Artikkel: Meditsiinitöötajad jääksid Harku kinnipidamiskeskuses Google'i tõlketa hätta

Selline multikultuursuse teemaline artikkel Maiken Mägilt ilmus tänases Postimehes. Link on pealkirja sees.

Meditsiinitöötajad jääksid Harku kinnipidamiskeskuses Google'i tõlketa hätta

Harku kinnipidamiskeskuses peavad arstid ja õed silmitsi seisma erinevatest kultuuriruumidest pärit inimestega, kes ei pruugi tahta näiteks läbivaatuseks särki seljast võtta või oskavad suhelda vaid oma emakeeles.

 

«Harku kinnipidamiskeskuses tekib enamik probleeme sellest, et inimesed on võõras kultuuriruumis ning nende üht põhiõigust - vabadust - on piiratud, nad on kinni pandud,» rääkis kinnipidamiskeskusele õendusabi osutava Citomed OÜ juhatuse liige Mikk Tarraste eilsel õdede liidu konverentsil. Sundkinnipidamine tekitab inimesele psühholoogilist stressi ning sageli kaevatakse sellest just kinnipidamiskeskuse arstile või õele.

Harkus osutatakse arsti- või õendusabi teenust keskmiselt kuuele inimesele päevas. Peamiselt kaevatakse kõhupuhitust või -kinnisust, sportimisejärgset valu jäsemes, unehäireid ja probleeme hammastega. Palju on kinnipeetavaid erinevatest maailma riikidest, sealhulgas näiteks Vietnamist, Nepaalist, Kongost, Sudaanist, Indiast, Venemaalt jm. Inglise keele oskust esineb kinnipeetute seas pigem vähe, palju räägitakse aga näiteks vietnami keelt. «Tõlgi abi käib läbi telefoni, kuid peamiselt kasutatakse Google translate’i, kust saab kõige rutem info kätte,» kirjeldas Tarraste meditsiinitöötajate igapäevaelu.
«Suur probleem on see, et kinnipeetud ei taha end läbivaatuseks riidest lahti võtta, isegi mitte samast soost arsti või õe ees – see on nende jaoks pühaduseteotus. Ka tahab meessoost moslem suhelda pigem mehega ning naissoost õdedega on neil keeruline suhelda,» rääkis Tarraste. Need on aga religioonist tingitud piirangud, mida peab samas austama. Paljude seas esineb aga ka eelarvamusi meditsiiniõdede suhtes, sest nende kodumaal on õde madala kompetentsiga, olles arsti kõrval justkui mittekeegi. «Oleme seda arusaama muutnud, sest kõik kinnipidamiskeskuses töötavad õed on erakorralise meditsiini kogemusega,» lisas Tarraste.

Kuna enamus patsiente on Tarraste sõnul moslemiusulistest maadest, kus toidukultuur on siinsega võrreldes väga erinev, pole paljud toiduga rahul ja sellest tulevad ka kaebused kõhuhädade üle. «Tervishoiutöötajad on puhvriks patsientide ja riigi vahel ning pigem suhtutakse meisse heatahtlikult: käiakse muresid jagamas; räägitakse halvast toidust, näiteks kuidas riisi serveeritakse koos kastmega, mis on nende kultuuris lubamatu; kuidas kokad valmistavad neile ikkagi sealiha, kuigi see on paljude usuga vastuolus. Paljud soovivad ka terviseseisundi hindamist, et saada kinnitatud mõni haigus või puue, et  riik menetleks nende toimikuid kiiremini,» kirjeldas ta.

Tarraste peab arstide ja õdede tööd raskendavaks teguriks veel seda, et kuna patsientidel pole Eesti isikukoodi, ei saa neid elektroonilisse andmebaasi kanda ega näha nende varasemaid terviseandmeid. Seetõttu peavad õed pidama õenduspäevikut Excelis ning õenduslood kinnitama paberil. Turvanõuete tõttu on ka arvutid ilma internetiühenduseta, et info kuhugi ei liiguks.

Kuna hetkel puutuvad meditsiinitöötajad multikultuursusega kokku pigem välismissioonidel kui kodumaal, tasub seda valdkonda Tarraste arvates kindlasti arendada, korraldades koolitusi, viies praktika koolidesse tulevaste õdedeni ning panustades õppetöös välislektoritele ja pälvida ka välistudengite tähelepanu.