30. Vanalinna päevade ratastoolisõit

Pildil: kiireim pikamaa sõitja Ain Villau.
Täna korraldas Tallinna Invaspordiühing 30. Tallinna Vanalinna päevade ratastoolisõitu. Keskpäeval startisid Shnelli tiigi ääres 1) nõrkade kätega mehed, 2) tugevad mehed, 3) naised ja 4) elektriratastoolide kasutajad. Ratastoolisõitu käis avamas vanalinna päevade peakorraldaja ja projektijuht Indrek Sarapuu.
Mina projektijuhina rääkisin rajast, sõidusuunast ja vabatahtlike raja ääres abiks olemisest ja palusin võistlejatel olla tähelepanelikud ja mõistlikud - õnneks nii see läkski ja kõik sõidud sujusid suurepäraselt, ohutult ning katkestajaid ei olnud. Vahepeal turgutasime endid päikesepaistel A le Coq vaarikamaistelise joogivee ja Premia jäätistega. Autasustamisel said 3 esikohta medalid koos Elioni ja Elisa kaelapaeltega, diplomid ja vanalinna päevade juubeliraamatud. Esikohad said täiendavalt laevareisid Tallinkilt . Teise koha saavutanud ning lohutusauhinna said ka kõige suurem pingutaja kinopileti näol, siis kui Forumi kinodes on ratastoolis külastaja tasuta piletiga, siis ta saab sõbra või abistaja kaasa võtta ja koos kinno minna. Sellele jägnes vavatahtlike tänamine ja kehakinnitus, mida toetasid Mamma ja Tere AS. Sellised positiivsed muljed selle aastasest ratastoolisõidust, kus meil oli hästi palju abilisi, toetajaid. Pikk organiseerimine ja sponsorite otsimine sai täna kuhjaga õnnestunuks lugeda.

Täname südamest kõiki sponsoreid ja Tallinna Kesklinna Valitsust, kelleta poleks üritus toimunud ning 12 tublit vabatahtlikku ja osalejaid Tallinnast, Viljandist, Jõgevalt, Raplamaalt, Kuusalust, Kiilist jm ning pealtvaatajaid. Erilised tänud Eglele ja Mari-Annile abi ja mõistmise eest. Boga tegi videot ja meie pere jäädvustas parimad hetked piltidena.
Fotod leiate siit.

POP ehk paraolümpiapäev Vabaduse Väljakul 3.06.11

Reedel toimus paraolümpiapäev Vabaduse väljakul. Kinnitust sai tõsiasi, et puue pole takistuseks jak ui keegi sporti teha tahab, siis seda ta ka teha saab. POP päeval oli invaspordi huvilisi, kproovijaid ja sportlaseid. Möödakäijad said ka soovi korral harjutada. Kohale olid tulnud ratastoooli korvpalli propageerijad, eesotsas Hegertiga
ja kurtide korvapllimeeskonnad, kuid kohapeal sai palju teisigi alasid proovitud.Hegert on kirjutanud sellest ka nupukese Delfi noorte häälde ja lisanud viitega pildi miun kohta. See on hea. Nupuke ise on nähtav siit.
Unistusest ratastoolikorvpall Eestisse tuua sai reaalsus ja meediakajasust
Vabaduse väljakul mängiti esmakordselt ratastoolikorvpalli
Sel ajal kui julgemad ja osavamad mänguoskust proovisid, liikus ringi peakorraldaja, kes tegi intervjuusid korraldajate ja läbiviijatega. Tervitussõnad lausus Eesti Invaspordi Liidu president Siir Oviir,
30. Tallinna Vanalinna päevade peakorraldaja, projektijuht Indrek Sarapuu ja paljud teised. Boga tegi videot jamina koos Arkoga pilte.
Populaarne oli liikumispuudega inimeste mäng boccia, mida mina, Kadri ja Arko juhendasime
Kohal oli palju vabatahtlikke. Ka Paraolümpikakomitee. Puuetega inimestel on palju erinevaid alasid nt laskmine, teerajaorienteerumine, ratastoolisõit, vibu ja noolemmäng, parasõudmine jne Rohkem alasid leiad Eesti Invaspordi Liidu kodulehelt www.eil.eeRatastooli tennist said huvilised proovida ja mängida ratastoolis tennisemängijaga koos mängida.
Kelguhoki oli toonud kohal näidisväljaku ja seal sai proovida väravasse litri heitmist.
Oli lauatennis ja pemedate lauatennis, kus kohal Eesti meister Aliser. Pimedate prillid ette, kinnas käekaitmena kätte ja labida moodi reketiga palli rabama.
Väljas oli ka Eesti istevõrkpalli meeskond.
Samuti pimedate kabe ja male mängijad. Rohkem pilte näed siit ja sealt.
Viitamine on kohustuslik.

Paraolümpiapäev Vabaduse Väljakul 3 06 11

Paraolümpiapäev on POP ütles Arko, kui pildifaili minu blogi jaoks tegi. Lühend on POP. Lahe. Tulge reedel 3.juunil kella 15st Vabaduse väljakule ja osalege või olge lihtsalt pealtvaatajateks, uudistajateks. Meie invaspordiga harrastajad on tublid, teotahtelised ja innukad. Meie Arkoga oleme ka kohal ja sel korral tutvustame bocciat. Kliki pildil, siis avaneb tekst suuremalt.

Kutse Vanalinna Päevade ratastoolisõidule!

Tallinna Invaspordiühing



kutsub sind osalema

XXX Vanalinna päevade ratastoolisõidul.

Laupäeval, 4. juunil 2011 kell 12.00 algab ratastoolidega võidukihutamine Toompargis (Shnelli tiigi ääres). Registreerimine kella 11.00 - 11.45. Võistlusdistantsi pikkus on 1000 meetrit ja 2000 meetrit. Osalustasu 2 eurot saab tasuda kohapeal.
Võistleme individuaalselt:
a) mehed (tugevad ja nõrgad käed), naised ja lapsed aktiiv ratastoolidega;
b) elektriliste ratastoolide kasutajad.

Autasustamine kell 13.30. Võistlejatele jook ja transpordikulude osaline kompenseerimine.
Oma osalemisest teata (nimi, sünniaasta, võistlusklass) kuni 01.06.11 e-mailile arko.vool@gmail.com või Tiia Tiiki telefonil 655 4160, GSM 52 19 102. Lisainfo: Arko Vool GSM 580 580 63. Korraldaja jätab endale õiguse teha muudatusi, kui võistlejaid on vähem registreerunud (alla 3 osaleja klassis). Võistlema ei lubata invarollerite ja jalgratastega sõitjaid.

TOETAJAD: Tallinna Kesklinna Valitsus, www.vanalinnapaevad.ee

Lillepi pargi test

Kolmapäeva õhtul, peale tööpäeva lõppu sõitsime Pirita Selveri juurde, et minna jalutama. Tegelikkuses oli põhjuseks testida ratastoolis Lillepi pargi jalgratta tee läbitavust ratastoolisõidu võistluseks. Spotlikke inimesi oli seal lisaks meile veel paljusid. Üks ullikene oli ka joobes pingilt alla valgunud ja pomises meile midagi raja kõrvalt murult. Me ei lasknud ennast sellest jorinast häirida, sest kui inimene tahab rääkida, siis las ta räägib.

EIL osaleb seal rulluisumaratonil j uba 22.mail 2011 ja nagu alati on kiiresti hinnangu andmiseks ja testimiseks inimesi napilt. 2,7 km ring ise kulgeb mööda Pirita tee äärt, siis läheb raskelt läbitava tõusuga mäkke Kose tee poolele ja pärast on veel 2 järsku langust kuni Rummu tee kurvini. Ilm oli ilus ja sörkisin Arko ratastooli järel terve ringi kaasa. Tubli invasportlane libises kogu tee ja pingutas oma tugevaid lihaseid vaid mäkketõusul. Ilm oli ilus ja nüüd on Arkogi motiveeritud trenni tegema. Egas muud kui tegudele. Mina jalgrattal ja Arko oma ratastooliga. Homme juba minek. Loodan, et vihma ei hakka sadama. Rääkisime, et Mustamäelgi võiks lisaks Männipargile selliseid parke, kus ratastooli, rulluiskude ja jalgrattaga sõita.

Eestimaa südames invasporti tegemas

Laupäev oli taaskord see päev, kus ärkasime vara ja suundusime autoga Paidesse. Eesti Invaspordi Liit korraldas seal boccia individuaalset MV-d. Kohal oli invasportlasi nii Narvast, Tartust, Tallinnast, Võrust, Paidest ja muudest Eesti linnadest. Kokku oli võistlejaid ligi 60. A-klassis oli tihe konkurents, sest osalejaid oli 29. Olin sekretär ja märkisin tulemusi üles. Bocciapalle seekord ei korjanud, sest tervis ei pidanud pingele vastu ja nii võtan elu rahulikumalt ning vaiksemalt tooli peal istudes. Võistlused algasid hommikul kella 10st ja lõppesid veidike peale kella 15. B-, C- ja D- klassides oli osalejaid vähem aga mängud põnevad ja pallid muudkui veeresid võistlejate pihkudes. Tegin koos Arkoga pilte, mida näed siit.

Vaadake neid pilte ja nendelt paistab vastu invasportlaste innukust ja tahtejõud. Füüsilist pingutust nõudev ja eneseproovile panemist nõudev spordiala see boccia. Pilte vaadates tabas mind mõte, et praktiliselt 90% nendest liikumispuudega inimestest on töötud, kelle jaoks ongi invaspordivõistlusel osalemine praktiliselt ainus eneseteostuse viis. See sunnib inimesi kodudest välja tulema, treenima ja võistlema. Paraku tuleb oma taskust kinni maksta nii transport, osalustasu ja toit aga keegi ei nurise, vaid pigem ootab millal tuleb järgmine võistlus. Samas on need sportlased nii erineva puudega, kes lapseeast, kes traumajärgselt või peale haigust, vigastust või tööõnnetust liikumiskahjustuse saanud. Noori mehi on palju, samas lapsi vähe, mille tulemusel on ülekaalus vanemaealised inimesed. Kui neilt see invaspordiga tegelemise võimalus ära võtta, siis paljud ei pääsegi kodudest välja. Miks küll ei saa EV riigikogu ja valitsus aru, et puuetega inimeste sporti tuleb toetada, sest ennetav tervise- ja tippspordiga tegelemise soodustamine ja rahastamine on palju kordi odavam, kui maksta haiglaravidele, retseptiravimitele... Traumade, puuete ja vigastuste eest pole keegi kaitstud. Samas tagasihoidlikest pensionidest pole võimalik tegeleda spordiga, sest meie puudega inimesed ei suuda enamasti ujulate, jõusaalide või treeningruumide eest. Iga omavalitsus saaks ulatada abikäe nii nagu tegi seda Paide linn eilsel üritusel. Mõistmist, hoolivust ja toetust vajavad puuetega inimesed. Kevadine sportlik päev Paides tõi paljudele invasportlastele, osalejatele ja korraldajatele sära silmadesse ja parimatele ka medalid kaela ja diplomid kätte.

Mõttetalgud Oru hotellis

2-päevased mõttetalgud said läbi. Eile ja täna arutlesime paarikümne inimesega Eesti invaspordi tuleviku üle. Arutelu käigus sai kokku täpsustatud kalenderplaan, täpsustatud reegleid, juhendeid ja tingimusi. Kokkutulnud liikumispuudega inimesed ja aktivistid olid agarad kaasa mõtlejad ja nii sündisid targad mõtted ja otsused. Meid käis tervitamas ka Eesti Invaspordi Liidu president Siiri Oviir, kelle toel see koolitusseminar teoks sai. Kaugemalt kohale tulnud said ööbida hotellis ja kõik osalejaid said süüa rikkaliku laua taga.

Toredad inimesed, hea teenindus ja ettevõtlik seminar sai teoks. Inimesed olid mures vähenenud riigitoetuse üle, mille tulemusel suure tõenäosusega suureneb sportlaste omaosalus, kui juba praegu on teada tõsiasi, et paljudel mitte töötavatel puuetega inimeste jaoks on probleemiks kallis transpordikulu. Kokku saame mitmetel ürritustel nagu laagrid, spordivõistlustel ujumises, koroonas, lauatennises, kabes, males, boccias, ratastoolisõidus, kalapüügis ja bowlingus. Ära märgiti tõsi asi, et liikumispuudega inimestel ja eriti ratastoolikasutajatel, on vajalik tagada hoonete ligipääsetavus, inva-wc olemasolu ja vajadusel abistajad.

Uuenduslik on sel aastal liidu koostöö ühingutega, mille tulemusel on plaanis läbi viia mitu praolümpiapäeva nii Tallinnas kui ka Haapsalus. Samuti tahetakse jätkata ratastoolitennise ja sõudmisega. Tore kui on uusi tegijaid ja alasid ning samas täpsustati juhendeid, mis aitavad tõsta vabariiklike meistrivõistluste ja karikasarjade taset. Koos oleme tugevad. Juba järgmiseks aastaks on planeeritud viia sisse normid, mille täitmisel saavad inimesed EPOKi võistlustel koos teiste puuetega sportlastega võistelda.

Mõeldes kevadele ja vanalinnapäevadele

Kauaks seda lund ja pakast enam. Nüüd juba oleme üle talveküüru ka saanud ja kevad läheneb iga päevaga. nii istusime kolmapäeval meie puuetega inimeste tegevuskeskusesse maha. Kohal olid Eesti Invasordi Liit, Tallinna Invaspordiühing, Tallinna Kesklinna Valitsus ja Vanalinna päevade üldprojektijuht ja loomulikult meie 2 noort sotsiaaltöö praktikanti, keda oleme püüdnud igale poole kaasata. Meie poolt oli palju mõtteid tekkinud ja pika koostöö käigus me ka ühisele koostööle jõudsime. Juunikuu esimesel nädalavahetusel saab teoks nii ratastoolivõidusõit kui ka invaspordiüritus. Seniks tegutsema ja mõtlema. Tore on teada, kui meid mõistetakse ja eriti tore oli kuulata kui vanalinnapäevade projektijuht andis mõista, et mee ratastoolisõit on traditsiooniline ja kindlasti vajalik osa, eriti veel sel aastal kui on tulemas 30. Vanalinna päevad Tallinnas. Ja motoks on Avatud südamega linn. Lisaks ka kultuuripealinn. Olgem siis kultuursed ja sportlikud.

Minu artikkel invaspordi liidu aastaraamatus ja parimad sportlased 2010

Selline siis see tuli ja reedel, 10. 12.2010 toimus Haabersti vaba aja keskuses Eesti Invaspordi Liidu aastallõpu üritus, kus kuulutati välja parim invasportlane, kelleks oli Kardo Ploomipuu ja parimaks treeneriks Õnne Pollisinski. Tänati ka aktiivseid ürituste korraldajaid - Väino Marjakut, Endre Varikut, 20aasta konverentsi eestvedajat Peep Ehasalu, OÜ Invarut, filmimees Bogat ja isegi mind kaunite sportlike hetkede jäädvustamise eest. Saime kõik kingiks raamitud tänukirja, 2011 sportlaste kalendri ja punase valge säbulise jõulutähe. Tänukirjad andis üle EIL president Siiri Oviir. Kahjuks tegi Monika oma talvetempudega paljude osalejate puudumise ning kohapeal oli mõnus pisike seltskond, kelle oli kkku kutsunud sekretär Signe Falkenberg. Pilte vaata siit.

Ratastoolisõidust sai taas Vanalinnapäevade traditsioon

Milleks leiutada uut, kui on olemas unustatud vana – pikaajaline traditsioon, mis katkes 90ndate lõpus. Sellise jutuga tulid meie juurde eelmisel aastal Kesklinna Linnaosa Valitsuse terviseedenduse spetsialist Egle Eller koos Kultuuripealinn 2011 korraldajaga. Noored ja agarad töötajad soovisid meie abiga ellu äratada ratastoolisõidu võistlused. Peale mitmeid nõupidamisi alustasime koos Arko Vooluga projekti ettevalmistamist. Tegime hea projekti valmis, kuid suur oli meie nördimus, kui saime spordiametist vastuse, et ratastoolis sport pole piisavalt sport, vaid meelelahutus. Selline kirjalik vastus tekitas meis hämmeldust, nördimust ja nõutust. Kurtsime oma muret Vanalinnapäevade korraldajatele ja esitasime muudetud projekti Kesklinna Valitsusele. Aeg on ootaja jaoks pikk ja nii tundus see ka meie jaoks, kuid ettevalmistused sujusid ja ise olime optimistlikud. Esimesel aastal oli muretsemist palju, et kuidas osalejad kokku saame, kui turvaline rada on, kas saame ikka vabatahtlikke abiks, kas auhinnareisid antakse, kas Niki ikka esineb meile jne. Õnneks oli nii sõitjaid, pealtvaatajaid, uudistekajastusi ja positiivset tagasisidet koos EIL tänukirjaga jagus küllaga. Sel aastal olime targemad, julgemad ise projekti tegema, korraldama ja õppisime eelmise aasta üritusest mida paremaks muuta. Kõik sujus hästi. Ilm oli ka sel aastal suurepärane. Muutsime raja turvalisemaks, hankisime Signe käest rinnanumbrid, et võistlejaid paremini eristada ja otsisime juurde vabatatlikke. Mina ürituse korraldajana kutsusin abiks kohtunikke ja meditsiinitöötaja. Kodutöö sai hoolikalt tehtud, auhinnad ja joogivesi koos pirukatega varutud.

29. Tallinna Vanalinna päevade raames teist aastat toimunud traditsiooniline ratastoolisõidu võistlus Shnelli tiigi ääres Toompargis õnnestus. Kohal oli rohkesti pealtvaatajaid ja invasportlasi üle Eesti – Tallinnast, Jõgevalt, Viljandist, Rakverest, Harju- ja Rapla-, Jõgeva- ja Pärnumaalt. Sõidule registreerus 25 inimest, kuid kohale tuli neist vaid 19, mis pani mõtlema puuetega inimeste vastutustundest, sest kui inimene registreerib eelnevalt võistlustele ja starti ei ilmu, siis on midagi päris valesti. Tundes ja teades neid inimesi kaob minul usaldus nende suhtes ja ka tahtmine selliste sportlastega tulevikus arvestada. Tegelikkuses teavad, vaid need inimesed, kes üritusi organiseerinud on, kui tähtis on sõnapidamine ja kohustuste täitmine. Lihtne on kritiseerida ja arvustada, et midagi ei tehta ja kui tehakse, siis tundub see puuetega inimestele nii loomulik. Meie tahame, et meisse hästi ja võrdselt suhtutakse, siis peame kindlasti arvestame ka teistega. Nii juhtuski, et starti pääses 18 ratastoolis invasportlast, kuna mõned ei ilmunud kohale ja üks sportlane soovis starti minna elektrirolleriga.

Peakohtunik on see, kes otsustab juhendi alusel, et roller pole elektriline ratastool ja sellise abivahendiga võistlema ei pääsenud. Paratamatult oleks see olnud ebaaus konkurents teiste suhtes, sest kiiruse vahed on suured. Võisteldi 5 alagrupis: lapsed, naised, tugevad mehed ja nõrgad mehed ning elektriliste ratastoolide kasutajad. Võib tunduda naljakana, et tegime elektriratastoolide klassi, kui see ongi kõige nõrgemate sportlaste võimalus saada võistluskogemust ja tunda veres adrenaliinitaseme tõusu. Millegi pärast ei kahtle keegi vormeli ja kartide võidusõitmistes. Suhtumise asi. Igatahes oli see kõige atraktiivsem ajakirjanikele, kaamerameestele ja pealtvaatajatele.

Korraldajatena olime endast andnud parima, et rada oleks turvaline ja meile lisas kindlustunnet see, et kõik oskavad oma ratastooliga sõita. Elu näitab aga midagi muud. Nii juhtuski, et peale laste ja naiste sõitusid hakkasid juhtuma ekstreemsused. Oli tavatoolide kokkupõrge, mille tulemusena üks võistleja kukkus sõiduteele ning oli sunnitud kergema vigastuse tõttu katkestama. Samas vanim osaleja suutis valesti sõita ja siis kiiret tagasipööret üritades kukkuda ümber elektrilise ratastooliga ja sellest välja lennata. Õnneks olid käepärast abivalmid pealtvaatajad ja kaameramees, kes appi tõttasid ja sõit võis jätkuda. Kuigi rajalt väljasõit tõi ajalise kaotuse. Üks edev võistleja jälgis raja asemel hoopis kaamerameest, mille tulemusel leidis ennast naeratades kurvist väljas aga pori sees. Kõik need seiklused toimus raja peal nii kiirest, et tundusid lausa uskumatuna.

Kokkuvõttes olid 5 ala parimad: Lapsed (1500m) – I koht Hegert Toomsoo ajaga 7,40,25; naised (1500m) – I koht Marika Karafin ajaga 12,20,91; tugevad mehed (3000m) – I koht Leino Juhkam ajaga 14,49,10; nõrkade kätega mehed (1500m) – I koht Ragnar Lust ajaga 13,15,85; elektrilise ratastoolikasutajad (1500m) – I koht Jüri Lehtmets ajaga 8,48,53. Protokolli ja pildid lisame peagi meie kodulehele aadressil http://tallinnainvaspordiyhing.blogspot.com/ . Tallinna Invaspordiühing tänab Tallinna Kesklinna Valitsust, Vanalinna päevade programmi juhti ja kõiki vabatahtlikke ning osalejaid. Koos oleme tugevad, õpime oma vigadest ja kogemustest ning sportlastena oleme eeskujuks paljudele uutele noortele sportlastele, sest kogemused ja enese proovilepanek annab julguse. Selliseid võistluseid ongi vaja. Nii saame uusi invasportlasi oma ridadesse ja suudame muuta maailma paremaks, inimesed sallivamaks.

Tiia Tiik, Tallinna Invaspordiühingu juhatuse liige

Puuetega inimeste sporditegemisest Eestis

Targalt arvab Jüri Tamm ja tunnistab, et Puuetega inimeste sport pole aga sootuks spordisüsteemi osa. Tallinnas tundub see olukord veelgi hullem. Eriti Spordi- ja Noorsooametis - seda näitavad minu kogemused. Koguaeg pead sa tõestama, et inimesed suudavad ja oskavad ja tahavad harrastada sportlikke eluviise. Et on olemas sellised spordialad. Eesti Invaspordi Liit korraldab meistri- ja karikavõistlusi:

Kergejõustik. Ujumine. Lauatennis. Laskmine. Boccia. Ratastoolivõidusõit. Kabe. Male. Kalapüük. Koroona.

See info ei huvita ametnikke mitte, sest nende arvates on sport ikka sport ja kui ei jookse, vaid läbid 5000 meetrit ratastoolis, siis ikka pole pärissportlane. Ameti juhataja aevab, et Vanalinna päevade ratastoolivõidusõit on hoopis lõbusõit ja harrastustegevus. Sama jamad on kutsekvalifikatsiooniga, sest keegi ei korralda. Eesti Invaspordi Liidul on reeglid, meil on ka kogemused kohtunikena ja treeneritena aga ikka nõutakse lisaks tõestamist.

Jüri Tamm: spordi kitsaskohad ja nende lahendused

Reegliteta pole sporti, nendeta pole mõeldav ka toimiv spordisüsteem. Julgen väita, et praegu on Eesti spordi regulatsioonid liialt üldsõnalised või puudulikud. Viimase kümne aasta jooksul pole spordielu korralduses tehtud ühtegi sisulist muudatust. Mitmed probleemid saavad alguse ka persoonide tasandilt. Kitsaskohti on palju – seepärast piisab vaid põletavamate probleemide väljatoomisest.

Eesti spordi kongressil, spordirahva kõige laiapinnalisemal esindusfoorumil, puudub otsustav jõud. Kongressi otsused pole siduvad. Seepärast on praegu aktuaalsed needsamad teemad, mis kümne aasta eest. Märgilise tähendusega on fakt, et näiteks spordipoliitika töörühma juhtideks määrasid iseennast (Sic!) tippametnikud-funktsionäärid, kultuuriministeeriumi kantsler Siim Sukles ja EOK peasekretär Toomas Tõnise. Eesti spordil puudub arengukava ja seda pole kunagi eksisteerinudki. Sport on vast ainuke eluvaldkond Eestis, millel puudub konkreetne visioon ja arenguplaan. Pearaha maht, spordirajatiste hulk, klubide või medalite arv – see pole visioon.

Eesti spordi rahastamine sõltub suuresti pahedest ehk siis mida rohkem tarbitakse alkoholi, mida rohkem suitsetatakse ja tegeletakse hasartmängudega, seda parem spordile. Seda rohkem on spordi edendamiseks raha. Üks spordi olulisematest eesmärkidest on aga võidelda eespool mainitud pahede vastu. Seega, mida paremini täidab sport seatud eesmärke, seda vähem on tal raha. Selline rahastusskeem on amoraalne ega ole ka jätkusuutlik. Eesti Spordi Nõukogu kui Eesti kõrgeima spordiorgani roll on minimeeritud. Ministritest, poliitikutest, omavalitsuse- ja spordijuhtidest koosnev institutsioon, mille koosseisu määras peaminister ja mida juhtis kultuuriminister, on ajalugu. Ideaalis peaks see keha tegelema Eesti spordi kongressi otsuste realiseerimisega, mitte aga pelgalt aasta parimate sportlaste valimisega. Kahjuks on viimati nimetatud tegevus Eesti Spordi Nõukogu ainsaks funktsiooniks.

Kultuuriministeeriumis tegeleb spordi juhtimisega poolteist inimest. Eesti spordi sisulise juhtimisega tegeleb aga mittetulundusühing (EOK). Veelgi konkreetsemaks minnes võib väita, et Eestis edendavad sporti sponsorid, kuna enamiku spordialaliitude juhid on ettevõtjad. Nende käes on otsustusõigus ka EOK täitevkomitees. Teise osa alaliitude juhtkonnast moodustavad poliitikud, kes kasutavad positsiooni spordist kaugetel eesmärkidel. Väiksemas ulatuses tegelevad spordipoliitikaga ka kohalikud omavalitsused, kuid see puudutab peamiselt infrastruktuuri. Sellise spordi juhtimise mudeli puhul pole loomulikult võimalik rääkida terviknägemuse, üldhuvide ja strateegiliste arengute tekkest. Sportlastele ja treenerite tööd tasustatakse jätkuvalt stipendiumite põhimõttel ehk siis sotsiaalmaksust kõrvale hiilides. See tekitab takistusi pensioni, ravikindlustuse ja muude tsiviliseeritud riikides eksisteerivate sotsiaalsete tagatiste kujunemisel. Rääkimata kutsehaiguste ja muude erivajaduste temaatikast.

Kõrgharidusega treeneri miinimumpalk ei vasta haridussüsteemis töötava pedagoogi palgale – see on ilmselge ebaõiglus. Sportlaste tervisekontroll on puudulik. Praegu rahastatakse noorsportlaste terviseuuringuid projektipõhiselt haigekassa eelarvest. Saavutusspordiga tegelevate ehk siis Eesti meistrivõistlustel osalevate noorte tervislikku seisundit on uuritud vaid viiendikul. Puuetega inimeste sport pole aga sootuks spordisüsteemi osa. Olukorra muutmiseks tuleb anda suurem otsustusõigus Eesti spordi kongressile ja taastada Eesti Spordi Nõukogu kui täitevvõimu kõrgeima esindusorgani funktsioonid ja roll. Järgmiseks tuleb töötada välja Eesti spordi arengukava ja muuta spordis valitsev olukord läbipaistvaks.

Praegune suhteliselt segane olukord on kasulik eelkõige neile, kes ennast mugavalt tunnevad. Kuna spordis on raha puudu, siis näiteks jagab EOK asepresident ja Tallinna Sadama nõukogu esimees Neinar Seli spordiringkondadele Tallinna Sadama ressurssi. Tubli, kuid ma ei arva, et tema valikud lähtuvad tervikpildist ning on õiglased kõikide suhtes. Sellise olukorra vältimiseks peame töötama välja spordi rahastamise õiglase ja jätkusuutliku skeemi. Miks mitte mõelda spordivaldkonna üleviimisest haridusministeeriumi haldusalasse. See värskendaks mõtlemist ja võimaldaks kaasata uusi inimesi. Sport on haridussüsteemi loomulik osa. Kultuuriministeeriumi haldusalas on sport ja kultuur omavahel konkurendid, seeläbi sageli ka antagonistid. Muuta tuleks ka EOK põhikirja, et selle juhtorganid oleksid ka reaalselt valitavad (praegu kinnitab üldkogu presidendi ettepanekul kõik ametipostid).

Lisaks peab peasekretäri koht olema apoliitiline. EOK peasekretäri peaks leidma avalikult korraldatud konkursi kaudu. EOK president ei peaks juhtima EOK üldkogu. Seda võiks teha mitteolümpiaalade esindaja. Eesti spordielu tugevdamiseks tuleks välja töötada riiklik plaan ja tagatiste süsteem, millest lähtuvalt tegutsedes oleks Eestis rohkem rahvusvahelisi spordivõistlusi, kongresse ja muid spordiga seonduvaid üritusi. Lisaks tuleks kuulutada välja üleriiklik spordipäev. See oleks päev, mil üheskoos sportida. Sellel päeval oleksid kõik spordirajatised tasuta. Riiklikul keha ja vaimu arendamise päeval on märgiline tähendus. Eesti sport vajab uut hingamist, uusi lahendusi ja avatust. Eesti spordi jätkusuutlikkuse võti on paindlikkus ja integreeritus. Kõik eespool toodud mõtted ja ettepanekud olid vormistatud konkreetseteks muudatusettepanekuteks sellel aastal toimunud spordiseaduse muutmise arutelul riigikogus. Valitsuskoalitsioon lükkas eranditult kõik tagasi. Vaatamata sellele, et EOK täitevkomitee ja töögruppide tasandil on täpselt samadest asjadest räägitud ammuilma. Protesti märgiks astusin ma kevadel tagasi EOK täitevkomitee liikme kohalt.

Infopäevast, spordiametist ja noortekeskustest

Tallinna Invaspordiühingu juhatus korraldas 22. oktoobril infopäeva, kuhu olid oodatud kõik spordihuvilised inimesed ja neid tuli kohale 43 inimest. Esinema oli kutsutud Rein Ilves, Tallinna Spordi- ja Noorsooameti juhataja ja peaspetsialist Kaili Kukumägi, kes lubasid tulla rääkima teemal „Puuetega inimeste ja lastega perede huvialategevuse toetamine Tallinna linnas“.

Kurb oli näha Rita kohmetust, kui ta tund enne kokkusaamist avas oma meili postkasti ja leidis sealt vabanduse, milles teatas Spordi ja Noorsooameti esindaja, et kahjuks ei saa juhataja Rein Ilves meie ühingu infotunnile osaleda, sest viibib komandeeringus. Terve suure linnaameti peale ei leidunud mitte ühtegi spetsialisti ega ametnikku, kes oleks suutnud rääkida puuetega laste ja perede huvitegevuse, vabaaja veetmise võimalustest. Polegi peale all oleva teate midagi lisada, sest nii raske liikumispuude korral ei leidu spordiala, mida need lapsed saaksid harrastada. Meil oli grossingu treeningud, ratsutamise treeningud ja võimlemine, mis oli õppinud füsioterapeudi juhendamisel. Ent selle aasta alguses teatas Spordiameti juhataja, et neid treeninguid ei toetata, et see on huvitegevus. Puuetega laste vanemad olid nõutud, sest sobivat ja vajalikku asendussporditegevust nende raske liikumispuudega lastele lihtsalt ei ole. Ja nii küsitaks, et miks puuetega inimeste spordialaga tegelevaid lapsi ja noori nii vähe on. Põhjuseid pole vaja kaugelt otsida. Piisab kui oma küsimused saata Spordiametisse.

2. punkti all rääkis invasportlane Helmut Mänd, kes on ka meie ühingu liige, oma kogemustest treeningutel, meistrivõistlustel ja olümpiamängudel ning tutvustas laskmise spordiala.

3. punkti all selgitas ühingu esimees Rita Goruskina Tallinna Spordi- ja Noorsooameti poolt rahastatava 2011.aasta pearaha kinnituste tegemist kas kirjalikult või elektrooniliselt. Spordiamet oli saatnud allkirjastamist kontrollima oma peaspetsialisti Sirje Raamatu, kes jalutas saali sisse võttis kohe infotunni alguses 1 (ühe) allkirjastatud taotluse ja kõndis välja. Temal polnud huvi ega aega meie infotunnil viibida või olid põhjuseks meie inimesed? Igatahes ta lahkus kiiresti saalist juba infotunni alguses. Õnneks saime 1. Novembriks oma taotlused esitatud ja vaid mõni üksik spordipearaha kasutaja pole jõudnud oma allkirja pearaha taotlusele anda.

Nüüd tahaks ütelda lastevanematele, et minge ja uurige koos oma puuetega lastega noortekeskuste kasutamise ligipääsetavust ja võimalusi vaba aja sisustamiseks.

Möödunud aastal kaardistas Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit ruumide ligipääsetavust. Vestlustest selgus, et neil praktiliselt puudub kogemus puuetega inimestega suhtlemisel, samas 11 noortekeskusest üle pooled ei olnud ligipääsetavad liikumispuudega lastele. Siit tuleb välja, et hommikuti 85% noortekeskuses ruume ei kasutada, kuid kohal käies selgus, et ka õhtupoolikutel on ruumid külastajatest ja tegevustest praktiliselt tühjad. Mina arvan, et sellisel kujul need noortekeskused ei toimi. Vaja oleks muuta nende lahtioleku aegu, nt õhtupoolikuti, nädalavahetustel jne. Arvan, et hommikupoolikuti tuleks suurendada noortekeskuste ruumide ja töötajate kasutamist näiteks töötute heaks.