Vabatahtlikuna invamessil Soomes

Mind kutsus kaasa OÜ Manual meeskond. Invamessile sõitsime 8.11.2013 koos Mati, Arko, Jüri ja Lennartiga. Sõit hommikusele Vikingline laevale ei möödunud tõrgeteta, sest auto peal 2 tava ratastooli ja üks elektriline ratastool ning 5 inimest olid meie auto jaoks liiga suur koorem, mis väljendus auto suutmatuses laevale sõita. Kolmandal katsel astusid ligi laeva transporttöölised, kes käskisid meil tagasi alla sõita, tagurpidi me ka alla saime ja siis jäime ootama kuni meid praktiliselt viimastena laevale lasti. Ja siis algas jama, sest meile kohta näidanud mehed olid arvamusel, et suurema transportliftile pääseb Mati oma elektritooliga ja meie peakisme üle kõrge rauast lävepakku sõitma väiksema reisijate liftiga. Arko sain sisse aga Jürit ei suutnud mina üle takistuse aidata ja nii olid abiks suured soome mehed. Edasi oli tore laevasõitu ja seltskonda hommikusöögilauas nautida. Helsingis väljusime kõik truult koos Matiga transpordilifti kaudu ja saime alustada sõitu Tamperesse. See linn on sama kaugel Helsinkist kui Tallinna ja Tartu vahemaa.Kui 4 aastat tagasi käisin esmakordselt invamessil, siis sel korral õnneks lund ei sadanud ja sõit kulges normaalselt lõbusas seltskonnas. 

Külastasime veel abivahendifirma Respecta kontor-ladu-remonditöökoda ja uudistasime erinevaid tooteid ja invakaupasid. Tunnre oleks nagu viibiksin hulgilaos. Respecta oli ka meie messilekutsuja. Nende väljapanekutega saime pikalt messil tutvuda. Selle aastase invamessi pealkiri tõlkes oli sujuv argipäev meile kõigile, igapäeva elus. Mess toimus kolmel päeval ja esimesel päeval oli elukutselistele töötajatele, lisakso li veel konverents ning messitoodete väljapanek 2 messihallis, sh oli palju erinevaid liikumis- ja nägemisabivahendeid, tooteid ja teenuste pakkujaid. Kohal oli ka Invalidiliito ja enim elevust tekitas robotkäsi, mida ka kaugelt uudistasime. Võrreldes meie liikumispuudega lastega, kelle vanemad neid võimalikult kaua lapsevankrites sõidutavad oli Soomes olemas nii tillukesi käimisraame ja ratastoole, millesse saab korralikult istuma panna juba üle aastase lapse. Veel uudistasime käsijuhtimisega ralliautot, invabusse, kus kaldtee kokku käib ja sisse saab transportida ka lamava inimese kanderaamiga. Bussi kõrval oli kokkupandud ratastool, mis ka bussis kaasas sõidab. Veel oli käsitöö tooteid, ökokaupu, juhtkoeri, pimekohvik, ehteid ja turismiteenuste pakkujaid. Teises hallis olid spordi ja vaba aja tegevuste ja alade tutvustamised. Uudistasin nii invapurjekat, kus käsijuhtimisel sai erinevaid purjeid keerata ja pöörata. Uudsena jäi silma selline patuudiringrada, kus lapsed ringiratast möllasid ja kõndisid turvaliselt. Oli ka selliseid alasid, mida meilgi harrastatakse ja palju sellist kaupa, mida eelmistelgi aastatel nähtud. Lisaks fotonäitus abivahenditye ajaloost, kunstinäitus ja palju vabatahtlikke ning laenutatavaid abivahendeid. Sellegipoolest oli huvitav vabatahtlikuna kaasas käia ja tagasisõit Helsingist Tallinnasse kujunes tõrgeteta. Kõik olid elus ja terved, kuid väsinud, sest laev jõudis sadamasse alles veidi enne keskööd. Aitäh sõbrad võimaluse eest koos reisida, messi külastaja ja head seltskonda nautida.  Kaasa tõin messikatalooge, abivahendite, trenasööride ja spordialade voldikuid, millega saab tutvuda OÜ Manuali kontoris ja Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingu ruumides meie majas. Kohtumiseni.