Minu reisiblogi. Türgi 5. Vaatamisväärsused ja seiklused jätkuvad. Rannapidu, tants ja kojusõit.

Lahkusime laevalt ja läksime oma bussi otsima, kuid seda valget ja suurt bussi ei olnud. Olid väikesed akendeta saffaribussid. Läksime siis bussi juurde ja lasime Andresel seletada, et meie bussi ei ole. Selgus, et see buss on juba ammu lahkunud ja meil on võimalus sõita nendega kaasa ja osaleda nende reisil või lasta endile takso järgi tellida. Valisime esimese variandi ja sõitsime Hollandi (või ole see Belgia) reisiseltskonnaga. Esimene peatus tehti vanas kindlusevaremetes. Seal olid vaid ammustest aegadest varisenud hooned, kuid siiski oli tunda selle ehitise suurusest ja hiilgusest. Leidisin seal turnides südamekujulise kivi. Ilus oli. Järgnes sõit mägedes ja järgnev peatus oli mägikülas Agoras, kus oli uusi ja vanu hooneid, kohalikus kohvikus ostsime värskelt pressitud granaatõuna mahla ja jalutasime niisama. 

Edasi sõitisme jõe äärde, kus vaatasime koske. Sealt järgnes mossee külastus. See oli üsna hotelli läheduses. Targad on öelnud, et kui ei tea kuidas olla või käituda, siis tee nii nagu teised. Jalanõud jätsime ukse taha ja lasime jalataldadel sulanduda kohevasse vaipa. Tegemist oli päris kaasaegse palvelaga, maja ees oli jalgade pesemiseks pingid ja veekraanid. 

Tuul muutis õhtul õhu jahedaks aga õnneks olid meil riided kaasas. Planeeritud lühikese reisi asemel jõudsime kohale õhtusöögi ajaks. Vaatamata seiklustele olime rahul, sest olime saanud mitmeid elamusi ja näinud oluliselt rohkem kui rohelist kanjonit. Giidile andsime tippi ja tänasime viisakalt. Minu arvates tasu ikka selliseid ekskursioone võtta,et rohkem näha ja eks sekeldused võivadki tekkida. Aga kogemused millised. Jä rgnevatesse päevadesse jagus tantsu, rannapidu koos meie tüdrukute kontserdiga, mille kohta on pildid FB linetantsu grupist. 

Nädalane lõunamaa puhkus Türgis sai kiiresti otsa ja kojusõit tundus päris pikk. Oktoobris läheme jälle. Siis jälle uued ja vanad tantsud, sõbrad, sihtkohad ja uus hotell on selline iludus - nimega Kamelya World Selın Hotel Antalya/Sıde. Vaata pilte (siit)

Minu reisiblogi: Türgi 4. Vaatamisväärsused. Roheline kanjon

Uskumatu kuidas aeg nii kiiresti lendab, sest Türgi reisist on möödunud juba pea poolaastat. Agatunne on nagu oleksime alles seal reisil käinud. Tahaks juba tagasi ja nii me juba uut reisiraha kogume ja oktoobri lõpus läheme koos uuesti. Olen vahepeal uurinud ka Türgi reisi vaatamisväärsusi ja lugenud teiste reisipostitusi. 

Nüüd siis üritan meenutada seda kuidas me hotelli vastas reisiletist ekskursiooni broneerimisime, mis maksis 30 eurot. Järgmise päeva hommikul olime platsis ja läksime kolmekesi (lisaks minule ka Ulrika ja Andres) bussireisile, mille sihtkohaks oli green kanjon. 
Vaatasin, et otsing näitab järgmiseid vaatamisväärsuseid.  
Alanya piirkonnast tehtavatele ekskursioonidele:
1) Green Canyon
2) rafting
3) Pamukkale
4) türgi saun
5) laevareis mööda rannikut
Kommentaar rohelise kanjoni kohta on internetist järgmine: Rohelises kanjonis on planeeritud terve päev. Hommikul bussiga sinna. Päev otsa sõidetakse paadiga (nn jõelaev) mööda kanjonit ringi. Loodusvaated on ilusad, kõrged kaljuseinad langevad otse rohelisse vette, sügavust paadi all on ca 200m. tehakse paar ujumispeatust, aga see on ülepea vees (randa kui sellist pole), need kes vähe ujuda oskavad, pakutakse päästeveste. Lõuna on kanjoni kaldal restos buffet-laud (salatid, magustoit). eelnevalt pidime meie ära otsustama kas lõunaks sööme kala või liha. reisijuht andis need andmed restole.

Läksime hotelli eest bussi peale ja see sõitis tund aega ja korjas erinevatest hotellidest reisihuvilisi peale. Siis küsiti meilt söögisoovid ja peale seda lahkus giid bussist. Selline ekskursioonijuht siis. Nii me jõudsime mägedesse, kus peatusime jõe kaldal, tegime pilte sillalt ja reis jätkus kanjoni juurde. Jõudsime sinna ja läksime paadile 1 nagu meile öeldi, Kohal oli seal mitu jõelaeva ja nii me tõenäoliselt valsse veesõidukisse sattusime. Aga meie rõõmuks oli ilm päikeseline ja vaated kaunid, roheline vesi ja mäed selle ümber. Sõitsime ja nautisime seda ilu, tegime pilte, vahepeal tuli meie juurde fotograaf, kes meist pilte tegi. Jõudsime ühele vaheplatvormile ja anti aega ujumiseks. Vesi pidi olema 13 kraadi juures. Proovisime selle vee ära. Kuigi tavaliselt maa tundmatus kohas vette ei hüppa. Siis asus laev teele meie söögikohta. Läksime laevalt teisiel laevale ja sealt mööda treppe üles restorani. Seal selgus, et oleme vales kohas. Mina sain salatit ja kana ja jooke aga teised jäid oma kalapraest ilma. Mis siis ikka teha. Lõunapaus tehtud, siis läksime edasi meie reisile jasee kanjon oli nii kena oma ürgses ilus. Oskab loodus ikka ilu teha ja kohapeal osatakse seda säilitada.  Jõelaev sõitis pikalt kaljude vahel ja siis pööras ümber ning varsti oli meie kanjonituur lõppenud. 

Õigusapteek Haaberstis annab tasuta õigusnõu

Selline Raepressi uudis abivajajatele, et kui vaja siis pöörduge.

Raepress
30. märts 2016

Õigusapteek Haaberstis annab tasuta õigusnõu
Neljapäeval, 31. märtsil annab Eesti Juristide Liidu Õigusapteek Haabersti Vaba Aja Keskuses (Ehitajate tee 109A/2) tasuta õigusnõu kõigile huvitatutele.
Kell 10-14 on oodatud kõik, kes soovivad saada tasuta õigusabi perekonnaõiguse, elatisrahade nõuete, pärimisõiguse, notaritoimingute, töölepingu seaduse, töövaidluste lahendamise, korteriühistute problemaatika (kaebused KÜ tegevuse peale), täitemenetluse rakendamise, väärteomenetluse ja MUPO vaidluste, tarbijakaitse probleemide ja vaidluste, maksuõiguse, kohtusse pöördumise, kohalike omavalitsuse ja riigiasutusega suhtlemise ja dokumentide vormistamise ning lepingu- ja võlaõiguse alal. Õigusabi antakse eesti ja vene keeles. Nõustamine toimub elavas järjekorras. Tasuta õigusabi annavad 12 vähemalt magistrikraadiga, viieaastase õigusnõustaja staažiga õigusnõustajat.
Täiendavat informatsiooni Õigusapteegi korralduse, nõustajate spetsialiteedi ja võimaluste kohta saab Eesti Juristide Liidu kodulehelt aadressil www.juristideliit.ee, tel 631 3002 või EJL Facebookis.

Artikkel laste kasvatamisel piiride seadmisest

Selline asjalik ja vajalik artikkel eriti noortele lapsevanematele, kes oma lapsi alles tundma õpivad. Kasvatamine on töö ja lapsed tõepoolest vajavad piire, reegleid ja kasvatamist. Ainuüksi kasvamisest ja laste erilisusest võib väheseks jääda. Kui lapsele asju seletada ja rääkida temaga, siis on ka lapsel elu lihtsam. Eks neid piiride kompamisi ja jonnimist ning paha tuju tuleb ikka ette igas peres ja see käibki koos kasvamise juurde. Kuigi artikkel ise on ilmunud juba mitu aastat tagasi, siis on see huvitav lugeda. Artikli link on siin (LINK) .

Miks me laseme lastel endale pähe istuda?

Kas olete märganud, et üha rohkem lapsi käitub järjest häbematumalt ja agressiivsemalt? Ei, nad ei ole erilised. Nad on väga tõsine probleem.

Abielupaaril on kolme-aastane poeg, kes keeldub oma voodis magamast. Ta magab isa ja ema voodis nonde vahel, kusjuures ta ei luba isal sõrmeotsagagi ema puutuda – ja seda mitte üksnes voodis, vaid ka muul ajal. Kui isa poja reegli vastu eksib, saab ta lapselt jalaga. Poeg nimelt arvab, et ema peab kuuluma ainult talle.

See, et lapsed magavad ühes voodis vanematega, on muutunud hästi tavaliseks, väidab Kadri Järv-Mändoja, koolipsühholoog ja pereterapeut. Kuid palju olulisem on siin see, millest niisugused näited räägivad. Räägivad nimelt sellest, et lapsed, pugedes vanemate vahele, hakkavad ise pereelus piire dikteerima, nendib Järv-Mändoja, aasta ja kolme kuuse lapse ema.

Piirideta ja reegliteta kasvatus on aga viinud selleni, et lapsed ei ole võimelised oma käitumist kontrollima, sest neil puudub selleks vajalik psüühiline küpsus, nendib äsja ilmunud raamatu «Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?» autor meditsiinidoktor Michael Winterhoff, psühhiaater ja psühhoterapeut.

See ehmatav ja hoiatav raamat näitab, kuidas laste rahutu ja tujukas, allumatu ja koguni agressiivne loomus pole mingi ajastu eripära, nagu paljud ekslikult usuvad, vaid väära kasvatuse tagajärg. Teisalt näitab raamat, milliste kohutavate tagajärgedeni see viib, kui vanemad piire ja reegleid ei kehtesta, vaid lasevad lastel endale sõna otseses mõttes pähe istuda.

Kadri Järv-Mändoja aitab selgitada, miks kasvavad lastest türannid ja despoodid.
Kas olete samuti märganud, et lapsed on nüüdisajal allumatumad, häbematumad ja agressiivsemad kui varem?

Olen üheksa aastat koolis töötanud ja mu kogemus ütleb, et lapsi, kes ei taju piire, kes ei kuula ja on lugupidamatud, tuleb juurde küll.

Üks põhjus on võib-olla see, et eri põlvkonnad ei ela enam koos, nii et vanavanemad aitaksid, õpetaksid ja oleksid eeskujuks. Teine põhjus on vast see, et inimestel ei ole enam kogukonnakuuluvust, nagu varem oli kas või kirikuskäimine, mis aitas leida endas hingerahu.

Nüüd on elutempo kiirem ja see muudab ka suhted pealiskaudsemaks. Tean peresid, kus isa ja ema suhtlevad oma lapsega MSNis, kuigi elavad ühes korteris. Nii saab küll jutud
aetud, aga peaks rääkima ka silmast silma, et osata kuulata ja tähele panna, mis lapse elus toimub.

Kui palju teid üllatab, et probleemsed lapsed on pärit heal järjel ja haritud peredest?

See, kuidas perekond paistab väljastpoolt, on üks asi, teine asi on see, kuidas pere tegelikult toimib.

Enne hinnangute andmist ja diagnooside panekut tuleb põhjalikult süveneda peres toimuvasse, sest lapse emotsionaalsed või käitumisprobleemid on märk, et peresüsteemis on midagi paigast ära.

Põhiküsimus on vanemale see, kes on peres kõige tähtsam. Tihtilugu vastavad vanemad, et laps on kõige tähtsam. Tegelikult on kõige tähtsam vanem ise, seejärel tuleb paarisuhe ja alles siis laps. Paraku elavad paljud vanemad lapse jaoks või lapse nimel, sest muud suhted ei ole nii rahuldust pakkuvad. Ja see on ohtlik.

Miks?

Lapsel on väga raske, kui ta pannakse näiteks elukaaslase rolli ja räägitakse temaga täiskasvanute teemadel. Laps võtab vastutuse vanema heaolu eest, mis tekitab temas pinget.

Raamatu autor väidab, et lapsed vajavad ilmtingimata täiskasvanute juhtimist, sest iseseisvalt ei ole nad võimelised oma käitumist ja teguviise kontrollima, kuna neil puudub selleks psüühiline küpsus. Olete päri?

Jah. Lapsed vajavad turvatundeks piire ja neid kehtestavad täiskasvanud.

Millest see tuleb, et lapsele piiride kehtestamise asemel annavad vanemad talle liiga palju õigusi ja vabadusi?

On väga erinevaid p]hjusi. Mõned vanemad  arvavad vahel, et kui laps jonnib, siis see on tema kange tahtejõud ja ilma selleta jääd elu hammasrataste vahele. Tegelikult on liiga suuri õigusi andes efekt vastupidine: kui laps jõuab teismeikka, siis ei oska ta teistega ja ühiskonna normidega arvestada. Ta võib töös edukas olla, kuid pole õnnelik isiklikes suhetes.

Pole saladus, et paljud vanemad õigustavad oma lapse hälbelist käitumist tema erilisusega. On see usutav seletus?

Vahel ütleb vanem, et tal on omapärane laps, kellega kool peab arvestama. On suur töö vanemale selgeks teha, et lapsel on küll eripära, aga heaks arenguks peavad ka vanemad panustama.

Raamatu autor peab hädade peapõhjuseks moodsa kasvatuse rajamist partnerlussuhetele nii peres, lasteaias kui ka koolis. Kuidas selle tagajärgi ära tunda?

Partnerlussuhe tähendab, et me oleme kõik võrdsed, ja see on lapse jaoks keeruline. Ta ei tea, kuidas peaks olema ja mida tegema. Perekond ei saa just sel põhjusel tugineda demokraatia põhimõtetele.

Partnerlussuhtega on liiale mindud, kui laps hakkab dikteerima, kuidas asjad käivad, ja vanemad tunduvad lapsele kui tühi koht. Püüdlused reegleid kehtestada jooksevad luhta, sest seda tehes muutub suhe veelgi konfliktsemaks.

Milles näiteks väljendub partnerlus koolis või lasteaias?

Kui kaob õpetaja autoriteet ja suhted lapsega lähevad ainult sõbra tasandile. Laps vajab ikkagi täiskasvanut, kellele alt üles vaadata. Muidu on õpetajatel väga raske piire kehtestada. Õpetaja ei saa olla lihtsalt sõber. Ta peab olema juht.

Kas just lasteaias ja koolis tulevadki hälbed, mida peres võidakse armsaks eripäraks pidada, kõige paremini esile?

Kodus piirideta harjunud laps on lastekollektiivis probleemne, sest äkki hakatakse talt nõudma teiste järele ootamist, teiste vajadustega arvestamist ja aitamist, ja ta pole sellega harjunud. Vastureaktsiooniks hakkab laps nõudma hoopis tähelepanu, ja seda halvasti käitudes.

Kas pole paradoksaalne, et emad ja isad, kes enda arvates teevad heateo, kui nad last ei piira, saavutavad selle, et laps istub neile hoopis pähe?

Need vanemad suruvad oma vajadusi alla. Nad ütlevad, et laste käitumine ei ole neile probleem. Samas näen, kuidas nad energiast tühjaks jooksevad ja nii võetakse tihti appi füüsiline või emotsionaalne vägivald, sest see tundub aitavat.

Nüüdisajal on levinud arvamus, et kasvatades ei saavuta tulemusi piire seades, vaid hoopis lastele kõike kannatlikult ja heaga seletades. Mida sellest arvate?

Mis asi on seletamine? See ei ole moraalilugemine ja näägutamine, et «mitte kunagi sa ei saa oma asju tehtud!» jne. Seletamine on põhjuste-tagajärgede selgitamine, arvestades lapse ealiste iseärasustega. Väikelaps ei saa pikast jutust aru.

Talle tuleb öelda konkreetselt: «Mul on valus, kui sa mind lööd! Mul on piinlik, kui sa minu riideid kisud!» Piirid tuleb paika panna. Aeg on seletamiseks ja asjade arutamiseks küps siis, kui laps oskab vanemale vastata ja tema arvamust saab kuulata.

Paljud piirideta ning partnerluse põhimõttel kasvanud lapsed muutuvad vanemate vastu kurjaks ja vägivaldseks. Miks?

Üks põhjus on see, et laps on piiride puudumise tõttu muutunud ebakindlaks. Maailm on talle ebaturvaline. Ta ei tea, mida ta võib ja mida mitte, ning hakkab arvama, et võibki kõike.

Teismelised ütlevad ka, et kui piire ei ole, tekib tühi tunne, sest nad tunnevad, et neid ei armastata. Laps tõlgendab piiride puudumist armastuse puudumisena, ja see on valus. Valu teeb samuti vihaseks.

Kujutan ette, et enamik vanemaid mõtleb risti vastupidi!
Olen noortega rääkides saanud sellise pildi, et alguses on tore, kui saab teha kõike, mida soovitakse. Kirutakse vanemaid, kes panevad piire. Ja kadestatakse neid sõpru, kelle vanemad lubavad igal pool käia. Aga ühel hetkel saabub tühi ja kurb tunne.

On see ravitav?

Psühholoogilt oodatakse retsepti, mis hoobilt parandaks kõik vead. Nagu autoremonditöökojas, et toon auto – parandage ära! Aga suhted on keerulisemad: tuleb uurida, mis peres toimub, mis on probleemi algpõhjus. Alles siis saab sekkuda. See on pikaajaline protsess ja eeldab koostööd vanematega.

Kas see, kui vanemad peavad lapse tujukust ja häbematust tema tahtejõulisuse, algatusvõime ja iseseisvuse väljenduseks, pole mitte alateadlik enesepettus?

Võib küll olla, sest vanemal on väga raske tunnistada, et midagi on viltu läinud. See on vanema õudusunenägu, kui teda tabab süüdistus, et ta ei oska oma last kasvatada. See tähendab talle läbikukkumist, sest vanem ju armastab oma last, ta ei taha talle halba.
Raamatu autor ütleb karmilt, et psüühilise hälbega lastest saavad nürimeelsed, miimikata ja tühja pilguga inimesed. Ega ta liialda?

See on reaalne tagajärg, kui laps ei mõista piire, ei saa aru, kuidas ühiskonnas asjad käivad, ei saa aru teise inimese vajadustest ega oska neid arvestada. Kui ta ei oska ka endast aru saada, siis saamegi destruktiivse tühja pilguga noore inimese, kes ütleb õpetajale halvasti, sest talle ei ole see midagi imelikku – ta ütleb kodus vanematele samamoodi.

Raamatu autor hoiatab, et kui muudkui arutada, kuidas laste elu paremaks ja kergemaks muuta, siis selle tagajärjel muutuvad nad esiteks türanniks, teiseks ei omanda õpi- ega töösuutlikkust ning kolmandaks hakkavad ülejäänud neisse halvasti suhtuma. Kõlab see usutavalt?

Veel kord – laps vajab piire, et end hästi tunda ning elus õnnelik olla. Vanem peab arvestama nii lapse selle kui ka teiste vajadustega.

Ehk lapsele liiga palju vabadusi andes hävitame ta kui ühiskonnale kasuliku ja normaalse kodaniku?

Jah, täpselt. Selline laps saab täiskasvanuna olema õnnetu. Sest ta ei saa olla töös edukas, kui vanemad pole õpetanud teda ennast kokku võtma, tahet pingutama, süvenema. Siis on tal tulevikus raske.

Mis oleks lahendus?

Mõned põhitõed, kuidas vältida lapse kasvamist
türanniks
•    Vanema vajadused on sama olulised kui lapse vajadused. Kui vanem on rahulolev, siis on õnnelik ka laps.
•    Laps vajab piire, vanema kohustus on need seada.
•    Kehtestamisel tuleb olla konkreetne ja järjekindel. Abiks on mina-sõnum. Näiteks: «Kui sa koridoris karjud, on mul piinlik», «Kui sa mind lööd, on mul valus».
•    Tark vanem otsib infot ja abi. Tasub lugeda Jan-Uwe Rogge raamatut «Lapsed vajavad piire, vanemad seavad piire», küsida nõu perekeskusest Sina ja Mina (www.sinamina.ee).
•    Laps, kellega arvestatakse, oskab arvestada ka teistega.
Allikas: Kadri Järv-Mändoja

Hea teada: Juhiloa taotlemine muutub lihtsamaks

E-teenused arenevad ja selline hea uudis dokumentide vahetamisele ja taotlejatele.

Juhiloa taotlemine muutub lihtsamaks

Maiken Mägi, reporter
Kui siiani tuli juhiluba või muud liiklusregistri andmete alusel väljastatavat dokumenti taotledes teha pilt teenindussaali fotoboksis või võtta kaasa sobiv paberfoto, siis edaspidi saab maanteeamet kasutada dokumentide andmekogu fotot ja allkirjakujutist.
Kui taotlejal on kehtiv ID-kaart olemas, siis uut fotot juhiloa saamiseks tegema ei pea ning dokumendi taotluse saab edaspidi esitada elektrooniliselt, teatas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Uus kord võimaldab kokku hoida nii taotleja aega kui ka riigi kulusid. «Oleme juba mõnda aega tegelenud nullbürokraatia projektiga, millega vähendame bürokraatiat ja aruandluse hulka ettevõtetele. Sama põhimõtet püüame järgida ka tavakodanikega suheldes - ka siin peaks olema nii, et dokumendi jaoks ei peaks uuesti samu andmeid esitama, kui need pole muutunud,» sõnas majandus- ja taristuminister Kristen Michal.
Seega kui ühes riigiasutuse andmebaasis on olemas ajakohane dokumendifoto ja allkirjajäljend, siis saab teine riigiasutus seda fotot ja jäljendit dokumendi väljastamisel kasutada. Michali poolt täna allkirjastatud määruse alusel võib maanteeameti väljastatavatele dokumentidele kanda liiklusregistris või isikut tõendavate dokumentide andmekogus oleva elektroonilise foto ja allkirja või foto, mis vastab dokumendile kantava foto nõuetele. Dokumendi taotleja saab valida, millist võimalust ta foto esitamiseks eelistab.
Edaspidi ei tehta enam fotosid maanteeameti fotoboksides, vaid dokumentide vormistamisel kasutatakse liiklusregistris või isikut tõendavate dokumentide andmebaasis olevat fotot ja allkirja. 2014. aastast oli selles andmekogus olemasoleva foto kasutamine taotleja nõusolekul küll võimalik, kuid allkiri tuli siiski anda klienditeenindaja juures.
«Muidugi võib soovija teha iga dokumendi jaoks ka värskema foto, aga üldist kohustust selleks enam pole ja juhiloa taotlemine teenindussaalis võtab seega vähem aega. Ühtlasi saab taotluse esitada ka elektrooniliselt ilma teenindusbüroosse minemata,» lisas Michal. 2015. aasta lõpu seisuga oli maanteeamet väljastanud 609 219 kehtivat juhiluba.