5. päev - 24.juuli 2020, reede
On reede ja me sõidame Rovaniemi. Sööme kebabit ja see koos kohviga kahele mkasab 25,20 eurot. Praad on megasuur ja hommikusöögist jätkub kauaks. Baar ise asub mootorsaanide muuseumis. kus vaatame eirnevat mootorsaanide tehnikat ja ajaloolisi mudeleid kuni tänapäevani. Kui see kõik nähtud, siis jalutame üle õue ja jõuamegi jõuluvama maale. Käime mitmes erinevas poes ja ostame kaasa suveniire ja kingitusi. Naljakas on keset suve näha jõuluvana, kuuske ja jõuluehteid. Ostan lapselastele põhjapõdra ja 2 keskmise suurusega kelgukoera. Need lihtsalt olid nii armsad Huskyd. Ületame hoovis jälle põhjapolaarjoone ja läheme jõuluvana kontorisse. Seal kõik nii jõulumeeleolud, töötajad sõbralikud ja palju suveniire. Tee jõuluvana kontorisse viib läbi nn tunneli, kus on erinevad konteinerid, kingituste pakkimised ja kaartide saatmise võimalused. Isegi suur pendliga kell on läbi koahe korruse, mis aega lööb. Tõstukliftiga pääseb Arko teisele korrusele. Ootame järjekorras, et jõuluvana juurde jutule saada. Arko ei ole hästi nõus minuga jõuluvana juurde minema, arvab, et ma teen nalja ja et see on rohkem laste jaoks. Mina ei jäta oma jonni, sest kui kord elus sinna põhjamaale pääsen, siis pole minu joaks vahet kas on suvi või talv, jõuluvana ootab. Enne meie ssisenemist sina jõuluvana tuppa, pannakse maha kaldtee, millest ma Arko üles lükkan. Jõuluvana ja meie vahel on pleksiklaas, et mitte koroonat saada. Räägime natuke inglise keeles jõuluvanaga. Noh see minu inglise keel on väga algelisel tasemel aga aru saan ma rohkem, kui ise räägin. Jõuluvana küsib, et kas meie peres väikeseid lapsi ka on ja uhke vanaemana nimetan ära oma kõik 3 lapselast, kes jõuluvana ootavad: juba 5aastane Liisa Maria, veel 4aastane Fredy Markus ja juba 14 päevane Stella Marii. Jõuluvana juures istume, tehakse pilti ja videot ja siis palub jõuluvana mul laulda laulu "Põdra maja". Mina laualan, Arko itsitab. Tema jaoks on see suur tsirkus ja tola mängimine. Minu süda jäi rahule. Pärast saadame postkaarte lastele ja nende perele ja meile ka. Valida sai kas kaardid tulevad nüüd või jõulude ajal. Ilusad margid ostame ka peale ja lupsi laseme nad postkasti, millel kiri jõulukaardid. Kõnime erienvates hoonetes, poodides ja jalutame püstkoja juurde. Loomade parki me ei lähe vaid läheme huskyde parki, mille pilet maksab 10 eurot. Eks koerad tahavad ka süüa. Minu jaoks on need 2-3-4 kaupa puurides istuvad koerad nii masendavad, sest neid peetakse nagu hunte, kitsastes puurides, kus koerad aias jooksevad või magavad puurikatustel. Iga puuri juures on koera pilt, nime ja vanusega. Neid koerakuute on seal paarkümmend. Koerad lasevad ennast silitada ja hauguvad. Arko oma elektrilise rattaga pakub neile huvi. Puuridest tuleb pissihaisu. Jalutame, vaatan koeri ja igav elu neil koertel suvel, sest siis nad puhkavad ja talvel jooksevad saani ees. Eks see koroonaaeg mõjub turistidele ja külastajaid napib. Mõni koer sättis oma selga minu poole, et ma teda paitaksin ja sügaksin. Armsad koerad, kuid hale see nende puurielu. Eks talvel on lõbusam, lund rohkem ja saavad joosta saani ees. Suvel need koerad siis puhkavad. Karta on, et ka sel hooajal külastajad koroonaviiruse tõttu vähem ja koerad istuvad ilma tööta. Liigume edasi ja hakkame öömaja otsima. Booking pakub invatuba 81 eurot öö ja sõimade siis seda otsima linna, milleks nimi Kemi. Jõuame kohale aga lubatud ligipääsetava hotellivälisuksest võtab meid vastu trepp ja kui küsin vastuvõtust seda invatuba, mis tundub vaba, siis saan vastuseks, et seda ei saa ratastoolis külalistele välja müüa, sest see on liiga pisike, st pole ligipääsetav. Aga saadaval oli 97 eurot maksev tuba ja selle oleksime saanud endale võtta, kuid pidasime seda magamiseks liiga kalliks. Otsisime edasi ja alla 10 euroseid öömaja pakkumisi me 30 km raadiuasest ei leidnud. Sõitsime edasi ja Booking näitas huskide hotelli. Sõitsime sinna ja kell oli juba 8 õhtul. Helistasin ja perenaine tuli välja, võttis keti teeotsa eest ära ja sõitsime õue. Ühel majal oli küll kaldtee, kuid meid juhatati kaugemal asuvasse maja juurde, mille ees oli paar trepiastet, pesemisruumid olid kõrval saunamajakeses. Perenaine vabandas, et koerad teevad saunas läärmi, sest seal on emane koer poegadega. Maksime siis öömaja eest 50 eurot ja 2 inimese pesemisvõimaluse eest veel 10 eurot, kuid kui suutsime Arkoga trepist üles saada, siis Arko arvas, et tema küll ei hakka seda teekonda uuesti dussi alla minekuks läbima. Tegime kohsi ja sõime ning siis läksin mina pesema. Arko jäi veranda peale. Käisn ära ja Arko küsib, et kas ma kuulsin? Ei kuulnud midagi, sest Arko oli telefoniga teinud video kuidas kelgukoerad koos ulgusid nagu soovikontsert. Seda oli vägev kuulata, sest ulgusid nagu hundid. Öösel oli sooja ainult 11 C ja toas tundus jahe. Tegemist oli kristliku pere hoetelliga aga majas sees sai liikuda. Nii see on, et kui lubatakse ligipääsetavust, siis tegelikud olud selguvad alles kohapeal aga saime hakkama. Hommikul ärkasime, tegime kannukohvi ja pakkisime asjad kokku. Poolel teel sain telefonikõne ja SMSi, eto lin oma pesuasjadekoti maha unustanud ha nii sõitsime jälle tagasi. Õnnes ainult paarkümmend kilomeetrit.
Läbisõit 306 km.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar