Elu läheb edasi. Eelmisel aastal enne jaanipäeva juhtus see, et ma sain koondamisteate. Töökohast, kus ma olon nii kaua pühendumisega töötanud. Öeldakse, et kui üks uks sulgub, siis avaneb järgmine uks.
Võtsin ennast töötukassas töötuna arvele. Lõpetasin FIEna tegutsemise. See lõpetamine käis kähku. Olin vaba. Ees ootas pool suve. Mõtlesin puhata sügiseni. Puhkamisest midagi suurt välja ei tulnud. Olin kodus ja paitasin kassi. Lugesin, sõitsin rattaga, toimetasin kidus. Arko vajas abi. Siis läks augustis Arko jälle ligi 2 kuuks haihlasse. Käisin haigla vahet.
Vahepeal olid kohustuslikud kohtumused töötukassas koha peal ja telefoni teel. Koondamisraha eest ostsin endale uue sülearvuti koos kotiga. Karjäärinõustamisel sain head abinõud CV sisustamiseks. Sügisest talveni käisin psühholoigi juures. Temast oli palju abi.
Tööotsingutest. Vaatasin läbi erinevad töökuulutused ja tuttavate pakkumised. Selgus, et kui tööpakkumistes on nõudmised kandidaatidele kõrged, siis palganumber pole just see mida ma ootasin. Saatdin CVsid ja kandideerisin. Kiitdin oma oskuseid, kogemusi, tugevusi ja olen valmis uusi asju õppima ja arenema. Käisin töövestlustel ning jäin vastuseid ootama. Samal töötukassa ootused olid, et ma võtaks vastu midaiganes töö.
2 kuud tagasi sain tööle. Nüüd on pool katseaega selja taga ja pool minna. Olen õppinud uudi arvutiprogramme kasutama. Platvorm areneb koos meiega. Töö klienditoe spetsialistina on huvitav ja uute inimestega saame hästi läbi. Väike kollektiiv äriettevõttes töötab koostöös klientide ja meeskonnana. Tööülesanneteks sai kogeselt kõnedele vastamine ja abistamine. Tööle sõit hommikul ja õhtul on väsitav. Töötame kontoris kohapeal, 5 päeval nädalas. Korda mööda oleme töövälisel ajal telefonivalves. Pean valima 3 bussi vahel ja ümber istuma. Õnneks on suvi ja ei pea külmetama. Arko tubli ja saab kodus hakkama. Kass juba teab, et kui ma tulen koju, siis saab süüa. Õnneks on nädalavahetused tööst vabad. Siis saab suve nautida.
