Kutse infopäevale 19.09.12

Tallinna Puuetega Inimeste Koda korraldab koostöös Tallinna Transpordiametiga kolmapäeval, 19. septembril kell 15.30-17.00 Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses (Endla 59) infotunni, mille käigus anname ülevaate muudatustest, mis kaasnevad uue piletisüsteemi käivitamisega Tallinna ühistranspordis. Ülevaate ja küsimustele annab vastuseid Tallinna Transpordiameti esindajad. Tallinna Puuetega Inimeste Koda, Endla 59, 10615 Tallinn, Telefon: 656 4048 e-post: koda@tallinnakoda.ee http://www.tallinnakoda.ee

Puust ja punaseks puude taotlemise probleemidest

Ükski abivahend ei suuda liikumispuudega või pimedat inimest puudest terveks teha ja ka paludel juhtudel on meditsiin võimetu inimest liikuma panema nii, et keppi kasutades inimene hästi ja vaevata liiguks. Mulle meeldib ühe mehe kommentaar, et kohaneda saab valuga, kuid mitte oma puudega. Igas olukorras saab inimesi võrrelda, et kui näiteks üks 40aastane naine liigub abivahendiga ja teised temaealised mitte, siis on kõrvalabi või abivahendi kasutamise vajalik. Nüüd käib jutt ühest äärmusest teise - kui varem kirjutasid ajakirjanikd, et ratastooli aheldatud või voodihaige, siis nüüd üritavad mitmed ametnikud tõestada, et jala kaotanud inimene on proteesi kasutamisel terve st puudeta. Järgmine uudis on eilsest Aktuaalsest kaamera uudisest tehtud ja leitav ERRi arhiivist siit:

Invaspordiühing: puudega inimese terveks pidamine on diskrimineerimine

Raskelt vigastada saanud inimeste terveks tunnistamise probleem ei puuduta ainult kaitseväelasi, vaid kõiki puuetega inimesi, kinnitavad nende esindajad. Sotsiaalministeerim tegeleb hetkel süsteemi üle vaatamisega, kuid ei ole teada, kas ja kuidas planeeritavad muudatused olukorda parandavad, vahendas "Aktuaalne kaamera". Tallinna puuetega inimeste koja (TPIK) esindajad ütlevad, et viimasel ajal on puudetaotlustele aina rohkem negatiivseid vastuseid tulnud ning nemad püüavad taolisi juhtumeid lahendada. "See tähendab seda, et inimesed pöörduvad, neil on vähendatud kas puude raskusastet või siis on vähendatud töövõimetusprotsenti ja selge on see, et meie kui esindusorganisatsioon peame inimesi aitama. Me oleme päris mitmeid vaidlustusi teinud ja inimesed on saanud tagasi nii töövõimetusprotsendi kui puude raskusastme," rääkis Puuetega Inimeste Koja juhatuse liige Külli Urb.

"See on otseses mõttes diskrimineerimine. See ei ole üks ainuke juhus, neid on palju. Mitte palju, aga juhtub mõnikord tõesti, et tullakse ja küsitakse abi meie käest ja nii on. Ma võin öelda, et see tendents on praegu väga levinud", ütles Tallinna Invaspordiühingu esinaine Rita Goruškina. Sotsiaalkindlustusamet ütleb, et näiteks kaitseväelaste puhul ei olnud küsimus puudetaotluse ankeedi valesti täitmises, aga kui inimene saab enamike asjadega abivahendite toel hakkama, siis on ta riigi silmis terve inimene.

"Selle puude tuvastamise juures ei ole aluseks ainult inimese enda hinnang, vaid tegelikult ka kogu see terviseseisund üldkokkuvõttes. Kui tema ikkagi kasutab abivahendit, mis aitab tema toimetulekut parandada, siis praeguste õigusaktide kohaselt ei ole ta jah nagu puudega inimene," ütles sotsiaalkindlustusameti peaspetsialist Karin Kodasma. See probleem ei puuduta ainult ihuliikme kaotanud inimesi, vaid ka mitmete erinevate haiguste põdejaid - näiteks insuliinipumpa kasutav diabeetik võib puudest ilma jääda. Sotsiaalminister Hanno Pevkur ütles eile "Aktuaalsele kaamerale" antud intervjuus, et süsteem on praegu ülevaatamisel. "Me oleme vabariigi valitsuselt saanud ülesandeks ette valmistada järgmise aasta esimeseks kvartaliks töövõimetust ja vajadusel ka puudemääramis-süsteemi puudutavad seadusemuudatused ja need on hetkel töös," lausus Pevkur.

President Toomas Hendrik Ilves ütles täna, et Eesti nimel võidelnud kaitseväelased väärivad toetust riigi kõigi võimaluste piires. Kas ja mida Sotsiaalministeeriumi plaanitavad reformid muudavad, näitab aeg. Seda enam, et probleem ei puuduta vaid kaitseväelasi, vaid kõiki puuetega inimesi.

Augustikuu sotsiaalkomisjonis

30. augustil toimus Mustamäe Halduskogu sotsiaalkomisjon Ehitajate tee 137 asuvas hooldusravikliinikus. Päevakorras oli teemaks hooldusravi Mustamäel. Mulle oli see maja juba tuttav, sest käisime seal maikuus ligipääsetavust ja sobivust testimas. Üldmulje on hea. Maja on eurorahade ja Eesti riigi abiga kenasti korda tehtud ja hooldusravivajajad on heades tingimustes, väikestest palatites. Samuti on mugavad pesuruumid ja avarad koridorid. Kui ainult hind kliendi jaoks nii suur ei oleks võrreldes sissetulekutega, mis tavaliselt koosneb pensionist ja pereliikmete abist.  

Mark Levin selgitas, et Lääne-Tallinna Keskhaigla Hooldusravikliinik kolis siia majja 1.juunist 2012. aastal. Ruumid on head ja avarad, ligipääsetavus on olemas ja majas on liftid. Maja taga on tasuta parkla. Oleme ravinud 269 inimest, kusjuures ravil saab olla kuni 60 päeva ühes haiglas. Peale seda lahkuvad inimesed koju, teistesse raviasutustesse, haiglatesse või surevad. Vajadusel pikendatakse hooldust taotluse alusel lisaks 60 päeva, kuid seda saavad vähesed kasutada. Hõive on aasta algusest 87%, mis on koos Sõle tänava hoolduskliinikuga aga praegu on täituvus 95%. Haiglast tuleb otse 23,3%, ülejäänud tulevad kodudest. Iga 2-3 läheb edasi hooldusravihaiglasse Kallaveresse, Keilasse, Hiiule, Järvele. Hooldekodusse paigutada on raske, sest kui meil on kahesed palatid, siis igast palatis 1 inimene vajaks hooldekodusse paigutamist, kuid hooldekodu koha maksumus on kõrge. Haigekassa finantseerib voodipäeva eest 43,01 eurot, millest patsient tasub 15% ise, st 6,46 eurot päevas. Kui inimene ei ole suuteline seda tasuma, siis on võimalik pöörduda elukohajärgsesse sotsiaalhoolekande osakonda toetuse taotlemiseks. Mustamäe sotsiaalhoolekande osakonna juhataja Maarika Lillemäe teatas, et oleme taotlused vastuvõtnud ja siis otsustame kuidas saame toetada.Selgus, et hooldusravikliiniku järjekorras on hetkel 101 inimest. Haigekassa on finantseerinud 63 voodikohta, kuid esitasime taotluse 2013. aastaks 150le kohale. Hoolduskliiniku juhatajana selgitas, et on selles süsteemis töötanud 7 aastat ja praegu on personalil head töötingimused ja kollektiivi kliima on hea, samuti on patsiendid rahul uute tingimustega ja väiksemate palatitega. Personali töökohad on täidetud ja keskmine töötajate vanus on 55 aastat ning töötajad ei soovi lahkuda. Töölesoovijate avaldused on järjekorras. Toitlustab Eesti eine. Patsientidel on võimalus saada tegevusteraapiat ja füsioteraapiat tervisekeskusest, kus on olemas vahendid ja bassein, aga need on tasulised teenused, mis tuleb ise osta lisaks. Planeeritud on alustada päevahoiuteenuse osutamist dementsetele. Mina tundsin huvi, et kas on ka plaanis alustada päevategevuseteenuse korraldamist ja osutamist liikumispuudega tööealistele inimestele ja sain vastuseks, et seda plaanis ei ole, kuid sooviti  osutada teenust psühhiaatrilistele patsientidele. Tulevikus pakume ööpäevaringset hoidu 5-6 inimesele, kes ei liigu ning lisandub dialüüsiosakond. Hoone ehitust rahastas Euroopa Regionaalfond  ning nende toetus oli 67% ja Eesti riik rahastas ehitust 33%. 

Haaberstisse Väike-Õismäele asus ka koduõenduse personal ja selgus, et rahalisi vahendeid on ning 3 koduõde käivad inimestel kodudes. Lisaks käivad hooldajad, kuid paljude hooldusvajadus on nii suur (nt diabeetikul süstimine 4 korda päevas), et vajaksid hooldusravi või hooldekodusse paigutamist.Selgitati, et koduõeteenuse saamiseks on vajalik perearsti saatekiri ja teenus on inimesele tasuta, sest selle eest tasub Haigekassa. Alar Sepp tundis huvi kui suur on hooldajate koormus ja rääkis, et Euroopa liidus, näiteks Soome on ühel hooldustöötajal 4 patsienti.  Meil võiks Tallinnas olla 3 keskhaiglat. Mark Levin teadis olukorrast Norras, kus on 3 patsineti töötaja kohta. Meie liigume sinna poole. Meil on personal olemas, koosseisu täpsustatakse ja taotleme, et töötajal oleks 6-8 patsienti hooldada. Meil on kaasaegsed ruumid ja töötingimused head. Hooldusravihaiglatena on praegu lisaks meile ka Hiiul endises lastehaiglas ja Järvel. Meil töötab 2 arsti, vajadusel kutsume kiirabi või viime patsiendid kõrval asuvasse tervisekeskusesse, kaasame spetsialiste. Haiglas on ka tasuline hind 30 eurot päev, kuid meie pensioni suuruse juures seda hinda maksta pole võimalik. Mõnel on olemas korter, mida saaks müüa või rentida, kuid meil puudub see süsteem, et seda saaks teha ajal, kui inimene on hooldusravil või hooldekodus. Maarika Lillemäe rääkis, et meilgi on linnaosas palju eakaid inimesi, kes on üksi jäänud ja elavad 3-toalistes korterites üksida ning korteri eest maksmine käib üle jõu, kuid korterit vahetama või loobuma nad ei soostu. Sain kinnitust, et hoolduseks vajalikud abivahendid  on olemas ja seda tõestas ka meie tutvumine majaga.


Kinnitasime peale arutelu ka II poolaasta tööplaani järgmiselt:


August – hooldusravi Mustamäel ja tutvumine kliiniku tööga Väike-Õismäel.

September – eestkoste korraldus Mustamäe linnaosas.

Oktoober – õigusabi võimalused linnakodanikele.
November – lastega perede olukord Mustamäel.
Detsember – Terviseedendus.

Puude tuvastamise probleemidest 2

Riiklik kokkuhoid - kelle arvelt? Nõrgemate ja vigaste arvelt. Meil on Eestis puuetega inimesi üle 132 tuhande aga see on EL keskmine ja neid on teisteski riikides. Minu meelest oli alles paari nädala eest, kui Eesti Päevalehe 13.augusti esikaane foto šokeeris lugejaid Eesti sõjameestega, kellest ühest oli jalg ja nad kõik istusid ratastoolis. Panen selle Andres Puttingu foto siia. Väga tabav ja otsekohene artikkel Tuuli Jõesaarelt tänases Eesti Päevalehes. Ma loodan, et asjad hakkavad muutuma positiivsemaks ja need inimesed oma puude mitte tuvastamise otsused vaidlustavad. Jälle üks tõestamine ja aja ja paberikulu.   


TÄISMAHUS: Sotsiaalamet tunnistas sõjainvaliidid paduterveks

Inimesele puuet määrav ekspertarst puude taotlejat silmast silma ei näe.Afganistanis haavata saanud noored mehed on oma vigastuste kirjeldamisel liiga tagasihoidlikud. Puude määramine sõltub praktikas sellest, kui hädaliseks inimene end ise kirjeldab.  

Sotsiaalkindlustusamet tunnistas terveks neli Afganistanis raskelt haavata saanud kaitseväelast. Põhjendus: puuet ei tuvastatud, kuna noored mehed tulevad proteesiga liikudes nii hästi toime.

Afganistanis võidelnud kaitseväelane Priit (tegelik nimi toimetusele teada – toim) kaotas oma viimaseks jäänud missioonil ühe jala ning sai raskeid vigastusi teisele jalale. Ränkade vigastuste tõttu lõppenud sõjaväelaskarjääri järel on Priidul aidanud igapäevast elu elada töövõimetuspension ja puudetoetus. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määrab puude tähtajaliselt ja seda tuleb perioodiliselt uuesti taotleda. Möödunud aasta sügisel puudetaotlust taotledes sai Priit sotsiaalkindlustusametist eitava vastuse. „Seal oli kirjas, et mul pole puuet. Ma imestasin, et kuidas ei ole ja vaatasin järele – jalg ei ole uuesti alla kasvanu,” muigas Priit. Ta ei kavatsenud eitava vastusega leppida ja vaidlustas puudeotsuse. „Läksin sinna peakontorisse, nõudsin kohale ka ülemused. Lõpuks oli seal minu ümber neli inimest. Küsisin, et kuidas siis nii on, et jalga pole, aga puuet ka mitte?” kirjeldas Priit.

Sotsiaalkindlustustusametis peetud vaidlusest selgus, et talle oli puue jäetud määramata selle tõttu, kuidas ta ekspertiisitaotluses oma toimetulekut kirjeldas. „See enda kirjeldus oma toimetuleku kohta peaks moodustama ainult 20 protsenti puudeotsusest, ülejäänud 80 protsenti on ekspertarsti otsustada, nii et ma ei saa aru, kuidas siis seal minu kirjapandust nüüd nii palju sõltus,” imestas ta.

Pool aastat kemplemist

Priidu söakuse tõttu õnnestus tal puudeaste endale tagasi võidelda, seda, tõsi küll pärast pool aastat kestnud vaidlusi. „Priidu (nimi asendatud – toim) vaiet lahendades sai SKA täiendavaid andmeid tema elutingimuste kohta (elab viiendal korrusel liftita majas) ning otsustas vastavalt puude raskusastme tuvastamise määrusele korrigeerida ekspertiisi tulemusel funktsioonihäiret 0,5 ühiku võrra ja talle määrati keskmine puue,” teatas sotsiaalkindlustusameti ekspertarst Andres Mesila.

Priit ei ole ainus sõjas haavata saanud kaitseväelane, kelle pensioniamet on täiesti terveks tunnistanud. „Tugikeskuse andmetel on sotsiaalkindlustusameti poolt määratavast puude raskusastmest ilma jäänud neli teenistuses püsivat raskeid kehavigastusi saanud isikut,” ütles kaitseväe tugikeskuse meditsiiniohvitser kapten Ivi Prits. Tugikeskus on haavatuid aidanud vaide koostamisel, kuid see pole alati aidanud. „Vaide esitamise järgselt on otsused uuesti SKA poolt üle vaadatud ja kahel juhul on tehtud endise kaitseväelase suhtes positiivne otsus,” tunnistas Prits. Seega on kaks riiki teenides viga saanud kaitseväelast tunnistatud sellesama riigi poolt terveks – seda nende vigastustest hoolimata.

„Ühel juhtumil on vastus sõnastatud järgnevalt: „…otsustab: lähtuvalt igapäevasest tegutsemisest ja ühiskonnaelus osalemisest isikul X puuet ei esine ning lisakulusid ei tuvastata”,” vahendas Prits ühte SKA väljastatud eitavat vastust. Kaitsevägi pole SKA sellise seisukohaga nõus. „Tugikeskuse seisukoht on ühene, et raskeid tervisekahjustusi saanud isiku puudeastmest ilmajäämine ei ole õiglane,” ütles kapten Prits. Sotsiaalkindlustusametit kaitseväe seisukoht ei kõiguta. „Tööealisel inimesel võetakse puude tuvastamisel arvesse, kuidas inimene tuleb toime kompenseeritult, see tähendab abivahendeid, kõrvalabi või ravimeid kasutades,” selgitas ekspertarst Mesila. „Seejuures arvestatakse nii ekspertarsti kui ka inimese enda hinnangut toimetulekule.”

Oli liiga tagasihoidlik

„Amputeeritud alajäseme korral hinnatakse, kuidas inimene tuleb kompenseeritult toime liikumisega. Kui inimene liigub kompenseeritult raskustega või suurte raskustega või ei suuda vaatamata kompenseerimisele üldse liikuda, siis on tegemist puudega. Kui inimene liigub kompenseeritult väheste raskustega või ei esine tal liikumisel raskusi, siis puuet ei tuvastata,” lisas ta. 

Seega jäi endine kaitseväelane Priit puudetoetusest ilma selle pärast, et ei kirjeldanud end puudetaotluses piisavalt abi vajavana. Eesti puuetega inimeste koja juhatuse esimehe Monika Haukanõmme sõnul ei ole see sugugi ebatavaline. „Sageli juhtub, et inimesed unustavad taotlust täites midagi ära või hindavad end üle. Unustatakse märkida, et mingi tegevus käib valu ja vaevaga. Taotlus aga käib ainult paberil, inimene komisjoni ette ei lähe ja siis võibki juhtuda, et kui taotlus pole kirjutatud piisavalt selgelt, puuet ei määrata,” selgitas Haukanõmm. Probleem ongi selles, et puue määratakse inimesele nn kaugjuhtimise teel ja puuet määrav ekspertarst puudetaotlejat oma ihusilmaga ei näe, vaid lähtub paberitest. Kui aga puudega inimese kirjalik eneseväljendus pole kõige parem, võibki puue jääda määramata. „Puude raskusastme ja lisakulud tuvastab sotsiaalkindlustusamet, kaasates ekspertarste. Hinnangu toimetulekule annab inimene oma ekspertiisitaotluses, tervislikku seisundit kirjeldab tema raviarst. Sotsiaalkindlustusameti ekspertarst koostab nende dokumentide alusel omapoolse arvamuse puude raskusastme kohta. Vajadusel küsib ta lisainfot inimese raviarstilt,” kirjeldas ekspertarst Andres Mesila.

Puuetega inimeste koja juhatuse esimees Monika Haukanõmm rõhutas, et puude määramisel on oluline, mil moel inimene kirjeldab seda, kuidas ta tuleb abivahendeid kasutades toime. „Kui inimesel on väga hea protees ja see kompenseerib nii palju, et tal pole probleemi viiendale korrusele kõndimisega, siis see tähendabki, et tal pole puuet,” tõi Haukanõmm näite. Kui suurt vaeva nõuab proteesiga viiendale korrusele kõndimine, ongi aga juba tõlgendamise küsimus. Kas valu tundes trepist üles minek on juba „raskustega” liikumine? Või on „raskustega” liikumine alles see, kui trepist üles minek tekitab köndi otsa marrastuse või haavandi? Seega sõltub puudetoetuse saamine suures osas sellest, kui suurena inimene oma valusid, raskusi või kulusid taotluses kirjeldab.RIIGI KULUD PUUDETOETUSTELE MUUDKUI SUURENEVADPuudega inimeste arv kasvas majanduskriisi ajal

Aasta-aastalt on puuetega inimeste arv ja seega ka puudetoetuste kogusumma kasvanud. SKA andmetel on kulusid kergitanud peamiselt tööealiste inimeste ja vanaduspensionäride puudetoetuste kasv. Seda omakorda on põhjustanud masu ajal langenud sissetulekud, mis on suunanud paljud abi otsima napist puudetoetusest.

Möödunud aastal oli Eestis kokku 132 274 puudega inimest, mis teeb 3,7 protsenti rohkem kui 2010. aastal, kui Eestis oli kokku 127 503 puudega inimest. 2009. aastal oli Eestis puudega 121 948 inimest, mis tähendab, et kolme aastaga on puudega inimeste arv kasvanud 7,9 protsendi võrra.

Pensioniameti avalike suhete juhi Elve Tontsi sõnul vaidlustati tänavu esimesel poolaastal sotsiaalkindlustusametis 513 puudeotsust, millest rahuldati 138. Seega ei anna puudeotsuste vaided enamasti tulemust.

Tänavu esimesel poolaastal maksti puudetoetusteks kokku 28 miljonit eurot.

Möödunud aastal kulus puudetoetusteks 54 miljonit ja 2010. aastal 50,3 miljonit eurot. 2009. aastal kulus puudetoetusteks 45,7 miljonit eurot.

Puudetoetust makstakse vastavalt lisakuludele, kuid mitte vähem kui 65 protsenti ja mitte rohkem kui 210 protsenti sotsiaaltoetuste määrast kuus. Seega võib tööealisele puudega inimesele makstav toetus olla vahemikus 16,62–53,70 eurot kuus.PUUDE TAOTLEMINEKas väheste või suurte raskustega?

Puudeekspertiisi taotlus on mahukas (üle 20 lehekülje), kuid lihtsustatud dokument. Puude taotleja peab vastama enamasti valikvastustega küsimustele, nagu näiteks need:

••Kas Te suudate ühe korruse jagu üles ja alla liikuda ilma kepi või muude käimist abistavate vahenditeta?

0 raskusteta

1 väheste raskustega

2 raskustega

3 suurte raskustega

4 ei suuda

••Kas Te suudate ühe korruse üles ja alla liikuda, kui Te kasutate keppi või muud käimist abistavat vahendit?

0 raskusteta

1 väheste raskustega

2 raskustega

3 suurte raskustega

4 ei suuda

Taotleja otsustada jääb, mis on „vähene raskus” või „suur raskus”. Ja kas „ei suuda” peab tähistama seda, kui on väga valus, või seda, kui inimene ei suudaks trepist üles ronida isegi siis, kui tal oleks kurjad koerad kannul?

Samuti puudub ekspertiisis näiteks koht, kuhu Priit – kes võitles endale puudetoetuse välja, kuna elab ilma liftita majas viiendal korrusel – oleks üldse saanud kirjutada, et elab viiendal korrusel ja vajab näiteks abi poekottide üles tassimisel.PARKIMINEInvakohta puudeta ei saa

Omamoodi kurioosumiks on puudega inimeste puhul ka parkimiskaardi taotlemine. Parkimiskaarti, mis võimaldab parkida asutuste ja kaupluste sissepääsude lähedal ning peatuda seal, kus muidu on see keelatud, väljastatakse vaid puudega inimestele. Parkimiskaart on paljudele liikumispuudega inimestele oluliseks abivahendiks, mis kergendab liikumist ja vähendab vajadust puudetoetuse järele, kuna pole vaja isiklikku abistajat.

„Kui liikumispuuet ei tuvastata, siis puudub ka põhjendatud vajadus parkimiskaardi järele. Parkimiskaardi väljaandmise sidumine töövõimetusega ei oleks otstarbekas, kuna kaarti vajavad paljud liikumis- või nägemispuudega lapsed ja pensioniealised isikud, kelle puhul töövõimetust üldjuhul ei tuvastata,” kommenteeris Karin Kodasma sotsiaalkindlustusametist.

Puude tuvastamise probleemidest

Kui elu oleks lihtsalt must ja valge, siis ikkagi oleks raske öelda milline inimene nüüd varem oli puudega ja nüüd peale uut komisjoni enam ei ole. Liikumispuue on selline puue, mis paistab välja ja on nähtav aga teiste puuete puhul on asi veelgi keerulisem. Tänane ajalehe uudis, kus ratastooli ja proteesiga liikuv inimene  on tunnistatud terveks ja ilma puudeta on üks paljudest. See praegune süsteem on poolik ja puudulik, sest ei anna selget pilti. Kaotajaks jäävad puuetega inimesed ja minu poole on ka pöördunud need, kellel varem oli puue, kuid korduva ekspertiisi korral puuet ja puudest tulenevaid lisakulutusi ei tuvastata, kuigi inimene on need seal 23-leheküljelises taotluses ära märgistanud. Seepärast mina ei nõustugi EPIKu esimehe sõnavõtuga, milles ta väidab, et puuet saab kompenseerida ja kohandada abivahenditega. Miks peab inimene oma energiat kulutama ja vaideid koostama, kui arsti osa on 80%, mis tavaliselt piirdub poole leheküljelise elektroonilise terviseseisundi ja toimetuleku kirjeldusega, ja puudega inimese panus 23-lehel moodustab vaid 20%.

Puudega kohandamise juttu saab rääkida see inimene, kellel endal puuet pole või puudub lähem kontakt raske puudega inimese toimetulekust erinevates olukordades ja ilmastikutingimustes. Alati on nii proteesi kui ka nt ratastoolikasutajal probleeme kas tervisest, ligipääsetavusest (nt inva-wc puudumine, treppidega jmt ametiasutused, kinod, spordisaalid, ujulad jne), töötamisel või  aktiivsel tegutsemisel. Mida sa kohaned ühe jalaga dušširuumis hüpates või ratastooliga ujulasse minnes, valusid, lamatisi või haavu ravides või veriseks hõõrutud köndiga kõndides, mis ei lase proteesi alla panna. Tean inimesi, kes selle mure pärast korduvalt ilukirurgias paremaks lõikamas käivad, kuid sellest ei räägi eriti. Aga seda kõike pole võimalik sinna ekspertiisi taotlusesse komisjoni jaoks kirjutada. Samas on Sotsiaalkindlustusametis ehk Tallinna Pensioniametis (Pronksi 12) olemas näidisavaldus oma puude vaidlustamiseks (juhtusin seda suvel nägema, kui pensionitunnistus taotlemas käisin). Puudest tulevad lisakulusid ongi erinevate puuete ja haiguste puhul palju, need on eluaegsed ja süvenevad, sest meditsiini ei suuda kõiki terveks ravida! Kulutused on seotud näiteks ravimite, transpordi, abivahendite ostmisega, hooldus ja eririiete kasutamisega,  kommunikatsiooniga, hooldusega ja järelvalvega jne. Keegi ei küsi ja ei õpeta puudega inimesele selle raamatu täitmist ja nii ei suuda inimene seostada seda taotlust oma sotsiaalse toimetulekuga, sest kui linnas või tunduda kergem haakkama saada, siis väljaspool Tallinna on olukord keeruline.Isegi auto omamine on suur lisakulu.

Puude ja lisakulude ekspertiisi taotlusega saad tutvuda siit.


Olen sotsiaaltöötaja abistanud inimesi selle taotluse täitmisel, selgitanud ja koostanud vaideid. Kellel abi, võtke minuga ühendust tiiatiik@hot.ee .


Artikkel tänasest Eesti Päevalehest:

 Juhtkiri: Puudused puude määramisel

 Afganistanis haavata saanud Eesti sõjaväelased ei ole nii tuntud kui Pistorius, aga nende kohta võib esitada sama küsimuse. Mitmed sõjainvaliidid on õppinud pärast ränka haavata saamist proteesidega nõnda hästi hakkama saama, et sotsiaalkindlustusamet tunnistas nad terveks inimeseks ja jättis puudetoetusest ilma. Kas jalaproteesidega Oscar Pistorius, kes võistles tänavu Londonis nii päris- kui ka nüüd paraolümpiamängudel, on sisuliselt puudeta inimene, sest ta suudab oma kunstjalgadel liikuda kiiremini kui enamik neid, kellel all päris jalad?  

Puuetega inimeste toetuste seadus ütleb, et puude raskusastme tuvastamisel ja puudetoetuse määramisel võetakse arvesse inimese tegevusvõimet, kõrvalabi vajadust, elukeskkonda ning puudest tingitud lisakulusid. 80 protsendi ulatuses peaks puudeotsus põhinema eksperthinnangul ja 20 protsendi ulatuses puudega inimese enda hinnangul. Teoorias kõlab selline puude määramise kord päris mõistlikult – inimene saab toetuseks summa, mis korvab puudest tingitud lisakulud ja väiksema tegevusvõime võrreldes puudeta inimesega. Praktikas, nagu näitab Afganistanis võidelnud kaitseväelaste lugu, tehakse puude ja toetuse määramise protsessis vigu. 

Võib-öelda, et osalt aitasid toetusest ilma jäämisele kaasa erusõjaväelased ise, kui nad oma nüüdset seisundit suhteliselt rõõmsates värvides kirjeldasid. Raske on uskuda, et olulise kehaosata jäänud inimene teistega päris kõiges võrdselt hakkama saab. Isegi kui paljuga saab, võivad tal töö leidmist takistada tööandjate eelarvamused. Ekspertide asi oleks puudega inimeste enda hinnangus peituvat subjektiivsust puudeotsustest vähemaks võtta. Mõni inimene kaebleb ju väiksegi ebamugavustunde pärast, teine alles siis, kui näiteks proteesi kandmine tekitab suuri haavandeid. Kui puudeotsuse tegijad annavad toetuse taotleja enesehinnangule liiga suure kaalu, suunab see inimesi oma vaevusi tegelikust suuremaks rääkima.

Praegu on puudetoetuste määramine suuresti paberipõhine protsess. Eksperdid, kes puude suuruse määravad, ei kohtu toetuse taotlejaga näost näkku. Kahtlemata on dokumente odavam ekspertide ette viia kui inimesi endid (neid on kümneid tuhandeid), aga kokkuvõttes riik nõnda kokkuhoidu ei pruugi saa. Fakt, et puudega inimeste arv kasvas masu ehk suure tööpuuduse ajal, viitab, et oma häda tegelikust suuremaks rääkijaid on meil rohkem kui neid, kes arstile ütlevad, et puuduv jalg või käsi on tühiasi.

Head uut õppeaastat!

Jälle kordub kõik, kordub uuesti... Tänasest siis meie peres 2 kooliskäijat - üks minu noorem poeg, kes läks Tallinna Ehituskooli 2. kursusele ja teine olen mina, alustasin teist magistratuuri aastat. Eks siis seda me õhtul tähistasime. Käisime poes torti, muud värki ja coca colat ostmas. Kodus tegin veel 2 megapizzat ja lasime hea maitsta nii, et tort ei mahtunudki enam. Seisab see laual ja ootab sööjaid. Homsest siis jätkame praktikaga. Soovin kõikidele koolilastele ja vanematele toredat kooliaastat!

Tarkusepäeval rattavõistlusel ja ka ratastoolisõidust

Eile osalesin ma elu esimesel jalgrattavõistlusel. Tehtud 10 km naiste-meeste ühisstardist sõit. Alguse sai kõik aprillis invamessi toimumise ajal, kui Jüri Ratas käis meil majas Auli juures plaani pidamas omanimelise, täpsemalt juba VIII rattavõistlustel, ratastoolisõidu võistluse korraldamise sooviga. Kutsus siis meidki osalema. Mõeldud tehtud. Jagasime palju infot ja levitasime kõik võimalikke kanaleid pidi, kuid tulemuseks oli see, et ratastoolisõitu tulid sõitma 3 julget ja Arko sõitis mõnuga ja lõpetas 2. kohana. Kurb, et Tallinnas on nii palju ratastoolikasutajaid alati kohal, kui kontserte ja laulupidusid korraldatakse aga kui oleks vaja sõita 1,2 km ratastooliga, siis ei leidu inimesi, kes ennast lihtsalt liigutaksid ja raja läbi sõidaksid. Ei tea kas oli põhjuseks pühapäeval toimuv Jüri Jaansoni 2 silla jooks, kus ka ratastoolisõit plaanis, või hakkab meie invasport hingusele minema... Isegi Eesti Invaspordi Liidust ei olnud osalejaid kohl, kuigi seal on mitmeid ratastoolis sportlasi. Samas ei ole Piritale sõitmine mingi katsumus, sest selgi korral tuli 1 ratastoolikasutaja ühistranspordiga ja kuna oli 1. kuupäev, siis oli kõigil ka invatakso limiit alles ja kasutamata. Meele teeb kurvaks, sest Jüri Ratas organiseeris kõik ise ja meie omadel jäi ainut kirja panna ja see kilomeetrine ring läbi sõita. Aga ei olnud Pirital Tallinna ja Eesti inimesi kohal.

Raja tähistus oli rattasõidul väga hea, nähtav, ergutavate lausetega ja nooltega ning lintidega märgistatud, et rajalt kõrvalekaldumist ei oleks ka ilma rajakohtuniketa olnud. Väga sujuv ja ladus korraldus. Aitäh Jüri Ratasele tema meeskonnale ja sponsoritele korralduse eest. See oli suurepärane kogupereüritus ja  elamus garanteeritud. Kõik oli hästi korraldatud aga ilma teha ei saa. On nagu on. Naiste 10 km jalgratta sõitu otsustasime minna koos Auliga sõitma. Aga siis ma veel ei teadnud, et see naiste 10 km tähendab metsaradade läbimist koos mäest üles rühkimise, poris paterdamise ja mäest alla kihutmisel nii, et liiv, kruus ja muda lendab. Hea, et puusse ühes kurvis ei põrutanud, sest ilm oli nii vilets ja prilliklaasid vihmast märjad.

Sooja oli ainult 12 C ja vihm hakkas just sadama enne meie starti minekut. Laste ja tillusõitudel oli paarisaja osaleja ringis ning kirev seltskond. Sattusime siis starti koos Auliga, kes oli nr 93 ja mina nr 184, tugevamate meessportlastega etteotsa ja kui start anti, siis ma hakkasin seda rattaseljas manööverdamist kartma, võtsin hoo maja ja lasin julgemad ette. Esimesed 2 km olid nii võrd rasked minu jaoks, sest peale haigust olin nõrk veel ja juba teine tõus võttis jõuvarud otsa. Puhkasin 3 korda ühel tõusul, sest lihtsalt ei jõudnud oma jalgratast mäkke tassida, kuid appi ka keegi ei tulnud ja nii pidin tasa ja targu üksinda mässama seal lahtises liivas ja vihmasajus. Peale 3. kilomeetrit hakkas sujuvamalt kulgema, kuid ratas ja pidurid ja kett ragisesid liivast ja porist, mis muutis sõitmise raskemaks, kui olin arvata osanud. Aega läks ja nii ma siis üksinduses sõitsin, arvates et olengi see kõige viimane, kuid raja ääres oli palju tublisid vabatahtlikke, kes usinalt julgustasid, ergutasid ja teed näitasid. Üks vanem mees õpetas, et vaja ikka käike madalamaks võtta ja kadund ta oligi. Viimased tõusud peale 9. km olid juba lootusetud, kuid uhkelt ma sinna finissi poole veeresin. Enne lõppu oli meie usin fanclub raja ääres lastega tervitamas. Jüri Ratas pani isiklikult medali kaela ja noormees lõikas kiibi ratta küljest maha. Toidukotike anti ka kaasa ja juba ma Auli punetavat nägu nägingi end tervitamas. Olin väsinud aga elus, kuid õnnelik, et ei katkestanud ja see jalgrattasõit õnnelikult tehtud sai. Minu lõppaeg oli 50:45, mis andis naistearvestuses 64st 59 koha ja minust tahapoole jäi veel 5 meest ja 4 naist. Pole paha. Aga Auli on meil tugev ja vapper sõitja, kes  vanaemade klassiesindajana lõpetas ajaga 37:44, mis andis 35.koha. Täna ravin oma haigeid ja siniseid sääri ning puhkan eilsest välja. Tulemused leiad siit.