Mul tekkis plaan, et sel ajal kui Arko on Keilas rehvivahetuses, siis mina saan tõuksiga sõita. Olin linna vahel paljusid näinud ratastega ja tõukeratastel sõitmas. Ilm on soe ja väike vihm ei tohiks segada. Pigem tundsin ohtu märgade puulehtede pärast, mis võivad libedad olla. Kuna oli veel valge ja teadsin, et rehvivahetuse juures on head kergliiklusteed, siis tegi plaani troks ja tassisin rattaga bussi. Arko jäi ootama rehvide vahetust. Mina läksin sõitma tõukerattaga, mis on minu isiklik ja olen seda kasutanud 4 aastat. Üle jõe viis uus jalakäijate sild ja mõtlesin sellest alustada. Sain sillal sõita umbes 10 meetrit, kui pind kadus ratta alt ja nägin kuidas tõuks kaldus risti ja hakkas külg ees libisema. Hoog oli väike aga kuna ma olen pikk, siis päris hirmus oli see kukkumine. Tänan õnne, et ma kannan kiivrit, sest see päästis mind kukkumisel peaga vastu maad. Ootamatu ja karm. Puust teeosa sillal oli porine ja märg. Ehmatusest toibunud, tundsin pisaraid silmis valu pärast, sest kukkumisel said viga ka küünqrnukk õlg, põlv, reis ja peopesad. Mulle tuli abi pakkuma üks noor isa, kes jalutas lapsega ja aeda kukkumist pealt nägi. Tänulik olen kuigi abi ei vajanud. Tõusin, rapsisin pori riietelt ja kõndisin koos rattaga edasi.
Sõitsin natuke ringi ligi 3.5 km ja tulin tagasi. Pea hakkas õhtul valutama. Sain kukkudes põrutada. Kodus avastasin, et otsa eest oli pea verine. Karm. Arko küsis, et kas analüüsin nüüd olukorda. Jah. Elus tuleb ette ootamatusi, mida ei saa ennetada. Tundub, et selleks aastaks on minu el.tõukerattaga sõitmise aeg läbi. Lõug on tunesinine ja arm otsa ees. Tavaliselt ma tuttavates kohtades tean ja tunnen koduümbruse teid ja kui näen ohtu, siis pigem kõnni koos rattaga. Kripeldama käi, et miks see sillakate nii libe on. Kas ikka on normaalne tee peal libiseda ja kukkuda. Sild uus ja tuledega. Äkki oli veel teeehitustöödega seoses järelkoristus tegemata. Ei tea. Peaks olema turvaline.
