Töökaaslastega kunstimuuseumis

Veel jõudsime külastada Viinistu kunstimuuseumi, jalutada õhtul mere ääres, süüa ja ööbida Kuivajõel. Hästi tore õhtu oli ja merevees sai ka jalgu leotatud, mille tulemusel ma nohuse nina sain aga saunaskäik lahendas selle probleemi. Põhjarannik on üsna huvitav ja sinna tasub ikka tagasi minna. Viisakas teenindus ja meenus kohalik vanasõna, et ela või sure aga ära virise. Tegelikkuses on ka palju positiivset ja eriti ilma üle virisemine ei muuda seda ei soojemaks ega paremaks. Ikka oli tore kunstisaalis giidiga maalisid uudistada ja pärast tema laulu ja klaverit kuulata. 

Töökaaslastega matkal Mohni saarel

Juuni alguses käisime ameti töötajatega matkal Mohni saarel. Sinna saime mootorpaadiga ja ilmaga vedas, sest sadas vähe ja jalgsimatk saarel kulges päikesepaistel. Kena koht ja giid oli nii asjalik, et meelde jäi palju huvitavat. Kui soovite ka saarest rohkem kuulata, siis tasub sinna minna. Selleks peab algselt Viinistusse minema ja sealt siis saab broneerida paadisõitu Mohni saarele. Hea, et saarel on Lahemaa rahvuspark ja üheks omanikuks RMK, kes peaks siiski kaldteed paremini korras hoidma. On ka teine omanik hr Manitski, kes tuletorni ümbruse korda on teinud ja saarevaht oma naisega, kes saarel silma peal hoiab ja ekskursiooni teeb. Paadireis saarele kestab ligikaudu 10 minutit ja paati mahub 6 inimest aga paat sõitis mitu korda inimeste toomisel, viimisel. Eestimaa on avastamist väärt ja veel leidub kohti, kus mina veel käinud pole. Mohni saar on vallutatud ja pildid seda ka näitavad. Vaatamisväärsusteks olid tuletorn, pärn, jaanitule kivi, liivaluited, surnuaed, kivimosaiigid, neitsirand jne.