Meie reisiblogi: Egiptuse seiklused 1

Olen juba ammu soovinud

kirjutada meie eelmise perereisi muljed. Egiptuse reis toimus 8.11.-15.11.2018. Sellest juba 6 kuud möödas aga aeg lendab kiiresti ning endiselt on üht ja teist veel eredalt meeles.
Reisi sai pikalt planeeritud ja sõbranna Ulrika planeeris läbi reisikorraldaja. Meile oli see juba 3s Egiptuse reis. Eelmised reidid olime olnud kolmekesi aga nüüd otsustasime minna neljakesi, st koos Arkoga. Tähendas see invatoa vajadust ning hotelli leidmist sellisesse randa, kus ka Arko vette saaks. Mina ja Andres oleme teada veeloomad, samas Ulrika on meil selline tagasihoidlik sulistaja.
Otsisime sellist hotelli, kus saaksime linna ja reisile ning lootsime reisikorraldaja abile. Reis sai alguse Tallinna Lennujaamast, kus kogunesime ning Arkoga sai nalja juba lennujaama turvakontrollis, sest rahakott, tahvelarvuti jne vidinad oli kõik vaja kastidesse laduda. Seda ka sai hiljem tehtud. Aega oli mõidtlikult ning kuni lennukini sai Arko oma ratastooliga. Mina olin tema saatja. Meile tuli järgi ratastooliga inimeste vroks kogandatud buss, mis viis meid lennukini. Seal ootas meid selline suur  tüstuk, kuhu mahtus vist kuni 8 ratastooli või u 20 inimest sisse. Ootasime kuni meeskond käis ratastoolibussiga kaldteed toomas. Sellegipoolest oli teenindus viisakas. Arko istus ümber sellele kitsale raamile ja  ta toodi 2 inimese abil lennukisse. Peagi oli lennuk rahvast täis. Minu kõrval olev koht jäi tühjaks ja nii me ootasime. Tund aega, siis selgua, et Hurghada lennuväöli on üle koormatud ja lennukile ei anta maandumisluba. Aga pea mitut tundi lendamist, täpsemalt 6 tundi, maandusime õnnelikult ja kui reisijad olid väljunud, siis  tuldi Arkile järgi. Lennukist väljudes, sai ta oma tooli istuda aga kohalik abiline ei tulnud meie tee pealt eest vaid nõudis 1 dollarit tippi. Sõitis ratastooliraamiga nagu tõukerattaga ees ja ootas käsi pikalt ees. Nagu sai raha, nii kadunud oli. Ostsime viisa ja reisikorraldaja õpetas, et invad kõige ees ja kuskil ootama ei pea. Viisa ostisis ta meile ära ja turvakontrollist saime läbi. Arko sai kohalikku elu näha invawcs, kus koristaja oli kellegi mustad dressipüksid kraanikausi  äärele jätnud. Kuna reisibüroo bussid olid kõrged, siis oli vaja küsida järgi, saamaks tead, et takso hotellini saame ise otsida. Riskisime. Saime v
taksojuhiga kaubale, et hotelli viib ta meid 30 euro eest. Nii kui autosse saime, nii hakkas pihta... et lennujaama maks o  2 x 5 eurot. Ja see autojuht süitis mingi 140 km, käis tankimas. Kui hotelli juurde jõudsime, maksis Arko arve aga taksojuht veel tingis temaga. Nõudis 6 eurot laste jaoks, sest muidu välja ei lasknud. Sellist  sõidustiili kartis usegj Arko. Võtsime rarastooli, kohvri ja kotid, registreerisime hotelli sisse ja läksime tuba otsima. Teekond toani oli pikk aga tuba oli korralik, basseini vaatega ja ligipääsetav. Nüüd siis slgas puhkus Aafrikas. Pilte lisan veel hiljem.

Looduses ja jälle ratastel

Aprillis alustasime 13. kuupäeval

ratta hooaega. Mõnus on sõita ja soovime sel aastal rohkem kilomeetreid läbida, kui eelmisel hooajal. Tõime koju uue mahlapressi ja nüüd teeme värsket mahla küll aplsinidest, õunast, sidrunist, porgandist ja isegi sellerist, kuigi see viimane mulle eriti ei maitsenud aga Arkole sobib. Käisime ka maal ja jalutasime metsas, kuhu Arko pole 31 aastat sattunud aga nüüd elektrilise ratastooliga on see võimalik.
Nooremal pojal täitus ka järgmine aastaring. Kinkisime talle kaasaskantava kõlari ja kuulasime lemmiklaule. Mari-Liis ja Liisa Maria meisterdasid koogi, mis maitses hästi.  Lugesin ka mitu raamatut läbi ja alustasin kolmandat raamatut. Lumi läinud ja lilled õitsevad.
Veel tuli meile uus diivan kiisutuppa ja elutuppa kapp, mille Imre kokku pani ja Rrne m
Sõbrannadega käisime kohvikus ja  jalutasime Kadriorus. Mune värvisime kah ja kuna päevad pikemad, siis saab ikka rattaga sõitma minna ka peale pikka ja väsitavat tööpäeva. Mõnus on veereda. Arko on pähe võtnud uut autot vaatamas käia ja vana auto maha müüa. Tegelikult on see 5aasta vanune Toyota Avensis päris uus auto.