Artikkel sotsiaalministri tööst ja tegemistest

Juhtusin lugema artiklikt sotsiaalminister Helmen Kütist, kes on hästi tore, abivalmis ja südamega oma tööd tegev naine. Tunnen ja tean teda Viljandi aegadest ja viimati kohtusin temaga riigikogus augustikuu viimastel päevadel, kui ta kutsus meid erakonna liikmeid sotsiaalkomisjoni koosolekule. Seal siis arutasime elulisi probleeme ja ta rääkis ka töövõimereformi arengutest. Saime oma mõtteid rääkida ja oli asjalik koosolek. Jagan tema arvamust, et meie tavainimestena teame liiga vähe sellest uuest töövõimereformist. Puuetega inimeste kaasamine peaks toimuma rohkem inimeste tasandilt. Tahaks ka kuulata selgitusi ja arenguid. Minu arvates peaks igas maakonnas olema infopäevad, kus inimesed kuulevad tegelikust olukorrast, arengutest ja saavad küsimusi esitada. Kõik ei tõtta muutma seadusandlust aga meid ei saa ka unustada. Mina olen püüdnud inimestele selgitada, et hirmu vähendada aga tegelikkuses ei saa oodata, et puuetega inimesed ainult streigivad ja ootavad. Rohkem kaasamist ja arutelusid inimestega koos.Artikkel ilmus Järvamaa teatajas aga mina lugesin seda SDE lehelt. 

Inimeste mure paneb ministri tegutsema

9. september 2014

Reedel viibis Järvamaal sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt. Pärast mitme sotsiaalkandeasutuse külastust hindas ta siinset tööd ja toonitas vajadust selgitada töövõimereformiga seonduvat. Selleks tuleb kuu lõpus ka teabepäev.

Sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt, kui tihti viibite Järvamaal?

Oi, tihti, käisin riigikogu liikmena ja jätkan ministrina osalemist kohaliku raadio reedeses saadikutunnis, kus saatejuht Andres Põllu küsib küll teravalt, kuid õigeid küsimusi. Minule on kummaline arvata, et inimesed on millegi vastu ja õelad, vastupidi, nad on mures. See paneb teravalt küsima ja poliitikutena peame oskama vastata. Ja mis veelgi olulisem, kuulata. Väätsal elab mu vend ja maakonnas on teisigi sugulasi. Nii et satun siia Eesti-kesksesse paika rohkem kui vaid oma ametiga seonduvalt.

Mis mulje jättis siinne sotsiaalhoolekanne?

Tean, kui hästi Järvamaal asju tehakse, sest tegin ka Viljandi sotsiaalameti juhatajana tihedat koostööd Paidega. Ka Koeru hooldekeskuse juhatajat Rünno Lassi tunnen ammusest ajast. Järvamaa haigla uut õendusabikeskust ja Paide erapansionaati polnud varem näinud ning Türi Kodus olin ka esimest korda. Käisin ja vaatasin huviga. Sain igalt poolt ülesandeid, mida ministrina pean tegema, näiteks suhtlema õiguskantsleriga, kaaluma seadusemuudatusi või nõupidamisi kokku kutsuma. Paide puuetega inimeste koja juhi Ülo Paasi esitatud küsimuste tõttu töövõimereformi kohta sain aru, kui vähe ja eksitavat infot on selle kohta jagatud. Inimesed kardavad iga uut asja, see tekitab hirmu isegi siis, kui toob paremat. Eriti veel, kui neile öeldakse pool tõest ja kõlama jääb, et neilt võetakse midagi ära võimalusi loomata. Olen seda meelt, et tuleb sõlmida hea tahte leping, et probleemid, mis jäävad lahendamata selle valitsuse ajal, ei kuku valitsuse või ministrite lahkudes laualt maha. Sellele kutsume alla kirjutama kõiki riigikogus toimetavaid erakondi sõltumata sellest, mis juhtub pärast riigikogu valimisi märtsis 2015. Seadus ja reform ei toimi, kui kogu aeg muudetakse poliitikat ja suunda.

Kuidas suhtute töövõimereformi rakenduse edasilükkamisse?

Nägin seda ette juba aprillis. Pean seda pigem õigeks, et 2015. aasta 1. juuli asemel jõustub töövõimereform 2016. aasta 1. jaanuarist ja ainult uutele süsteemi sisenejatele. Need, kes praegu on töövõimetuspensionärid, nendel ei määrata midagi pärast 1. jaanuari 2016 ümber, nemad võivad soovi korral kasutada vaid töötukassa teenuseid. Et töövõimereformi teema vajab veel rääkimist, otsustasime 30. septembril korraldada puuetega inimeste kojas infopäeva, kus tuleme ametnikega ja anname küsimustele vastuseid.

Kellena teie kogemustele toetudes võiksid puuetega inimesed avalikus sektoris töötada?

Erivajadusega inimesed pole ainult ratastoolis käte ja jalgadeta ning vaimupuudega! Väga hindan noort ratastoolis juristi, kes töötab arvutiga. Tean täispimedat massööri, kes peab peret üleval. Õnnetuse järel ratastooli jäänud mees tegeleb invavahenditega ja pakub saatusekaaslastele tõstukiga bussi teenust. Ratastoolis inimene sobib valvelauda, arvutispetsialistiks, valvuriks raamatukogudesse, kunstisaalidesse.

Kui palju on Eestis, Järvamaal vaimu- ja füüsilise puudega inimesi?

Eestis on üle 100 000 inimese, neist 40 000 töötab. Mittetöötavatest ligi 30 000 on vaimse puudega. Neile on kõige raskem leida töökohta, kuid seegi pole võimatu, sest tegemist on hästi kohusetundlike inimestega. Näiteks avaliku asutuse kingitused võiksid tulla erivajadustega inimestelt. Olete näinud nende tikitud jõulukaarte, karpe ja muid asju? Väga ilusad! Ka näiteks grupina töötades on nad head partnerid. Ka siinne Türi Kodu käsitöötegijate maja võib olla hea koostööpartner kingituste tootmisel.

Kuivõrd teeb teile muret rahvaarvu vähenemine?

Muidugi teeb muret inimeste liikumine üle piiri, pered lähevad lõhki, ei lastele ega riigile ole see kasulik. Peame rohkem soodustama, et inimesed jääksid või tuleksid Eestisse tagasi. Olen õnnelik, et tõstsime lastetoetusi ja anname ka gümnaasiumiosa õpilastele tasuta koolitoitu. Niigi palju!

Kuivõrd kasutate ministri sotsiaalseid hüvesid?

Näiteks ametiautot püüan kasutada nii vähe kui võimalik, vaid hädapäraselt. Tänasele (vestlus oli reedel – toim) visiidile tulime ametiautoga, nõunik sõidab sellega Tallinna tagasi. Minule tuleb Viljandisse sõiduks Türile järele tütar. Rongiga sõidan tööle, sest hindan seda aega, kus saab mõtelda ja kasvõi lihtsalt veel magada. Ei pea õigeks harjutada end erisoodustustega, et auto sõidab ette ja taha.

Kuidas teist sai sotsiaalkaitseminister?

Mulle väga meeldib, lausa naudin tööd inimestega. Nii läksin 1991. aastal Viljandi haigla sotsiaaltöötajaks ja olin Punase Risti sekretär, 1993 kutsuti mind Viljandi linnavalitsusse sotsiaalametit juhtima. 1996. aastal tundsin, et sotsiaalvaldkonda juhtides jääb mõistust väheks, ja läksin Tallinna ülikooli sotsiaalvaldkonna teoreetilisi teadmisi omandama. Läbisin töö kõrvalt diplomiõppe, jätkasin bakalaureuses ja lõpetasin ülikooli 2002. aastal magistrina. Riigikokku tahtsin saada valituks, et rohkem ära teha, sest tundsin, et sotsiaalteenused sõltuvad liiga palju inimese elukohast. Viljandis meil asjad küll toimisid, kuid mõni koht seadusandluses segasid heade mõtete elluviimist. Nii tahtsin olla seaduste muutmise juures.

Nimi Helmen pole just tavapärane, kas teate oma nime lugu?

Minu vanemad koos vanaemaga panid mulle selle nime. Tegemist on soome päritolu nimega – helmikuu, Helmi, Helme, millele vanaema lisas n-tähe. Koolis ei tekkinud mul nimega kunagi küsimust, ka sotsiaalameti juhina töötades mitte, kuid abilinnapeana tööle asudes sain tõesti kirju härra Helmen Kütile. Ju eeldatakse teatud ametite puhul, et neis töötavad enamjaolt meessoost isikud. Viljandis on veel üks minu järgi pandud Helmen ja rohkem sellenimelisi ei tohiks olla. Nimeraamatus ka pole ja nii mitte nimepäevagi, kuid ilus nimi ju.

Järva Teataja