Puudega inimesed tööle!

Hea ettevõtmine ja eks tuleb toetada ja infot jagada, et neil puudega inimestel, kel soov tööd rabada ka teaksid kuhu pöörduda. Nõustajana soovitan inimestel siiski esmalt välja mõelda mida ja millistel tingimustel ollakse valmis tööle minema ja kindlasti seonduvad töötamisega ka kulutused erivajaduste tõttu töökoha kohandamisele, abivahenditele ja transpordile. Töö on parim vahend vaesuse vastu. Selleks on kindlasti vazja minna ka Töötukassasse ja ennast puudega töötuna arvele võtta. Tänane artikkel Postimehest on selline:

Ühing aitab puudega inimesed tööle

16.08.2010 11:26

Kristi Leppik

Napilt kaheksa kuud tegutsenud MTÜ Abikäsi on aidanud töö leida juba enam kui paarikümnele puudega inimesele. MTÜ projektijuht Marko Simberg ja sekretär Marika Lauk on kogenud, et paljud firmad võtaksid inimesi küll tööle, kuid ei suuda neile transporti võimldada. Selle probleemi aitaks lahendada invabuss, mille ostmiseks MTÜd raha kogub.

foto: Toomas Huik

Ajal, mil ka täie tervise juures inimesed kuude kaupa tööd otsivad, asutas ettevõtlik mees ühingu, mis aitab puudega inimesel tööd leida. Vahel ei kulu selleks aega enam kui pool päeva.

Eestis on töötavate puudega inimeste arv marginaalne. Siin elab ligi 180 000 puudega inimest, neist töötab aga vaid 17 protsenti.

Tööotsimisega puutus kokku ka Indrek Ülper, kes naasis Inglismaalt kodumaale eelmise aasta suvel. Inglismaal otsis ta endale tööotsa ligi kaks aastat, ent edutult. Edutult seepärast, et Ülperi vasak käsi on amputeeritud.

Viib firma ja inimese kokku
Murrang tuli mehe ellu siis, kui ta leidis saareriigist firma nimega Remploy, kes tegeleski puudega inimeste tööleaitamisega. Kahe nädala möödudes alustas Ülper tööd ühes maksimarketis asjade riiulisse ladujana ning seitsme aasta möödudes oli ta selle maksimarketi juhataja.

Naasnud Eestisse, tekkiski tal mõte aidata ka Eesti puudega inimesi samamoodi tööle ja mees lõi firma nimega MTÜ Abikäsi. Nüüdseks on firmal kaks eestvedajat – lisaks Indrek Ülperile veel Marko Simberg.

Kuid kuidas on nii lootusetuna näivas olukorras võimalik puudega inimesi tööle aidata? MTÜ Abikäsi on vahendaja puudega inimese ja tööandja vahel. «Siin on suur vahe, kas firmaga läheb rääkima eraisik või mõni organisatsioon,» selgitas Simberg ja lisas, et seni ei olegi ühtegi negatiivset kogemust firmadega läbirääkimisel välja tuua.

Näitena tõi ta reedel toimunu, kui hommikul pöördus inimene nende poole ja pärastlõunaks oli ta juba tööle võetud – gümnaasiumisse raamatukoguhoidjana. Niimoodi on Abikäsi tööle aidanud üle paarikümne inimese. Lisaks tööotsimisele annab MTÜ ka ise tööd.

Küsimusele, miks on organisatsioonil kergem firmadega suhelda kui inimesel endal, vastas Simberg, et tihtipeale on inimestel halvasti koostatud CVd ja ka enesekindlusest tuleb puudu. «Inimestel on juba nii suur pettumus, sest nad ei ole pikka aega tööd leidnud,» rääkis Simberg ja lisas, et reeglina on puudega inimene ka pikaajaline töötu.

Töötukassa teenusejuhi Aar­ne Akki sõnul oli 31. juuli seisuga registreeritud 2797 erivajadustega töötut. «Aga arv ei pruugi kajastada tegelikku puudega töötute arvu, sest töötu ei ole kohustatud töötukassat puudest teavitama,» selgitas Akk.

Palju sõltub transpordist
Kui varem oli erivajadustega inimestel tööleidmine raske, on see Aarne Akki sõnul nii ka majanduslanguse ajal. Juulikuus teavitasid töötukassat töö leidmisest vaid 109 puudega isikut.
Marko Simberg tõi aga positiivse näite oma esimesest kliendist. Tegu oli mehega, kes sattus koos abikaasaga liiklusõnnetusse ning mõlemad jäid seeläbi invaliidiks.

Lisaks sellele sattus nende ülikoolis käiv poeg kallaletungi ohvriks. «Järsku puudus kogu perel korralik sissetulek, aga ravimeid oli vaja osta. Ja niimoodi kaheksa aastat,» meenutas Simberg. Abikäsi leidis mehele töö kahe nädalaga.

Nii Simberg kui ka Ülper loodavad, et niisugune süsteem nagu Suurbritannias on võimalik ka Eestis käima lükata. Töötukassa teenusejuhi Akki sõnul saavad erivajadusega inimesed üldjuhul töötada kõikidel ametikohtadel, mille jaoks neil on piisav ettevalmistus.

«Ja kui takistuseks on puudest tulenev erivajadus, siis saab töökohti kohandada või soetada abivahendeid,» ütles ta.

Samas on Simberg ja Ülper põrkunud kohandamise küsimuses vastu seina. «Paljud firmad on kurtnud, et nad võtavad hea meelega inimese tööle, aga nad ei suuda talle transporti tagada,» rääkis Simberg. Sestap soovib MTÜ osta endale invaliidibussi.

«Meie pakuksimegi ka seda võimalust, et viiksime inimesed hommikuti tööle ja õhtul tooksime koju.» Selle jaoks aga on vaja umbes 200 000 krooni bussiraha, mille saamisega MTÜ aktiivselt tegeleb.

1 küsimus

Miks töötab Eestis nii vähe puudega inimesi?

Helmi Tampere
sotsiaalministeeriumi tööturu osakonna peaspetsialist

Vastavalt sotsiaalministeeriumi läbi viidud uuringutele 2005. ja 2009. aastal on puudega tööealistest inimestest olnud tööga hõivatud ligi 17 protsenti. Arvestades, et andmed on saadud nii enne masu kui ka sügaval masu ajal, siis on heameel tõdeda, et tööga hõivatud tööealiste puudega inimeste arv on olnud suhteliselt stabiilne (kuigi madal).

Riik on töötanud välja rea meetmeid toetamaks puudega inimest ja tema tööandjat. Arvestades, et puudega inimesel on raskem töötuks jäämise korral tööle naasta, pakutakse meetmeid alates 2007. aastast ka töötavatele puudega inimestele.

Kuid hoolimata kõigist neist võimalustest kasutatakse puudega inimestele mõeldud tööturumeetmeid marginaalselt. Põhjused on erinevad.

Töötud puudega inimesed vajavad eeskätt nõustamist töö otsimisel ja leidmisel, erinevaid koolitusi, tööpraktikat jne. Lisaks on puudega inimestele suunatud meetmete osutamise puhul oluline ka sobiva töökoha olemasolu ja tööandja valmisolek näiteks erinevaid kohandusi läbi viia või võimaldada tugiisik, kes töötut puudega inimest juhendaks.

Võrreldes varasemate heade aegadega on töötutel, kellel on puue, siiski raskem sobivat tööd leida. Seetõttu tõdeb ka töötukassa, et hoolimata senisest selgitustööst tööandjate hulgas on seda vaja veelgi tõhustada, et puudega töötud siiski tööle saaks.

Kindlasti ei nõustu ma aga sellega, nagu oleks nende inimeste arv, kellel on puue ja kes on töötuna arvel, mitmekordistunud, see arv on pigem vähenenud.

Trollijuhtide "kooliraha" ratastoolis inimeste teenindamisel

Arvan, et väga hea on Priit Kasepalu olukorra kirjeldus ja kohene sekkumine. Tavaliselt on nii, et inimesed kurdavad ja ei jäta detaile meelde. Uskumatu, et trollijuht taaskord nii puudega inimese vaenulikult reageeris. Sarnaseid juhtumeid on esinenud ka Astangu keskuse õpilastega. Kui linnavalitsus soovib, et puudega inimesed rohkem ühistransporti kasutavad, siis peavad ka trolli- ja bussijuhid oma tegude eest vastutama. Tundub, et ainult karistamisega nad oma kooliraha kätte saavadki.

Juhtum ise selline:
Eesti Pimedate Raamatukogu direktori Priit Kasepalu kiri Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondisele, Tallinna Puuetega Inimeste Kojale, Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingule.

Täna (09.09.09) kell 12:03 soovis ratastooli kasutav mees siseneda Ehitajate tee peatuses (suunaga kesklinna poole) 3. liini trolli nr. 437. See on madalapõhjaline liigendtroll ja sõidul ei olnud reisisaatjat. Mees soovis siseneda 3. uksest, st. pärast lõõtsa 1. uksest. Sellel uksel aga ei olnud kaldteed. Trollis sõitnud noormees püüdis ratastooli esirattaid ja meest saatev naine tooli tagumist osa trolli tõsta, kuid nad ei suutnud seda teha. Troll sõitis minema ja ratastoolis mees jäi peatusse. Minu kaaslane märkas trollist väljudes, et kaldtee on 2., mitte 3. ukse juures. Kas ukse kõrval oli ka kaldteele viitav märk, ta tähele ei pannud.

Helistasin sõidu ajal Tallinna abitelefonile, kus ühendati mind trollidispetšeriga. Selgitasin juhtunut. Pärast väljumist täpsustasin veel infot. Dispetšer helistas mulle peagi tagasi ja teatas, et on palunud üle vaadata, kas selle trolli ukse kõrval on vastav märk ja kui ei ole, siis see sinna panna.

Leian, et Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondis ning liikumispuudega inimeste organisatsioonid peaksid enam teavitama, millise ukse juures asub kaldtee ja kes seda vajadusel tõstab ning kuidas peaksid käituma või saaksid abistada sõitjad, kui ratastoolis liikuv inimene soovib trolli siseneda. Ka juhul, kui trollijuht märkab, et ratastooli kasutaja soovib siseneda uksest, millel ei ole kaldteed, peaks ta sellest mikrofoni kaudu teada andma ja sõita soovija õige ukse juurde suunama.

Vastus Trolliliikluse osakonna juhataja A.Kappoinenilt:
Täname,et teavitasite meid probleemist ratastoolis trolli siseneda soovijaga. Põhimõtteliselt peavad uste juures, mis on mõeldud ka nii ratastoolidega kui ka lapsevankritega sisenejatele, olema vastavad sildid. Kahjuks on erinevatel põhjustel mõnedel trollidel sellised sildid ära tulnud. Konkreetselt trollil nr 437 olid need siiski teise ukse juures olemas. Miks just seal? Seda sellepärast, et põhiliselt nn Solaris-tüüpi trollidel on seal vastav platvorm pealesõidu hõlbustamiseks ning trollis spetsiaalne koht vankritele ja ratastoolidele. Kogu selle juhtumi juures on kahetsusväärne, et juht näitas üles ükskõiksust probleemi korrektseks lahendamiseks.
Kuna reisisaatjaid ei ole piisavalt tööle vormistatud, siis paraku osa trolle sõidavad reisisaatjateta. Nii ei olnud teda ka nimetatud trollis.
Kõikidest esitatud pretensioonidest teavitame ka kõiki juhte. Kõiki konkreetseid juhtidepoolseid süülisi eksimusi arvestame nende tööle hinnangu andmisel. Nii toimime ka antud juhul.
Vabandame juhtunu pärast.
Mis puutub uste juures puuduolevate siltide paigaldamisse, siis on palutud sildimajandusega tegelevatel asjaosalistel kontrollida kõkidel trollidel vastavate siltide olemasolu ning nende puudumisel need paigaldada.

Inimesed olge valvsad. Kui teil on probleeeme, siis andke nendest teada.
Trollijuhid nii oma vigadest õpivad ja kooliraha kätte saavadki.

Tallinn - lastesõbralik linn.

Juhtusin lugema kiiret vastukaja Jaak Juskelt tänase Eesti Päevalehe uudisele. Ollesise looga tuttav erinevat allikat pidi juba paar nädalat, siis ei saanud ka vait olla. Kuigi jah koolil on ka antud probleemi käsitluses mitu erinevat asja koos. Esmalt sain teada, et last ei viida kooli. Sporditoetust kärbiti 50% võrra. Samas pole puuetega inimestel tavalisi spordisaali iseseisvalt võimalik kasutada, kõrge hind, ruumide kohandamise ja erivajaduse tõttu ei käi enamus puudega lapsi kehalise kasvatuse tundides ega saa külastada huviringe, trenne.

Meie riigis on teadagi põhiharidus kohustuslik ja kuni 17.eluaastani ka kohustus õppida ja kooli saada, jõuda. Transporti annab kohalik omavalitsus, otsustab sotsiaalabi amet. Kui nüüd kärbitakse ja kooli asemel hoopis tekkis vajadus saada päevahoidu, siis ei ole tegemist kooliga, vaid pigem hoolekandeasutusega. Et sügava puudega inimene vajab järelvalvet, kõrvalabi ja teenuseid on selge igale inimesele, kes teab, mida tähendab liitpuue. Omavalitsus annab javõtab või keeldub andmast. Vaielda saab ainult inimene ise või tema eestkostja, hooldaja. Ringiga läbi kolmandate isikute on asju mõttetu ajada. Ideaalis peaks linnaosades kohapeal olema võimalik lapsel, noorel õppida, käia hoolekandeasutuses. Kui selliseid teenuseid ja õppimisvõimalusi kodu läheduses pole, siis peakski korraldama transporti või muid teenuseid kliendi vajadustest lähtuvalt.

Sotsiaaldemokraatide pressiteade: Tallinn peab tagama tasuta sõidu töö kaotanud perede lastele. Sotsiaaldemokraadid taunivad Tallinna linnavalitsuse otsust vähendada puuetega laste transporditoetust ja teevad ettepaneku katta linnaeelarvest töö kaotanud perede laste sõit ühistranspordis.

Tallinna sotsiaaldemokraatide esimehe Jaak Juske sõnul on keskerakondlik linnavõim teinud siiani kärpeid vaid laste arvelt. „ Alguses lasteaiad, siis laste spordiringi toetus, nüüd puuetega laste transport. Need on ostsused, mis lapsesõbraliku linna tiitlit kandvale Tallinnale au ei tee,” märkis Juske.

Sotsiaaldemokraatide hinnangul tuleb lõpuks ometi asuda kärpima üha paisuvaid pealinna valitsemiskulusid. „Samas tuleb linnal toetada täna esmajoones neid lastega peresid, kus vanemad on töö kaotanud. See tähendab nii tasuta sõidu võimaldamist ühistranspordis kui ka lasteaiakoha säilitamist linna kulul,” märkis Jaak Juske.

Tallinnas on tööta juba üle 26 000 inimese.

Turvaline Tallinn?

Kas on ikka nii. Või on see müüt? Kui mõtlen turvalisusele ja uudistele, siis tundub, et Tallinnas on ööseti hullumeelne mõte ringi liikuda. Ja kesklinnas, sadamas ja Viru keskuse juures liiguvad kahtlased kambad ja oht varitseb jääda ilma rahakotist, telefonist või ründavad narkomaanid. See enim hirmutab vanemaid inimesi ja turiste.
Minu arvates peitub suurim oht jalakäijatel liikumisel kõnniteedel ja ühistranspordis. Elades ise Mustamäel, puutun igapäevaselt kokku probleemiga, et kõnniteed on kehvas olukorras, lumised või libedad. Ja see, et kõnniteed on autodel eelisõigus võib veenduda kui nädalavahetustel või õhtuti jalutada korrusmajade vahel. Nii peamegi, meie jalakäijatena, kasutama liiklemiseks sõiduteed. Olen kahe kooliealise poja ema ja kasutan jalakäijana peamiselt ühistransporti. Samas koolilapsed on raskesti märgatavad pimedatel hommiku- ja õhtupoolikutel. Tänavavalgustus on minimaalne ja lumeta päevadel oled nagu kotis. Aga soovime saata rahuliku südamega oma lapsi kooli ja ootame neid igal õhtul peale huviringides, trennides ja sõpradega kohtumist ikka turvaliselt koju.
Teine suurem mure on lumekoristus, sest peamised sõiduteed lükatakse esimestel võimalustel sahkadega puhtaks ja enamasti maanduvad need lumehunnikud kõnniteede äärtes. Kõrvalteed ja kõnniteed on vaeslapse osas, sest ennem jõuab lumi ära sulada, kui kõik teed liikumiskõlbulikuks saadakse. Ja see meeletu vesi ja pori, mis pärast lumeminekut linnatänavatele maha jääb. Mina ei imesta juba ammu, et kust need kevadised liivatormid tulevad. Eks ikka tänavatelt, mis vajavad koristamist aastaringselt, mitte ainult kevadeti. Kohutav pori, mis autorataste alt laiali lendab on nähtav ka ühistranspordivahendite külgedelt. Määrduvad riided ja see ennenägematu saast hõljub linnaõhus.
Ja nüüd jõudsingi sinna, kuhu loo algusest soovisin sõna võtta. Mis toimub meie ühissõidukites. Kuuleme pidevalt kommentaare, et ühissõidukitel on kiire, võimatu püsida graafikutes, linnas ummikud, mis põhjustatud Vabaduse väljaku ümber ehitusest.
Küsimus on linnaametnikele: kes koostab neid ebareaalsete tihedustega graafikuid? Kes vastutab liiklejate turvalisuse eest bussidesse, trollidesse sisenemisel ja väljumisel. Need kiirendused peatustest väljasõitmisel ja äkkpidurdused seavad ohtu meie inimesed. Need, kes kaustavad ühistransporti. Miks me siis ei soodusta seda ühistranspordi kasutamist ajal, kui linnas pole ruumi kõikidele autodele. Teeme siis Euroopa eeskujul ühistranspordi mugavaks, soodsamaks ja lisame peatuseid. Bussijuhid ei saa olla süüdi selles, et peavad tegelema vormelisõiduga, sest muidu ei suudeta püsida ajagraafikutes.
Kus on trollidel peatusesse saabumisel esiukse peatumise koht? Soomes näiteks on see esiukse juures. Meil jagades oma kogemusi Marja peatuses on see +- 15-20 meetrit. Iial ei või tead kus peatub buss või troll. Võtke midagi ette! See lapse surmajuhtum Kristiine kaubanduskeskuse ees on masendav, sest polnud ju tegemist enam tipptunniga? Koolitage ühistranspordijuhte hoolivamateks ja sättige ümber need ülitihedad ajagraafikud. Kõik on võimalik ja mitte inimelude hinnaga.
Lugupidamisega,
Tiia Tiik

Puuetega inimestele taksoteenus Tallinnas.

Põhja Eesti Pimedate Ühingu ajakiri Kuukiir 28. oktoober 2003

Soodushinnaga taksoteenus on transporditeenus puuetega inimestele, eesmärgiga parandada puuetega inimeste elukvaliteeti ja avardada nende võimalusi ühiskonnas toimetulekuks. Teenus sisaldab kliendile Tallinna linna piires ja kuni 30 kilomeetri kaugusele Tallinna linnapiirist ööpäevaringset transporditeenuse osutamist takso või ratastoolibussiga, tema sõidukisse ja sõidukist maha aitamist ning abistamist liikumisel esimeselt korruselt sõidukisse ja sõidukist esimesele korrusele. Muudes tingimustes lepitakse kokku teenuse osutajaga. Taksoteenust puuetega inimestele osutatakse alates 19. maist 1998. aastast. Algselt väljastati kviitungeid, mille alusel sai teenust kasutada ja alates 1. novembrist 1998. võeti kasutusse magnetkaardid. Firmadest on teenust osutanud Tulika Rent, Tulika Takso, Esra, Linnatakso ja Toiran, kellel on Esraga alltööleping. Teenust finantseeritakse Tallinna linnaeelarve realt. Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet on sõlminud teenuse osutamiseks ja koordineerimiseks lepingud kuni 2005. aasta lõpuni. Riigihange viidi läbi kevadel, mille tulemusel tunnistati edukaks pakkujaks Esra KO. Taksoteenuse rahastamine: Periood Linna finantseerimine Kuu keskmine Kaarte Keskmiselt kasutajaid kuus Bussi kasutajaid 1998 92 751 15 459 216 216 ? 1999 520 125 43 344 746 343 32 2000 971 357 80 946 1019 387 56 2001 1 154 569 96 214 1093 393 59 2002 2 089 100 174 092 880 517 75 2003 1 990 000 159 917 608 490 79 Teenuse loomisest alates on taksoteenuse koordineerijaks olnud MTÜ Tallinna Puuetega Inimeste Koda. Tiia Tiik töötab Tallinna kojas projektijuhina alates 29. oktoobrist 1999 aastast. Tallinna koda töötab välja teenuse osutamise korra, väljastab magnetkaarte, edastab taksofirmale klientide nimekirjad, tegeleb klientide probleemidele lahenduste otsimisega, vajadusel kutsub kokku taksokomisjoni, kuhu kuuluvad taksoteenuse kasutajate esindajad ja linnaosa puuetega inimeste spetsialist. Samuti koostab aruandeid, teeb koostööd taksofirmade, Sotsiaal- ja Tervishoiuameti ning linnaosade spetsialistidega. Esitab aruanded ja arved Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametile. Tallinna linna eelarvelistest vahenditest tasutakse taksofirmale osutatud teenuse eest, millest on maha arvatud kliendi omaosalus. Alates 2002.aastast alates viib läbi uuringut teenusekasutajate hulgas. Uuringu tulemustega saab tutvuda Tallinna koja koduleheküljel www.tallinnakoda.ee Hetke olukord: Teenuse kasutamise võimalus on sügava või raske liikumis-, nägemis- ja liitpuudega isikul, kelle alaline elukoht on registreeritud rahvastikuregistris Tallinna aadressil ning kes oma puude tõttu ei saa kasutada ühiskondlikku transporti iseseisvalt ega kõrvalabita. Alates 2001. aastast osutatakse üle 65-aastastele puudega inimestele teenust juhul, kui ta kasutab väljaspool kodu liikumisel ratastooli. Teenust osutavad Esra väiketaksod ja OÜ Toiran. Oktoobrikuu seisuga on väljastatud 1466 kaarti, teenust osutatakse 599 kliendile, sealhulgas 184-le ratastooli ja tugiraami kasutavale, 104-le pimedale ja nägemispuudega kliendile, ning 311-le liikumis-või liitpuudega kliendile. Kliendil on kohustus teatada oma andmete muudatustest (puudeaste, arstitõend, elukoht, telefon jm), mis on teenuse osutamise aluseks, samuti kaardi kaotusest või vargusest. Keelatud on anda magnetkaarti teistele kasutada, sealhulgas puudega lapse magnetkaart kehtib vaid koos lapsega. Esra takso kasutamise võimalus on 523-l kliendil ja 76-l ratastoolis kliendil on võimalus kasutada ratastoolibussi. Takso klient tasub omaosalusena ühe neljandiku arvest. Kuulimiit on 350 krooni. Teenust osutab ESRA takso. Tellimine telefonilt 6614 000 või 1300. Bussi klient tasub omaosalusena 10 krooni sõidualustamistasu ja 1.50 krooni/kilomeetrilt. Kuulimiit on 10 sõitu, kusjuures 1 sõit = 0,5 tundi. Samadel telefonidelt saab ratastoolibussi tellida, kuid vajalik on buss ette tellida (12 tundi), võimalusel täidetakse tellimus lühema aja jooksul. Tellimisel tuleb teatada, et soovitakse tellida ratastoolibussi ja magnetkaardi number, sõidu toimumise aeg, aadress, telefon ja abivajadus. Võimalusel orienteeruv tagasisõidu kellaaeg.

Liikumisvabadus trolli- ja bussikasutaja kogemuste näol.

Märksõnaks võib öelda, et vabadus on see kui saan olla sõltumatu teistest ja mul on oskus iseseisvalt toime tulla keerulises Tallinna liiklusolukorras. Kõigepealt on vajalik iseendale selgeks teha, et millal, millega ja mis ajal on soov minna. Seejärel on vajalik kas Internetist sõiduplaane uurida aadressil www.tallinn.ee või peatustesse kohale minna ja vaadata, mida teostada on raske kui mitte võimatu, sest sõiduplaanid pole nähtavad oma väikese kirja ja kõrgustesse paigutamise tõttu – kellele ja miks nad on 1.70 cm kõrgusel, sest paljud lapsed, eakad on väiksekasvulised? Tallinnas on see hea asi, et trolle liigub tipptunnil iga 5-7 minuti järel aga sellegi poolest pole sellest ratastoolis seiklejale abi, sest enamus trolle ja busse pärinevad veel paarikümne aasta tagant ja neile ligipääs on takistatud, sest kolme astet trollile tähendab mitme oskamatu inimese füüsilist abi aga sellel on omad ohud ja parem karta kui kahetseda. Väljaspool pealinna elavatele inimestele on jäänud mulje, et pealinnas on kõik asutused, transpordivahendid ja kõnniteed oluliselt ligipääsetavad – tegelikkuses oluliselt paremkui võrrelda 10 aasta taguse ajaga või mõne muu Eesti linnaga, külaga. Mõeldud tehtud ja kui kellaaeg valmis vaadatud, siis on vajalik kindla peale pigem varem kui ajaliselt kohal olla. Paljud peatused on korras aga takistuseks võib saada trollijuhtide hooletu ja üleolev suhtumine klientidesse, sest troll sõites peatusest mööda, avades uksi posti, prügikasti, lumehunnikute taga, jättes kõnnitee ja trolli vahele üle 20 cm, parkides viltu. Abi peale lootma jäädes on üpris naiivne lootus, sest paljude kogemuste korral on abi pakutud paaril korral. Paratamatus on ka see, et trollid võivad remonti vajada ja asendustrollina saadetakse liinile madala asemel kõrge liiklusvahend. Sarnane olukord on ka bussidega. Samas kui juhtida bussikoondise ja trollipargi ametnike tähelepanu kirja teel kitsaskohtadele, siis järgneb kohene reageerimine paremuse suunas. Nii näiteks korraldati möödunud aasta sügisel kiirkursus trolliijuhtidele, mille tulemusel paranes osade trollijuhtide arusaam ja hoiakud. Kehvem olukord on bussidega, sest neid on vähem ja piirkonniti vägagi erinevate liinidele ebaühtlaselt jaotatud. Nii näiteks liiguvad Lasnamäele keskmiselt kolm madalapõhjalist bussi tunnis, kui Astangule läheb samas vahemikus 1 madal buss 1-1.5 tunni kohta, Pirita ja Muuga suunal on liikluses eranditeta kõrged bussid. Oleme pööranud tähelepanu bussikoondisele, et puuetega inimesed liiklevad ka õhtuti ja nädalavahetustel, mis tõttu ei saa võrrelda neid sülelastega, kes õhtuti ühistransporti ei vaja. Asi muutub vähehaaval paremuse pole. Palju aega kulub ootamiste peale, sest kui Mustamäelt saab kesklinna trolliga, siis võib järgmise trammi või bussi peale ümberistumiseks oodata kümneid minuteid. Ei ole mingitki lootust, et ise ühistranspordiga kasutada ühistransporti pääsemaks tööle, kooli või huviala trenni... Meie kliima on liiga karm, et riskida pikaajalise ootamisega peatustes, teadmata kas märgitud kellaajal madal transpordivahend saabub. Samuti talvel kui on probleeme peatustesse jõudmisega – põhjuseks tänavate koristus, sest lükatakse ära suured hanged ja lahtine lumi, kuid väiksema lume ja lahti tallatud saasta ei vaevuta rookima. Kevad ja suvi on paremad aastaajad ka lihtsalt jalgsi liikumiseks, ka abistaja leidmisel on oluliselt paremad võimalused. Väljumisega on oluliselt kehvem olukord, sest kaasreisijaid lihtsalt ei huvita kas ratastoolikasutaja saab ja jõuab trollist välja või mitte, mistõttu on soovitatav vajutada stoppnuppu enne peatust andes märku väljumise soovist. Probleem selles, et tihti kasutavad sõitjad invakohti seisukohtadena ja pole ruumi kuhu seisma jääda, kinni hoida. Arvatakse, et liikumispuudega inimene on vaimupuudega ja kõnetatakse abistajat – näiteks õpetas sügisel trollijuht mulle, kuidas nuppu vajutada, mis peale väljus trollijuht rooli tagant, tõstes peatuases plate välja, moodustus väljumiseks kaldteed. Olukord paraneb kiiremini, kui on ühistranspordiga liiklejaid – see aitab mõista kaasreisijatel, bussijuhtidel, et puuetega inimesed on võrdsed teistega koos oma soovide, vajaduste ja harjumustega. Kokkuvõtteks tuleks inimesi julgustada, sest kui on rohkem julgeid ja aktiivseid puuetega inimeisi, siis on meil rohkem liikumisvabadust ja linnal rohkem raha, sest invatransporditeenus on alati kallim kui kokkuvõttes sõita madalapõhjalisete trollide-, trammide- ja bussidega.

Taksoteenuse kasutamise uurimuse tulemused 2007.

Oma töödest tegemistest.
Taksoteenuse kasutamise uurimuse tulemused 2007. Tallinna Puuetega Inimeste Koda.

KOKKUVÕTE Uurimuse tulemused on võrreldavad eelmiste aastate tulemustega. Valimisse kuulus iga 6 taksoteenuse kasutaja. Kuna küsitlus toimus kirjalikult ja oli vabatahtlik, siis vähenes võrreldes eelmise aastaga küsitletute arv 132-le (2006 - 149). Täidetud ankeete saabus tagasi 46. Küsitlust viidi läbi kuuendat aastat ja see võib olla üheks passiivsuse põhjuseks; teiseks põhjuskes võis olla valimisse sattunud suur venekeelt kõnelevate ja eakate inimeste osakaal. Kõige rohkem vastajaid (38%) oli üle 65aastaseid ja vähem oli alla 15aastaseid (4%) vastajaid. Siit saab teha järeldusi, et pidevalt suureneb eakate inimeste osakaal teenuse kasutamisel ning asjaolu, et käesoleval aastal on lisandunud üle 100 uue kliendi, mis teiselt poolt suurendab veelgi taksode vajadust ning tekitab järjekorda. Samas on viimast aastatel kahekordistunud ka invabussi taksoteenuse kasutajate arv, mille tulemusel on esile kerkinud probleem, et tipptundidel pole võimalik eelneval päeval ratastoolibussi ette tellida. Ka liiklusummikud ja teetööd on põhjuseks takso ja invabussiteenuse hinna tõusus, sest poole tunnise sõiduga ei jõuta enam oma ühte sõitu tehtud. Limiit on suurenenud talvekuudel, kui ikkagi on see ebapiisav, sest liikumis- ja nägemis ning liitpuuetega inimestel pole võimalik vabalt kasutada ühistransporti ja nad vajavad kõrvalabi ning kasutavad abivahendeid. Rahulolu taksoteenuse kasutamisega oli langenud 64,2% (2006 – 77,7%) ja rahul ei olnud 20,7% (2006 – 22,3) ning dispetserite teenindamisega oli rahulolu tõusnud 69,6% (2006 – 55,7%) ja neid kliente, kes polnud rahul oli vaid 4,3% (2006 - 43%), mis näitab mõistvat suhtumist dispetseritesse, sest kui pole taksosid, siis ei suudeta tellimusi täita. Taksoteenuse koordineerimisega st Tallinna Puuetega Inimeste Koja tööga oli rahulolu jäänud samale tasemele, sest 92,5% ((2006 90,5%) vastas jaatavalt ja eitavalt 7,1% (2006 - 3,2%), tuues välja taksotellimise pikka järjekorda, taksode vähesust ja taksofirma väljavahetamist, mis lahendaks olukorra kui ei leita juurde taksojuhte. Ainult 50% vastajatest olid pöördunud abi saamiseks sotsiaalhoolekande osakonda. See üllatas, sest sellest saab otseselt oletada klientide madalat teadlikkust ja aktiivsust abi küsimisel ning saime kinnitust klienditöös esinevale probleemi, kus puudega inimesed ja nende pereliikmed, hooldajad ei oska abi küsida ja ei tea, kuhu abi saamiseks pöörduda. Nad ei oska minna ja küsida Tallinna linna teenuseid ja toetuseid, sest probleemiks on vähene suhtlemine, eesti keele mitte valdamine, eelnenud negatiivne kogemus jmt. Uurimusega on võimalik tutvuda ja need edastatakse järgmiselt: 1) teenuse finantseerijale - Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametile 2) teenuse osutajatele – takso- ja transpordifirmadele (Esra, Toiran ja Termak); 3) linnaosavalitsuse puuetega inimeste spetsialistldele; 4) teenuse kasutajatele TPIK-s ja koduleheküljel – www.tallinnakoda.ee > trükised ja materjalid > taksoteenuse rahulolu uurimus 2007.a. Lõpetuseks tuleb tõdeda, et erinevad kliendi rahuloluuuringud on vajalikud, sest aitavad välja tuua probleeme ja võimaldavad teha ettepanekuid, teenusele hinnangut anda. Kuuendat aastat läbiviidud uurimuse tulemused on võrreldavad ja kliendid annavad ise oma hinnangu nii koordineerija kui teenuseosutajate töökvaliteedi kohta. Paranenud on klientide nõustamine ja teavitamine ning koostöö linnaosavalitsuse puuetega inimeste spetsialistide, Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametiga. 2007.astal sai likvideeritud aastaid kestnud ootejärjekord, mis omakorda tekitas taksode ja invabusside vähesuse ning vajaduse kasutusse võtta rohkem taksosid ja invabusse, mis omakorda nõuab lisa finantseerimist Tallinna linna eelarvest.

Üks heategu päevas!

Nii lihtne see ongi. Kui mulle tegi tegevjuht Tauno Asuja pakkumise vaadata üle eelmiste aaastate Infoteatmik, siis võtsin töö rõõmuga vastu. Olen juu igapäevaselt asjaga kursis, kuid aega nappis ja peale jah sõna ütlemist alustasin nikerdamist. Enam jaolt peale tööd ja ühel nädalavahetuselgi istusin Endlas ja nikerdasin andmete kallal. Liigub juu minu kohta juttegi Tallinna linna peal, et Tiik teab kõike. Ega ei tea küll, kuid alati olen valmis arenema ja infot Interneitist või teistelt sotsiaaltöötajatelt, klientidelt otsima, küsima.

Nüüd siis peale Raepressi, televiisoris vene keelseid uudiseid kliendid helistavad ja küsivad; kust saab, kas ikka on veel ja palju maksab, mis aasta infoteatmikust jutt on. Ihhii, kes siis tänpäeval vanu asju promob? Muutuvad juu andmed, hinnad, maksud ja teenustepakkujad kiiremini kui infomaterjalid trükist tulevad. Korrigeerisin, panin juurde ja ikka tulevad inimesed küsima, et aga ma seda ei leidnud ja palun täpsustage ja selgitage.

Eile siis tuli lapsevanem 10aastase puudega lapsega ning küsis sõidusoodustuste kohta. Nimelt ta teab, et on ühistranspordiseadus, kuid bussijuhid poisikest tasuta ei vea ja küsivad suvilasse sõiduks alati piletiraha. Tegin siis puust ja punaseks A4 lehe ja trükkisin välja ja andsin kaasa:

Ühistranspordi seadus,
mille jõustumiskuupäev on 01.10.2000!
§ 27. Tasuta sõit riigisisesel liiniveol
(1) Riigisisesel liinil (kaasa arvatud kommertsliin) raudtee-, maantee- ja veeliikluses on vedaja kohustatud tasuta vedama:
1) eelkooliealisi lapsi;
2) puudega lapsi, sügava puudega 16-aastaseid ja vanemaid isikuid ning sügava või raske nägemispuudega isiku saatjat või nägemispuudega isikut saatvat juhtkoera;
(RK s 15.11.2006 jõust.01.01.2007 - RT I 2006, 55, 405)
3) Vabadussõja veterane.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kategooria sõitjate tasuta sõitu vedajale ei hüvitata.

Täna siis tuli üks vene proua ja küsis hambaravi ja hambproteeside kohta. Kurb aga pidin tõdema, et sellist infot tõepoolest sinna teatmikku ei saanud. reneme veel.
Info ise selline:

Hambaravi hüvitis
Alates 1. jaanuarist 2009 ei saa osutatud hambaraviteenuse eest hüvitist taotleda enam kõik üle 19-aastased isikud. 300-kroonist hambaravihüvitist saavad taotleda inimesed, kellele on riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratud töövõimetus- või vanaduspension, ning üle 63-aastased kindlustatud isikud. Kõrgendatud määras ehk 450 krooni suurust hüvitist makstakse endiselt rasedatele, alla üheaastase lapse emadele ja neile, kellel on tervishoiuteenuse tagajärjel tekkinud suurenenud hambaraviteenuse vajadus.

NB! Haigekassa jätkab hambaravihüvitiste maksmist kõikidele kindlustatutele, kes on viimase kolme aasta jooksul kasutanud hambaarsti teenuseid enne 1. jaanuarit 2009, kuid ei ole selle eest veel hüvitist taotlenud.

63-aastastele ja vanematele ravikindlustust omavatele isikutele, vanaduspensionäridele ning töövõimetuspensionäridele hüvitab haigekassa kord kolme aasta jooksul 4000 krooni hambaproteeside maksumusest.

Isik, kes tahab hüvitist saada peab täitma blanketi ja lisama originaal arve kulutuste kohta ning vajalikud dokumendid kohale viia piirkondlikku haigekassa osakonda, saata postiga või digitaalselt allkirjastatult elektronpostiga.

Lisainfo www.haigekassa.ee