverre uue õppehoone rajamine ning Tapa erikooli liitmine Kaagvere erikooliga, uute hoonete ehitus peaks algama järgmisel aastal.
Järele lohisev seadusandlus. Kuid erikool pole ainult hoone, tähtsad on ka erikoolidele seatud eesmärgid ning kontseptsioonid ja regulatsioonid, mis neid eesmärke toetaksid. Praegune on paljuski alles tegemisel. Uue alaealise mõjutuvahendite seaduse eelnõuga on plaanitud välja tulla juba viimased paar aastat, ometi pole seda tehtud. Samuti on juba pikemat aega oodatud uut lastekaitseseaduse eelnõu. Lastekaitseseaduse 2003. aastal tehtud analüüs näitas, et 1993. aastal jõustunud seadus on kasutuskõlbmatu, sest sel puudub rakenduslik osa. Üks lastekaitse probleemkohtasid on, et eri haldustasandite ja valdkondade koostöö on puudulik. Uues lastekaitseseaduses võiks antud probleem leida lahenduse.
Uued seadused muidugi iseenesest probleemi ei lahenda, sest suuresti on erikoolide probleem ka ühiskonna väärtushoiakute arengu küsimus. Siiski usun, et konkreetsete päevakohaste regulatsioonide olemasolu annaks koolidele kindlamad eesmärgid ja visioonid ning teeks muuhulgas ka erikoolide rahastamise nii riigile kui ka kohalikule omavalitsusele konkreetsemaks ning ehk ka lihtsamaks.
— STATISTIKAT
• EHIS-e andmetel on 17 protsenti üldhariduskooli õpilastest mõni hariduslik erivajadus, erilist õppekorraldust vajab umbes 3,2 protsenti üldhariduskooli õpilastest ning 74 protsenti erivajadustega lastest õpib erikoolis, koguarvuna teeb see ligikaudu 3000 õpilast.
• Erikoolid on mõeldud nägemis-, kuulmis- ja kõnepuudega õpilastele, samuti liikumispuudega õpilastele, kellel lisaks liikumispuudele esineb täiendav hariduslik erivajadus. Erikoolid on loodud ka liitpuudega õpilastele, intellektipuudega, tundeelu- ja käitumishäiretega ning kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar