Piiride seadmisest ja ületamisest

Huvitav ja mõtlema panev artikkel Tõnu Lehtsaarelt piiritundetuse kattevarjus.
Soovitan lugeda, pikk ta on aga huvitav arutelu siiski. Eks laste kasvatamiselgi seame piire ja mmuudame neid vastavalt lapse eale ja toimetulekule. Tähtsal kohal on siiski suhtlemine, läbisaamine ja usaldus.

...Psühholoog Tõnu Lehtsaar kirjutab, et piiri ületamine loob uued piirid. Seda pole, et mingeid piire pole. Aga meeles tuleb pidada, et me vastutame enda loodud piiride eest. Oleme kuulnud väljendit, et see inimene või see tegu läks üle piiri. Üheks hiljutiseks näiteks on ka meie ajakirjanduses kajastatud sündmus, kui ajakirjas Vogue esitleti tumedaks võõbatud valgenahalist modelli. Asjatundjate arvates oli see üle piiri minek.

Kaasaeg toob arvukalt piiride ületamise näiteid, olgu see siis Eesti lipp näitleja pärakus või Anu Saagimi labrakas Püha Vaimu kirikus. Olen püüdnud piiri ületamise kogemust tõlkida enda jaoks psühholoogia keelde, et aru saada sellest, mis on piir, mida tähendab piiri ületamine ja mis on piiri ületamise tulemus.

Psühholoogias on üheks piiri mõistega tihedalt seotud kategooriaks normi mõiste.

Norm tähendab grupi poolt oma liikmetele kehtestatud reeglistikku. Selleks, et kooslus toimiks, peavad kehtima ühiselt tunnustatud normid. Kui norme pole, kooslus laguneb. See puudutab nii perekonda, töökollektiivi kui ka ühiskonda tervikuna.

Loe edasi siit:
http://www.postimees.ee/?id=182068

Arsti ja patsiendi vaheline suhtlus

Lugesin eile Anneli Rõigase artiklit"Vahet polnud, mis teie pojal viga on - nagunii sureb ära!"
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/vahet-pole-mis-teie-pojal-viga-on--nagunii-sureb-ara.d?id=26641203

Tunded on vastuolulised, ühelt poolt saan aru kriisis inimese muret ja tegemata jätmisi psüholoogi või spetsialisti kaasamise tõttu, teiselt poolt võrrdlen oma kogemusi. Minul on olnud kokkupuuteid elus palju erinevate arstidega, küll neid, mis lootust annavad ja vähem neid, mis sunnivad leppima.
Lapsevanemana on mul positiivsed kogemused eriarstidega ja ka praegune perearst dr Age Margus on alati mõistev, hooliv ja abivalmis. Tegelikkuses külastame teda arva ja ikka mõne terviserikkega. Siit saan ainult positiivseid kogemusi.

Meenub aastate tagune juhtum, kui ema onkoloogias sees oli, siis räägiti emale küll kõik otse ära ja kui me pöördusime telefoni teel arsti poole veel täpsustuste saamiseks, siis oli onkoloogi esimene küsimus, et kas te oma emaga ei suhtle või ei usalda tema juttu. Olen arvamusel, et üks kõik kui alus see tõde ka pole, tuleb sellest patsiendile rääkida. Otse, ausalt, leides tema jaoks aega ja andes võimalusi ka küsimusi esitada. Haige jaoks on tema tervis kõige tähtsam ja kui inimesele on tekkinud pikajaline haigus või puue, siis tuleb inimesele teatada tema võimalused, anda aega toibumiseks ja pakkuda sotsiaaltöötaja, meditsiiniõe abi edasi minekuks. Puutun sotsiaaltöötajana iga päev kokku inimestega, kes just seda elementaarset suhtlemisoskust vajavad ja ootavad, et nende ootustele inimlikult vastatakse.

Artikkel tänasele loole:
Kaljumäe: arsti ja patsiendi suhtlus vajab parandamist
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kaljumae-arsti-ja-patsiendi-suhtlus-vajaks-jareleaitamist.d?id=26684337

	Päevaleht/Pressifoto

Arsti ja patsiendi vaheline suhtlus vajaks järeleaitamist, sest koostööd tehes saavutatakse ka paremaid tulemusi, ütles tervishoiuameti peadirektor Üllar Kaljumäe.

Arst ei tohi seadusest tulenevalt lubada patsiendile, et ravi on tulemuslik, kuid sellest hoolimata loodavad patsiendid ikkagi parimat. Samas on arstil kohustus selgitada ja teavitada, rääkis Kaljumäe ERR-i uudisteportaalile.Kaljumäe sõnul peab arst võitma patsiendi usalduse. “On väga oluline, et arst selgitab ja räägib patsiendiga. Kui aga arst keskendub liigselt ainult haigusele, kannatab ka omavaheline suhtlus,” lisas ta.

Tervishoiuamet saab aastas ligi 30-35 kaebust, kus patsient viitab olulisel määral suhtlemisprobleemidele. Peamine pretensioon ongi, et patsiendi arvates on arst talle olukorda liiga väha selgitanud. “Isegi, kui tervishoiutöötaja on oma käitumises korrektne ja viisakas, võib ikkagi patsiendile tunduda, et arst või õde ei pööra talle küllaldaselt tähelepanu,” rääkis Kaljumäe.