See oli Eesti Pimedate Spordiliidu pidulik kokkutulek, mis kestis 28. - 30.juulini 2010, ja osalejaid oli 42 inimest üle Eesti Simisalu matkamajas, mis on RMK valduses. Maja oli armas, 2 korruseline, punaste aknaraamide ja plekk-katusega palkmaja. Seest suurem, koos sauna, kamina- ja söögisaaliga ning teisiel korrusel oli 30-le inimesele magamiseks 6 tuba, millest väikseimad 4kohalised ja suurimad 11-le matkajale. Söök oli suurepärane ja menüü koosnes mulgipudrust ja kukeseentest, kotlettidest, värsketest salatitest, kanaklimbisupist, õunakoogist ja paljust muustki maitsvamast. Hommikul oli puder ja võileivad, peekon ja praemuna. Isu oli suur ja maitses hea. Peale sööki oli tunne nagu ei viitsikski ennast liigutada, kuid looduskaunis koht lausa sundis seda tegema. Lühimatk toimus meeskondade vahel. Sellele järgnes köievedu, mille Tallinna meeskond nimetusega Mammu(t) ära võitis, sest nagu kommenteerisid kohtunikud, et egas loodusjõudude vastu saa. Viimase all peeti silmas meie trumpässa Maret, kes oma koguka kehaga köie sabas rippus, samas kui mina, Rein ja Ahto oma jõudu ja jaksu kasutasime. Munajooksus olid kõik võrdselt usinad, sest varutud 8 muna jäid kõik terveks ka peale 5 meeskonna jooksmist ja lusikal kandmist. Põnevust tekitas tähtede jaotamine peale iga katse sooritamist. Hasart oli suur ja sai kokku lapitatud igasuguseid kuni 14-tähelisi sõnu. Lahenduseks osutus KANAKLIMBISUPP.
Teisepäeva õhtuks hakkas meid vihm ja välgunooled kimbutama. Saapaviske saime sellegi poolest sooritatud. Hiljem selgus, et Tallinna Mammu oli taas parem Pärnu, Helipalli, Valguskiire ja Tartu kooli ees. Samas olid teised meeskonnad parimad munajooksus, viktoriinis, matkal. Hea tuju oli sellegi poolest ja seda ei suutnud rikkuda isegi mitte öisedkülalised nn Aare Karu ja tema juhtkoera näol, kes esimesel ööl kell 2:45 meie tuppa sisse rändasid. Aare veel selgitas, et tahtis magama tulla ja talle öeldi, et tema tuba on vasakult esimene ja voodi on kohe ukse all. Ei tea milles oli viga, kuid tema maandus meie tuppa, mis oli paremalt viimane. Rea voodi oli esimene aga tema voodit me küll Aarele ei andnud. Võtsin siis Aarel käest kinni ja viisin ta esimesse 11-kohalisse tuppa, sest Mare ja Ago toas olid kõik ukse alused voodid vabad ja õhku ning ruumi rohkem kui meil. Enne kella 7 hommikul kuulsin taas, et kõlks ja kõlks käib pimeda kepp vastu koridoriseinu ja uks avaneb ja sisse astub taas Karu Aare. Saatsime ta taas oma tuppa...
Viimasel päeval selgus, et ta pole kolme päeva jooskul suutnud selgeks saada, kus pool asub wc. Samas kui nägin, kuidas Ahti, Margo, Rea ja veel teisedki pimedad liikumise endale kohe alguses selgeks tegid ja nad orienteerusid hästi osavalt. Kuigi jah ohtlik oli maja keskel asuv 13astmeline trepp, mis 2.korrusele viis. See trepp ründas kahte inimest, üks jooksis suuga vastu treppi ja teisel pimedal oli kulm lõhki, mis peale tohterdamist plaasterdatud sai.
Enne seda jagus mitmesse päeva nii kogemuste ja muljete vahetamist, ujumist jões ja saunatamist, isetegevuslikke ülesastumisi ning koolinoorte jalgpalli. Kui hasart läheb üle piiri, siis on vigastused kerged ja märkamatult tulema. Hommikul avastasime, et Slavikul on kipsjalg, mis oli seotud jalgpallis saadud varbaluu purunemisega ning kipsi pandud öösel Paide haiglas. Eesti Pimedate Spordiliit sai selle aasta märtsis 40. aastaseks. Rahapuudusel suurt pidu kevadel ei peetud aga kokkutuleku ajal sõime üheskoos suurt torti ja võtsime vastu autasusid. Võitjaks osutusid koguarvestuses Valguskiir ja teiseks Helipalli meeskond. Reedel kella 11 ajal hakkasid matkajad erinevate autode ja bussidega lahkuma. Tallinna omad ootasid veel tund aega peale viimaste matkajate lahkumist oma bussi. Selgus, et bussijuht oli meid ära unustanud ja kuupäevad segi ajanud. Mis siis muud üle jäi kui taas kord oma bussi veel 1,5 tundi oodata. Muigasime, et kell 14 tahaks lõunasuppi, mille peale kokk ainult naeratas. Buss saabus veidi peale kahte ja nii jõudsime lõpuks kella 15:50 ajal Balti jaama ning bussijuht viis kipsisjalaga noormehe koju. Õed Roosid jooksid Keila bussi peale, mina käskisin Eugenil, Ahtil ja Aarel kos Katriniga oodata bussi juures seni, kui lippasime Rea, juhtkoer Maali ja Margoga rongi peale ja juhatasin nad esimesse vagunisse. Neli minutit oligi vaid rongi väljumiseni aega. Tulin tagasi ja saatsin Aare Karu koos juhtkoer Ailiga õiges suunas Kalamaja trammi peale. Siis juba ootasid Eugen ning Ahti ja said nemadki trollile nr 5 juhatatud. Peale seda läksie turule vahlitopsi jäätist ostma. Koju jõudsin alles peale kella viit õhtul. Tegelikult oli tore laager ja hiljem naljakas meenutada, et Tallinna omasid ei tahetudki koju viia. Ootan juba järgmise aasta kokkutulekut, sest viiendat korda laagris olemisega läheb aina paremaks.
Tore on kui on noori ja vanemaid osalejaid, kellest paljud kauaaegsed tuttavad ja mõned lausa esimest korda pimedate matkajate kokkutulekul. Aga Vargamäe muuseumi juurde me ei jõudnudki ja sinna tahaks tagasi minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar