Kes vastutab turvalisuse eest taksos?

Olen mitmeid kordi taksojuhte, bussijuhte ja reisisaatjaid koolitanud erivajadustega inimeste teenindamise alal. Ikka ja alati jõuan selle küsimuse juurde, et kes vastutab kui klinediga midagi juhtub sõidu ajal. Hea vastus on, et bussijuht, takosjuht, klient ise. Omast kogemusest tean, et tihti ei anna juht arugi, et tema vastutab sõidukis seisjate ja istujate elude eest. Ka nende sisenemisel ja väljumisel. Invatakso koordineerijana räägin alati turvaliseusest. Klient võib paluda mida iganes, kui invabussi ehk taksojuht peab lähtuma liiklusseadusest ja tingimustest, mille abil tagama turvalise ja ohutu sõidu. Kui seal on kirjas, et inimene tuleb kinnitada turvavööga, siis seda tuleb teha. Aeg ja kiirus ei saa olla argumendiks selle mitte tegemiseks. Tegelikkuses on ratastoolis inimene abitu ja võib väiksemagi pidurduse korral kukkuda, end ära lüüa või ümber minna koss ratastooliga. Olen käinud Saksamaal, Hispaanias ja Belgias. Seal on elementaarne, et teenindaja ei alusta ennem sõitu, kui reisijad pole korralikult turvavööga kinnitatud ja ratastool põranda külge fikseeritud.

Miks on meil see teisiti? Miks arvavad teenindajad, et nad vahele ei jää ja vabandavad ennast välja sellega, et kliendid ei soovi kinnitamist. Vastus on ühene. Invatakso juhile annab korraldusi tema ülemus ja tööeeskirjades on sees ohutu teenindamise nõuded. Vähemalt peaksid olema. Bussijuhid peaksid endale kindlaks jääma ja ennast kehtestama, et enne takso, buss ei liigukui klient pole turvavööga kinnitatud. Inimelud on tähtsamad ja ravikulud on kallid, mida pärast transpordifirmadelt süüdijäämise korral välja müistetakse. Karm tõsiasi, mida taksojuhid ei tea.

Invatakso juht riskis ratastoolimemme eluga

"Süda jõnksatas, kui ratastool hakkas sõidu ajal liikuma!" on eaka ema arsti juurde viia lasknud tartlanna pahane invatakso juhi peale, kes jättis sõidukis kinnitamata nii tooli kui ka selles istunud vanuri. "Invatakso sõitis eile hommikul minu 85aastase ema maja ette. Taksojuht lükkas ema ratastooliga autosse, kuid jättis nii tooli kui ka ema turvarihmadega kinnitamata," on üks nimetuks jääda soovinud tartlanna puudega inimesi sõidutava sohvri ükskõiksusest hämmelduses. Proua sõnul peatas taksojuht auto tema nõudmise peale paarisaja meetri kaugusel ja kinnitas ratastooli alles siis sõiduki põranda külge.

Ta tunnistab, et võis taksojuhile tõepoolest teravusi hüüda, ent ratastoolis istuv inimene ei tohiks tema arvates juhi lohakuse pärast kannatada. Vähe sellest – kui tool sai väikebussis lõpuks kinnitatud, jäänud memmekese turvavöö ikka lahti. "Emal on raske luuhõrenemine. Järsul pidurdamisel ei jõuaks ta käepidemetest kinni hoida," läks murelik tütar ema elu pärast ähmi täis.

Kui sõitja ei saa invataksos turvavööd ise kinni pandud, palub ta abi juhilt, selgitab oma firmas tekkinud kodukorda osaühingus Tartaline invataksonduse eest vastutav Mart Mandel. "Samas on tõsi, et juht vastutab, et turvavöö kõikidel sõitjatel kinni oleks. Kuid keerulisel juhul, näiteks raseda või mõningal juhul ka ratastoolis olija puhul, jäetakse rihm lahti. Pigem on sageli just klient see, kes ei soovi, et bussijuht hakkaks rihma kinnitama, sest taksomeeter siis juba tiksub," väidab ta.

Turvatunne on eelkõige ikkagi inimese enda tekitada, arvab ka Tartumaa Liikumispuudega Inimeste Ühingu esimees Tiina Laas. "Kel käed töötavad, saab ju rihma ise kinnitada. Või tema saatja," leiab ta. Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingu esimees Jüri Järve ütleb, et ratastool kinnitatakse invataksos põranda külge nii eest kui ka tagant. Lisaks tõmmatakse üle toolisistuja rinna turvavöö. Tartu kodulehtki väidab, et eriotstarbelises sõidukis sõidutatakse ratastooliinimesi alati fikseeritult ja turvavöötatult.

Maanteeamet taunib vöötradadele paigutatud reklaame

Jällegi on Tallinnas asjad korraldatud nii, et kui Maanteeamet saadab eitava vastuse reklaami osas, siis Tallinna linnaametnikud teevad lihtsalt oma äriprojekti ülekäiguradadel. Maanteeamet ainult vangutab peaga ja teatab, et nii ei tohi ja nii ei tehta, sest see on vastuolus ÜRO teeliikluse konventsiooniga.

Selline artikkel siis:
Maanteeamet taunib vöötradadele paigutatud reklaame
http://www.tallinnapostimees.ee/?id=167280

Maanteeamet leiab, et Tallinna kesklinna vöötradadele reklaamide paigutamine on vastuolus ÜRO teeliikluse alase konventsiooniga, millega Eesti on ühinenud.

Postimees.ee kirjutas üleeile, et Tallinna Transpordiamet Tänavajoonijate Ühistule loa paigaldada Rävala puiesteel ühe vöötraja kõnnitee äärsetele triipudele reklaamtekstid. Seda tingimusel, et ettevõte katab vöötraja uuendamise kulud ning et sinna paigutatav reklaamtekst ei kata rohkem kui 50 protsenti vöötraja esimesest triibust.

Maanteeameti liikluskorralduse osakonna juhataja Aare Pain ütles Postimees.ee'le, et firma küsis enne tegevuse alustamist ka nende käest hinnangut, kas niisugune reklaamiviis on aktsepteeritav ning sai eitava vastuse.

«Tänavajoonijate Ühistu pöördus juunis ametliku kirjaga meie poole ja me andsime neile ka vastuse, kus viitasime ÜRO teeliikluse alasele konventsioonile. Seal on kirjas, et
mistahes liikluskorraldusvahendile ei tohi lisada midagi, mis pole seotud selle märgi või vahendi otstarbega. Ei tohi kasutada mistahes tahvleid, tabeleid või märgiseid, mis vähendavad liikluskorraldusvahendi nähtavust, pimestavad liiklejaid või hajutavad nende tähelepanu,» tsiteeris Pain firmale saadetud kirja.

Ta lisas, et kuna Eesti ühines konventsiooniga 1992. aastal, siis on selle järgimine meile kohustuslik. «Vastasime neile, et tee omanikul ei ole õigust lubada reklaamtekstidega teekattemärgistel halvendada liiklusohutust tänavatel,» lausus Pain.

Maanteeamet konventsiooni eirajaid siiski korrale kutsuda ei saa. «Kuni 1. jaanuarini 2008 oli meil õigus kontrollida kõigil teedel teeseaduse ja sellest tulenevate õigusaktide täitmist ning teha vajadusel ettekirjutusi. See õigus oli meil lisaks riigimaanteedele ka kohalikel teedel, mille alla kuuluvad ka linnatänavad. Aga praegu on meile jäetud ainult õigus õigusakte selgitada ja teha järelevalvet tee seisundi nõuete täitmise kohta. Riigimaanteedel saame me rikkujad korrale kutsuda, aga kohalike teede osas meil enam seda õigust pole,» nentis Pain.

Teeseadus sätestab, et linnatänavatel võivad järelevalvet teha vaid kohaliku omavalitsuse volikogu volitatud ametnikud ning politseiametnikud. Kohaliku omavalitsuse volitatud ametnik on näiteks Tallinna liiklusteenistuse direktor Mati Songisepp, kes andis ettevõttele loa kuni selle aasta lõpuni vöötraja reklaame katsetada.

Songisepp ütles üleeile Postimees.ee'le, et vöötraja reklaamidesse suhtutakse mitmeti. « Ma olen selle asja kohta mitmelt poolt arvamust küsinud. Ühed on vastu, teised leiavad, et väga tore, kolmandad kõhklevad ja kahtlevad. Nii et proovime aasta lõpuni ja vaatame, kuidas see asi ennast õigustab,» lausus Songisepp.

Pain aga leidis, et rahvusvaheliste õigusaktidega vastuolus olevat asja ei maksa isegi katsetada. «Üheski riigis ei ole sellist asja. Inglismaal on kõnniteele joonistatud nooled, mis juhivad turistide tähelepanu vasakpoolsele liiklusele. Seal tuleb ju tee ületamisel teisele poole vaadata. Aga need jooned on kõnniteel, mitte liikluskorraldusvahendi peal,» rõhutas ta.

Kõnniteele parkijad

Lugedes artiklit, siis tõesti kui hoiatustest ei aita, siis peab midagi ette võtma. Olgu selleks vahendiks, siis hoiatus, trahv või teisaldamine. No ei mahu kõik trepi ette parkima. Vaja oleks ehitada parkimismajad ja olukorda üldiste linnaplaneeringutega lahendada. Eks tuleb ka neid projektide kooskõlastaid hakkata korrale kutsuma ja trahvima. Keegi peab juu vastutama ja hilisem ümberehitamine võtab oluliselt palju raha nagu näitas seda uuenenud Nõmme turg.
Kui oma maja ette ei mahu, siis teiste majade ette pole lubatud parkida, on juu need parkimiskohad selle kortermaja omad... Nokk kinni, saba lahti.

Tallinnas on probleemid parkimisega olnud pikkaajalised. Kui kesklinnas hakkati parkimise eest tasu võtma, siis olukord lahenes vaid siis, kui algatati autode teisaldamine. Kuidas sa muidu "võitled" autojuhtidega, kes liiklushuligaanidena pargivad oma auto murule, peatustesse või kohtadesse, kuhu on keelatud parkida.
Kuna ise elan Mustamäel, siis ka meie kortermajade juures on raskusi liikumisel. Eriti lastevankriga emadel, eakatel ja koolilastel. Puudega inimestel ratastoolis tuleb enamasti kasutada liikumisel sõiduteed, sest tõepoolest pole ruumi jalakäijatele. Kõrvalmaja korteriühistul Tammsaare tee 123 ees püüti lahendada olukorda nii, et korteriühistu nõudis linnaosa valitsuselt projekti ellu viimiseks luba. Seda ta ka sai ja nüüd on nii, et autod tõepoolest ei saa kõnniteele parkida, sest serv ehitati 15 cm kõrgune, see on raske ületamine lastel, eakatel ja ka lapsevankriga või kelguga liikuvale emale. Turvalisusest pole inimesed vist kuulnudki.
Tavaliselt meenub see jõmmidele alles tulekahjude korral.

Ei kehti need meie seadused ja määrused Tallinnas. Üha enam ja enam veendume, et kel jõud sel õigus. Nii on nüüdki Vabaduse väljaku uuenduste lainel kadunud linnavalitsue ees invaparkimiskohad. Meie selle kohasele küsimusele öeldi, et parkige maa alla. Aga kuidas sa pargid maa alla , kui lift ei tööta veel ja pole ka jalakäiate ala sellist, kust ratastooliga suudaks ja mahuks ülesse sõitma. Eilne päev sellele küsimusele vastus ei tulnud, sest veel kolmapäeval kohapeal käies öeldi, et vara veel, homme avatakse ja pole veel võimalik ligipääsetavust testida. Reedel pidid härrased ühendust võtma. tuul teab miks seda ei tehtud...

Artikkel siis järgmine:
Kõnniteele parkijad võetakse pihtide vahele

Kõnniteele parkinu võib saada liikluse kontrollijatelt 1000-kroonise trahvinõude.Aastaid kortermajade ees auto ruumipuuduse tõttu kõnniteele parkinuid võib peagi tabada ebameeldiv üllatus – trahv. Parkimise saab legaliseerida aga vastava liiklusmärgi panekuga.Tallinna transpordiamet on saatnud mitmele suurele korteriühistule märgukirja, kus soovitatakse midagi ette võtta maja ette kõnniteele pargitud autodega. Samamoodi saadetakse kirju ka valesti parkinud autoomanikele, soovitades neil enam mitte niimoodi teha.

„Tallinna transpordiamet kontrollis Koorti tänaval sõidukite parkimist, Teile kuuluv sõiduauto oli pargitud kõnniteele,” seisab ühes sellises transpordiameti juhataja Andres Harjo allkirja kandvas kirjas. „Käesoleval juhul piirdume hoiatusega ning loodame Teie edaspidisele tähelepanelikkusele sõiduki parkimisel.”

Seaduse järgi tohib kõnniteel parkida ainult siis, kui seda lubab liiklusmärk või teekattemärgistus. Kui neid ei ole, siis rikub parkija otsekohe seadust. „Informeerime kõnniteel valesti parkimisest nii linnaosade valitsusi, majaühistuid kui ka kõnniteele parkinud kodanikke,” selgitas transpordiameti linnatranspordi osakonna juhataja Ruth Pärn. „Probleemi saab lahendada koostööga ning kodanikud peaksid esmalt pöörduma parkimisprobleemi lahendamiseks oma korteriühistu poole.”

Ühe võimaliku variandina parkimismure lahendamiseks toob Pärn esile Tallinna projekti „Hoovid korda” raames pakutavad toetused.

Juba trahvitaksegi
Transpordiamet ei pruugi iga kord piirduda hoiatusega, sellise rikkumise eest võib juba tulla ka rahatrahv. „Oleme rakendanud valesti parkijatele hoiatustrahvi aprillikuust,” sõnas Pärn. „Elurajoonides on selliseid probleeme eelkõige Lasnamäel, Õismäel, Mustamäel ja Pelgurannas.”

Trahvi võib saada ka autoomanik, kes pargib auto kitsal Kadrioru tänaval pooleldi kõnniteele, et mitte takistada autoliiklust. Pärna sõnul kehtib seadus kõikjal ning selliseid erandeid kitsal tänaval parkijatele teha ei saa.
„Ka kitsastel tänavatel kehtib liikluseeskiri ja kui seal ei ole liiklusmärgiga ette nähtud kõnniteel parkimist, siis on see keelatud,” selgitas Pärn.

Tartus hoiatused ei aidanud
• Erinevalt Tallinnast on Tartus kõnniteele parkimist üritatud parandada teavitustööga, kuid Tartu transpordiameti menetlusteenistuse juhataja Marek Ranne väitel see positiivset tulemust ei ole andnud. „Kontrollime juba 2007. aastast saadik, kuid see on nii massiline. Varem jätsime „kojamehe” alla teate, sellest ei piisanud,” selgitas Ranne.
• Kuna rikkujaid on endiselt palju, siis otsustati suvel hakata määrama rahatrahve, mis ulatuvad 180-st 600 kroonini. „Püüa­me ka avalikkust teavitada ja inimestes õiguskuulekust kasvatada,” ütles Ranne. „Rikkujate väljaselgitamise arv on otseselt seotud meie enda tegevusega ja me kontrollime otseste kaebuste peale või siis, kui meile see muu kontrolli käigus silma jääb – eraldi rõhku sellele pannud ei ole.”
• Ranne hinnangul on Tartus kõige probleemsemad kesklinn, kus asuvad suuremad poed ja kontorid, ning Annelinna magalapiirkond.
• „Peame tunnistama, et parkimiskohti napib, kuid inimesed on muutunud mugavaks ning soovivad autoga oma ukse ette sõita,” nimetas Ranne murekohti.

Väikelastele randmepaelad rannahooajal

Kes kordki on Piritale oma väikelastega sattunud kiidab seda heaks. Paarkümmend aastat tagasi pani minu õepoeg jooksu, murelikud vanemad otsisid teda taga, kammides rannajoont, kõik põngerjad on sarnased. Lõpuks leidsid oma jõnglase üles, kes vapralt ja segamatult koos teistega mängis. Eks lapsevanemad saavad palju ära teha kaitstes oma lapsi õnnetuse eest ja väljaspool kodu liikudes tuleb olla valvel ja lapsi mitte silmist jätta. On need meie lapsed ja kõige kallimad. Ise pole lapsi rannast otsima pidanud, küll õuest ja sõprade, sugulaste juurest, kuid meil on ka sellised head imevidinad nagu mobiiltelefonid ja Internet. Olen näinud lapsi, kellele on igaks juhuks viltpliiatsiga moblanumber seljapeale kirjutatud. Ilus suvi on keskpaigas ja lapsed koos peredega liikvel. Artikkel Delfist siis ise selline:

Väikelapsed saavad Tallinna randades randmeribad
Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuamet on laste turvalisuse kindlustamiseks tellinud spetsiaalsed rebimiskindlad randmeribad, mida lapsevanemad saavad rannavalvuritelt randa tulles oma väikelaste jaoks küsida.

Abilinnapea Merike Martinson on G4S poolt pakutava rannavalveteenusega Tallinna avalikes randades rahul, liiatigi näitavad viimased aastad pidevat paranemistendentsi, teatas Raepress.

„Omalt poolt käivitab linn nüüd avalikes supelrandades uudse, nn randmeriba valve, mis peaks lapsevanematele andma suurema kindlustunde ootamatult kaotsiläinud lapse kiireks leidmiseks,“ sõnas Martinson.

Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuamet on tellinud esialgu tuhatkond veekindlat randmeriba, millele saab lapsevanema soovi korral kirjutada lapsevanema andmed ja lapse nime. Randmeribad, mis telliti OÜ-lt Digitrükk, jaotatakse kõigi avalike randade valvepunktidele ja neid saab tasuta. Vastav teavitus riputatakse üles riietuskabiinides.

Tallinnas on viis avalikku randa: Stroomi, Pirita, Kakumäe, Pikakari ja Harku, kus tegutseb iga päev ligi 20 valvetöötajat. Kuigi keskmiselt külastab Stroomi randa kõige rohkem inimesi — tänavu juunis 900, siis tippajal on populaarseim Pirita rand, kus möödunud kuul puhkas 8000 inimest.

Rannavalve poolt osutatav esmaabi on muutunud järjest sagedasemaks. Kui näiteks aastal 1999 osutati seda 272 korda, siis mullu läks seda vaja juba 408 juhul. Mullu päästeti uppumisohust kolm inimest. Tänu rannavalve hoolsale tööle pole viimasel kahel aastal esinenud elustamisvajadust ega ole ka keegi uppunud.

Turvaline Tallinn?

Kas on ikka nii. Või on see müüt? Kui mõtlen turvalisusele ja uudistele, siis tundub, et Tallinnas on ööseti hullumeelne mõte ringi liikuda. Ja kesklinnas, sadamas ja Viru keskuse juures liiguvad kahtlased kambad ja oht varitseb jääda ilma rahakotist, telefonist või ründavad narkomaanid. See enim hirmutab vanemaid inimesi ja turiste.
Minu arvates peitub suurim oht jalakäijatel liikumisel kõnniteedel ja ühistranspordis. Elades ise Mustamäel, puutun igapäevaselt kokku probleemiga, et kõnniteed on kehvas olukorras, lumised või libedad. Ja see, et kõnniteed on autodel eelisõigus võib veenduda kui nädalavahetustel või õhtuti jalutada korrusmajade vahel. Nii peamegi, meie jalakäijatena, kasutama liiklemiseks sõiduteed. Olen kahe kooliealise poja ema ja kasutan jalakäijana peamiselt ühistransporti. Samas koolilapsed on raskesti märgatavad pimedatel hommiku- ja õhtupoolikutel. Tänavavalgustus on minimaalne ja lumeta päevadel oled nagu kotis. Aga soovime saata rahuliku südamega oma lapsi kooli ja ootame neid igal õhtul peale huviringides, trennides ja sõpradega kohtumist ikka turvaliselt koju.
Teine suurem mure on lumekoristus, sest peamised sõiduteed lükatakse esimestel võimalustel sahkadega puhtaks ja enamasti maanduvad need lumehunnikud kõnniteede äärtes. Kõrvalteed ja kõnniteed on vaeslapse osas, sest ennem jõuab lumi ära sulada, kui kõik teed liikumiskõlbulikuks saadakse. Ja see meeletu vesi ja pori, mis pärast lumeminekut linnatänavatele maha jääb. Mina ei imesta juba ammu, et kust need kevadised liivatormid tulevad. Eks ikka tänavatelt, mis vajavad koristamist aastaringselt, mitte ainult kevadeti. Kohutav pori, mis autorataste alt laiali lendab on nähtav ka ühistranspordivahendite külgedelt. Määrduvad riided ja see ennenägematu saast hõljub linnaõhus.
Ja nüüd jõudsingi sinna, kuhu loo algusest soovisin sõna võtta. Mis toimub meie ühissõidukites. Kuuleme pidevalt kommentaare, et ühissõidukitel on kiire, võimatu püsida graafikutes, linnas ummikud, mis põhjustatud Vabaduse väljaku ümber ehitusest.
Küsimus on linnaametnikele: kes koostab neid ebareaalsete tihedustega graafikuid? Kes vastutab liiklejate turvalisuse eest bussidesse, trollidesse sisenemisel ja väljumisel. Need kiirendused peatustest väljasõitmisel ja äkkpidurdused seavad ohtu meie inimesed. Need, kes kaustavad ühistransporti. Miks me siis ei soodusta seda ühistranspordi kasutamist ajal, kui linnas pole ruumi kõikidele autodele. Teeme siis Euroopa eeskujul ühistranspordi mugavaks, soodsamaks ja lisame peatuseid. Bussijuhid ei saa olla süüdi selles, et peavad tegelema vormelisõiduga, sest muidu ei suudeta püsida ajagraafikutes.
Kus on trollidel peatusesse saabumisel esiukse peatumise koht? Soomes näiteks on see esiukse juures. Meil jagades oma kogemusi Marja peatuses on see +- 15-20 meetrit. Iial ei või tead kus peatub buss või troll. Võtke midagi ette! See lapse surmajuhtum Kristiine kaubanduskeskuse ees on masendav, sest polnud ju tegemist enam tipptunniga? Koolitage ühistranspordijuhte hoolivamateks ja sättige ümber need ülitihedad ajagraafikud. Kõik on võimalik ja mitte inimelude hinnaga.
Lugupidamisega,
Tiia Tiik

Naised, naised!

Võrdõiguslikkusest naiste pilgu läbi lugesin Kadi Viigi artiklist "Automaks või meestemaks?" Mida rohkem lugesin, seda selgemaks asi sai. Märksõnadeks on siis lapsed, emad, turvalisus ja ühistransport. Igati normaalsed teemad, sest emad sünnitavad lapsi ja ka kasvatavad neid, samas kui enamasti isad, mehed teevad tööd. Autojuhi lubasid jagub ka emadele vaid 39%. Siit ilmneb tõsiasi, et naised saavad lapsetoetusi, käivad poes ja ostavad toitu. Kuigi jah siiani on naiste palk madalam kui meestel ja autosidki on naistel raskem osta, kui meestel. Kasutavad siis emad ja lapsed rohkem ühistransporti. Kurb tõsiasi on seegi, et kui vähendatakse ühistransporti linnatänavatel õhtuti, siis on emad need, kes pikkade intervallide tõttu hämaratel tänavatel kõhedust tunnevad. On ka positiivsemaid näiteid, et emad tegelevad rohkem lastega, hoolitsevad kodu eest, peavad lugu kultuurist ja harivad ennast. Meil, naistel, jagub aega ja energiat mitte ainult endale, vaid ka kodule, perele, sõpradele, tööle. Uskumatult tublid need naised ikka on. Tore, kui meid emadepäeval meeles peetakse ja poegade toodud lilleõied siiani vaasis.