Meie reisiblogi - autoreis Horvaatiasse 1

1.päev - 30.juuni 2022 

Nüüd on reisist mitu kuud möödas. Suvest on saanud talv ja kohe käes aastavahetus aga meie juba unistame uuest lõunamaa reisist. 

Reisi planeerisime autoga Horvaatiasse, tegime kindlustuse ja reisi pikkuseks olime mõelnud 14 päeva. Alguses oli mõte startida kohe peale jaanipäeva aga kuna vanemal õel oli ümmargune juubel, siis lükkasime sõitu edasi. Sel korral öömaja ei planeerinud, et võtame kohapeal. Sai küll broneeritud kuid sealt teatati, et nad ei saa teenindada võimaluste puudumise tõttu ratastoolis kliente. Raha tagasi ja eks kohapeal näeme. Reisiplaan oli sõita läbi Poola Horvaatiasse, siis vahepeal külastada Viini ja siis Horvaatiast Montenegrosse. Puhata, ujuda, tutvuda kohlaiku kultuuriga ja siis vaadata veel loodust ning mägesid, jugasid ja saartel tiir peale teha. Kuna Horvaatia kuulub küll Euroopa Liitu, kuid neil on oma raha - kuna. Otsime infot ning raha vahetame kohapeal või maksame eurodes. Pangakaardid ja sularaha on kaasas, samuti koroonavaktsiini passid, autol kindlustus tehtud ja muud dokumendid korras. Lisaks ID-kaartidele võtsime kaasa ka passid. Äkki läheb vaja. Igaks juhuks, et äkki läheb tarvis.

On neljapäeva hommik ja esimene puhkuse nädal juba poole peal. Sõitu alustame Tallinnast, Kakumäelt kl 10.30 ja sõidame Pärnu poole. Lätis teeme esimese peatuse lõunapausiks Apelsini Rimis ja sööme lõunat. Kõht korralikult saslõkki ja kartulit täis jätkame sõitu. Lätis oleme kl 13.20 ja Leedus kl 17.20. Poola piiri ületame kl 20.30. Kõik kulgeb plaani päraselt. Mõnus on olla paariks nädalaks autoreisil ja teedel kulgeda. Pimedaks läheb varakult, samas kui Eestis on valged ööd. Selleks päevaks on läbisõit 780,3 km.   

Reisiblogi: Automatk Soome ehk autoga polaarjoone taha 7

  7.päev - 26.juuli 2020, pühapäev

Käes on meie Soome reisi viimane päev. Ärkame metsas ja alustame sõitu Lahtisse. Terviseradadel on jalgratturid ja parklasse juba tulnud 2 autot kuigi kell on alles 9 hommikul. Otsime kohviku, kus sööme crossante ja joome kohvi. Otsime üles suusahüppetorni ja külastame seal kõrval asuvat suusamuuseumit. Selgub, et meile on seal külastus tasuta. Arkot viiakse liftiga 2.korrusele ja trepitõstukiga saab alla keldrisse. Seal on Soome suusaajalugu, varustus, riietus, näidised maratoni toidupakkidest, medalid, meened, kingitused, suusad ja suusakepid,  suusakombinesoonid, fotod suusatajatest jne. Päris huvitav on. Suusahüppemägesid on 3 ja ühe all on bassein. Suur staadion koos tribüüniga on tuttav televiisorist. Rahvast on vähe aga inimesed käivad basseinis ujumas. Hea lahendus ikka välja mõeldud. Sõidame Helsinkisse. Käime poes, pargime auto poe alla parkimismajja. Ostame sööki kaasa ja läheme laeva järjekorda. Kuna on pühapäevaõhtu, siis on autosid palju, mis Soome tuevad, sest eesti kalevipojad tulevad põhjamaale tööle. Kindlasti on ka selliseid turiste nagu meie. Laevale saime kiiresti ja päikesepaistelise ilmaga alustame teed kodu poole. Istume laeva kohvikus, üks onu laulab baaris ja sööme vorstikesi salati ja kartulikrõpsudega. Istume väljas tuule käes ja ootame koju jõudmist. Tallinna jõuame hilisõhtul. Arko on ikka kindlalt autoroolis olnud ja mina kõrval päevikud pianud, mis nüüd ka arvutisse sisse tipitud. Pildid kindlasti meenutavad neid reisimälestusi.

Meie Soome automatk kestis 7 päeva, kiloemtreid kokku oli 3232 km. Reis läks päris kiiresti ja oli tore näha põhjamaa loodust, loomi ja käia külas jõuluvanal. Eks järgmiseid reise planeerime lõuna Euroopasse aga eks näis kas see õnnestub ja saadakse lüpuks ometi kontrolli alla see COVID-19 koroonaviirus või luuakse vaktsiin, mis selle leviku peatab. Meie jäime terveks ja nautisime põhjamaa valgeid öid. Ja põhjapõdrad. Kodus ootas meid kass.

Reisiblogi: Automatk Soome ehk autoga polaarjoone taha 5

 5. päev - 24.juuli 2020, reede

On reede ja me sõidame Rovaniemi. Sööme kebabit ja see koos kohviga kahele mkasab 25,20 eurot. Praad on megasuur ja hommikusöögist jätkub kauaks. Baar ise asub mootorsaanide muuseumis. kus vaatame eirnevat mootorsaanide tehnikat ja ajaloolisi mudeleid kuni tänapäevani. Kui see kõik nähtud, siis jalutame üle õue ja jõuamegi jõuluvama maale. Käime mitmes erinevas poes ja ostame kaasa suveniire ja kingitusi. Naljakas on keset suve näha jõuluvana, kuuske ja jõuluehteid. Ostan lapselastele põhjapõdra ja 2 keskmise suurusega kelgukoera. Need lihtsalt olid nii armsad Huskyd. Ületame hoovis jälle põhjapolaarjoone ja läheme jõuluvana kontorisse. Seal kõik nii jõulumeeleolud, töötajad sõbralikud ja palju suveniire. Tee jõuluvana kontorisse viib läbi nn tunneli, kus on erinevad konteinerid, kingituste pakkimised ja kaartide saatmise võimalused. Isegi suur pendliga kell on läbi koahe korruse, mis aega lööb. Tõstukliftiga pääseb Arko teisele korrusele. Ootame järjekorras, et jõuluvana juurde jutule saada. Arko ei ole hästi nõus minuga jõuluvana juurde minema, arvab, et ma teen nalja ja et see on rohkem laste jaoks. Mina ei jäta oma jonni, sest kui kord elus sinna põhjamaale pääsen, siis pole minu joaks vahet kas on suvi või talv, jõuluvana ootab. Enne meie ssisenemist sina jõuluvana tuppa, pannakse maha kaldtee, millest ma Arko üles lükkan. Jõuluvana ja meie vahel on pleksiklaas, et mitte koroonat saada. Räägime natuke inglise keeles jõuluvanaga. Noh see minu inglise keel on väga algelisel tasemel aga aru saan ma rohkem, kui ise räägin. Jõuluvana küsib, et kas meie peres väikeseid lapsi ka on ja uhke vanaemana nimetan ära oma kõik 3 lapselast, kes jõuluvana ootavad: juba 5aastane Liisa Maria, veel 4aastane Fredy Markus ja juba 14 päevane Stella Marii. Jõuluvana juures istume, tehakse pilti ja videot ja siis palub jõuluvana mul laulda laulu "Põdra maja". Mina laualan, Arko itsitab. Tema jaoks on see suur tsirkus ja tola mängimine. Minu süda jäi rahule. Pärast saadame postkaarte lastele ja nende perele ja meile ka. Valida sai kas kaardid tulevad nüüd või jõulude ajal. Ilusad margid ostame ka peale ja lupsi laseme nad postkasti, millel kiri jõulukaardid.  Kõnime erienvates hoonetes, poodides ja jalutame püstkoja juurde. Loomade parki me ei lähe vaid läheme huskyde parki, mille pilet maksab 10 eurot. Eks koerad tahavad ka süüa. Minu jaoks on need 2-3-4 kaupa puurides istuvad koerad nii masendavad, sest neid peetakse nagu hunte, kitsastes puurides, kus koerad aias jooksevad või magavad puurikatustel. Iga puuri juures on koera pilt, nime ja vanusega. Neid koerakuute on seal paarkümmend. Koerad lasevad ennast silitada ja hauguvad. Arko oma elektrilise rattaga pakub neile huvi. Puuridest tuleb pissihaisu. Jalutame, vaatan koeri ja igav elu neil koertel suvel, sest siis nad puhkavad ja talvel jooksevad saani ees. Eks see koroonaaeg mõjub turistidele ja külastajaid napib. Mõni koer sättis oma selga minu poole, et ma teda paitaksin ja sügaksin. Armsad koerad, kuid hale see nende puurielu. Eks talvel on lõbusam, lund rohkem ja saavad joosta saani ees. Suvel need koerad siis puhkavad. Karta on, et ka sel hooajal külastajad koroonaviiruse tõttu vähem ja koerad istuvad ilma tööta. Liigume edasi ja hakkame öömaja otsima. Booking pakub invatuba 81 eurot öö ja sõimade siis seda otsima linna, milleks nimi Kemi. Jõuame kohale aga lubatud ligipääsetava hotellivälisuksest võtab meid vastu trepp ja kui küsin vastuvõtust seda invatuba, mis tundub vaba, siis saan vastuseks, et seda ei saa ratastoolis külalistele välja müüa, sest see on liiga pisike, st pole ligipääsetav. Aga saadaval oli 97 eurot maksev tuba ja selle oleksime saanud endale võtta, kuid pidasime seda magamiseks liiga kalliks. Otsisime edasi ja alla 10 euroseid öömaja pakkumisi me 30 km raadiuasest ei leidnud. Sõitsime edasi ja Booking näitas huskide hotelli. Sõitsime sinna ja kell oli juba 8 õhtul. Helistasin ja perenaine tuli välja, võttis keti teeotsa eest ära ja sõitsime õue. Ühel majal oli küll kaldtee, kuid meid juhatati kaugemal asuvasse maja juurde, mille ees oli paar trepiastet, pesemisruumid olid kõrval saunamajakeses. Perenaine vabandas, et koerad teevad saunas läärmi, sest seal on emane koer poegadega. Maksime siis öömaja eest 50 eurot ja 2 inimese pesemisvõimaluse eest veel 10 eurot, kuid kui suutsime Arkoga trepist üles saada, siis Arko arvas, et tema küll ei hakka seda teekonda uuesti dussi alla minekuks läbima. Tegime kohsi ja sõime ning siis läksin mina pesema. Arko jäi veranda peale. Käisn ära ja Arko küsib, et kas ma kuulsin? Ei kuulnud midagi, sest Arko oli telefoniga teinud video kuidas kelgukoerad koos ulgusid nagu soovikontsert. Seda oli vägev kuulata, sest ulgusid nagu hundid. Öösel oli sooja ainult 11 C ja toas tundus jahe. Tegemist oli kristliku pere hoetelliga aga majas sees sai liikuda. Nii see on, et kui lubatakse ligipääsetavust, siis tegelikud olud selguvad alles kohapeal aga saime hakkama. Hommikul ärkasime, tegime kannukohvi ja pakkisime asjad kokku. Poolel teel sain telefonikõne ja SMSi, eto lin oma pesuasjadekoti maha unustanud ha nii sõitsime jälle tagasi. Õnnes ainult paarkümmend kilomeetrit. 

Läbisõit 306 km.