Päikeseline emadepäev

 

Emadepäev on selline tore ja armas.  Hommikul oli Renelt kutse lõunasöögile Nõmme mäe alla. Võtsin ennast kokku ja läksimegi kohale. Noored olid nii kenasti ennast valmis sättinud ja sain neilt kollased tulpid. Pirosmanil  on oma lastemänguväljak ja toit maitses hästi. Kuna mul sai läbi 2 nädalat kestnud vedeldieet, siis sain süüa kartuliputru ja kotlette. Arko ja noored sõid šašlõkki.  Liisa Mariale toodi lastepraad. Praed olid nii suured, et lasime toidu koju kaasa pakkida. Käisime ka Bauhausis ja ostsin endale rõdu peale lilli.
Õhtul tuli Imre pere külla ja tõid mulle roodikimbu.  Tegime ahjulõhekala praadi ja rabarberiõunakooki. Kutsusin noori Kakumäe randa ja kuna Arko loobus välja tulemast,  siis läksime noortega. Ilm oli suurepärane, taevas sinine ja jalutasime rannas. Oli kena emadepäev ja ma rõõmus, et lapsed oma lastega meile jõudsid.

Aprill, naljakuus oli asju

Aprillikuule tagasi vaadates meenub kiire lõpp,  sest suutsin kuu viinased 11 päeva haiguslehel olla ja lisaks seljavalule hoopis Meremeeste haiglasse sattuda. Sellest kirjutasin täpsemalt oma haiglalugude 4 osas. Nüüd kodus olles võtsin aega, et kirjutada täpsemalt. Kuu alguses olid lihavõttepühad ja saime munad värvitud. Peale selle võtsime välja jalgrattad ja tegime esimesed mõnusad kevadised tiirud Kakumäe rattateedel. Me jõudsime kinno vaatama filmi "Seltsimees laps". Jah olid karmid ajad ja iga pere võib mõne isikliku loo rääkida nendest sõjajärgsetest aegadest. Ilusasti filmitud kaadrid loodusest ja taaselustatud ajast, mis kantud just eelkooliealise tüdruku silmadest. Kurb aga kindlasti ajalooliselt vajalik film. Veel mahtus aprilli mitu transporditeenuse nõupidamine ja bussijuhtidele koolitus teemal kuidas käituda psüühilise erivajadusega lapsega, kuidas laps infot ja suhtumist tajub, kuidas parandada koostöö asutuste ja transporditeenuse korraldajate ja osutajate vahel. Sai palju mõeldud, arutatud, see töö jätkub ja muutused on vajalikud. Kuna avanes uus korterite kohandamise taotluste vastuvõtu voor, siis kuulasin uut infot infotunnil. Igasuguseid töid ja eelarve strateegiate kallal nuputamist jagus pikalt. Veel korraldati meile ametis esmaabikoolitus. Lugesin läbi ühe autismitreemalise raamatu ja käisin jälle seljaga taastusravil.  Käisime korra Arko ema juures maal ning otsisin siniliili ja kuulasime linnulaulu. Lumi läinud ja ilmad kevadised. Kuigi tundus, et ilmad on kole tuulised ja jahedad, kuid selline see meie ilm on. Küll see suvi ka tuleb.

Minu lugu. Tagasi kodus ja täpsemalt erimenüüst 4

On 2. mai 2018 ja ma olen elus ja haiglast koju saadetud. Kui sind tabab lihtsalt öeldes soolteinfarkt, siis peale seda sa hindad oma elu teisiti. Olen saanud uue võimaluse edasi elada ja arstid on minu meelest teinud suurepäraselt tööd. Olen tänulik, et sain abi ja olen elus. Rõõmus, et mu ümber on nii palju oma inimesi, Arko, lapsed oma peredega, õed, Arko ema, sõbrannad ja veel sõpru, töökaaslased jne.  Eks neid ehmatas see haiglauudis samuti, sest tegelikult ma üsna toimekas, liigun palju,  rõõmsameelne ja korralike eluviisidega. Dr Liivakult sain soovitused, et süüa 4-5 korda päevas, alguses vedelat toitu ja mitte kuumalt. Mõnda aega peaksin vältima tooreid puu- ja juurviljasuppi ning gaseeritud jooke. Ja minu peake mõtleb, et vinegreti ei saagi, õunad pole lubatud. Pisar tuli silma, sest mulle maitsevad toorsalatid.  Aga äkki varsti ikka saab. Grillihooaeg ju.
Nii, et programm suveks saledaks. Loomult hea huumorisoinega ja leian võimaluse halva asja juures head nägu teha. Aga nüüd pean õppima uuesti sööma. Tulin juba haiglas mõttele, et kui haiglat toitlustus AS Eesti Eine, siis peaksid olema need menüüd ka kodulehelt leitavad. Otsisin ja leidsin erimenüüde alt faili, milles on detailselt 2 nädala vedela dieedi menüü. Täpselt see mida vaja. Salvestasin telefoni ja rääkisin sellest ka Arkole, sest tema mind hooldab ja süüa mille valmistab. Arko vaatas ja imestas, sest kui tundub, et sellise toiduga võib nälga jääda, siis tegelikkuses pole ma suuteline selliseid koguseid ära sööma. Koht saab täis, ainult enne iga söögikorda soolikad korisevad. Kuna menüü on ees, siis pole muret, et mida süüa teha. Arko teeb mis kirjas, vahel muudame mõnda sööki ja asendama nii, et mitmel päeval sõi kanapuljongit munaga. Aga miks? Sest see oli nii hea. Arko ka proovib mõnda püreesuppi aga tema võtab ikka liha, sinki või vorsti juurde. Mina võtan juurde tablette ja joon puhast Värska vett. Eks nüüd kahe nädala jooksul saan soolikad tööle ja siis lähen jälle üle tavalise toidu peale. Kodus olles avastasin,  et narkoos on muutnud mu silmades väikeseid veresooni ja need on otstest vist lõhkenud. Samas silmad ei valuta aga ega eriti raamatuid lugeda ei taha. Arko tõi apteegist silmatilkasid aga sellest pean vist perearstile rääkima. Aga hea on see, et kehakaal langeb kolinal. 7 päevaga -3 kg. Rannavorm saabub aga jalgrattaga veel sõita ei saa. Taastun. Jätkub..