Aprill, naljakuus oli asju

Aprillikuule tagasi vaadates meenub kiire lõpp,  sest suutsin kuu viinased 11 päeva haiguslehel olla ja lisaks seljavalule hoopis Meremeeste haiglasse sattuda. Sellest kirjutasin täpsemalt oma haiglalugude 4 osas. Nüüd kodus olles võtsin aega, et kirjutada täpsemalt. Kuu alguses olid lihavõttepühad ja saime munad värvitud. Peale selle võtsime välja jalgrattad ja tegime esimesed mõnusad kevadised tiirud Kakumäe rattateedel. Me jõudsime kinno vaatama filmi "Seltsimees laps". Jah olid karmid ajad ja iga pere võib mõne isikliku loo rääkida nendest sõjajärgsetest aegadest. Ilusasti filmitud kaadrid loodusest ja taaselustatud ajast, mis kantud just eelkooliealise tüdruku silmadest. Kurb aga kindlasti ajalooliselt vajalik film. Veel mahtus aprilli mitu transporditeenuse nõupidamine ja bussijuhtidele koolitus teemal kuidas käituda psüühilise erivajadusega lapsega, kuidas laps infot ja suhtumist tajub, kuidas parandada koostöö asutuste ja transporditeenuse korraldajate ja osutajate vahel. Sai palju mõeldud, arutatud, see töö jätkub ja muutused on vajalikud. Kuna avanes uus korterite kohandamise taotluste vastuvõtu voor, siis kuulasin uut infot infotunnil. Igasuguseid töid ja eelarve strateegiate kallal nuputamist jagus pikalt. Veel korraldati meile ametis esmaabikoolitus. Lugesin läbi ühe autismitreemalise raamatu ja käisin jälle seljaga taastusravil.  Käisime korra Arko ema juures maal ning otsisin siniliili ja kuulasime linnulaulu. Lumi läinud ja ilmad kevadised. Kuigi tundus, et ilmad on kole tuulised ja jahedad, kuid selline see meie ilm on. Küll see suvi ka tuleb.