Lugu algas nii, et Maire Aunaste kuultas Facebookis, et ostab ammu välja antud raamatu "Minu Portugal" ja mul tekkis mõte, et võin talle selle raamatu ära kinkida. Just olime aasta alguses tellinud uued raamaturiiulid ja need on raamatuid ääreni täis. Mõtlesin, et kui mul soovi on, siis saan ise kuulata raamatut ja minu arvates on ikka parem uusi seikluseid kogeda ja kultuurimälestisi vaadata kohapeal. Maire helistas mulle ja ma ürtlesin talle, et me läheme jälle sel aastal autoreisile. Ta imestas, et teekond on nii pikk ja seda autoga reisimist ette võtame. 10 tuhat km. Ma siis muigasin, et ma liiga pime, et ise autot juhtida aga mul mees sõidab. Reisime kahekesi omas tempos ja nii me Euroopat avastame.
Maire tuli meile külla naistepäeva õhtul ja tõi ilusa suure erivärviliste õitega tulbikimbu. Jõime teed meega ja sõime kaneelirulle. Edasi kulges jutt, mille Maire ajakirja "Tervis Pluss" aprillikuu numbrisse meist kirjutas. Triin Maasik tegi ilupilte meist ikka kodulähedases metsas ja lemmikrannas Kakumäel. Aga kui saaks, siis autoga sõidaks küll. Olgugi, et rooli mind ei lasta aga reisimisel Eestis ja väljapoole olen alati valmis. Meditsiin ja abivahendid arenevad, teadus ja tehnika muutuvad kiiresti aga reisimine jääb.
Täname neid, kes juba postiivset tagaisisidet on andnud. Artikkel avaldati elustiil rubriigis ja on alates 09.04.2023 lugemiseks saadaval. Andsime Mairele võimaluse meie lugu jagada. Ta kirjutas suurepärase loo minust ja Arkost. Tagasiside on väga positiivne. Tegelikkuses oleme tavalised inimesed. Lisaks spordile meeldib mulle linetantsu harrastada, ratastega sõita, laste peredega koos olla ja lastelastega aega veeta. Aeg lendab kiiresti ja reisida on mõnus nii Eestis kui välismaal. Täname ka Triinut, kes meist pilte tegi.
Ilusat kevadet ja linnulaule ja põnevaid seikluseid... Juba rändame mööda Eestit ringi. Varsti saab välisreisile. Jagan ka teiega muljeid.
See lugu sai alguse, kui otsisin taga raamatut „Minu Portugal“. Kirjutasin Facebooki, kas keegi tahaks seda mulle müüa. Vastus tuli juba viie minuti pärast. Tiia, kellega ma pole varem sõnagi vahetanud, on nõus mulle raamatu kinkima. Helistan talle ja tänan. „Meil on see raamat läbi töötatud. Oleme Portugalis juba käinud ja sõidame suvel jälle,“ räägib sel hetkel mulle veel tundmatu naine. „Oleme autoga terve Euroopa läbi sõitnud.“ „Eestist Lissaboni ja tagasi on ligi 10 000 kilomeetrit. Kuidas te roolis vastu peate?“ „Mina ei sõidagi, mina sündisin pimedana,“ sõnab Tiia reipalt. „Roolis on mu poolest kehast halvatud mees.“ Ma ei leia vastamiseks ühtegi sõna. Mõni päev hiljem olen Tallinnas, Tiia ja Arko korteri ukse taga.
Edasi loe ajakirjast lk 28.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar