Märkmeid märtsikuust

Märtsikuu on pikk aga sel aastal möödus see kuidagi eriti kiiresti. Sirvisin siis pilte ja vaatasin oma tegutsemisi. Sai Liisa Mariaga kelgutamas käidud. Ma varem ei teadnudki, et Keila terviseradadel nii suur ja tore suusamägi on, mida lisaks suurtele suusatajatele ka väikesed kelgutajad saavad kasutada. Püüdsin mina Liisa Maria kelku ja kukkusin hoo pealt pikali. Nii põrutasin oma selga ja lonkasin mitu päeva ja meie pere tore perearst vahetas ravimi välja ja saatis röntgenisse ja kui vastuse teada sian, siis andis saatekirja taastusravisse. Käisin Haabersti tervisekeskuses 6 korda impulssravil ja see mõjus hästi. Nüüd saan liikuda ja ujuda ja tantsida aga muret teeb see selg ja parem puusavalu siiani. Naljaks oli kuulda kui perearst küsis, et kas veel mingeid muresid aga ei olnud midagi uut häda kallal. Samas teised siin on olnud kõrges palavikus ja kurguvalus ja nohus aga minust on see õnneks mööda kihutanud.  Hea seegi, sest tööl on olnud probleemid ja mitmeid tunde on saanud istuda ja lahendusi arutada. Aga sain osaleda üleilmsel sotsiaaltöötajate päeval, kus tunnustati parimaid. Meie ameti töötaja Marina sai aasta sotsiaaltöötaja tiitli. Igati õige valik, sest ka Türil peetud sõnavõttudest jäi kõlama, et sotsiaaltöö on selline töö, mille tegemist eriti ei märgata aga siis kui on mingi suurem probleem, siis räägitakse kõva häälega ja ajakirjanduses, et miks ei tehta... Kaheotsaga asi, sest sotsiaaltöötaja tegeleb erinevate inimestega, olgu siis lastega pered, eakad, puuetega inimesed, töötud, lasterikkad pered või toimetulekuraskustes inimesed. Alati on kaks otsa, üks on kliendid ja teine inimesed, kes nende heaks töötavad.
Märtsis oli tunda täitsa krõbetat talveilma ja lumi kattis maad. Käisime Arkoga jalutamas. Maale jõudsime ja Rakverre ja Jõgevamaal tegin kepikõndi ja Tilgu sadamas nautisime kive, merevärve, pilvi ja kõrkjaid.
Märtsis on ka minu vanema poja sünnipäev. Imre sai 29.märtsil juba 26. Suur mees ja tore isa oma pojale. Pidu. Rõõmustame kõik meie laste ja lastelaste üle. Noorus polegi hukkas, vaid käib sõimes, ülikoolis ja tööl. Palju ollakse ka õues ja meilegi jõuavad lapsed külla. Sõbrannadega käisime väljas ja kinno jõudsime.