Mai-Liis - minu missioon klassiõpetajana. Taavi – mida teeksid kui isa peksab oma alaealist last? Taavilt küsiti kes oli sotsiaalminister enne Pehvkurit ja mitu inimest haigestus 2010.a HIVi. Tiia – minu missioon sotsiaaltöötajana tuleviku Eestis ja kuidas suurendada sotsiaalset sidusust Eesti ühiskonnas. Mõtteid jätkus kauemaks aga paber sai otsa ja käsi oli sellisest pikast kirjutamisest kange, sest tavaliselt olem ma rohkem arvuti-inimene. Oli mida nuputada kuigi tegelikkuses peaks see kerge olema.
Tallinna Ülikoolis on suhteliselt keeruline orienteeruda, sest see maja 3 tiiba + erinevatelt korrustelt ligipääs on ikka üks paras labürint. Ma suutsin nii minnes kui tulles abi küsida, sest lihtsalt ei saanud aru. Teeviidad on ka praktiliselt olematud. Teooriaeksam oli päris raske, kuigi ma eile poolpäeva ja pool ööd siiski õppisin, kuid lootsin oma ajude peale. Soovijaid 13 riigieelarvelisele kohale oli 56. Eks näis aga ma juba esitasin siiski taotluse ka riigieelarve välisele kohale ja kui sisse saan siis kas otsin sponsorit või võtan õppelaenu. Tahaks ikka targemaks saada. Hoia siis mulle pöialt, sest homme on juba intervjuu ja siis selgus aga mu sisetunne ütleb, et juu ma sinna sisse saan, sest nii palju oli noori aga mul miskit siiski kogemust ja kõrvade vahel olemas.
Veel üks lugemissoovitus minu Tallinna Pedagoogilise Seminari sotsiaalhoolekande õpetaja Maiu Kauberilt, kes selgitab põhjalikult lahti sotsiaaltöö vajalikkuse:
Sotsiaaltöö valdkond on väga lai
Maiu Kauber ütleb, et kool annab põhiteadmised, tegelikud oskused aga tulevad töö käigus – esimese paari tööaastaga õpib sotsiaaltöötaja endale sisuliselt teise hariduse lisaks.Foto: Tiina Vapper
Sotsiaaltöötajate töökoormus on viimase kolme-nelja aasta jooksul hüppeliselt kasvanud, uusi kliendigruppe on juurde tulnud.
„Meil on tekkinud palju võlgnikke, sest headel aegadel võeti laene, hinnati end üle, juhtus ka nii, et laenu soovitati võtta olukorda ebaadekvaatselt hindaval inimesel. Ka keskklassi inimestel, kes muidu on hakkama saanud, kuid kelle firma või töökoht ära kadus, on tekkinud toimetuleku probleeme. Pikaajalised töötud ei suuda tööd leida, ja neile pole ka töötukassal midagi pakkuda. Ega meie tavapäraste kliendigruppide elu ole samuti kergemaks läinud, inimesed tulevad oluliselt kehvemini toime kui varem,” selgitab Maiu Kauber, kelle arvates on vajadus sotsiaaltöötajate järele suurenenud ning uusi töökohti tuleb juurde luua. „Meie häda on see, et ei ole tehtud täpseid uuringuid, kui suur vajadus ühe või teise valdkonna sotsiaaltöötajate järele on. Lastekaitsetöötajate arvu mõni aeg tagasi suurendati, kuid samamoodi peame mõtlema elanikkonna vananemisele ning eakate inimeste teenuste korraldamisele. Ma ei arvagi, et igal eakal peaks hooldustöötaja kõrval olema, aga kui see vajadus tekib, ei saa me panna teda ootama, sest eakas vajab kompetentset abi kohe, täpselt samuti laps ja puudega inimene.”
Sotsiaaltööd tahetakse õppida
Sotsiaaltöö eriala saab õppida kahes rakenduskõrgkoolis – Tallinna pedagoogilises seminaris ja Lääne-Viru rakenduskõrgkoolis –, lisaks Tallinna ülikoolis, Tartu ülikoolis ning Tartu ülikooli Pärnu kolledžis. Sotsiaaltöö erialaga tihedalt seotud hooldustöötaja eriala õpetavad kutsehariduse tasemel ka mitu kutseõppeasutust.
„Tallinna pedagoogiline seminar oli esimene kool Eesti vabariigis, kus sotsiaaltööõpe avati,” räägib Maiu Kauber. „Kool asutati kodumajanduse instituudi nime all 1935. aastal, 1936 hakati siin sotsiaalassistente koolitama. Sõja järel, 1950. aastatel tuli Eestis sotsiaaltöötajate koolitusse vahe sisse ning 1990. aastal avas pedagoogiline seminar – taas esimesena – sotsiaaltöö eriala uuesti, tookord oli see keskeriharidus. Alates 1995. aastast võtame üliõpilasi vastu kõrghariduse õppekava alusel.
Riikliku koolitustellimuse järgi võtame päevasesse osakonda 40 ja kaugõppesse 20 üliõpilast. Tahtjaid on oluliselt rohkem, seepärast oleme viimastel aastatel võtnud lisaks 30 üliõpilast tasulisele õppekohale. Ühes rühmas õpetatakse osaliselt vene keeles. Ehkki vene koolilõpetajate eesti keele oskus on hea, alustab rühm siiski vene keeles ja läheb sujuvalt eesti keelele üle – kutsestandard nõuab lõpetajatelt kõrgtasemel eesti keele oskust. Samas ei oska paljud praegused Eesti koolilõpetajad vene keelt, aga sotsiaaltöö klientidest suhtleb ligi 60% vene keeles, seepärast on meie õppekavas ka vene keel.”
Hoiak on kõige tähtsam
Kuigi varasem elukogemus tuleb sotsiaaltöös kasuks, annab Maiu Kauberi sõnul sisseastujale kõige rohkem lisapunkte õige hoiak abivajajate suhtes. „Vestleme iga tudengikandidaadiga. Oluline, et ta oleks avatud, näeks ja mõistaks probleemi olemust, ei astuks inimesest üle, vaid märkaks küsida, kuidas läheb. Teadmised saab kool anda, aga täiskasvanu väärtushinnanguid kolme aastaga ei muuda. Empaatiavõimet testida ei saagi. Seepärast on sisseastujate pingerida koostades alati hirm, et ega mõni hea kandidaat välja ei jäänud.
Sotsiaaltöö valdkond on ääretult lai ning baasharidus peab andma oskuse kõikide kliendigruppidega töötamiseks. Lapsed, noored, eakad, puudega inimesed, kriminaalhooldusalused, vangid, kodutud, töötud – anname põhiteadmised kõikide kohta. Rakenduskõrgkoolis moodustab 30% õppeajast praktiline töö, see tähendab et kolmest aastast üks ollakse praktikal. Praktikabaase on meil üle Eesti 350, praktiliselt kõik laste-, noorte-, vanadekodud, puuetega inimeste kodud; sotsiaalkeskused, vanglad, kriminaalhooldusosakonnad, linna- ja omavalitsused.
Esmakursuslastega läheme kohe septembris tutvuma laste, noorte ja eakate hoolekandeasutustega, käime ära ka vanglas. Praegusel ajal on enamik asutusi renoveeritud, korras, puhtad, juba mitu aastat ei ole meil kohe pärast tutvumispraktikat lahkujaid olnud. Kindlasti võib täiskasvanud vaimupuudega inimese käitumine olla mõne õblukese tütarlapse meelest üsna hirmutav, ka lastekodu noortepraktikalt on nutuga tagasi tuldud. Üritame üliõpilasi igati toetada ja leida igaühele praktikakoha, mis talle sobib. Oleme soosinud seda, et üliõpilane saaks praktika teha oma kodukohas, sest just praktikal tekivad töökontaktid ja on lootust leida töökoht.”
Psüühiliselt raske töö
Töö, kus tuleb kokku puutuda inimliku õnnetuse ja hädaga, on psüühiliselt väga raske, sellepärast on igal semestril õppekavas üks psühholoogiakursus – arengu-, isiksuse-, käitumis-, nõustamis-, suhtlemispsühholoogia – ja ka tundides õpitakse lahendama eri olukordi. Õpetame iseendaga toimetulekut, seda, kuidas pingeid maandada ja läbipõlemist vältida.
Spetsialiseerutakse mingile valdkonnale erialase kõrghariduse omandamise järel, ülikoolides magistriõpingute käigus. Meie tudengitest ca 10% läheb kohe edasi magistriõppesse, ja on neid, kes peavad mõne aasta vahet ja lähevad siis.”
Tööhõive on 85%
Maiu Kauber ütleb uhkusega, et sotsiaaltöö eriala lõpetanute tööhõive on 85% ja enamik neist jääb oma ametile truuks. „Kas või Tallinna linna kodulehelt on näha, et sotsiaaltöötajatest pooled on meie kooli vilistlased, hooldustöötajatest isegi rohkem kui pooled. Meie sotsiaaltöötajad on väga tublid. Kindlasti on linnades võimalusi rohkem ja sotsiaaltööd kergem korraldada; valdades on tulubaas väike, samas peab omavalitsus kõiki teenuseid pakkuma. Maal tegeleb kõikide abivajajate gruppidega üks sotsiaaltöötaja, mitut erinevat spetsialisti pole võimalik palgata. Kui elanikke on vähe, on ka vähem võimalusi sotsiaaltoetusi maksta, abivajajatele teenuste korraldamisel teevad vallad koostööd.
Maiu Kauber arvab, et nagu kooli ja tervishoiuasutussse oleks sotsiaaltöötajat vaja ka lasteaeda. „Lasteaedades on käitumisprobleemidega lapsi üha rohkem. Tavaliselt on probleemid peres, ja kõige paremini saakski aidata sotsiaaltöötaja. Lahenduseks võiks olla piirkonna sotsiaaltöötaja, kes kureerib neid lasteaedu ja koole, kus vastavat töötajat palgal ei ole.”
Seminari lõpetanud saavad ka teistes riikides hakkama. „Üks meie vilistlane töötab Rootsis, meie õppekava aktsepteeriti täielikult, ta pidi juurde õppima vaid Rootsi seadusandlust. Ka Soomes saab meie diplomiga väga edukalt töötada,” räägib Maiu Kauber.
Suhtumine on enda teha
„Üks, mida me teistelt riikidelt õppida võiksime, on inimeste kohtlemine, nende privaatsuse ja väärikuse austamine, toetav suhtumine. Sotsiaaltöötaja amet on meil üsna väärtustatud, aga abivajajasse suhtumine on endiselt natuke halvustav. „Ma ei pea silmas eakaid ega teisi sotsiaalhoolekandeasutuste kliente, näpuga kiputakse näitama neile, kes on võlgade või mõne muu probleemiga hätta jäänud ning sunnitud toimetulekutoetust taotlema. Huvitav, miks tervishoiuteenuste kasutamist peetakse täiesti normaalseks, aga sotsiaalteenuste kasutamist mitte.
Kindlasti peame pöörama tähelepanu ka neile peredele, kes hooldavad liikumispuude või psüühikahäirega omakseid kodus. Aeg-ajalt on küll korraldatud kursusi, aga terviksüsteemi, mis ootamatult hooldajaks sattunud inimest nõu ja abiga toetaks, ei ole. Perede toetamist ja vabatahtlikku tööd eri organisatsioonide kaudu võiks olla rohkem.”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar