Minu reisiblogi: Türgi 1

Kui juba aasta varem hakkas Eestis Türgi seriaal "Sajandi armastus" kanal2s jooksma, siis mulle see seebikas meeldis. Selline huvitav ajaloolise taustaga ja põnev türgi sultani ja haaremi elu. Huvitavad tegelased, kenad riided ja hiilgavad paleed ja loodusvaated. Võõraid maid on alati huvitav vaadata ning avastada. Juba eelmise aasta sügisel korraldas meie tantsuõpetaja Kaie Seger lennureisi Türki - Oscar's Line Dance Holiday Turkey 2015 ehk külla Oskarile linetantsufestivalile. Õige türgipärane nimi on Oskaril Özgür Takaç
Vaatasime pilte ja kuulasime muljeid. Ka selle aasta jaanuari-veebruari algusese tuli pakkumine, et hakkaks raha koguma ja siissaaks suve lõpuks lennuraha kokku, et iga kuu maksame mingi summa, nt 40 eurot ja siis jääb hotelli maksmine - kokku natuke üle 630 euro kõik hinnas reis. Mõtlesin minna ja kuigi ma Arkot nõusse ei suutnud rääkida, siis Ulrika oli nõus tulema. Passi suutsin ka septembris korda teha ja nii me siis kohvri ostsime, valuutat vahetasime (mida pole vaja teha, sest Türgis käib hea meelega arveldus eurodes) ja startisime. Arko tõi mind tulbilt lennujaama ja jäi siis koju ootama mind ja minuu muljeid. Võtsin endale selleks korraks isegi 2nädalase puhkuse, millest küll esimene pool kujunes seljavalu tõttu praktiliselt tugevate valuvaigistite all seina najal roomamiseks, kuid reisile läksin ikka. Suvekleite ja pükse ja seelikuid oli ikka naljakas novembri lõpus pakkida, kuid ilmateade lubas sellist sooja ilma ja päikesepaistet. Kindlustuse tegin ka ja ravimid toppisin kotti. Nii see nädal Türgis sai alata. 

Kaie teatas, et oleme 52-liikmelise grupiga (sh kodumaiseid linetantsijad) esindamas 30.10. - 06.11.2015 väärikalt Eestimaad TÜRGI linetantsu festivalil (Loe: tantsulisel puhkusel!). Oligi tegelikkuses ka söö, magada, puhka puhkus Antalyas. Tasub minna Türki puhkama, sest meil oli pikk reis. Arko viis meid reede keskpäevaks Tallinna Lennujaama, kus saime oma pagasi antud ja dokumendid reisiks vormistatud. Ulrika ja Andres minu juttu eriti ei uskunud ja nii kulges nende käsipagasist vedelike teekond prügikasti. Eks elu õpetas neid ja kogemuse võrra targemad. Tegime lennukis pilte ja selfit. Tuju oli hea, sest palju oli eestlaseid ja meie polnud varem Euroopast kaugemale sõitnudki. Lennureis Türgi lennufirmaga Tallinnast Istanbuli kulges üle 3 tunni pikkuseks, lisaks 1tunnine ajavahe ja sisereisi ootamine. Lennukites anti süüa ja juua ja menüüd olid lahedad, toit maitses hästi. Uued maitsed ja hea teenindus. Istanbuli lennuväli nii suur ja lai, igasugust rahvast terminalis kordades rohkem. Aga põnev oli. Üksinda uitama ei läinud, vaid ikka koos suure massiga, sest meid nn omasid oligi palju. Passid näpuvahel ja piletid registreeritud, turvakontroll põhjalikum kui Eestis ja nii me saimegi uitamiseks üle 3 tunni vaba aega. Tekstid olid inglise ja türgi keeles. Seejärel selgus, et meie väljalend hoopis teise väravasse suunatud. Aga õigel ajal olime õiges kohas ja lend Istanbulist Antalyasse kulges üle tunni. Öö oli soe palmide all ja mõnus suvine õhk meid tervitamas. Kuigi jah see maandumine oli mu kõrvde jaoks nii valus. Alguses kogunesime parkla serva vasakule poole, kuid peagi selgus, et meie suur ja väike reisibuss ootasid meid hoopis paremal. Reisiseltskond oli rõõmus ja nii me peale tunnist bussisõitu mere äärsesse hotelli jõudsime. Oskar võttis meid kallistustega vastu ja meie oma kohvritega liikusime hotelli administratsiooni suunas. 

Ilus suur maja oli see meie hotell. Täpsema nimetusega DIAMOND BEACH, küllast ja avar aga see tubadesse paigutamine, dokumentide koopiate tegemine ja ootamine kestis seal kaua.  Kell näitas juba 2.30 öösel aga kohalikel töötajatel oli aega küll ja ei mingit kiirustamist. Meid saadeti 2 korrust alla poole suppi sööma ja võileibu ja mahla jooma. Maitses hästi. Tagasi tulles ootasime veel aga peagi saime tuppa. Meie tuba NR 2105 asus 2 korrusel ja olime seal 2toalises peretoas. Kuigi ööd olid seal soojad ja tekid olematud, siis uni oli hea ja hotell kena. Hommikul läksime põnevusega uudistama nii hotelli kui ka ümbrust.