Ma ei jõua ära kiita seda head digiretsepti süsteemi, mis on muutnud meie elu kergemaks. Perearst näeb oma ptsientide digilugu ja andmeid ning saab korduva haiguse korral kohe ravimi välja kirjutada. Nii juhtus Arkoga selle nädala teisipäeva hommikul, kui roospõletik jalga lõi ja digiretsepti alusel kohe antibiootikumid kätte sai, siis jäi ära eraldi perearsti juurde minek, mis oleks haige inimesele paratamatult katsumusi tekitanud. Nüüd siis jalg on küll paistes ja õitseb punaselt, kuid palvik oli vaid vappevärinatega esimesel päeval ning nüüd siis järelravi. Esimestel kordadel oli ikka olukord palju hullem, sest Arko maal arstile kohe ei läinud ja kõrge palavik koos kaasneva roospõletiku nähtudega kestis nädalapäevad. Minu arvates peaksid inimesed oma perearsti rohkem usaldama, siis pole sageli vaja eriarstide poole pöörduda ja kui perearst näeb vajadust, siis ta selle saatekirja kirjutab. Kui see süsteem ka sarnaselt digiretseptiga toimiks, siis oleks paljude inimeste elu lihstam, arstidel lisatööd vähem ja patsientidel ei kuluks raha eraldi transpordile, et saatekirja järele minna. Tallinna Puuetega Inimeste Koda koostöös Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametiga rakendas 2012.aastast ellu digitaalselt allkirjastatud arstitõendi vormistamise võimaluse ja nii on mitmed perearstid meile otse arstitõendeid saatnud, mida on vaja invataksoteenuse taotlemiseks sügava ja raske liikumis-, nägemis- ja liitpuudega inimesele. Oleme palju kiidetud e-riik ja peame mutuma paindlikumaks ning andma võimaluse kasutada rohkem e-teenuseid.
Panen siia ka tänase 20.04.2013 artikli Tarbija24st:
Saatekirjade süsteem jooksutab kroonilisi haigeid
Liikumispuudega pensionär Ina-Maria Mikkor on nördinud, et praegune
jäik saatekirjade süsteem jooksutab kroonilisi haigeid, keda eriarstid
on ise oma vastuvõtule tagasi kutsunud. Elupõlise velskrina teab ta
probleemile lihtsat lahendust, kuid haigekassa kehtivas saatekirjade
väljastamise korralduses probleemi ei näe.
Kroonilise haigena peab Ina-Maria Mikkor korra või kaks aastas käima pulmonoloogi juures kontrollis. «Arst kutsub mind tagasi, märgib kaardile, et tagasi aasta pärast, aga ikka pean ma selleks perearstilt saatekirja tooma,» rääkis 74-aastane endine meedik. Mikkori sõnul ei suuda isegi pulmonoloog esimesel kohtumisel tema tervislikku seisundit hinnata ning selleks tuleb teha lisauuringuid. Kuna Mikkor põeb lisaks kroonilisele astmale ka raskekujulist uneapnoed, magab ta aastaid hapnikumaskiga, mistõttu on vaja eraldi spetsiaalse arvutiprogrammiga kontrollida ka selle seadme tõhusust. Alles seejärel saab pulmonoloog otsustada, kas ravi on vaja muuta ning kas uus kontroll on poole aasta või aasta pärast.
Perearst kui käepikendus
«Mida annab siin perearsti saatekiri? See on ju tühi nõudmine!» on naine nördinud. Tema hinnangul on perearst lihtsalt kellegi käepikendus. «Ta ju ei kirjuta seda sellepärast, et ta tahab mind eriarsti juurde saata, vaid sellepärast, et keegi nõuab,» pahandab Mikkor. Tema kui raske liikumispuudega inimene peab saatekirjale järele minemiseks tellima takso ning lihtsalt vormitäiteks kirjutatud paberi äratoomiseks kulub tal 12 eurot. «Minusuguseid kroonilisi haigeid on ju sadu ja mida peavad tegema need, kes elavad maal ja kel tuleb perearsti juurde kümneid kilomeetreid sõita?» küsib naine.
Mikkori kinnitusel ei ole saatekirja tegelikult tarvis mitte eriarstil, vaid hoopis haigla registratuuril, kes omakorda põhjendab nõuet sellega, et haigekassa kehtestatud süsteem on selline, nagu see parajasti on. Elupõline velsker rõhutab, et inimesi ei tohi ilmaaegu jooksutada ja tegelikult on olemas väga lihtne lahendus. «Kui eriarst kirjutab kaardile «Tagasi aasta pärast», siis kui ma lähen kas 11 või 12 kuu pärast registratuuri, on mu kaardi pealt ju kohe näha, et inimene peab tulema ja saatekirja pole vaja,» pakkus Mikkor välja lahenduse. Kogenud meediku sõnul ei kutsu ükski kitsa eriala arst patsienti tagasi, kui ta ei pea seda vajalikuks.
«Kui mul tõesti vahepeal hakkab halb, siis ma lähen perearsti juurde, kes püüab välistada, et see on mul pulmonoloogilisest hädast ja määrab kas ise ravi või suunab edasi eriarsti juurde. Seal ei ole mitte midagi keerulist,» imestab naine.
Mõttetu saatekirja nõude pärast on ta juba suhelnud Põhja-Eesti regionaalhaiglaga, kus töötab tema arst. Suurhaigla soovitas tal pöörduda sotsiaalministeeriumi poole. «Aga ühe inimese võitlus tuuleveskitega ei ole kunagi efektiivne ja ma mõtlesin, et võtan ühendust ajalehega,» rääkis Mikkor. «Et haigekassa ei saaks öelda, et ilma konkreetset juhust teadmata ei saa nad täpselt vastata, olen nõus oma diagnoosi ja isikukoodi avaldama.» Haigekassale saigi saadetud päring Ina-Maria Mikkori terviseandmetega ning küsimused, miks peab sellise diagnoosiga inimene tooma saatekirja perearstilt, kui viimane teda aidata ei saa, ning kas on kehtestatud kindel kord ja reeglistik, millal on saatekirja eriarsti juurde vaja ja millal mitte. Konkreetseid vastuseid neile küsimustele saada ei õnnestunud. «Saatekirja mõte on selekteerida välja patsiendid, kes tõepoolest spetsialisti abi vajavad,» selgitas haigekassa pressiesindaja Evelin Koppel. Ta selgitas, et eriarst ei peaks tegelema patsientidega, kelle ravi ja jälgimisega perearst hakkama saab, sest vastasel juhul tekivad eriarstide juurde põhjendamatult pikad ravijärjekorrad ja tegelikud abivajajad peavad seetõttu kauem ootama.
Iga kord eraldi hinnang
Haigekassa esindaja kinnitusel peaks perearst olema suuteline lahendama suurema osa inimese tervisemuredest. «Krooniliste haigete jälgimine peaks üldjuhul kuuluma perearsti pädevusse, loomulikult on alati erandeid. Perearst peabki alati iga patsiendi puhul ja igal juhul eraldi hindama, kas inimene vajab saatekirja eriarstile,» lausus Koppel.
Tema sõnul on eriarstile pöördumiseks üldjuhul alati vaja perearsti saatekirja ja ilma selleta pääseb vaid nahaarsti, suguhaiguste arsti, günekoloogi, psühhiaatri ja silmaarsti vastuvõtule. Eelnev nimekiri kehtestati seesugusena juba 2000. aastate alguses. «Viimastel aastatel on arutatud pigem selle loetelu kitsendamise vajaduse üle, et lisaks ressursside (arstid, õed, raha) efektiivsele kasutamisele veel kord võimaldada eriarsti konsultatsiooni just neile, kellele seda on vaja, ja vähendada seeläbi ravijärjekordi. Näiteks saab normaalset rasedust jälgida ka perearsti, mitte günekoloogi juures, ent see ei ole veel laialt juurdunud praktika,» seisis haigekassast tulnud vastuses. Erinevalt haigekassast kinnitati sotsiaalministeeriumi vastuses, et tegelikult pole eriarsti kutse peale tagasipöördunud inimeselt alust perearsti saatekirja nõuda. «Seaduse järgi võib saatekirja väljastajaks / patsiendi tagasikutsujaks olla ka eriarstiabi osutaja,» seisis sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja Heli Paluste vastuses. Ta viitab ravikindlustuse seaduse § 70 lõikele 3, kus on kirjas, et ilma saatekirjata võtab haigekassa kindlustatud isikult üle tervishoiuteenuse eest tasumise kohustuse ambulatoorse eriarstiabi osutamisel juhul, kui eriarst jätab patsiendi tema tervislikust seisundist tulenevalt oma jälgimisele või ravile.
«Kui eriarstiabi osutaja soovib ikkagi perearsti saatekirja, peetakse ilmselt siiski vajalikuks, et perearst veenduks kõigepealt edasi suunamise vajaduses ehk siis tõenäoliselt võib seda kroonilist haigust jälgida pigem perearst,» arvas ametnik.
Kommentaar Diana Ingerainen, Perearstide seltsi juht
Segadus saatekirjade osas on suur ja Eesti vajab saatekirjade reformi, millega perearstid on ka algust teinud. Praegu ei ole ühtseid reegleid kellele, kuhu ja millal saatekiri väljastatakse. Esiteks kellele? Tänu oluliselt paranenud ravijuhistele on tõusnud perearstide võimekus tegeleda suure osa haigetega, kes varem olid kõik eriarsti jälgimisel. Samades juhistes on kirjeldatud juhud, mis kuuluvad eriarsti kompetentsi. Osaliselt on sundinud perearste ka olukord, et eriarste on vähemaks jäänud ja tulebki ise sisulisemate probleemidega tegeleda. Aga et välja selgitada haige vajadus eriarsti osas, on tarvis uuringuid. Nendeks paraku eraldab haigekassa perearstidele liiga vähe raha (12 eurot inimese kohta nimistus aastas).
Nii juhtubki, et perearst suunab eriarstile ilma uuringuteta patsiendi, mis pahandab eriarsti, kes tegelikult peaks tegelema juba perearsti selekteeritud raskemate haigetega. Sageli patsient ise eriarsti juurde aja kinni pannud ja tuleb nõuab saatekirja. Perearst keelduda ei saa, aga jällegi tekib nn tühi saatekiri, mis kokkuvõttes pikendab juba niigi pikki järjekordi eriarstile.
Järgmine küsimus, kuhu? Enamasti ei lase perearst patsienti, kes tema arvates tõesti eriarsti visiiti vajab, oma kabinetist enne välja, kui on n-ö tutvuste teel konkreetse aja saanud. Tuleb tunnistada, et alati on natuke piinlik kolleegi paluda ja telefonitsi asjaajamine võtab ka palju aega, ent tihti ei jää muud üle. Keeruline on saada aegasid patsientidele, kes tegelikult erakorralised ei ole, aga haigus ei kannata ka järjekorras oodata – siia kuuluvad kõik töövõimetuslehel patsiendid.
Perearstid algatasid saatekirjade reformi juba 2009. aastal. Eesmärk on saada kokku saatekirja andmete koosseis (mis andmed, uuringud, analüüsid jne sellel kajastuvad), leida digitaalne kanal, kasutades terviseinfosüsteemi võimalusi, ja saavutada kokkulepe eriarstidega, et kuidas patsient ikkagi vastu võetakse.
Koostöös Põhja-Eesti regionaalhaiglaga viisime läbi ka juhtprojekti, mis kohe tõestas, et patsiendi jooksutamine jääb ära. Milles siis uudsus seisneb? Olgu kohe ära mainitud, et saatekirja süsteem on soomlaste pealt maha viksitud heas mõttes. Esiteks koostab perearst, kes peab vajalikuks patsienti konsulteerida eriarsti juures, saatekirja ja saadab Terviseinfosüsteemi (TIS). TISist tõmbab saatekirja alla eriarst ja annab ise aja patsiendile kas siis uuringuks või vastuvõtule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar