Selline uudis siis tänasest Pealinna lehest:
Ratastoolis noored fännivad reisisaatjaid 24.05.2010 Tiina Salumäe
Kui varem jäid puuetega inimesed tihti bussiukse taha, siis nüüd jõuavad nad tänu reisisaatjatele bussi isegi viimasel minutil. Ratastoolinoored tunnustasid laupäeval toimunud tuluõhtul Party On Wheels 2 ehk Pidu ratastel oma häid sõpru ja taunisid neid, kes neile kaikaid kodarasse loobivad. Sõprade hulgast tõid ratastoolinoored esile just reisisaatjad, sest tunnevad iga päev, kuid vajalikud nood on.
«Rääkisime kaaslastega, et tänu reisisaatjatele saad bussi peale isegi siis, kui jõuad mõnikord peatusesse viimasel minutil,» ütleb POW2 projektijuht Jüri Lehtmets. «Reisisaatjal on meie arust väga oluline amet. Kui neid polnud, jäime päris tihti bussist maha, nüüd seda muret enam pole. Ja reisisaatja on ka see, kes bussijuhtidelt tööpinget maha võtab.»
Tunnustus teeb rõõmu
Lehtmetsa sõnul ei tohiks reisisaatjate ametikohta tulevikus kaotada, küll võiks neile ülesandeid lisada, et tulevikus täismõõdulise palgaga koha välja annaks. Aleksei Maslakov, üks Tallinna Autobussikoondise 310 reisisaatjast, sõidab 61. liinil, mis viib mööda Astangu kutserehabilitatsioonikeskuse juurest. Mehe sõnul on tal muidugi hea meel, kui keegi tunnustab ja sa saad aru, et see, mida sa teed, on kellelegi vajalik. «Peaaegu iga päev sõidavad ratastoolis inimesed sellel liinil Õismäe poole või siis veel kaugemale. Käivad poes või pangas,» räägib Aleksei. «Nemad teavad, millal tuleb see õige buss, mina jälle tean, kust nad peale võivad tulla, teen luugi lahti ja aitan neil sisse sõita. Üks tädike tahab aga alati ise bussi sõita. Mõnikord küsin ratastoolis inimestelt, kuidas päev on möödunud või kuidas käsi käib.»
Mõnikord bussis 4-5 vankrit
Aleksei sõnul suhtuvad ratastoolis inimesed reisisaatjatesse rahulikult ja hästi. «Tundub, et nad saavad aru, et kui meid ei ole, on neil raskem bussi peale saada. Nii et mõnes mõttes neile meeldib, et me olemas oleme. Abivajajate aitamine pole mingi lisakoormus, see on minu tavaline töö. Lisaks ratastoolis inimestele sõidab sellel liinil veel palju noori emasid, mõnikord on bussis neli-viis vankrit. 61. liini buss sõidab ju mööda kolmest meditsiiniasutusest.»
Sellele, et reisisaatjad ja bussijuhid oskaksid ratastoolinoori, aga ka kuulmis- ja nägemispuudega inimesi paremini abistada, on kaasa aidanud ka Lehtmets ise koos oma sõpradega. Tallinna autobussikoondise suhtekorraldaja Sirje Rohu sõnul oli koondises läinud aasta lõpul koolitus, kus ratastoolinoored õpetasid bussijuhte ja reisisaatjaid. «Mõnikord ei tule inimesed selle pealegi, et teevad midagi valesti. See, et noored reisisaatjaid koolitasid, oli väga hea, aga tegemist oli alles esimese koolitusetapiga.» Kogu koolitus võeti linti ja sellest on kavas teha õppevideo, mille eesmärk on bussijuhte ja reisisaatjaid tulevikuski harida.
Ratastoolinoored tahavad diskoteeki
Lisaks reisisaatjatele pärjati ratastoolis noore hea sõbra tiitliga veel Rucola restoran, Tulika Takso ja Draamateater. «Rucola restoranis puudus meile sobiv ligipääs,» lausub Lehtmets. «Aga pärast seda, kui olime seal paar korda söömas käinud, muretsesid nad relsid ja tegid inva-WC. Tulika Takso on hea lisavõimalus ühis- ja invatranspordile, on aru saada, et sealsed taksojuhid on saanud koolitust, kuidas ratastooliinimesi teenindada. Draamateatril omakorda on meie jaoks mugav sissepääs.»
Kaigas kodaras tiitli sai aga
ööklubi Parlament. Lehtmetsa sõnul oli seal aastaid tagasi ratastooliinimestele sobiv sissepääs olemas, kuid seda ei saa enam kasutada. «Parlament tõi põhjenduseks, et invasissepääsu tõttu tuleb külma õhku sisse ja neil lähevad seetõttu küttearved suuremaks,» räägib Lehtmets. «Nad küll ütlesid, et turvamehed saavad meid abistada, aga minu elektriline ratastool kaalub 150 kilo ja sellele lisandub minu oma kaal. Seda ei jõua ju tõsta.»