Inimene õpib kogu elu

Sain eile paraja üllatuse osaliseks, kui ilmusin Põhja- Eesti Pimedate Ühingu üldkoosolekule kohale fotokaameraga. Tegin pilte kokku tulnud inimestest ja koosoleku juhatajast. Peagi esitas Janne saali tagant reast küsimuse, et kes pildistab ja kas on luba küsitud, sest avalik seadus näeb seda ette? Priit Kasepalu, koosoleku juhatajana, siis esitas küsimuse ja vastasin, et mina pildidstan, kuid tõepoolest luba ma ei küsinud, sest olen varemgi pilte teinud ja on teisedki, kes pildistavad või kogu koosoleku diktofonile salvestavad. Koosolekul olijad otsustasid, et võin pilte teha. Arhiivi jaoks, kui keegi pilte soovib.

Eks ma siis õpin sellistest olukordadest ja järgmisel korral küsin luba, tõenäoliselt koosoleku juhatajalt. Mulle tundub üha enam, et pimedate ühing on nagu salastatud organisatsioon, sest ühingu kodulehelt ei leia miskit uut, mis kajastaks ühingu juhtimist ja tegutsemist, sh uute, muukeelsete ja noorte liikmete kaasamist. Ja siis imestatakse, et miks väljastpoolt tulnud (loe: sattunud) inimestele tundub, et ühingus on elu seisma jäänud ja elame nagu 80-tes. Mis teha, ka mulle tundub see kohati nii, sest avatuse ja kaasaegse organistatsioonini on pikk maa. Sama lugu tundub mulle ka Pimedate Liidus. Tegelikkus on nii, et tavaliselt mind lausa kutsutakse pilte tegema, sest ühingutel on oma üritustest vähe pildimaterjale ja kuna tegemist on nägemispuudega inimestega, siis on minul endalgi hiljem hea uurida, kes meie ligi 600 liikmest üldkoosolekule kohale tulid. Tavaliselt olen viisakas pilditegija, kui inimene ei taha või käe näo ette paneb, siis teda pildile ei topi. Tobedad ja ebaõnnestunud pildid kustutan.

Juba aastaid on nii, et aktiivseid ja pimedate elu puudutavates küsimustes tuleb, kaks korda aastas toimuvale üldkoosolekule kohale inimesi 35 ringis. Valimiste ajal tuleb rohkem inimesi, sest tehakse ka eeltööd ja iga hääl loeb. Imestama paneb vaid see, et eile oli kohal 35 liiget ja volitusi oli tehtud minu mäletamist mööda 22le. Nii oli suurim volitustega häälte arv 6 ja 8. Arvan, et selline suur volituste arv annab kallutatud tulemuse häälte jagunemisel ja oma soovitud kandidaadile vajaliku häältetulemuse. Mulle tundub, et pimedad on kas vähe huvitatud ühingus toimuvast või on nad nii hõivatud, et ei jõua üldkoosolekutele.

Üldkoosolek kinnitas 2011 tegevuskava ja eelarve, esitas Eesti Pimedate Liidu juhatuse esimehe kandidaadiks Eero Tõniste, temale lisaks kandideerisid veel Priit Kasepalu ja Sülvi Sarapuu.
Sõnavõttudest jäi mulje, et jätkatakse sama tegevust, soovitakse kirjutada rohkem projekte, tegeleda Jursu koolitus- ja majutuskeskusega, ajada äri mereäärse maaga välja rentimise teel ning tegeleda rohkem sellega, et pimedad ja nägemispuudega inimesed oleksid oma tegutsemisega rohkem nii sissepoole kui väljapoole nähtavad.

EPL juhatuse liikmete kandidaatideks Janne Jerva, Priit Kasepalu, Kristiina Peetsalu, Aare Uustal. PEPÜ esindajatelks EPL üldkogule valiti: Artur Räpp, Priit Kasepalu, Eduard Borissenko, Vello Vart ja Jaanus Riimets. Soovitusena esitati kontrollorganitesse kandidaadid Tiia Tiik ja Katrin Margus. Kokkuvõtteks saab öelda, et koosolek kestis 3 tundi ja täna tuleme jälle kokku ja teeme jõulupidu Eesti Puuetega Inimeste Koja majas. Sellised mõtted siis peale pikka üldkoosolekut ja see on minu isiklik arvamus. Pilte näed, kui küsid.

Esmaspäevane meediakajastus Eesti Päevalehe rubriigis Säutsuvad ja blogivad.

Minu lisatud kommentaar 11.01.2011: Küsiti luba pildistamiseks ja selle ka sain. Sain ka targemaks õppetunni näol, et järgmisel korral küsin koosoleku juhatajalt luba pildistamiseks. Aga arvan, et tõenäoliselt järgmisel korral mul puudub huvi pimedate üritustel pilte teha, kuigi ka PPÜ põhikiri väidab, et üldkoosolek on avalik.

Pimedate matkajate kokkutulekul Vargamäel

See oli Eesti Pimedate Spordiliidu pidulik kokkutulek, mis kestis 28. - 30.juulini 2010, ja osalejaid oli 42 inimest üle Eesti Simisalu matkamajas, mis on RMK valduses. Maja oli armas, 2 korruseline, punaste aknaraamide ja plekk-katusega palkmaja. Seest suurem, koos sauna, kamina- ja söögisaaliga ning teisiel korrusel oli 30-le inimesele magamiseks 6 tuba, millest väikseimad 4kohalised ja suurimad 11-le matkajale. Söök oli suurepärane ja menüü koosnes mulgipudrust ja kukeseentest, kotlettidest, värsketest salatitest, kanaklimbisupist, õunakoogist ja paljust muustki maitsvamast. Hommikul oli puder ja võileivad, peekon ja praemuna. Isu oli suur ja maitses hea. Peale sööki oli tunne nagu ei viitsikski ennast liigutada, kuid looduskaunis koht lausa sundis seda tegema. Lühimatk toimus meeskondade vahel. Sellele järgnes köievedu, mille Tallinna meeskond nimetusega Mammu(t) ära võitis, sest nagu kommenteerisid kohtunikud, et egas loodusjõudude vastu saa. Viimase all peeti silmas meie trumpässa Maret, kes oma koguka kehaga köie sabas rippus, samas kui mina, Rein ja Ahto oma jõudu ja jaksu kasutasime. Munajooksus olid kõik võrdselt usinad, sest varutud 8 muna jäid kõik terveks ka peale 5 meeskonna jooksmist ja lusikal kandmist. Põnevust tekitas tähtede jaotamine peale iga katse sooritamist. Hasart oli suur ja sai kokku lapitatud igasuguseid kuni 14-tähelisi sõnu. Lahenduseks osutus KANAKLIMBISUPP.

Teisepäeva õhtuks hakkas meid vihm ja välgunooled kimbutama. Saapaviske saime sellegi poolest sooritatud. Hiljem selgus, et Tallinna Mammu oli taas parem Pärnu, Helipalli, Valguskiire ja Tartu kooli ees. Samas olid teised meeskonnad parimad munajooksus, viktoriinis, matkal. Hea tuju oli sellegi poolest ja seda ei suutnud rikkuda isegi mitte öisedkülalised nn Aare Karu ja tema juhtkoera näol, kes esimesel ööl kell 2:45 meie tuppa sisse rändasid. Aare veel selgitas, et tahtis magama tulla ja talle öeldi, et tema tuba on vasakult esimene ja voodi on kohe ukse all. Ei tea milles oli viga, kuid tema maandus meie tuppa, mis oli paremalt viimane. Rea voodi oli esimene aga tema voodit me küll Aarele ei andnud. Võtsin siis Aarel käest kinni ja viisin ta esimesse 11-kohalisse tuppa, sest Mare ja Ago toas olid kõik ukse alused voodid vabad ja õhku ning ruumi rohkem kui meil. Enne kella 7 hommikul kuulsin taas, et kõlks ja kõlks käib pimeda kepp vastu koridoriseinu ja uks avaneb ja sisse astub taas Karu Aare. Saatsime ta taas oma tuppa...
Viimasel päeval selgus, et ta pole kolme päeva jooskul suutnud selgeks saada, kus pool asub wc. Samas kui nägin, kuidas Ahti, Margo, Rea ja veel teisedki pimedad liikumise endale kohe alguses selgeks tegid ja nad orienteerusid hästi osavalt. Kuigi jah ohtlik oli maja keskel asuv 13astmeline trepp, mis 2.korrusele viis. See trepp ründas kahte inimest, üks jooksis suuga vastu treppi ja teisel pimedal oli kulm lõhki, mis peale tohterdamist plaasterdatud sai.

Enne seda jagus mitmesse päeva nii kogemuste ja muljete vahetamist, ujumist jões ja saunatamist, isetegevuslikke ülesastumisi ning koolinoorte jalgpalli. Kui hasart läheb üle piiri, siis on vigastused kerged ja märkamatult tulema. Hommikul avastasime, et Slavikul on kipsjalg, mis oli seotud jalgpallis saadud varbaluu purunemisega ning kipsi pandud öösel Paide haiglas. Eesti Pimedate Spordiliit sai selle aasta märtsis 40. aastaseks. Rahapuudusel suurt pidu kevadel ei peetud aga kokkutuleku ajal sõime üheskoos suurt torti ja võtsime vastu autasusid. Võitjaks osutusid koguarvestuses Valguskiir ja teiseks Helipalli meeskond. Reedel kella 11 ajal hakkasid matkajad erinevate autode ja bussidega lahkuma. Tallinna omad ootasid veel tund aega peale viimaste matkajate lahkumist oma bussi. Selgus, et bussijuht oli meid ära unustanud ja kuupäevad segi ajanud. Mis siis muud üle jäi kui taas kord oma bussi veel 1,5 tundi oodata. Muigasime, et kell 14 tahaks lõunasuppi, mille peale kokk ainult naeratas. Buss saabus veidi peale kahte ja nii jõudsime lõpuks kella 15:50 ajal Balti jaama ning bussijuht viis kipsisjalaga noormehe koju. Õed Roosid jooksid Keila bussi peale, mina käskisin Eugenil, Ahtil ja Aarel kos Katriniga oodata bussi juures seni, kui lippasime Rea, juhtkoer Maali ja Margoga rongi peale ja juhatasin nad esimesse vagunisse. Neli minutit oligi vaid rongi väljumiseni aega. Tulin tagasi ja saatsin Aare Karu koos juhtkoer Ailiga õiges suunas Kalamaja trammi peale. Siis juba ootasid Eugen ning Ahti ja said nemadki trollile nr 5 juhatatud. Peale seda läksie turule vahlitopsi jäätist ostma. Koju jõudsin alles peale kella viit õhtul. Tegelikult oli tore laager ja hiljem naljakas meenutada, et Tallinna omasid ei tahetudki koju viia. Ootan juba järgmise aasta kokkutulekut, sest viiendat korda laagris olemisega läheb aina paremaks.

Tore on kui on noori ja vanemaid osalejaid, kellest paljud kauaaegsed tuttavad ja mõned lausa esimest korda pimedate matkajate kokkutulekul. Aga Vargamäe muuseumi juurde me ei jõudnudki ja sinna tahaks tagasi minna.

Pimedate raamatukogu koliti Ülemistele

Kurb, et pimedate raamatukogu lahkus olude sunnil Tondi 8a majas. Algselt tundub ülekohtune aga kui lugeda tänast Eesti Päevalehe artiklit, siis Hoiuraamatukogu direktori sõnad ei anna põhjust kahelda. Eks kõik loevad raha ning kultuuriministeerium püüab kulusid koomale tõmmata. Loodan, et juunist saavad pimedad oma raamatuid koju tellida või kasutada elukohajärgset raamatukogu, kuhu lubati pimedatele vajalikud raamatud toimetada. Küll on probleeme kohale jõudmisega pimedatel ja nägemispuudega raamatukogu töötajatel. See bussipeatuste nihutamine ei tohiks olla suur probleem. Pimedale inimesele ilma kõnniteeta orienteerumine üle 180 meetrisel teekonnal on pikk.

Lühidalt Eesti Päevalehe artiklist:

Pimedate raamatukogu koliti takistusriba taha

Raamatukogu soovib kõnnitee ja valgusfoori rajamist, aga linnal selle jaoks raha pole.

Esmaspäeval kolis Eesti pimedate raamatukogu uude asukohta Suur-Sõjamäe teel. Nüüd on selle töötajatel suur mure: sinna ei vii kõnniteed ja hoone juures pole helisignaaliga valgusfoori. Tiheda liiklusega Suur-Sõjamäe tänaval ei ole praegu isegi liiklusmärki, mis teavitaks autojuhte, et piirkonnas liigub nägemispuudega inimesi. Pimedate ligipääsu raamatukogule raskendab ka see, et otse maja sissekäigu kõrval käib vee- ja kanalisatsioonitorustiku ehitus.

Raamatukogu töötajatest on neli pimedad või nägemispuudega, tööle tullakse kas nägijast kolleegi autoga või mitmekesi ühissõidukitega. Paarsada meetrit bussipeatusest majani tuleb käia kas mööda teeserva või minna läbi kõrvalhoonete hoovidest.

Kultuuriministeeriumi nõu-nik Meeli Veskus aga probleemi ei näe, sest pimedatel on võimalik heliraamatud ka postiga koju tellida ja kohale minna pole tingimata vaja. „Ilma saatjata käivad raamatukogus vaid paar-kolm inimest,” märkis Veskus. Tema sõnul oli kolimise puhul esma-tähtis, et töötajad saaksid head ruumid. Ometigi on raamatukogu juuni algusest avatud ka külastajatele. Registreeritud lugejaid on üle Eesti 463, neist umbes 200 elavad Tallinnas.

Direktor: eelmine koht oli hullem!

•• Eesti pimedate raamatukogu direktori Vaiko Sepperi sõnul oli eelmises asukohas Tondi 8a renditud ruumide olukord lausa hull. Probleeme oli keskküttega, radiaatorid paigaldati alles möödunud aastal. Peagi kukkusid neli-viis radiaatorit seinalt alla – hea, et töötajad viga ei saanud, rääkis Sepper. Vihmaga olid põrandatel veeloigud ja eelmisel sügisel ette võetud aknavahetus pani hallituse vohama.

•• „Terviseamet oleks kindlasti ettekirjutuse teinud – hea, et nad seda kohta ei näinud!” ütles ka kultuuriministeeriumi nõunik Meeli Veskus.

•• Veskuse sõnul otsiti pimedate raamatukogule uusi ruume kolm aastat.

•• Kui Tondil tuli renti maksta ligi 300 000 krooni aastas, siis Suur-Sõjamäe hoone kuulub ministeeriumile endale. „Loomulikult on majanduslikult kasulikum tuua filiaal emakoju,” lausus Veskus. Samas majas asub ka Eesti hoiuraamatukogu, mille põhieesmärgiks on säilitada harva kasutatavaid võõrkeelseid teavikuid.

•• Eesti pimedate liidu juhatuse liikme Janne Jerva hinnangul oleks aga olnud odavam remontida Tondi hoonet, mille juures on trammipeatus ja töötab helisignaaliga valgusfoor, kui kolida ja hakata Suur-Sõjamäele vajalikke teid ja valgusfoori rajama.

Minu artikkel Kuukiires 1. 2010

Siin see on:

Üldkoosolek pimedate ühingus

Kirjutanud: Tiia Tiik

Reedel, 11. detsembril 2009. aastal toimus Põhja-Eesti Pimedate Ühingus üldkoosolek. Ühingu rohkem kui 542 liikmest oli kohal alla 40 inimese.
Päevakorras oli:
1. PPÜ 2010. aasta tegevuskava kinnitamine
2. 2010. aasta eelarve kinnitamine
3. PPÜ revisjonikomisjoni liikmete valimine kuni 2010. aasta ühingu juhatuse volituste lõppemiseni ja korraliste valimisteni.

Koosolekut juhatama hääletati Priit Kasepalu, protokollijaks valiti üksmeelselt Ulrika Tint. Häältelugejaks valiti toetajaliige Anne-Mall Kroon.

Esimese päevakorra punktina luges Ulrika Tint ette Põhja- Eesti Pimedate Ühingu tegevuskava aastaks 2010. Peale ärakuulamist ning arutelu, otsustas üldkoosolek selle kinnitada.
Toimetuse märkus: Ühingu 2010. aasta tegevuskava on loetav käesolevas infolehes eraldi artiklina.

Teise päevakorra punktina kandis Ulrika Tint ette 2010. aasta prognoositava eelarve.
Toimetuse märkus: Ühingu 2010. aasta eelarve on loetav käesolevas infolehes eraldi artiklina.

Eelarvesse sai Tiia Tiiki ettepanekul lisatud ühingu planeeritud tegevuste elluviimiseks projektide rahastamine 50-tuhande krooni ulatuses tuludesse ja kuna tegemist on projektidel sihtfinantseerimisega, siis sama summa (50 000 krooni) kanti kulude poolele ka juurde. Selle ettepanekuga ei olnud nõus 4 liiget. Kuna ettepaneku poolt hääletajaid oli aga enamuses, siis võeti muudatusettepanek arvesse.

Üles kerkis küsimus Viktor Paringult, et miks tasuvad ühingu liikmemaksu nii vähesed inimesed. Järgmise aasta eelarvesse on koos sisseastumistasudega planeeritud selleks viis tuhat krooni. Kui ühingu 542 liiget tasuksid kõik liikmemaksu, siis teeks see tuluna 27-tuhat krooni.
Eduard Borissenko vastas, et vastavalt põhikirjale saab need liikmed, kes 2 aastat järjest pole liikmemaksu maksnud, ühingust välja arvata. Mõned liikmed on veteranidena liikmemaksust vabastatud. Neile, kes liikmemaksu ei tasu, ei saa ühing ka koosolekukutsega kirja saata.
Peale arutelu ning lisaettepanekute sisseviimist otsustas üldkoosolek eelarve kinnitada.

Kolmanda päevakorrapunkti juures selgitas Eduard Borissenko esmalt revisjonikomisjoni valimise vajalikkust. Kuna ühingul on raha vähe ja 1. jaanuarist lahkub majast Tondi 8A suurim rentnik juuksurite erakool, siis pole mõtet audiitorile suuri summasid maksta. Järgnevalt seati üles revisjonikomisjoni kandidaadid ning Eduard Borissenko palus liikmekandidaatidel ennast lühidalt tutvustada. Kõik kolm kandidaati on PPÜ liikmed ja kahel ka pikemaajaline raamatupidamise ja revisjonikomisjoni töökogemus. Seejärel otsustati valida 3-liikmeline revisjonikomisjon koosseisus: Tiia Tiik, Saima Murr ja Ahti Tomp.
Sellega olid päevakorrapunktid käsitletud.

Peale nii öelda ametliku osa lõppu andis Eesti Pimedate Liidu esindaja Anne-Mall Kroon Talvi Viinapuule üle aukirja ning kommikarbi. Talvi osales edukalt Euroopa Liidu punktkirjaesseede konkursil.

Järgnevalt teatas Eduard Borissenko, et ühingu kauaaegne liige ning spordi- ja kultuuritegevuse eestvedaja Heidi Nugis läheb alates 2010. aasta algusest pensionile. Heidi Nugis on töötanud pimedate kombinaadis ja ühingus 1963. aastast.

Invataksoteenuse koordinaator Tiia Tiik soovis rääkida taksojuhtide koolitamisest. Tallinna Puuetega Inimeste Koda on kahe aasta jooksul viinud läbi 10 koolitust taksojuhtidele, lisaks koolitati Kultuuripealinn 2011. aasta vabatahtlikke ja Astangu Kutserehabilitatsioonikeskuse õpilastega koostöös Tallinna Autobussikoondise bussijuhte ja reisisaatjaid. Viisakas ja teadlik suhtlemine klientide ja taksojuhtide vahel on hea kliendikultuuri aluseks. Samuti on vajalik õpetada dispetšereid suhtlema erinevate puudeliikidega inimestega. Kõik me tahame saada head teenindust ning selles on ka meiepoolsel viisakal käitumisel suur roll.

Pime ühingu liige Aare Karu oli üldkoosolekule tulnud koos oma juhtkoeraga. Härra avaldas pahameelt, et midagi huvitavat ühingus ei toimu. Mida täpsemalt ta soovis, seda ta kohalviibijatele ei selgitanud. Tõusis kohe koosoleku alguses püsti ja lahkus koos oma noore juhtkoeraga protestiks koosolekult. Kui nad jõudsid saaliukse kõrval oleva riidenagi juurde, sisenesid inimesed koosolekule. Koer seisatas koos peremehega, kes hoidis teda kinni jalutusrihmast mitte rakmetest ja ootas. Hetke pärast pistis juhtkoer koonu põrandal oleva koti luku vahelt sisse ja tõstis välja kilekoti, nagu mulle esialgselt tundus, lõunasöögiks mõeldud võileibadega. Peremees ei kuulnud midagi. Jõudsin veel tagant kolmanda rea keskmiselt istekohalt hüüda, et koeral on kilekott suus, kuid peremees ei kuulnud ning jätkas teekonda koos koeraga välisukse suunas. Koer neelatas paar korda ja tema kõhtu kadus kilekott koos toiduga. Saali jäi õhku rippuma vorstilõhn. Hiljem selgus, et arvatavate võileibade asemel oli koera kõhtu kadunud 650 grammine poolsuitsuvorsti kang. Mul on kahju, kui tark ja noor juhtkoer inimeste mõtlematu käitumise puhul haigestub või sureb. Kui koeraomanik ei tea, mida koer sööb, siis ta ei oska kahtlustadagi. Juhtkoerte koolitaja peaks siiski rääkima koerakasutajaga, sest koerakasutaja vastutab oma koera söötmise, kommete ja tervise eest. Veterinaarabi on kallis, samuti ravimid. Pigem ennetada, kui koera tervisega riskida, sest seda nägid televiisorist kõik, et koera võõrad inimesed söödavad. Kohal olnud pimedatest ja eakamatest vaegnägijatest ei märganud seda vahejuhtumit keegi.

Kurb on see, et kui koer samamoodi kauplustes käitub, siis võib tulevikus üles kerkida probleem, kus teisigi koolitatud juhtkoeri pimedatega poodidesse ei lubata. Tõepoolest on paha mõeldagi kui labradori tõugu juhtkoer oma ilase koonuga toidukaupu nuusutab. Õiged juhtkoerad nii ei tee. Rääkisin ka juhtunust Maarjale, kellel ka koer kaasas oli. Tegelikkuses võib selline üleannetu temp koera tervisele halvasti mõjuda ja koer haigeks jääda. Pärast oli kott kadunud ja keegi sellega teele asunud.

Üldkoosolek pimedate ühingus

Reedel said taas kord kokku Põhja-Eesti Pimedate Ühingu liikmed. Toimus üldkoosolek, kus ühingu rohkem kui 500 liikmest oli kohal alla 40. Päevakorras oli 2010. aasta tegevuskava kinnitamine, 2010.aasta tuludfe kulude prognoositava eelarve vastuvõtmine ja kolmandaks punktiks oli revisionikomisjoni liikmete valimine kuni 2010. aasta ühingu juhatuse volituste lõppemiseni ja uute valimisteni.

Nalja sai kah. Üks pime vanem härrasmees oli kohal oma juhtkoeraga. Härra avaldas pahameelt, et midagi huvitavat ei toimugi (seda, mida täpsemalt ta ei teadvustanud!), tõusis püsti ja lahkus protestiks koosolekult. Siis, kui nad jõudsid saaliukse kõrval oleva riidenagi juurde, sisenesid inimesed koosolekule. Koer seisatas koos peremehega ja siis see juhtuski. Juhtkoer pistis pea põrandal olevasse võõra koti luku vahelt sisse. Kott oli selline must nagu laptopi oma ja siis oligi koeral lõugade vahel kilekott koos võileibadega. Peremees ei kuulnud miskit. Jõudsin veel hüüda, et koeral on kilekott suus, kuid peremees ei kuulnud ka seda ning liikus välisukse suunas. Koer neelatas paar korda ja tema kõhtu kadus kilekott koos teise pimeda inimese lõunasöögiga. Õhku levis suitsuvorsti lõhn. Ei muud.

Nii napakas juhtum oli, et enamus pimedates ja eakamatest vaegnägijates ei saanud juhtunust midagi. Kurb on see, et kui koer samamoodi kauplustes käitub, siis võib tulevikus üles kerkida probleem, kus teisigi koolitatud juhtkoeri pimedaitega poodidesse ei lubata. Tõepoolest on paha mõeldagi kui labradorist juhtkoer oma ilase koonuga toidukaupu nuusutab. Õiged juhtkoerad nii ei tee. Rääkisin ka juhtunust Maarjale, kesllel ka koer kaasas oli. Tegelikkuses võib selline üleannetu temp koera tervisele halvasti mõjuda ja koer haigeks jääda. Pärast oli kott kadunud ja keegi sellega teele asunud.

Päevakord sai punkt punkti haaval läbi võetud. Tegin ettepanekuid projektide rahastamise summad ka tulude-kuludena arvele võtta. Ettepanek leidis vastuvõtmist ja revisjoni komisjongi 3-liikmeline valitud: Tiia, Saima ja Ahti. Kõik ühingu liikmed ja kahel meist ka pikema ajaline raamatupidamise ja revisjonikomisjoni liikmena töökogemus. Lõpetuseks anti Talvi Viinapuule üle Euroopast saabunud aukiri pimedate essee konkursil osalemise eest ning mina rääkisin ka takosjuhtide koolitamisest ning viisakast suhtlemisest klientide ja taksojuhtide,, dospetserite vahel. Kõik me tahame saada head teenindust ning selles on ka meiepoolne viisakas käitumises suur roll.

15.oktoober on valge kepi päev

Täna, 15. oktoobril toimub Tallinnas üritus “Tallinn liigub valge kepiga”, mis on pühendatud rahvusvahelisele Valge kepi päevale ja punktkirja looja Louis Braille juubeliaasta lõpetamisele. Ürituse peakorraldajateks on MTÜ Jumalalaegas ja Eesti Pimedate Ühingu Raamatukogu.

Kena rahvusvahelist valge kepi päeva teile kõigile!

Nagu vanasõna ütleb, keda ei näe, teda pole olemas. Seepärast tuletagem täna ennast teistele meelde, et Eestis on olemas ka nägemispuudega inimesed.
Nagu teistelgi, on meil omad rõõmud, mured ja soovid.Vahel samad mis teistel, vahel erinevad. Olles teiste jaoks olemas, arvestatakse ka meie soovide ja vajadustega rohkem. Kui ei ole soov osaleda mõnel ühisüritusel või midagi muud suurt ette võtta, võib teha ka muud. Võib ju näiteks helistada mõnele oma tuttavale ja küsida kuidas tal läheb ja rääkida oma elust. Me oleme ju kõik inimesed, mõni ainult näeb rohkem ja mõni vähem. Ja vahel võib juhtuda, et vähem nägev inimene saab paremini nägevale hoopiski toeks olla. Me võime olla ka tugevam pool. Inimene on olulisem kui tema nägemine. Enesekindlust ja rõõmu soovis oma teatega Artur Räpp, Põhja Eesti Pimedate Ühingust.

Aastast 1964 tähistatakse 15. oktoobril ülemaailmset valge kepi päeva juhtimaks tähelepanu nägemispuudega inimeste erivajadustele. Tänavu on päeva märksõnadeks iseseisev ja turvaline liikumine, mis on ühiskonnas muutunud üha ohtlikumaks, kuna lubatakse ehitada kõnniteid ja ohutussaari sõiduteega samal tasapinnal olevateks.

Juhtimaks tähelepanu neile probleemidele ning tähistamaks pidulikult „Braille 200“ lõpetamist korraldatakse üritus „Tallinn liigub valge kepiga“.

Kell 11 liigutakse Vabadussõja võidusamba juurest üheskoos Toompeale Riigikogu hoone ette ning sealt iidseid munakivitänavaid pidi Raekojani. Kell 12 toimub Lai 30 asuva Eesti Tervishoiu Muuseumi saalis „Braille 200“ aasta pidulik lõpetamine.

Üritus muuseumis algab lühinäidendiga “Louis Braille”, mille esitavad Soome nägemispuudega inimeste teatri näitlejad, etendusel on sünkroontõlge. Pärast etendust antakse üle esseevõistluse “Kuus punkti” võitjate auhinnad. Päeva lõpetuseks teevad “Braille 200” korraldustoimkonna liikmed juubeliaastast kokkuvõtte ning tänavad toetajaid, partnereid ja abilisi. Juubeliürituse muusikalised vahepalad esitab pime klarnetist Vello Vart.

Pärast ürituse lõppu saab tutvuda muuseumis avatud näitusega “Nägemata nähtud maailm”, mis kajastab Eesti pimedate ja vaegnägijate elu, tööd ning õpinguid.

“Braille 200” üritustesari sai avalöögi 4. jaanuaril, kui Tallinna ja Tartu suurtes kaubanduskeskustes korraldati koguperepäev punktkirjast ning pimedate eluga seonduvast. Järgnes hulgaliselt üritusi - näitus “Louis Braille ja punktkiri” Nõmme raamatukogus, pimedate elu tutvustamine 4. klasside õpilastele Jüri raamatukogus, Eesti Piibliseltsi konverents, kunagisele Tallinna pimedate koolimajale mälestustahvli paigaldamine, esseevõistlus “Kuus punkti”, punktkirja tutvustamine Jõhvis ja messil “Pere ja laps” Saku suurhallis ning nägemispuudega lugejate konverents Viljandi Linnaraamatukogus. Praegu on samas avatud näitus “Raamatud sõrmedele ja kõrvadele”.

Sarjas toimunust ja punktkirjaga seonduvast võib lugeda portaalist www.braille.ee.