detsembris märkasin, et parem silm ei näe pimedas eriti hästi ja kui on valgusfoori, autode või tänavalampide tuled, siis selgel näen ma nagu rõngaid ehk servasid aga keskel on hall ja udune. Mõtlesin, et kuna tööd arvutis on palju olnud, et juu on mingi põletik silmas, sest seda on varemgi olnud. Hakkasin otsima silmaarstile numbreid, kuid tasuta neid ei olnud ja nii sain 6.01.2020 tasulise numbri Merelahe polikliiniku silmaarstile. Läksin kohale ja maksin 50 eurot tasulise teenuse visiidi tasu ära. Silmaarst kontrollis nägemist, pandi masina taha istuma ja pandi silmatilkasid ja kontrolliti uuesti, silmaarst dr EneLaanemäe lasi valgust silma ja uuris mu silmi ja teatas, et annab mulle saatekirja kaeoperatsiooni konsultatsiooniks. Ravimeid selleks ei ole. Tunne oli kummaline, sest arst küsis, et kuidas ma sinna kohale tulin ja oli üpriski imestunud, et ma üksi tulin. Muigasin, et ju mul on nii kehva nägemine, et arst kartis, et ilma saatjata liikudes võin auto või bussi ette kapata. Õnneks ma olen harjunud, et mul nägemine kehv ja rohkem segas see hämarus ja topelt nägemine, sest tabelis ma isegi -20 prilliklaasiga 1 rida selgelt ei näinud. Vasaku silmaga -10,75 nägin paar rida. Eks pean siis kasutama vasakut silma. Silmakliinikusse helistades sain teada, et saatekiri oli valesti vormistatud aga numbri ma sain dr Ann Tarumi vastuvõtule 18.märtsiks. Sel ajal oli koroonakriis ja vastuvõtu ajal helistas arst ja konsulteeris telefoni teel ning andis uue aja 22.06.2020. Käisin siis Magdaleena haigla polikliinikus vastuvõtul ära ja mulle tundus, et arstil oli minust kahju, seletas, et mul olukord raske ja juhtiv silm näeb kehvasti ja saan eelisjärjekorras operatsioonile - alguses parema, siis kohe vasaku silma kae lõikusele. Selle kuupäev teatatakse mulle telefoni teel.
Olime Soomes autoreisil kui mulle helistati võõralt numbrilt 2 korda, sest 1.korral ma ei kuulnud helinat. 2. telefonikõne ajal ronisin parajasti Kuusamo suusahüppe mäel ja hingeldasin palavusest. Õde teatas, et millal saan tulla ja kuna olin puhkusel, siis peale puhkust saan operatsioonile tulla. Mulle määrati operatsiooniks 17.08.2020 Ravi 18 ja kohal tuleb olla kohe kl 8 hommikul. Tegelesin siis googeldamisega ja otsisin infot hallkae ehk katarakti operatsiooni kohta. Peenemalt öeldes tuumakae ja seniilkae (ehk raukuskae) operatsiooni kohta. Sain teada, et oma silmalääts purustatakse ja asemele pannakse kunstlääts. Silmaarst mainis, et mulle jäävad hiljem prillid -2,5. Hinge tekkis kerge ärevus, sest tavaliselt käivad kaeoperatsioonidel inimesed u 80aasta vanuselt. Viskasin nalja, et tunnen ennast kui 80aastane. Meie suguvõsas pole kaed sugulastel tekkinud, sest kahjuks pole minu inimesed nii vanaks elanud ja on varem ära surnud. Sain uurida internetist, et üks eelsoodumus on tugeva lühinägevuse korral aga meil ka enneaegsuse tõttu. Varem polnud mulle keegi sellest rääkinud ja pealegi oli viimased ligi 40aastat nägemine enam vähem sama püsinud.
Kätte jõudis operatsioonipäev. Rene tõi mu keskhaiglasse kohale juba poole 8 ajal. 3.korruse ukse peal küsiti nime ja saadeti ooteruumi istuma. Enamus inimesi olid eakad. Peagi kutsuti mind, pakuti haiguslehte, anti meelespea peale kaeoperatsiooni toimimise kohta, selgitati mida teha võin ja kuidas raviskeemi alusel silmatilkasid panna. Retseptid pidid olema kohe peale operatsiooni valmis ja saab apteegist välja osta. Siis saadeti uuesti ootama, märkasin, et minu andmetes oli veel Linnamäe tee aadress, kus elasin 20 aastat tagasi, lasin selle infos ära parandada. Seejärel kutsuti mind 1.kabinetti, kus mõõdeti vererõhku, mis oli kõrgem kui tavaliselt ja kontrolliti nägemist ning pandi silmatilku ja saadeti koridori istuma. Inimesi võis seal olla 20 ringis. Ootasime ja käisin erinevates kabinettides, kus silmi erinevate masinate taga kontrolliti, siis saadeti tagumisse ooteruumi ootama. Siis juba võeti kott, telefon ära ja pidin sussid jalga panema. Mingi aeg kutsuti mind silmaarsti kabinetti. silmaarst dr Veiko Reigo vaatas mu silmi ja küsis, et kas mulle varem on öeldud silmade kohta ... aga see edaspidine jutt läks mul kõrvust mööda. Silmakirurg ütles, et jäävad prillid -3. Siis kutsuti õdede juurde, anti rahustav tablett ja pandi jälle tilku. Aeg läks kiiresti ja siis võeti prillid hoiule ja meile anti ratastoolid, mida pidime 5 inimesega koos mööda koridori lükkama liftini ja sealt nagu rongis edasi operatsioonisaali koridori. Minu järel tuli üks keskealine mees, kuid ta ei mõistnud, et ratastooli pidi lükkama. Andsime ära oma sussid ja saime kilemütsi ja kilesussid. Kutsuti meid tooli peale istuma, jälle silmatilgad ja ootus. Mind pandi istuma ratastooli ja ootasin operatsioonitoa ukse taga, siis juba lamasin laual, silma puhastati, kaeti kilega ja linaga, pandi tilkasid ja tuimestust ning silmalauhoidja. Siis saabus silmakirurg, vaatasin silmaga tulesid, tundsin kuidas erinevad masinad töötasid, vajutust või survet silmale, siis kadus valgus ja muutus punaseks, tuhmiks, siis nagu oleks mingit kilet lahti volditud, mille tulemusel nägemine muutus heledamaks. Ja oligi valmis. Ootamine 2,5 tundi, operatsioon 10 minutit. Istusin opitoa ukse taga ja ootasin ning ma juba nägin selle silmaga selgemalt. Mind viidi 3.korrusele puhketuppa, kus u tund ootasime operatsioonist taatumist, jälle tilgad ja silm pandi plaastri ja sidemega kinni. Süüa anti jogurtit ja see maitses hästi. Siis lubati koju minna. Tundsin ennast hästi, tellisin takso ja sõitsin koju. Ülejäänud päeva olin voodis. Õhtu poole tundsin valu silmas ja võtsin paracetamoli. Järgmisel hommikul võisin silmalt sideme ära võtta ja see silm nägi kõike neoonvärvides ja see oli nii ere, et mul läks süda pahaks ja istusin tugitooli, panin ette päikseprillid. Aga ma nägin väga hästi võrreldes enne operatsiooni. Imelik oli kohe nagu prillid oleks ees olnud. Raviskeemi alusel pidin silmatilkasid panema 5 korda päevas, siis 2.nädala 4, 3.nädala 3, 4.nädala 2 korda ja 5.nädala 1 kord päevas. Ma võisin lugeda aga ei tohtinud esimestel nädalatel kummarda, raskusi üle 3 kilo tõsta, vannis käia ega silma pesuvett lasta, magada ka ei tohtinud opereeritud silma poolel. Olin lihtsalt kodus, jalutasin, kasutasin arvutit ja vaatasin telekat, tegin süüa. Selgus, et mulle pandi kunstlääts tugevusega 8 D. Ulme ikka kuidas silmakirurgia areneb ja kui kae ära lõhustati, siis sain parema nägemise. Mul tekkisid silmatilkadest peavalud aga see pidi tavaline kõrvalmõju olema. Ma saan nüüd kanda päikeprille. Aga tellisin ka vadesees raamidesse -3 klaasid, sest ilma selleta jääb kaugemale vaadates väheke uduseks. Kodus olen prillideta ja õhtul magama minnes on tunne nagu oleks prillid ees. Mõistsin kui vajalik on ka kiiresti 2. silma operatsioon ette võtta. 2 nädalat olin haiguslehel, et taastuda ja siis sain paar nädalat tööl olla ja siis oli 2.operatsioon. ei tunne ennast vanana vaid mulle anti võimalus paremini näha 50 aastaselt. Arvutit näwn lugeda ilma prillideta, taust on valge ja värvid erksamad. Puude lehed, kassitriibud, kardinamuster, lillede värvid on kõik kordades kirevamad ja paljudes värvitoonides. Tunne on hea, harjumatu on lähedale vaatamine, kuid teine silm sobib selleks hästi. Olen tänulik silmaarstidele ja ITK silmakliiniku personalile. Aitäh abivalmiduse ja sõbralikkuse eest!
2 kommentaari:
Kõik oleks nagu minu kirjutatud!Isegi igasugused "silmanumbrid"(mul oli üks silm lõpuks siiski juba -16).Samas on mul juba ühele silmale mõne aasta pärast tehtud uus,puhastamiseoperatsioon,ja nüüd loodan,et tehakse ka teisele,sest "kõik on paksus udus ja lugeda ei saa,elada küll).Huvitaval kombel "käivad mul peal perioodid,mil ma silmi üldse lahti hoida ei või,segavad öised lambid ja üldse valgus).Ei ole lahe see silmahaigete elu...Muide,üritasin saada numbrit Ann Tarumi juurde ja vastati,et praegu just läks pensionile.
Ja lisaks:----heia-heia, kuidas me kahekesi selle peale veel täitsa ühte moodi välja näeme,ah-ah-aa!
Postita kommentaar