Lumememmede marss

Me elame ääremaal ja meie majas on ka lastega pered, kes iga sulailmaga maja ümber müttavad ja nii on juba mitmes kord lumememmed iga akna all. Eile oli rohkem müttajaid ja tundus, et neil oli abiväge, sest väiksemad püherdasid lumes ja suuremad müttasid lumepalle kokku keerutada. Tulemus oli ilus, sest ei teha mitte ainult lumememme, vaid ka rebast ja kassi ja lumememme. Sellised naljakad ja värvidega tehtud. Päris tore vaadata aknast välja ja iga akna suunas on lumememm vastu vaatamas. Aitäh noortele, kes ka meie elu värvikamaks muudavad. Naljakas on ka see memmede ilu, sest keegi neid õnneks ära ei lõhu ja nad lihtsalt sulavad kokku.

 

ja lumine vaade Kakumäe poolt Tallinna linna poole.

Sotsiaalministeeriumis infopäeval

Täna oli täpselt selline ajaraiskamise tunne, kui käisin sotsiaalministeeriumis infopäeval. Tauno pakkus mulle võimalust osaleda ja kohale oli tulnud üle 100 inimese ja mõnedki olid tuttavad. Tööl kibeles aruanne tegemist ja nii ma kibelesin Endlasse. Algas juba 10 ajal ja lõppes veerand 2. Midagi uut ja suurt eriti juurde ei saanudki, kuid siiski jäi märksõnadena meelde kaasatus, koostöö, teavitus ja informeerimise vajalikkus, soovitus mitte vastandada erinevaid sihtgruppe (nt lastega pered, eakad, puuetega inimesed jne). Olen ise projektindusega tegelenud 99-test aastatest ja need materjalid, millest täna räägiti on kättesaadavad ministeeriumite kodulehtedel projektijuhile lingi alt, mida näeb siit. Sinna pidid tulema ka tänase teabepäeva materjalid. Mul muutus istumine piinarikkaks, kui oli juba üle  2 tunni istunud. Ootaks ikka korraldajatelt, et kui 1,5 tundi on olnud ettekandeid, siis oleks kasvõi 5 minutit paus. Siiski sain paar mõtet, et kuidas väiksematel projektidel sisse kirjutada viiteid strateegiatele ja arengukavadele ning need viited peaksid ka kusagil nähtavad olema. Projekte rahastab Hasartmängumaksu nõukogu ja siis jagatakse toetuseid 3 ministeeriumi kaudu. Kuna eile tuli päevavalgele HMNi eelnõu, siis seegi muutis päeva natuke elektrit täis ja selge on see, et sel aastal veel midagi ei juhtu. Probleeme on kindlasti väikeste ühenduste projektide rahastamisega, sest nemad ei usu tegevustoetustesse riigieelarvest ja ka avalike teenuste delegeerimisse eriti. Kurb küll, kui loodetakse ainult vabatahtlikku töösse ja kahjuks sellest kõike ikka ei tee. Eks ma siis jagan neid oma kogemusi ja teadmisi puuetega inimestele edasi. Raamatupidamine on mul selge ja seal midagi uut ei selgunud. Eks projektide kirjutajad peavad ikka omaosalust garantiikirjadega garanteerima ja partnereid projekti kaasama. MTÜd peaksid oma kodulehtedele ka projektide kohta infot panema, siis on näha nii jätkusuutlikkus kui ka prioriteedid. Aruanded tuleb esitada õigel ajal ja kui audiitorid kontrollima tulevad, siis teha koostööd ja nende soovitusi igati arvesse võtta. Kohalviibijad said ka küsida ja oma arvamust avaldada, seda kasutati ka. Mulle jäi meenuma Eesti Vaegkuuljate Seltsi eestvedaja Uno Taimla lause, et kui sotsiaalministeerium rahastab rehabilitatsiooniteenust, siis kasusaajaid on vähe ja järjekorrad pikad ning probleeme mitmeid. Selle kõrval teevad mittetulundusühingud ära palju vabatahtlikkutööd rehabiliteerides tasuta puuetega inimesi. Kui tavapärane projektitoetus kaduda võib, siis on see suur probleem jätkusuutlikkusele.     

Uuri järgi kes peavad deklaratsiooni esitama

Täna juba näeb eelmise aasta eeltäidetud tuludeklaratsiooni ja esitada saab alates 15.02 - 1.04.2013. Maksuameti lehelt selline info.

Kes peavad deklaratsiooni esitama

Tuludeklaratsiooni esitavad residendist füüsilised isikud (edaspidi isikud) eelmise kalendriaasta tulu kohta. Isik on resident, kui tema alaline elukoht on Eestis või kui ta viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval. Samuti on resident välisteenistuses viibiv Eesti riigiteenistuja. Isik loetakse residendiks alates tema Eestisse saabumise päevast. Residentsuse muutumisest teavitab füüsiline isik maksuhaldurit ning täidab residentsuse määramise vormi R.
2012. aasta tuludeklaratsiooni esitamise tähtaeg on 1. aprill 2013.

Tuludeklaratsiooni ei pea esitama isikud, kelle:

• tulult ei ole vaja tasuda täiendavalt tulumaksu (v.a erijuhud)
• saadud tulu kokku ei ületanud maksuvaba tulu 1728 eurot
• tuluks oli ainult Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi (sealhulgas Eesti) seaduse alusel makstav pension, nimetatud riigis sätestatud kohustuslik kogumispension või tulenevalt sotsiaalkindlustuslepingust makstav pension, kui pensioni summa ei ületanud täiendavat maksuvaba tulu 2304 eurot või kui pensionilt on tulumaks ettenähtud summas kinni peetud ning seda ei ole vaja täiendavalt tasuda. Pensioni täiendavale maksuvabale tulule (2304 eurole) lisandub üldine maksuvaba tulu 1728 eurot
• tuluks oli ainult tööõnnetus- või kutsehaigushüvitis, mis ei ületanud 768 eurot või kui hüvitiselt on tulumaks ettenähtud summas kinni peetud ning seda ei ole vaja täiendavalt tasuda

Tuludeklaratsiooni peavad igal juhul esitama:

• füüsilisest isikust ettevõtjad (esitavad deklaratsiooni põhivormile (vormile A) lisaks ka ettevõtlustulu vormi E)
• isikud, kes omasid maksustamisperioodil madala maksumääraga territooriumil asuva juriidilise isiku aktsiaid, osasid, hääli või õigust juriidilise isiku kasumile (deklaratsiooni põhivormile lisaks tuleb esitada vorm MM või vormi MM lisa, sõltumata sellest, kas nimetatud juriidiline isik sai tulu või mitte)
• isikud, kes on saanud tulu (sh dividende) välismaalt. Deklareerida tuleb nii Eestis maksustatav kui mittemaksustatav palga- ja dividenditulu ning ka see tulu, mida välislepingu alusel Eestis ei maksustata. See kehtib ka naaberriikide pensionäride suhtes, kes elavad alaliselt Eestis ning on muutunud Eesti residendiks
• isikud, kelle väärtpaberite võõrandamisest saadud kahju on suurem kui maksustamisperioodil väärtpaberite võõrandamisest saadud kasu ning kes soovivad kasu ületava kahju summa maha arvata järgnevatel aastatel väärtpaberite võõrandamisest saadud kasust
• isikud, kes on teinud maksustamisperioodi jooksul tulumaksuseaduse §-s 17² nimetatud investeerimiskontole sissemakseid või sealt väljamakseid

Kui isikul tulude deklareerimise kohustust ei ole, kuid ta soovib kasutada maksusoodustust (on tasunud koolituste eest, maksnud eluasemelaenu intresse vms), siis tuleb samuti tuludeklaratsioon esitada.

Kui Euroopa Majanduspiirkonna muu lepinguriigi residendist füüsiline isik on 2012. aastal saanud vähemalt 75% oma maksustatavast tulust Eestis, võib ta maksusoodustusi (sh maksuvaba tulu) arvesse võtta proportsionaalselt Eestis maksustatava tulu osakaaluga tema maksustamisperioodi maksustatavas tulus. Selleks tuleb tal esitada tuludeklaratsioon. Samasugune õigus on ka isikul, kelle Eestis maksustatav tulu on väiksem kui 75%, kuid kes tõendab, et ta ei saa residendile ette nähtud mahaarvamisi üheski teises riigis.

Tiina Kangro küsib kust tulevad käitumishäired?

Mõtlema panev arvamus Tiina Kangrolt, mis on jätkuks eelmisel nädalal olnud artiklile Meil on aega veel. Soovitan lugeda, sest Tiina on lahti kirjutatud selles artiklis koolist alguse saavad probleemid, mis kanduvad edasi tööealistele. 

 Tiina Kangro: kust käitumis edasi häired tulevad?

 Kui teiega satub tänaval suhtlema tundmatut keelt rääkiv olend, kes on väliselt küll üsna teie enda moodi, siis kas virutate talle kohe kaikaga, küsib ajakirjanik Tiina Kangro, analüüsides Tõstamaa juhtumi järel puhkenud reaktsioone ja arutelu.

Muretseme taas laps-kaakide üle, seekord Tõstamaa juhtumi näitel. Magaksime rahulikult, kui kõurikud poleks oma videot netti riputatud. Siis tunduks, et ega hariduses suuri probleeme olegi. Viimati ületas koolivägivald uudiskünnise mullu oktoobris. Siis imbus netiavarustesse vägivallatsevate plikade video Jaanikese koolist Valgamaalt. Avalikkus lõi taas lokku, kui käest ära on asjad ja kuidas omal ajal oli kord majas. Ministeerium tegi mõlemal juhul kiire näpuviibutuse koolijuhtide suunas. Süüdlane peab olema, siis ei plahvata pomm oma istumise all.
Mida hiljem vaid möödaminnes mainiti, oli teade, et Jaanikese koolile anti juurde abiõpetaja ja abikasvataja koht. Ministeerium andis, kuna tegu on nn riigikooliga. Tõstamaal on vallakool.
Ootasin terve teisipäeva, et Tõstamaa juhtumi ja mu enda samal hommikul ilmunud loo „Meil on aega veel...“ sõnumid omavahel kokku viiakse. Teema on ju identne. Paraku pole ükski rohketest arvajatest ja ütlejatest seda teinud. Uurime siis pisut telgitaguseid.
*
Erinevad lapsed
On paratamatus, et lisaks tavalistele, tervetele, viisakatele, hoolivatest kodudest ja enesega toimetulevatele lastele käib kõikide maade koolides ka probleemseid, hariduslike erivajadustega või erikohtlemist vajavaid lapsi. Need lapsed võib laias laastus jagada kahte gruppi:
kasvatamatud, nn halva lastetoaga, kehvadest kodudest ja viletsast sotsiaalsest keskkonnast pärit, ümbruse poolt rikutud lapsed: hoolimatute ja oskamatute, asotsiaalsete ja toimetulematute või siis kodust kaugel tööl käivate vanemate lapsed, kellele pole saatus jaganud ka kaugemate sugulaste või naabrite-tuttavate tuge,
psüühiliste erivajaduste ja neuroloogilise arengu häiretega lapsed, sealhulgas vastavate meditsiiniliste diagnoosidega ja puuetega lapsed: hüperaktiivsed, ärevushäirete, tähelepanu- ja keskendumisraskuste, meelehäirete ja erinevat laadi õpiraskustega lapsed, järjest rohkem ka autismispektri häiretega lapsed.
Te kõik teate, et kuigi selliseid lapsi on alati olnud, siis viimase paarikümne aastaga on need mõlemad grupid mitmel põhjusel oluliselt suurenenud. Meie elustiil, suhted, keskkond, toit, arstiabi, infovood - kogu ühiskond on muutunud.
Me teame ka umbkaudselt, kui palju meil Eestis selliseid erinevat erikohtlemist vajavaid, kuid valdavalt tavakoolides käivaid, iseseisvalt ringiliikuvaid lapsi on: neid on üle 20 000 – iga eestimaise õpetaja jaoks ligi kaks (sic!). Sellest numbrist on välja jäetud need mõnituhat raskemate ja klassikalisemate puuetega, sh vaimu- ja liitpuuetega last, kes ei toimeta üldiselt omapäi ja kes saavad erikoolides või -klassides ka spetsiaalse toe.
Miks jagada probleemidega lapsi kaheks? Sellepärast, et esimesed võiksid olla täiesti korras inimesed, kui neid poleks kahjustatud ja ära rikutud. Aga teised, kellel on objektiivsed, st diagnoositavad psüühilise või neuroloogilise arengu häired ja kõrvalekalded, ei pruugiks iialgi muutuda agressiivseks ja nende võimalikud käitumishäired võiksid olla kenasti kontrolli all, kui neile saaks õigeaegselt osaks asjakohane ravi, eripedagoogiline sekkumine ja last ning perekonda kaasav rehabilitatsioon.
*
Magame aja maha
Kui halvast kasvukeskkonnast tulenevatel käitumishäiretel lastakse süveneda, kui kõik vaatavad kõõrdi ja õpetajad hurjutavad natuke, aga laps (ja tema pere) ei saa õigel ajal abi oma tegelike hädade vastu ja ei sekkuta professionaalselt (milleks ju hariduses ja sotsiaaltöös peaks olema kompetents), kipuvad neile lastele aja jooksul lisanduma psüühilised probleemid ja vaimse tervise kõrvalekalded.  Edasi võivad need jätkuva tähelepanuta viia ka meditsiiniliste probleemideni,  isegi puude (ehk püsiva toimetulekutakistuse) väljakujunemiseni.
Kui aga lapse neuroloogilist või psüühilist kõrvalekallet ei märgata, või siis pannakse küll diagnoos, aga laps jäetakse siiski asjakohase eripedagoogilise sekkumise, toe ja sõltuvalt diagnoosist ka vajaliku ravita (mis meil sageli juhtubki), võib olukord päädida ka sellise lapse puhul vägivaldsuse ja muude raskete käitumishäirete tekkega.
Spetsialistid kinnitavad, et käitumishäirete tekke eelsoodumust saab enamasti tuvastada juba väikelapseeas. Seda nimetatakse varajaseks märkamiseks. Sellesse peaksid olema kaasatud perearstid, lasteaia- ja kooliõpetajad, aga ka lapsevanemad ise.
Juba 1,5–2-aastaselt näeb lapse olekus, käitumises ja arengus märke, mis viitavad autismispektri häiretele. Ka hüperaktiivsus, tähelepanu- ja keskendumishäired annavad märku enamasti väikelapseeas. Eestis aga ei ole loodud varajase märkamise süsteemi ja spetsialistidki vaatavad sellele kõigele sageli läbi sõrmede. Laps on veel noor, küll areneb -, arvatakse.
Kuid varajasest märkamisest, isegi kui see toimiks, on kasu vaid siis, kui sellele järgneb õigeaegne sekkumine - kasvatuslik, eripedagoogiline või raskemal juhul meditsiiniline. Selleta saabki väiksest murest ajaga suur. Kahjuks on tüüpiline, et vanemate, aga vahel ka õpetajate jaoks algab hullem aeg siis, kui teismelist poisimürakat enam taltsutada ei suuda. Kui selline laps satub nüüd lisaks halva mõjuga eakaaslaste hulka või talle täiesti ebasobivasse kooli, läheb olukord päris käest.
Maailmas on tehtud palju uuringuid, millest nähtub, et abi ja sekkumiseta tekib ülekaalukal osal neist lastest, kellel ilmnes probleemidele viitavaid märke väikelapseeas, hiljem koolis probleeme õppimise ja käitumisega, sealt edasi aga toimetulematust tööelus.
*
Nad on igal pool
Kodanikud kirjutavad netikommentaarides, et vaja on anda kolki ja saata kolooniasse. Aga mis saab pärast kolooniat? Ja kas samad kodanikud tahavad oma maksudest kolooniate kulud kinni maksma? Äkki siiski panustaks riiklikusse töösse koolieelikutega, normaalsesse koolikorraldusse, mis sisaldaks kaasaegset õpetajakoolitust ja toestatud pedagoogikat, ning lapiks ükskord ometi kokku hariduse, sotsiaal- ja tervishoiusfääri pusletükid, et nende vahelt ressurss kuristikku ei jookseks?
Nüüd neile, kes veel pihta ei saanud: enamik käitumisprobleeme, sh agressiivsus ja vägivaldsus, on tegelikult suhtlemisprobleemid.  Niisuguste laste põhiprobleem ongi tegelikult see, et nad ei oska või ei suuda end mõistetavaks teha. Ja lisaks nad ei oska ka ise teiste kõnest või käitumisest õigeid signaale välja lugeda. Kui lapsel ei ole kodust ja sõpraderingist kaasas normaalse suhtlemise mustreid ja kui ka haridusasutus ei ole suutnud talle neid õpetada, siis ta matkibki seda, mida mõistab ja on ise kogenud. Kui psüühiliselt haige laps saab teraapia ja korrigeerimise asemel koolist pingeid kontrollimatult veel juurde, vallanduvad pinged käitumises.
Just kommunikatsiooniraskused on ka autismi põhiolemus ja autiste (kergematel juhtudel meil enamasti diagnoosimata) on meie hulgas päris palju.  Teaduslikult on tõestatud, et autistide (ja siia kuuluvad ka Aspergerid ehk valikuliselt ülivõimekad, kuid suhtlemisraskustes inimesed) ajus on osa närvirakke teistsugused, mõnes aju piirkonnas on neid tavapärasest rohkem või vähem ja ka rakkude vahelised juhtteed (nende hargnemised) on erineva kuju ja pikkusega. Autistidel on leitud muutusi ka ajutüves, mis teadaolevalt juhibki suhtlemist välismaailmaga tajude kaudu.
Seega mõelge nüüd: kui meie vestluskaaslaseks on mõne tundmatu suguharu tundmatut keelt rääkiv esindaja, kellel on küll pea, kaks kätt ja kaks jalga, siis kui ta meie juttu ja meie tema oma ei mõista, kas läheme talle kohe kallale ja anname kolki? Võib-olla me siiski püüame leida mingi sobiliku ühise keele. Just samamoodi on ka probleemsete lastega – me peame arenema sinnani, et oskame ja suudame nendega suhelda, õpetades ja treenides neid suhtlema tavamaailmaga. Ja siin pole tarvis leiutada raketti, kogu professionaalne oskusteave on selleks maailmas juba välja töötatud.
Ja muide, vaadake hoolega. Ka meie valitsuses on hetkel üks, aga tõenäoliselt kaks ministrit, kelle tegevuses eristuvad selgelt Aspergeri sündroomile omased jooned. Ka riigikogus on neid vähemalt üks. Võib-olla on rohkemgi, kuid osa neist on avalikkuse suunal väga vaiksed ja seega ei tea me neist eriti midagi.

Toimetas Heidi Ojamaa, reporter

Kelguhoki treeningut pildistamas

Arko Vool on Eesti Invaspordi Liidu juhatuse liige ja nii ma koos temaga sattusin sellel töönädalal õhtu kella 21.30 ajal Škoda jäähalli (endine Premia jäähall) meie kelguhoki meeste treeningule ja Arkoga koos ka mõned pildid tegima. Minule on kättesaadav pilt Arkost aga kuna kelguhoki koondisel on nii kena rahvusväevides rõivastus, siis siiagi ühe pildi panen, sest ega iga päev ei ole võimalust ratastoolis ja ilma uiskudeta jääle pääseda. Aga ega Arkost hokimängijat ei saa, sest ta kardab külma ja tegelikkuses ta ei saa oma seljaga seal kelgus istuda. Jõudu ja edu.

Rohkem uudisid leiab EIL lehelt ja kalenderplaan on leitav siit. Seali on leitav ka kelguhoki tuvustus:

 Kelguhoki on Paraolümpia versioon jäähokist. Esimest korda oli kelguhoki Paraolümpiamängude kavas 1994. aastal Lillehammeris. Kelguhoki on kiiresti saanud kõige atraktiivsemaks ja publikurohkemaks Paraolümpia-mängude talialaks.
Kelguhokit mängitakse istudes spetsiaalsel kelgul, millel on all paar uiske. Kasutatakse kahte kuni 100 cm pikkust keppi, mille üks ots on varustatud metallteravikuga kelgu liikuma panemiseks ja teine hokikepi labaga litri löömiseks.
Kelguhoki reeglid on samad kui suurel hokil. Erinevuseks on mänguaeg 3 x 15 minutit. Mängijal on keelatud rünnata teist mängijat küljelt 90-kraadise nurga all ja samuti on keelatud litri liikumise takistamine kelguga.
Kelguhoki sobib sellisele liikumispuudega inimesele, kellel käed on terved ja kes omab ka mõningast istetasakaalu. See on mäng amputantidele ja alakeha halvatusega inimestele. Aga loomulikult on oodatud kõik huvilised.

Eestis saab kelguhokit mängida:
Tallinnas Premia Jäähallis, info

Kaido Kalm, tel. 50 28 744 või e-mail: kaido@hansateenus.ee   või

Alar Õige, info tel 50 90 711 või e-mail: alar.oige@paralympic.ee

 

Ligipääsetavusest Põhja-Tallinnas

Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingul valmis Põhja-Tallinna kõnniteede ja ülekäiguradade audit. Ja Arko Vool ning Jüri Järve andsid intervjuu ERR Aktuaalsele Kaamerale ja Tallinna TV-le, mida saad vaadata siit.

Tallinna Kommunaalamet tellis 2012. aasta sügisel Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingult  Põhja-Tallinna linnaosa kõnniteede ja ülekäiguradade kaardistamise. Töösse kaasati Põhja-Tallinna Pimedate Ühingu eksperdid. Liikumistakistusi ja liiklusturvalisust hinnati liikumis- ja nägemispuudega inimeste erivajadusi silmas pidades. Projekti võib pidada 2011. aastal Tallinna kesklinnas tehtud analoogse töö jätkuks.
Mahukast projektist tehakse  kokkuvõtteid 31. jaanuaril  toimuval ümarlaual, millest võtavad osa töö tegijad nii liikumispuudega inimeste kui pimedate ühingust ning esindajad Tallinna erinevatest ametitest. Infopäeval antakse tellijale üle detailne takistuste ja invaparkimiskohtade aruanne nii trükituna kui CD-l. Kõik huvilised, keda huvitab liikumisvabaduse temaatika, on oodatud kell 14.00 algavale mõttevahetusele Tallinna puuetega inimeste tegevuskeskusesse Endla 59.
Projektimeeskonna juht Jüri Järve tutvustab andmekogumise metoodikat, analüüsivõimalusi ja veebilahendust, kus info avaldatakse. Kogutud andmed liidetakse üle-eestilise liikumisvabaduse portaaliga www.liikumisvabadus.invainfo.ee veebikaardi sektsioonis. Nimetatud portaali kogutakse infot ehitiste ja rajatiste ligipääsetavusest üle Eesti. 
Liikumispuudega inimeste seisukohast kaardistati Linnahalli - Kultuurikilomeetri - Meremuuseumi - Tööstuse - Kopli tn - Balti jaama - Rannamäe tee ning Linnahalliga piirnev ala. Lisaks planeeritule kaardistati Telliskivi - Rohu - Tehnika - Paldiski mnt –Toompuiestee - Balti jaama piirkond. Läbiti ligi 100 km teid ja tehti üle 350 foto, millest veebikaardile kanti 55 km teid. Teekonnal fikseeriti ligi 300 erinevat liikumistakistust. Pimedate ja vaegnägijate seisukohast hinnati 18 olulise ülekäiguraja ja ristmiku liiklusohutust, ühtegi täielikult kohandatud ja nägemispuudega inimeste vajadustele vastavat ristmikku ei tuvastatud.
Kaardistaja Arko Voolu hinnangul on kaardistatud piirkonnas vähe liikumisabivahendeid kasutavatele inimestele hästi läbitavaid teid. Kalamaja piirkond paistis silma väga lagunenud ja kõrgete äärekividega kõnniteedega, kus ratastoolikasutaja on sunnitud liiklema sõiduteel. Samas on tegemist asumiga, kus sotsiaalmajades elab palju liikumispuudega inimesi, kel liikumisvabadus on oluline. Hea mulje jättis 2-kilomeetrine lõik, mis ühendab Balti jaama Sitsimäega. Samas oli ka sel lõigul pimedatele ohtlikke ülekäiguradu trammile pääsemiseks.
Jüri Järve: „ Loodame tehtud tööst linnale praktilist kasu. Auditile tuginedes saavad vastutavad ametid planeerida nii lühi- kui pikaajalisi kavasid olukorra parandamiseks. Töö peab olema süstemaatiline, sest ootamatu auk, lahtine vihmaveerenn, nihkunud kanalisatsiooniluuk on reaalne oht nii nägemispuudega kui liikumisabivahendeid kasutavale inimesele, lapsevankriga liikujale, eakale, jalgratturile, samuti tavakõndijale.“
Tallinna abilinnapea  Kalle Klandorf lisas, et tänu auditile valmis novembris Soo tänava rekonstrueerimisprojekt, mis  kooskõlastati  Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingu poolt  ja milles on juba arvestatud auditis tehtud ettepanekuid. „Kõik projektis tähistatud ülekäigurajad on varustatud pimedatele mõeldud reljeefsete kõnniteeplaatidega ning äärekivid ülekäiguraja ees on madaldatud 2-3 sentimeetrini.“
Kuna kaardistamine seondub vahetult linnakeskkonna turvalisuse ning liikumis- ja nägemispuudega linnakodanike ohutusega, siis rahastas projekti Tallinna Linnavalitsuse kuritegevuse ennetamise komisjon. 
Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingu juhid loodavad, et hea koostöö jätkub ja kõikide linnaosade ülekäigurajad ja ristmikud saavad aja jooksul auditeeritud ja korrastatud.

Jääkunsti imetlemas Jägala joal