Jagan Riigikogu FB eilset, 08.10.2014 postitust koos fotodega: Täna esitleti Riigikogus Eesti invaliikumisele alusepanija Mihkel Aitsami elulooraamatut."Mihkel Aitsam on minu ja ma usun, et ka paljude teiste esimene õpetaja. Tõsi, seda mitte koolis, vaid tutvustades puudega inimeste maailma kõigi selle murede ja rõõmudega," kirjutab raamatu eessõnas Riigikogu esimees Eiki Nestor.
"Ühiskonnas pole midagi keerulisemat, kui muuta mõttemaailmu ja suhtumist. Eriti neisse, kes tavaraamidesse ei mahu. Raamat jätkab Aitsami elutööd," usub Eiki Nestor.
Raamatu ilmumise kohta avaldas pressiteate ka Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit: Eile mälestati Tallinna Metsakalmistul 85. sünniaastapäeva puhul Eesti invaliikumise algatajat ja eestvedajat Mihkel Aitsamit, kellest on valminud raamat pealkirjaga „Invavanaisa. Mihkel Aitsami lugu”. Kogu raamatu müügitulu läheb heategevuseks sotsiaalpsühholoogilise rehabilitatsiooni toetuseks.
„Mihkel Aitsam oli minu õpetaja ja ma usun, et ka paljude teiste esimene õpetaja – seda mitte koolis, vaid tutvustades puudega inimeste maailma kõigi selle murede ja rõõmudega,“ ütles Riigikogu esimees Eiki Nestor. „Mihkli elutöö suurus seisnebki selles, et piltlikult öeldes tõi ta puudega inimeste elu põranda alt maa peale. Pani eelkõige oma saatusekaaslased uskuma, et saab ja peab paremini. Tõestas ühiskonnale, et ratastoolis liikuja on sama väärtuslik kui sell, kes jookseb sada meetrit kümne sekundiga.“
„Olen tänulik, et tundsin Mihkel Aitsamit 1996. aastast,“ lausus sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt. „Mul on väga hea meel, et raamatuks on saanud olulise mehe mõtted ja tema elulugu. Vaatamata sellele, et juba lapsepõlvest peale oli Mihkli liikumine raskendatud, ei seganud see tal elada täisväärtuslikku elu. Anda oma panus puudega inimeste õiguste eest seismisel. Tundub, et tema elu motoks oli alati võimaluste otsimine kuidas saaks teha, mitte põhjuste otsimine, miks mitte teha. Oma tegutsemistahte ja sihikindlusega on Mihkel Aitsam kindlasti eeskujuks paljudele inimestele.“
„Olen õnnelik, et mul oli au Mihkel Aitsamit tunda,“ ütles siseminister Hanno Pevkur. „Sellise tegutsemistahtega inimesi ei kohta tihti ja seda enam on hea meel selle üle, et lisaks mälupiltidele on kaante vahele saanud suur osa Mihkli elust ja tööst.“
„Eesti invaliikumise tekkest ja arengust rääkides ei saa Mihkel Aitsamist üle ega ümber,“ sõnas Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevjuht Auli Lõoke. „Ta on olnud üks liikumise alustaladest ja selle vedaja. Invavanaisa, nagu teda hellitlevalt kutsutakse, ja invaliikumise grand old man.“
„Isale jään alati alt üles vaatama,“ ütles Mihkel Aitsam jun. „Tema ettevõtlikkus, julgus, teotahe ning teadmised ja oskused on mind palju õpetanud ning jäävad mulle alati eeskujuks. Kuigi ta oli liikumispuudega, ei tajunud ma lapsepõlves mingit erinevust võrreldes teiste isadega. Isa sai kõigega hakkama, temale oli hea toetuda ning alati võis temalt nõu ja abi küsida. Perekonna toetamist jätkas ta oma elupäevade lõpuni.“
Miks ta selle raamatu kirjutas ?
„Ühelt poolt, nagu isa ka raamatus kirjutab, soovis ta jäädvustada seda 33 aastat, kui ta invaliikumisega seotud oli,“ rääkis Mihkel Aitsam jun. „Raamat on sisutihe, palju sündmuseid, mis vääriksid pikemat lahtikirjutamist on saanud äramärkimise vaid ühe lausega. Palju tööd tegi isa arhiividega, et kronoloogia saaks korrektselt üles märgitud. Pöördelisi sündmuseid kajastab ta raamatus aga pikemalt.“
„Teisalt arvan, et ta soovis anda innustust ning tuge tänastele puuetega noortele ning nende lähedastele, et enda näite toel anda eeskuju, kuidas puudega last üles kasvata kui täisväärtuslikku ühiskonna liiget. Kolmekuuselt haigestus ta lastehalvatusse, 17 aastaselt põdes läbi difteeria, mis mõlemad jätsid rasked jäljed tema füüsisele. Sellest hoolimata kasvatati teda kui tavalist last, kes ronis puu otsas, käis paadiga Päärdu jõe peal kalal, lõpetas kooli ning ülikooli ning täiskasvanuna ehitas Nõmmele maja ja Kiisale suvila. Palju ehitustöödest tegi ta seejures ise. Redelit mööda katusele ronimine ei olnud talle probleem.“
„Kolmandaks soovis ta üles kirjutada oma mõtteid, kogemusi, analüüsida tehtud eksimusi puuetega inimeste probleemide lahendamisel, et tulevased juhid juba tehtud vigu saaksid vältida. Raamatust jääb kõlama mõte, et puudega inimesed tuleb kaasata nende probleemide lahendamisse. Kõrvalseisjad ei saa lahendusi kandikul ette kanda, ükskõik kui empaatilised ning heade kavatsustega nad ka ei ole. See mõte kajastub ka kõigis isa tegemistes läbi nende aastate, kui ta puuetega inimeste probleemidega tegeles.“
Mihkel Aitsami elulugu
Mihkel Aitsam sündis 9. oktoobril 1929 Pärnus õpetajate perekonna esimese lapsena. Kolmekuusena põdes poliomüeliiti ehk lastehalvatust, mille jääknähtudena jäid halvatud selja-, jala- ja osaliselt käelihased (I grupi invaliid). Lapsepõlves liikus isa valmistatud 3-rattalise jalgrattaga, 21. eluaastast, peale kaheaastast ravimist, karkudega. Lõpetas Pärnu V Algkooli ja I Keskkooli. 1951 sai esimesena Eestis autojuhiload käsijuhtimisautole, samal aastal asus elama Tallinna. Lõpetas Tallinna Polütehnikumi õhtuse osakonna metallide lõiketöötluse tehnik-tehnoloogia ja Tallinna Polütehnilise Instituudi õhtuse osakonna insener-automaatika erialal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar