31. august 2018

Muinastulede ööl Ruhnu saarel

Nüüd on see saar ka vallutatud. Sel korral koos Kaie Segeri ja linetantsijatega. Meid oli palju,  täpsemalt poolsada. Läksime reedeõhtuse laevaga Pärnust, kuhu tõi meid Arko autoga Tallinnast. Sõit algas kl 6 ja kestis veidi üle 3 tunni. Meri oli suhteliselt rahulik, minu jaoks aga sõbranna jaoks ikka loksutab liiga palju. Kui Ulrika küsis kaugel oleme, siis Google mapsist vaatadin, et ei ole me verl Kihnu saarest möödas ehk hakkasime jõudma avamerele. Kohale jõudsime pimedas, vihmaaajus ja koos äikesega. Panime oma suured kotid bussi taha aga siis selgus, et see pole mitte see buss. Kotis tuli panna hoopis auto järelkärusse. Autojuht küsis meie kohvreid ja kotte nähes, et kas tulite elama siia? 😁 Ronisime bussi ja ööpimeduses jõudsime Liise tallu. Panime kotid aida räästa alla varjule ja kogunesime kohviku majja, ehk sohvikusse. Seal oli õhtusöök stiilis lauake kata end ehk igaüks võttis midagi meelepärast kaasa õhtusöögiks ja nii sai laud rikkalik. Kaie jagas välja majade kaupa ööbimiskohad ja oh rõõmu, sest mrie jaoks oli tuba vanas aidas. Kui sõbrannaga tüve nägime, siis tuli naeratus pähe ja köis hüüdsime, et nii nunnud voodid. Tundsime ennast nagu seitsmendas taevas. Proovisin voodi pikkus ja see sobis. Praamisõit maksis 40, 2 ööd magamist koos hommikusöögiga oli  40, ekskursioon veoautokastis oli 10. Kuna see nii väsitas, siis loobusime jslgsiekskursioonist ja filmi vaatamisest. Tegime ise Ulrikaga jalgsimatka u 10 km.
Muinastulede öö õhtul tantsisime Liise talu õuel. Pärast läksime jalgsi Ruhnu sadamasse. Vaatasime muinastulede lõkkeid ja tantsisime Yljes kohviku õue peal linetantsu. Oli vahva ja tore, seltskond rõõmus, peetavas lahke. Puu sisse ronisime ja tuletorni tippu 40 m kõrgusele sammusime ka. Laulvad liivad olid märjad aga meri kohises nii läänepoolses kui idapoolses rannas. Seeni oli metsas. Supp maitses hea, küla poes käisime ka ja ktõbistasime kohalike õunu, pirne. Mõnus oli Ruhnu saarel, puhtas looduses ja merekohina taustal. Tagasi tulime pühapäeval ja kuigi kapten lubas vaikset sõitu ja siledat merd, siis kohe sadamast hakkas laev õõtsuma nagu võrkkiiges.  Pärnus ootas meid Arko, kes meid koju tõi. Nii armas, et ikka Arko viitsib oma naisi tantsima vedada. Ilus oli. Ja Pärnus ootas meid vikerkaar. Head mälestused Ruhnu saarest.


















































































Kommentaare ei ole:

Autoreis Kreekasse 6

 16.mai 2024 Albaanias sajab ja väljas on hall. l 7.45 alustame sõitu Tiranasse. Palju autosid, vähe parkimiskohti. Inimesed jätavad autod i...