Vana kassi lood 1

Mõtlesin, et hakkan kirja panema meie kassi elulugu. Ta on praegu arvatavalt 12+ aasta vanune ja tal on pikk ja tore elu selja taga. Sündis ta Lõuna-Eestis Tartumaal korraliku laudakassi peresse. Peale seda rändas ta Põhja poole Mari-Liisi lemmikuks. Ta sai sügamist ja head sööki ja hoolitsust erinevates korterites, kuid siiski kardab ta väga transpordipuuris olemist ja autosõitu. Kodus ta möllas ja jooksis ringi koos ühe väikese valge koerga. Kassi kutsuti kassiks ja õiget nime tal polnudki. Lõi nurru, mängis, vaatas toakassina läbi akna linde ja elu oli igati lahe ja linnalooma vääriline. Siis oli jälle üks kolimine ja peagi ilmus majja väike beebitüdruk, kes sai endale nimeks Liisa Maria. Kass oli uudishimulik ja tahtis väga beebi kõrval nurru lüüa, kuid perenaine ja peremees ei olnud sellega nõus. Kassi jaoks tundus see imlik, et kui päeval lubatakse beebi juurde voodisse hüppata, siis ööseks pannakse magamistoa uks kinni ja teda jäetakse suurde tuppa. Ega kass polnud laiskloom. Ta nägi palju vaeva, et hüppata vastu ust, ronida kapi otsa ja nõuda sissepääsu tagatuppa. Paraku lõppes Mustamäe korteri elu ja ta topiti puuri ja sõidutati Tutermaale. Ega sealgi midagi halba juhtunud kui ainult see autosõit, mis ajas ila jooksma ja koleda häälega kräunuma. Õnneks ta polnud üksi ja varsti lasti ta uue koduga tutvuma. Seal oli päeva igav ja nii hüppas kass ühel päeval välisukse lahti ja sai minna jalutama suure maja koridori. Peremeest ja perenaist kodus polnud, sest nemad käisid tööl. Ja kui nad õhtul koju tulid, siis na ehmatasid väga, sest tuba oli jahe ja uks oli praokil. Nad tulid kassi otsima ja leidsid ta trepiastmetelt ning tõid tagasi tuppa sooja. Aastad möödusid ja jälle ootas ees kolimine aga kui kollid oma perega koos, siis koduloom harjub sellega. Seltsiks olid Saue korteris 2 puuris istuvat merisiga. Süüa sai ja sügamist kaa. Siis toimus jälle kolimine ja elu viis kassi Pääskülla. Laps armastas kassi väga ja kui pereisa haigestus ja ei sanaud enam koos kassiga elada, siis nõustusid  lapsevanaema kassi enda juurde elama võtta. Kass oli uue koduga rahul, sest seal ei suletud uksi ning sai igal pool kolada. Kass sai ka endale nimeks Kiisumiisu. See oli päris tore nimi ja kui uus perenaine kassi selle nimega kutsus, siis oli alati põhjust joosta. Sai krõbinaid, konserve, õues jalutada... Rõdu peale lasti kaa. Lapselaps Liisa Maria käis ka kassi endiste pereliikmetega külas. Paitas ja kallistas. Kass oli eluga rahul, kõht täis ja jalutas ringi, lõi  nurru ja kosus paksuks kodukassiks ning ei viitsinud enam mängida ega öösiti ringi rabeleda. Hingelt tundis ta ennast ikka väikese kiisupojana...