Artikkel: pimedana juuksuris

Selline põnev artikkel ilus nägemispuudega inimeste ajakirjas "Valguse kaja" nr kevad 2017, lk 29. Mirja Räpp on väga oskuslikult kirjeldanud pimeda inimese juuksuris käiku ja sellega seonduvaid värvikaid emotsioone. Ma jäin kohe mõtlema enda juuksuris käikude peale. Juhtub vahel, et mulle mõni soeng väga meeldib, kuid mõni mitte nii väga ja sel juhul pean harjuma uue soenguga. Kui mina juuksuris käin, siis istun juuksuritooli ja teatan mida ma soovin, võtan prillid eest ja siis jään ootama lõikust. Vahel küsib juuksur minult, et kas nii palju ja näitab, kuid seda ma ei näe ja vastan jah. Eks tulemus võib vahel üllatada aga mõnus on teha soengut, mille hooldamisega ei pea igapäevaselt palju vaeva nägema, vaid piisab kuivatamisest või geeli lisamisest ja föönitamisest.
On ka nii olnud, et lähen Õismäele juuksurisse, kuid juuksur teatab, et tal pole aega mind vastu võtta. Kahjuks pole mul alati ka aega juuksurisse minna. Oma õiget juuksurit mul pole välja kujunenud. See juuksurisalong, kus ma juba üle 15 aasta olen käinud on kuidagi omaks saanud. Kahjuks vahelduvad seal juuksurid üsna sageli. Seal oli mu lemmik juuksur, kes mulle ilusa soengu tegi minu magistrantuuri lõpetamiseks ja olen talle selle eest väga tänulik. Kui mõtlen lapsepõlve peale, siis saab kõik alguse lapsepõlvest. Mulle meenub kuidas kuni koolini viis ema meid Kopli tn trammipeatusesse meeste juuksurisse. Mulle ei meeldinud need odekolonnilõhnad ja need poisipead, mida meile ema lasi lõigata. Kindlasti oli ema valik seotud õe vähese liikumisega ja kuna Graniidi tänava kodus puudus soe vesi ja ka külma vett tuli vahel tassida üle tee asuvast kõrval majast, siis oli saunas käimisel lihtsam meie lühikesi soenguid korras hoida. Alates kooliminekust oleme oma juukseid küll lõiganud lühemaks ja siis jälle pikaks kasvatanud. Kuna meie juuksekasv on suhteliselt kiire ja peas paksud juuksed, siis on meie juukselõikus paras väljakutse juuksuritele. Olen elus isegi keemilisi lokke teinud ja pead heledamaks või punaseks värvinud. Aga on kevad ja vahetame juukse soenguid. Seda tehes olen juuksurisse läinud ka mobiiliga, millest olen näidanud juuksurile soovitud soengu pilti. Eks ta naljakas on aga huvitav ja ei tüüta ära.  Eks töö on tellija materjalist ja kord meenus juuksuri murelik küsimus, et miks teie mees enam meie juures juuksuris ei käi. Vastasin siis, et ta ostis endale sünnipäevaks juuksepügamise masina ja nüüd lõikab endal ise kodus juukseid. Kui tavaliselt keskealisi mehi ohustab kiilaspäisus, siis just Arko on see, kes ennast kiilakaks lõikab ja oma kaunid juuksed nullini maha ajab. Viimati kui juuksuris käisin, siis Mari-Liis naeris, et ma lõikasin Liisa Maria järgi ühtemoodi soengud. Mis, teha kui meil sarnased soengud on aga mina pean oma juukseid heledamaks värvima, kuid lapselapsel on oma looduslik hele toon, mis sündides oli tumedam. Aga vahel tuleb selline unekas peale, sest nii mõnus on kui keegi juustes sasib. Pärast on nii kerge tunne nagu pea ei toetuks kaelale, vaid juuksed hoiavad pead püsti. Mul emana on poistega lihtne, kuid see eest käivad nad tihedamini juuksuris.
Huvitavaid soenguid naistele leiab siit (LINK). 

 

Pimedana juuksuris

Asjaolu, et inimesed aeg-ajalt juuksuri juures käivad, ei pane kedagi imestusest kulmu kergitama. Imelikul kombel saab juuksurisalongi külastamine hoopis teise lähenemisnurga, kui seda teeb nägemispuudega inimene. „Küll sa oled ikka tubli, ise oled pime, aga käid isegi juuksuris,“ on kummaline lause, mida olen elus korduvalt kuulnud. Loomulikult käin ma korrapäraselt juuksuri juures ning sellel pole nägemise puudumisega mitte mingit seost. Võib-olla vaid tõsiasi, et ma ei saa juuksurisalongi kohaleminemisega alati iseseisvalt hakkama ning pimesi omal käel juuste lõikamisega on samuti kehvad lood.

Sõltuvalt juuksurisalongi asukohast lähen sinna nägijast saatjaga või iseseisvalt valge kepi abil teed kombates. Lihtsam on siis, kui inimene leiab n-ö omaenda juuksuri. Minu juuksur tunneb mind ja teab, millist lõikust ja soengut soovin. Samuti jõuavad juuksurisalongi töötajad ajapikku pimeda kliendiga ära harjuda ning peavad teda igati normaalseks, ehkki väikeste eripäradega kliendiks.

Esmakordselt mõnd uut juuksuritöökoda külastades varitseb oht, et juuksur pimedat inimest enda ees nähes veidi jahmub. Teenindaja hääletoonist saab kohe aru, et ta on segaduses. Kuidas lõigata juukseid või teha soengut kliendile, kes ise ei näe, mida tema juustega tehakse? Tegelikult on igati arusaadav, et tema jaoks on olukord hirmuäratav, ja klienti ei saa ju ära ka saata. Kui aga juuksur näeb, et pime inimene suudab talle kätte juhatatud juuksuritoolil kenasti istet võtta ning igati arusaadaval moel selgitada, mida tema juustega teha võiks, siis pinge üldjuhul langeb. Ma pole märganud, et juuksuril juuste lõikamise ajal käed väriseksid nii, et ähvardab oht koos juustega ka kõrvad kärbitud saada. Ka pime klient võib end nüüd vabaks lasta, sest temast on aru saadud ja temasse suhtutakse igati kenasti. Vahel juhtub nii, et juuksur konsulteerib lõikuse ja soengu asjus minu nägijast saatjaga ning jätab mind üldse kõrvaliseks isikuks.

„Mis te arvate, kas ma lõikan tal siit lühemaks?“ uurib lõikaja eemalistuvalt saatjalt. Siinkohal on igati mõistlik viisakalt tähelepanu endale tõmmata ning selgitada, et küsimused ja kõhklused tuleb otse juuksuritoolis istujale suunata. Juuksehooldustoodete lõhn, töötajate ja klientide jutukatked ning minu enda juustega tegelevad juuksuri hoolitsetud käed on pimeda inimese jaoks pildid juuksurisalongi atmosfäärist. Naljakas on teada, et otse minu vastas on tõenäoliselt suur peegel, aga mina ennast sellest ei näe. Kuidagi tobe on midagi nägemata peeglisse vahtida. Seetõttu ma ei oskagi vahel oma silmi kusagile suunata ning panen need lihtsalt kinni. Kogu aeg kinnisilmi istuda näib varsti samuti kentsakavõitu. Seega teen oma mitte midagi nägevad silmad siiski aegajalt lahti ning üritan pilgu otse peeglisse suunata. Huvitav, mida juuksur minust küll mõtleb, käib vahetevahel peast läbi. Tunneb pimedale kaasa või haletseb? Vahel mõtlen juuksuris olles ning nähtamatusse peeglisse vaadates, et ehk ongi hea, et sealt oma peegelpilti näha ei saa. Hallid juuksekarvad ja sobimatu lõikusejoon jäävad nägemata.

Juuksuritoolis istudes on vahel huvitav endale ette kujutada, milline juuksur ise välja näeb. Kas tal endal on ka kena soeng ning kui vana ta olla võiks? Pelgalt hääle järgi on vahel vanuse üle keeruline otsustada. Kääride lõikamise hääled annavad märku, kuidas väljakasvanud juuste varjust kena hoolitsetud lõikusejoon välja tuleb. Helide ja lõhnade järgi on põnev ära arvata, mida juuksur järgmiseks ette võtab. Kui lõikus, värvimine ja soeng viimaks valmis saavad, valdab kogu minu olemust isegi ilma lõpptulemust nägemata uus ja reibas tunne. Hoolitsetud välimus, mida silmaga näevad küll vaid teised ja mida ma ise vaid sisemiselt tajun, lisab enesekindlust ja elutahet. Inimesed käivad aeg-ajalt juuksuris, et kena ja hoolitsetud välja näha ning nägemispuudega inimene ei ole mingi erand.