Euroopa ringreisilt tagasi kodus

Läksime Euroopa ringreisile 19. juulil ja rändasime läbi Läti, Leedu, Poola, Tsehhi, Austria, Saksamaa, Tsehhi, Poola, Leedu ja Läti riigid ning olime automatkal 10 pikka päeva. Läbitud tee pikkuseks oli 5863 km. Arko planeeris juba varakevadel teekonda ette ja tegi märkmeid linnade, vaatamisväärsuste ja vajaliku info kohta. Ainuke millega nuriseda tahaks on ilm, sest praktiliselt kõik need reisil oldud päevad sadas vihma. Kõige soojem ilm oli Eestis nii minnes kui ka tulles. Termomeeter hakkas alla poole kerima ja tavaliselt näitas see 12 ... 16 C. Õnneks olid meil soojad riided kaasas ja tundsin rõõmu oma kirjudest kummikutest, mis kulusid mitmel korral lompides kõndimisel ära. Vähemalt olid varbad soojas ja kuivad. Tegime igaks juhuks reisiks tervise- ja pagasikindlustuse ja nagu Lea Ergost ütles, et kindlustus tehakse ikka sellepärast, et midagi ei juhtuks. Õige ta on, et endal ka kindlam ja õnneks polnud meil mingeid suuri tervisemuresid ega jamasid. Meie isikute vastu ei tundnud mitte keegi huvi, kuigi teedel oli tõenäoliselt tagasiteel selle Norra katastroofi tõttu palju politseipatrulle liikvel. Veendusime taaskord, et eesti numbrimärke kandvaid autosid oli näha kolmel korral ja eesti keeltki kuulsime vaid kahel korral Poolas ja Tsehhis. Esimesel õhtul sai selgeks, et auto tagumist istet polegi mõtet üles tõsta, ikka madrats koos magamisvarustusega rulli, kotid taha, ratastool peale ja edasi Euroopat vallutama.

Mulle meeldis see kahekesi matkamine ja kui kodused meie pärast muretsesid, siis meil oli kõik hästi. Leidsime õigel ajal tanklad üles, laveerisime mööda suurlinna tänavate teeehitustöid ja liikluskeeriseid kuni jõudsime sihtpunkti. Euroopa on ilus, eriti sügava mulje jättis mulle Viini tänavamuusikud, Müncheni kirikukellade mäng, Berlini linnaväravad ja loomaaed, mis oli super!, Salzburgi kindlus, Praha kellatorn ning jalakäijate sild jne. Raske on kõike nähtut kirjeldada ja selleks pidasin ka reisipäevikut, kuhu meie seiklused ja juhtumised kirja panin. Austrias oli alatasa saatev vihm ja udu, mis tegi nähtavuse mägedes kehvapoolseks. Palju raha kulus muuseumide külastamisele ja tasulistele tualettidele. Samas Arko sai igale poole tasuta või siis muuseumidesse soodushinnaga sisse. Tänavamuusikud olid head ja tõldadega hobused nii keskaegse hõnguga. Õppisin, et inimesed on hoolivad, abivalmid ja head teenindajad. Restoranides ja söögikohtades, kauplustes oli näha, et kõik teenindajad tegid kõike. Turiste oli suurlinnades palju liikvel ja kirikutesse pääses sisse tasuta. Vaatasime ka Baierimaa kuninga hauda ja käisime Saksamaal Obersalzburgis Hitleri punkrites. See koht oli õudust tekitav ja masendav, kuid samas pani imestama, millist ehitustööd ja kui suurel tasemel seda tehti 70 aastat tagasi. Kuna meie keeleoskus on kasin, siis reisi alguses kartsin, et me jääme sellega hätta. Paraku saime hästi hakkama ja probleeme ei esinenud. Mul kohe on inglise keele suhtes pikad juhtmed ja keelepraktika kulus ära. Kuna läbisime erinevaid riike, kus lisaks eurodele oma rahad kasutusel, siis läksime sel korral seda teed, et valuutat ei vahetanudki. Maksime pangakaardiga või siis teatasin, et kas me saaksime eurodes maksta. Teenindajad olid lahkelt nõus meie eurosid vastu võtma. Naljakaid juhtumisi oli ka. Peatusime tanklates või sellistes reisiplatsidel, kus olid rekkad, tualetid ja väikeautod, karavanid. Peale Berlini sõitsime endise Ida-Saksamaa poole ja ööbisime mõnusas männimetsas. Arkole tundus imelik, et sellel suurel reisiplatsil vaid mõned rekkad ja paar sõiduautot ning ta tunnistas hommikul, et see koht on nagu õudusfilmis. Öösel sõitsid autod ringi aga sellega oleme harjunud. Õhtul tegime pilte nendest tualettidest, kus pesta ja riideid vahetamas käisin. Ilus majake on, minimaalse sisustusega, aga ajab asja ära. Uksed on seal tualettides ja paljudes hoonetes väga rasked, sest mõnda ust pidin lausa kahe käega sikutama. Hommikul kella 5.30 ajal läksin poolunisena tualetti ja ise mõtisklen, et õhtul olid kõik uksed kinni aga nüüd ei tea, kas on koristamise ajaks nad nii avatud, et ruum tundus päris suur. Üks kohalik saksa naine noogutab, vangutab pead ja naeratab vastu. Alles siis jõudis mulle kohale, et uksi polnudki enam ja olid vaid uksehinged. Öösel olid suured tualetikabiinide uksed, mis olid plekist või terasest, lihtsalt eest ära varastatud. Uskumatu. Ei saanud und ja nii me Praha poole teele asusime. Teine naljakas juhtum oli Praha keskväljakul, kui otsisime seinal olevast menüüst välja Hawaii pitsa ja otsustasime minna sisse seda tellima. Ja siis juhtuski see, et tuvi laskis mulle pähe otsa ette midagi suurt, rohelist ja vedelat, mis mulle otsa eest tukka vajus. Vastik, vastik. Arko andis paberit ja ütles, et tema ei suuda seda minu peast kätte saada. Mis teha, läksime sisse ja tellisime toidu ja õlle ning suundusin tualetti oma pead pesema. Ei tea kas nüüd saan rikkaks. Pitsa ananassi ja mozarella juustuga oli väga hea ning teenindus suurepärane.

Autoakendest näeb palju, kuid Poolas sattusime kiirteel sellise paduvihma kätte, et isegi rekkajuhid seiskasid oma masinad ja panid ohutuled vilkuma. Kuigi oli keskpäev, siis äikese tõttu läks nähtavus olematuks ja vihma sadas nagu ämbrist kallates. Möödusime paljudest maisi-, vilja- ja päevalillepõldudest ning ristide ja kujukestega tähistatud palvekohtadest, kuhu päeval toodud küünlad öösiti kumasid. Ilm oleks võinud parem olla aga kaasa võetud toidust piisas ning ostsime juurde kohvi, vett ja leiba, vorsti ning käisime ka väljas söömas, sest kaua sa ikka kiirputrusid, makarone ja võileibu sööd. Poolas ja Tsehhis olid toiduportsjonid nii hiigelsuured, et õnneks taipasime pilgu teiste inimeste praadidele visata ning mõista, et 1 praad 2le on piisav. Mina käisin enne reisile minemist raamatukogust ja tõin kaasa reisiraamatuid ning tee peal lugesin läbi Airi Illison-Cruzi "Minu Austraalia" ja tekkis kohe huvi seda "Austraalia" filmi vaadata. Mulle see tema kirjutatud raamat väga meeldis, oli selline huvitav ja kaasa haarav kirjeldus, mis jättis üsna hea ettekujutuse noorte tööotsimisest ning kohalikust elust ning inimestevahelistest suhetest. Arko oli head eeltööd teinud ja ainus arusaamatus, mis meil omavahel tekkis oli aja kasutus. Mina tahtsin poodidesse minna ja tema muretses, et jõuame liiga aeglaselt edasi sõita. Viimasel päeval siis selguski see meie teineteisest mööda rääkimine. Mina teadsin, et oleme reisil 19. - 30. (31) juulini 2011 aga Arko arvestas 10 päevaga. Nii oligi, et jõudsime koju 28. juuli südaööks, mis tegigi reisiks 10 päeva. Mina tegin kindlustuse 31ni ja teadsin, et me saame vabamalt reisida. No mis teha, kui mõni igatses pesemise ning pehme voodi järele. Õnneks me riidu ei läinud ja need pisikesed emotsioonid muutsidki reisi erksamaks.

Tagasi kodus on hea olla aga kuidagi ei suuda selle palavusega harjuda, kuigi toas on 29 C ja õues 22 C tundub ikkagi väga palav. Täna tegin kodus koristuspäeva ja lõin korteri läikima. Minu noorem võsuke oli unustanud sügavkülma ukse lahti ja nii siis sulatasin kappi ja lugesin oma kirju ja uudiseid. Arko puhkas ja lihtsalt magas ennast välja ja tõdes, et tema on nagu vihmamees, sest tema järel liigub vihmasadu. Tõepoolest saabuski vihm Eestisse aga õnneks on tunduvalt soojem kui Euroopas reisides oli. Õhtul käisime väljas hiinatoitu söömas ja poes. Nii hea on juua kakaod ning vaadata Eesti TVst "Suve". Nüüd jääb üle veel viimased 2 puhkuse nädalat kodumaal puhata ja siis olla värske nii tööl kui ka ülikoolis. Kodus olla on nii mõnus. Lapsed tulid ka maalt ja nii ma nendega siis põgusalt muljetasin. Piltide sorteerimisega läheb veel aega aga midagi pani Arko juba täna ülesse. Neid näeb siit.